“The fat you eat is the fat you wear. From your lips to your hips. Fat makes you fat.”

(“Rasv, mida sa sööd, on rasv, mida sa oma kehal kannad. Sinu huultelt sinu puusadele. Rasv teeb su paksuks.”)

– Dr. McDougall

Nagu sa aru saad, siis me räägime sel korral rasvadest. Ma ei hakka sind tüütama infoga, et sünteetilised transrasvad on halvad ning sa ei peaks töödeldud toite (kartulikrõpsud, saiakesed, kommid, jäätis jne) tarbima, kust sa neid tahtmatult endale sisse sööd. Samuti ei hakka sulle pikalt seletama küllastunud rasvade kohta, mida sa saad peamiselt liha- ja piimatoodetest, sest selle kohta kuuleme ka igalt poolt. Me räägime hoopiski “tervislikust” oliivi- ja kookosõlist, mis nagu peaks iga tervisest lugupidava inimese menüüsse kuuluma. Ma olen kuulnud, et osad inimesed söövad lausa teelusikaga või panevad oma kohvi sisse!? Ma räägin sulle midagi uut, mis ilmselt läheb vastuollu sellega, mida meile muidu räägitakse. Ma näitan sulle, et “tervislikust” rasvast saab ka muud moodi mõelda ja siis sa saad otsustada, kas muudad oma arvamust või jätkad selle uskumist, mida sa juba niigi usud. Seega kaotada pole midagi, kui sa järgneva avatud meelega läbi loed.

Eelmisel korral rääkisime sellest, kuidas meile paljureklaamitud tervislik Vahemere dieet on valgusaastate kaugusel oma esialgsest kujust, mis päriselt oligi tervislik ja tõi kaasa kõik need suurepärased kasutegurid tervisele ja eluea pikkusele. Kõige enam kõneainet pakkuvat Vahemere dieedi koostisosa, mis ka tegelikult kuulusid 1950.-1960. aastate kreetalaste toidulauale, on olnud oliiviõli ja punane vein. Eriti oliiviõlist räägitakse nii palju, et on lausa jäänud mulje, et see originaalne Vahemere dieet polnud tervislik mitte oma suure puu- ja köögiviljade osakaalu poolest, vaid südamehaigused olid madalad, sest nad kasutasid palju oliiviõli. Piisab vaid oliiviõli kergest guugeldamisest ja tundub, et sõna “tervislik” on oliiviõliga kokku laulatatud. Alati viidatakse oliiviõlile kui “heale” rasvale, mida vastandatakse halvale rasvale.

Ühelt poolt on sellele kaasa aidanud Euroopa Liidu raha, mida mingil põhjusel kohe suurtes kogustes oliiviõli tervisekampaaniatesse “investeeriti”. Selle raames saadeti oliiviõli kasulikkusest pajatavaid teateid ka arstidele ja teistele tervishoiutöötajatele. Nii nagu tihti reklaamtekstidega juhtub, jäeti lugejale oliiviõlist põhjendamatult soodne mulje. Seda illustreerib järgmine näide. Pealkirja all “Milliste mehhanismide läbi avaldab oliiviõli kasu tervisele?” esitatakse väide „…et monoküllastumata rasvhapped – nagu need, mis sisalduvad oliiviõlis – vähendavad üld- ja LDL-kolesterooli kontsentratsiooni” võrreldes küllastunud rasvadega. Antud väide on absoluutselt tõsi, kuid lugejatele jäetakse mulje, et see on midagi omast AINULT oliiviõlile. Tegelikult toovad ENAMIK muid taimeõlisid kaasa veelgi madalama LDL-kolesterooli kontsentratsiooni ja parema LDL- ja HDL-kolesterooli omavahelise suhte kui seda suudab oliiviõli! Ehk siis reklaamitakse oliiviõli ja jäetakse mugavalt mainimata, et muud õlid võivad tegelikult hoopiski paremad olla. Ma ei hakka rohkem sellesse teemasse sisse minema, sest minu eesmärk ei ole siinkohal oliiviõli maha teha ja teisi taimeõlisid esile tõsta, sest see ei oma minu arvates absoluutselt mingit tähtsust, milline õli on hullem kui teised. Kas monoküllastumata rasvad nagu oliiviõli on parem kui küllastunud või transrasvad nagu või või margariin? Muidugi on! Kuid see, et miski on veidi „parem”, ei tähenda, et see sulle hea oleks. „Paremad” sigaretid (need, mis ei sisalda nii palju nikotiini ja toksilisi aineid) võivad siiski kopsuvähki tekitada. „Paremad”monoküllastumata rasvad nagu oliiviõli võivad siiski artereid kahjustada. Ja kuna õli, või ega margariin ei ole meie tervise seisukohast absoluutselt olulised (meie eelkäijad jäid ju kenasti nende tarbimiseta ellu), siis ma ei arva, et keegi peaks üldse oma pead vaevama küsimusega, milline õli on teistest vähem halvem – need kõik võiks ideaalis oma toidulaualt eemaldada.

Aga vaatame siis, mida see oliiviõli nii müstilist sisaldab, et seda tervisetooteks peetakse? Mida sina eeldad, et toiduaine peaks sisaldama, et sa seda tervislikuks peaksid? Äkki ühelt poolt vitamiine, mineraale, kiudaineid, ja teiselt poolt, et ei annaks liiga palju kaloreid ja ei sisaldaks küllastunud rasvu? Kas valge suhkur on sinu arvates tervislik? Valges suhkrus pole absoluutselt midagi muud kui rafineeritud süsivesikud ja kalorid.

Tabelis toodud arvud on 1 supilusika kohta. Oliiviõli annab 2,5 korda enam kaloreid 1spl kohta kui valge rafineeritud suhkur. Kas see annab meile asendamatuid aminohappeid? Glükoosi sinu aju ja lihaste jaoks? Kas selles on kiudaineid, et sa kõhukinnisuse käes ei peaks kannatama? Ei. Rasva on aga 1spl 14 grammi. Tihti räägitakse oliiviõli oomega-3 sisaldusest, kuid tegelikkus on, et seal on vaid veidi oomega-3 lõhna tunda. Sama lugu E-vitamiiniga – seega suurest vitamiinide ja mineraalide sisaldusest pole mõtet rääkida. Kindlasti oled ka kuulnud seda, et oomega-3- ja oomega-6-rasvhapete suhe on oluline ning see peaks ideaalis olema 1:1, kuid me tarbime liiga palju oomega-6-rasvhappeid (peamiselt töödeldud toitude tarbimise tõttu, mille valmistamiseks kasutatakse erinevaid taimeõlisid). Oliiviõlis on nende asendamatute rasvhapete suhe 11:1 oomega-6 kasuks. Seega sa suurendad seda ebavõrdsust veelgi. Selleks, et oma päevane oomega-3-rasvhapete kogus kätte saada peaksid sa tarvitama üle 200ml oliiviõli, millest sa saaksid umbes 1800kcal (põhimõtteliselt ühe keskmise naise terve päeva energiakogus), millega kaasneb ka umbes 30g küllastunud rasva tarbimist.

Ja kuigi me ei soovi küllastunud rasva tarbida, siis jah selle, monoKÜLLASTUMATA 1 spl õliga saad sa seda 14% päevasest kogusest. Kas sa näiteks tead, et kahes supilusikas oliiviõlis on kolm korda enam küllastunud rasva kui umbes 100g kanas? Kas sa tead, et kahes supilusikas oliiviõlis on sama palju küllastunud rasva kui umbes 100g loomalihas? Sa ei paneks kana ega loomaliha oma salatisse, kui su sooviks oleks küllastunud rasva kogust oma toidus vähendada, ega ju? Aga mis me oliiviõliga teeme – kallame aga mõnuga ja mõtleme, et me oleme jube tervislikud 🙂 Kuidas sulle tundub, kas tegu on tõesti tervisetootega?

Pigem on tegu 100% rasvaga, mis annab küll hulgaliselt kaloreid, kuid ei midagi muud. E-vitamiini ja oomega-3 saab palju suuremates kogustes palju tervislikemast allikatest ja nende pärast pole nüüd küll mõtet seda rasva endale puusade peale koguda. Oomega-3-rasvhappeid saad näiteks Kreeka pähklitest, Chia seemnetest, jahvatatud linaseemnetest, kanepiseemnetest, sojaubadest jne. Kuigi tihti soovitatakse oomega-3 allikana süüa erinevaid kalu, siis kõrge kolesteroolisisalduse, kiudainete puudumine koos potentsiaalse kõrge elavhõbeda sisalduse tõttu eelistaksin mina naturaalseid töötlemata taimseid allikaid. E-vitamiini saad mandlitest, spinatist, lehtpeedist, avokaadost, päevalilleseemnetest, oliividest jne.

Toitumisspetsialist Jeff Novick toob näiteks sellise näite, et dieedil olev inimene läheb kaaslastega koos restorani ning tellib endale suure salati, millele kallab oliiviõli peale ning segab korralikult läbi. Ta sööb lõunaks ainult selle salati. Kõiges selles ei tundu tema kaaslastele ega kellelegi teisele midagi ebatavalist, sest me näeme seda kogu aeg. Meil on palju raamatuid, mis meile räägivad, et nii peabki tegema, sest see on parim viis kaalu kaotamiseks. Aga kui ta paneks selle salati peale 4-5 kulbitäis Ben&Jerry’s jäätist (ma ei tea, kas seda Eestis müüakse, aga mujal maailmas on see hästi popp) ning segaks korralikult läbi, siis see oleks juba kõrvalseisjatele ebatavaline. Kaks supilusikat oliiviõli annab rohkem kaloreid kui pool tassi jäätist. Oliiviõlist ja jäätisest saadav rasv on muidugi erinev, kuid kui sa oled dieedil eesmärgiga kaalu kaotada, siis need oliiviõlist saadavad kalorid mängivad samasugust rolli. Ja mille söömine tegelikult paremini maitseb ja enam rahuldust toob – kas oliiviõli või jäätise? Seega, juba aastakümneid on dieeti pidavad ja „tervislikult” toituvad inimesed tellinud restoranis salatit, sellele oliiviõli peale kallanud, muutunud järjest paksemaks, õli söömine ei maitse hästi ega anna ka mingit rahuldust.

Millegi pärast tahetakse jätta muljet nagu oliiviõli oleks mingi eristaatusega rasv, mis ei teegi paksuks ja millel pole ülekaalulisuse ega rasvumisega mingit seost. Selle väite tõestuseks tuuaksegi just Vahemere dieeti, mis ei olnud madala rasvasisaldusega, kuid vaatamata sellele ei olnud inimesed paksud. Tegelikult näitavad erinevad uuringud järjepidevalt, et rasvasisalduse suurendamine toidus toob kaasa suurema hulga kalorite tarbimise (rasvas ju 9kcal/g kohta võrreldes süsivesikute ja valkude 4kcal/g kohta), mis üllatus-üllatus toob kaasa kehakaalu suurenemise! Mitte ükski uuring ei näita, et oliiviõli oleks selles osas erand, et selle suur tarbimine ei tooks kaasa ülekaalulisust – ta annab täpselt samuti 9kcal/g kohta nagu mis iganes muu rasv ning kuna see on väga kõrge kaloritihedusega toode, siis selle lisamine mistahes toidule (olgu selleks kasvõi muidu madala kalorisisaldusega salatilehed) suurendab dramaatiliselt antud toidu kaloritihedust. Jätta mulje nagu oliiviõli ei tekitaks rasvumist on väga eksitav.

Kas sa oled kunagi mõelnud selle peale, et too kunagine tervislikuks kuulutatud Vahemere dieet võis tervislik olla MITTE oliiviõli ja punase veini tarbimise TÕTTU, vaid oli hoopiski tervislik VAATAMATA sellele, et nad neid tarbisid? Äkki oli asi ikkagi suures koguses puu-, köögi-, kaun- ja täisteraviljade ning väga madalas küllastunud rasva (liha- ja piimatooted) tarbimises?

Kreekas tehti üks suur toitumisuuring, mille eesmärk oli vaadelda Vahemere dieedi 9 erineva koostisosa tähtsust tervise seisukohalt, sh ka oliiviõli. Selle raames analüüsiti 3,7 aasta (mediaan) jooksul üle 22 000 täiskasvanu (20-86-aastaste) toitumise sarnasust Vahemere dieediga ja võrreldi seda suremusega. Leiti, et oliiviõli tarbimine ei toonud kaasa statistiliselt olulist suremuse langust. Ajakirja üks toimetajaid ütles antud uuringu kohta järgmist: „Kui peamine sõnum, mida ameeriklased välja loevad, on et nad peavad suurendama oma oliivi- ja rapsiõli tarbimist, siis see on väga kahetsusväärne, sest nad suurendavad oma juba niigi kõrget kalorite tarbimist. Mida nad tegelikult tegema peaksid, oleks süüa rohkem puu-, köögi- ja kaunvilju ning vähem toite, mis sisaldavad küllastunud rasvu.

2004. aastal uuriti ühes konkreetses Kreeta saare piirkonnas 152 isheemilise südamehaigusega patsienti ning kontrollgrupina neile soo ja vanuse poolest sobitatud 152 tervet inimest. Südamehaigusega grupil oli kõrgem monoküllastumata rasvade tarbimine, mis Kreetal võrdub oliiviõli tarbimisega. Oliiviõli pidi ju südamele hea olema? Samas tarbisid nad võrreldes inimestega, kel polnud südamehaigust, vähem süsivesikuid (me ei räägi siin töödeldud kookide, jäätise jne tarbimisest), kiudaineid, foolhapet ja oomega-3-rasvhappeid, mis on ju kõik olulised traditsioonilise Vahemere dieedi komponendid. See näitab ühelt poolt kui kaugel tänapäeva kreetalased traditsioonilisest Vahemere toidust on ja ka seda, et vaatamata oliiviõli rohkele tarbimisele võib neil olla oomega-3-rasvhapete puudus, mis tõestab eelnevat väidet, et oliiviõli oomega-3-rasvhapete saamise allikana küll mõistlik tarvitada pole.

Tihti reklaamitakse oliiviõli tervislikkust seoses südamega – et see on südamele kasulik rasv. Ilmselt on see väide tulenenud jälle sellest Vahemere dieedi uuringust, mille järgi oliiviõli tarbinud kreetalastel oli madal südamehaiguste tase võrreldes liha- ja piimatooteid söövate ameeriklaste ja põhja-eurooplastega, ning sellest siis järeldati, et ju siis oliiviõlil peab võrreldes küllastunud rasvaga olema südant kaitsev efekt. Selle mõtte on aga ümber lükanud südamespetsialist dr. Robert Vogel, kes oma uuringutele toetudes on öelnud järgmist: „Kui sa oled oliiviõli tarvitanud seetõttu, et sa oled arvanud, et see on tervislik, siis on aeg selles osas ümber mõelda.” Nimelt on ta vaadelnud tervete inimeste artereid pärast rasvarikka eine söömist ning leidnud, et oliiviõli võib südamele ja arteritele olla sama ohtlik kui Big Mac eine või juustukook. Ta testis kolme erinevat einet tervete inimeste peal, kelle kolesteroolitase oli normis. Üks eine koosnes 50g rapsiõlist ja leivast, teine 50g extra-virgin oliiviõlist ja leivast ning kolmas 420g lõhe ja kreekeritest. Kõik kolm einet sisaldasid võrdselt 50g rasva. Kolm tundi pärast oliiviõli tarbimist arterid kitsenesid ja verevool vähenes 31% – täpselt sama palju, mida ta oli ühes oma varajasemas uuringus näinud, kui uuritavad sõid Big Maci friikartulitega. Arterite kitsenemisega kaasnevad veresoone seesmise kihi vigastused, millel on seos arterite ummistuste ja stenokardiaga. Eriti ohtlik on oliiviõli tarbimine tema sõnul diabeediga inimestele.

Kusjuures sama dr. Vogeli uuring näitas ka seda, et kui oliiviõli tarbida antioksüdantide poolest rikaste toitudega ehk siis köögiviljadega (salati, porgandi ja tomatiga või E- ja C-vitamiiniga), siis arterite kitsenemist ei toimunud. See nagu viitaks sellele, et Vahemere dieet oli tõesti tervislik mitte oliiviõli tõttu, vaid vaatamaTA sellele, et seda Kreeta saarel muidu tervisliku toitumise osana tarbiti. Uuringu kokkuvõtteks ütlevad nad järgmist: „See uuring näitab, et toit, mis sisaldas oliiviõli, vähendab õlavarrearteri veresoonte laienemist 31% võrra. Vahemere dieedi kasulikud koostisosad tunduvad olevat antioksüdantide rikkad toidud, sh köögiviljad, puuviljad ja neist valmistatud toidud. Puu- ja köögiviljad ning neist valmistatud tooted tunduvad pakkuma mõningast kaitset endoteeli (veresoone seesmine elastne kiht) funktsioonile, mis on põhjustatud kõrge rasvasisaldusega toidu, sh oliiviõli poolt.” Seega, kui sa muidu sööd väga tervislikult, siis kas sa võid puhtalt pääseda kui tarbid veidikene ka oliiviõli (või midagi muud ebatervislikku)? Ilmselt küll. Kas sama võis toimuda kunagi Vahemere toitumisstiilis söönud rahvastega, kes maksimaalselt (kreeklased) tarbisid iga päev 3spl oliiviõli? Ilmselt küll. Kuid kui sa toitud keskmise eestlase kombel, kelle toitumisega riiklikud kanalid pole mitte rahul, kas sa peaksid siis oma toidu veel ka oliiviõliga üle kallama? Ilmselt mitte.

Dr. Vogeli üks varajasem uuring näitas seda, et kõigest üks rasvarikas eine kahjustab veresoonte sisemist pinda ning aeglustab verevoolu 6 tunniks enne kui see normaalsele tasemele naaseb. Kõige madalam oli verevool 4 tundi pärast rasvarikka toidu söömist. See aeglustub kogu selle söödud rasva tõttu. Selles uuringus võrreldi samuti 50g sisaldavat einet 0g rasva sisaldava einega. Pärast madala rasvasisaldusega einet mingit verevoolu aeglustumist ei nähtud.

Veel üks asi, millele võiks mõelda, on see, et meile on jäetud mulje nagu traditsiooniline Vahemere dieet sisaldas „rikkalikult”, „rohkelt”, „suures koguses”, „palju” oliiviõli (just selliseid sõnu kasutatakse oliiviõlist kirjutatud artiklites). Kuidas sina need ilusad sõnad supilusikatesse teisendaksid? Kas sulle jätab sõna „rohke” muljet nagu räägitakse MAXimaalselt 3 supilusikast nagu kreeklased eelmisel korral käsitletud andmete põhjal 1961. aastal seda tarvitasid? Samuti rääkisime sellest, et Vahemere ääres asub üle 20 erineva riigi ja näiteks prantslased kasutasid samal ajal vaid 5 grammi, mis on 1 TEElusikatäis. Ma olen vahelduva eduga Prantsusmaal kokku elanud poolteist aastat ja võin kinnitada, et siin ei ole ka praegu mingit oliiviõli kultust – ühest pudelist jätkub mitmeks kuuks. Küll aga rääkisin eelmisel korral sellest, kuidas kreeklased oma saiatükke oliiviõlisse kastsid, ja see tarbimine oli kõvasti rohkem kui 3spl, kuid nad olid ka ülekaalulised. Seega mina isiklikult kirjeldaksin seda tarbimist, mida ma nägin Samose saarel 4 kuud elades, sõnadega „rikkalik”, „rohke”, „suures koguses” ja „palju”. Kuid me ei saa tänapäevast tarbimist võrdsustada 1961. aasta tarbimise põhjal Vahemere dieedile antud tervislike omadustega! Traditsioonilises Vahemere dieedis ei olnud oliiviõli tarbimine „rikkalik”, see oli minimaalselt 1tl (Prantsusmaal) ja maksimaalselt 3spl (Kreekas) päevas 🙂 Tänapäevaste kreeklaste näitel, kes oma saiatükke õlisse kastavad, võib öelda, et kuna nad ei tee rasket füüsilist tööd ja nende toidulauale on tekkinud palju liha- ja piimatooteid, siis nad ei saa endale nii suures koguses oliiviõli tarbimist lubada ilma mingite tagajärgedeta oma kaalule, ümbermõõdule ja tervisele.

Kui sul on kaaluga probleeme, siis kas see tundub mõistlik, et sa tarbid veel rohkem rasva, milles 1 supilusikatäis annab 120kcal? Ja mis on 1spl – kas sa kuidagi tunned seda oma salatis? Tervete ja pikaealiste kreetalaste kombel 3spl päevas tarbides sööd sa muule päevas tarbitud kraamile lisaks sisse 360kcal lihtsalt õli arvelt, mis ei anna su salatile või muule toidule just eriti midagi juurde. Äkki need 1950.-60. aastatel elanud kreetalased võisid endale lubada 360kcal oliiviõli arvelt, sest suurem osa nende toitumisest koosnes madala kalorisisaldusega toitudest ning neil oli tarvis teha rasket füüsilist tööd ning iga päev üle 10km kõndida – need rasvast tulevad kalorid kulusid neile ehk nende elustiili juures marjaks ära. See, et keegi oliiviõli tarbib ja see tema tervisele mingit suurt kahju kaasa ei too, kui ta elustiil muidu on väga tervislik, ei tähenda veel, et oliiviõli oleks tervisetoode ja seda peaks suurtes kogustes tarbima.

Kuivõrd sinu elu traditsioonilise kreetalase eluga sarnaneb? Kas sa teed iga päev füüsiliselt rasket tööd? Kas sa kõnnid iga päev vähemalt 10km? Kas sa toitud 93% ulatuses taimsest toidust? Kui kõigile neile küsimustele on vastuseks „jah”, siis ilmselt sa võid samuti endale need 360kcal oliiviõli arvelt lubada, kuid tervise seisukohalt ma siiski ei soovitaks neid oliiviõlist (või muudest töödeldud toitudest) ammutada, sest on tervislikemaid variante (sai eelpool juba mainitud). Kas oliiviõli kasutamine küllastunud rasvade (liha, vorsti, või, juustu, koore jms) ASEMEL toob su südamele ja vähiriski vähenemisele kasu? Ilmselt küll. Aga kui sa vastasid kasvõi ühele eelpool esitatud küsimusele eitavalt, siis ilmselt teeb oliiviõli LISAMINE oma toitumisse kasu asemel kahju.

Maailma Rasvumise Föderatsiooni (World Obesity Federation) endine president Philip James on öelnud järgmist: „Ancel Keysi „Seitsme riigi uuringu” tähelepanekud, et rasv võib olla seotud uuringus osalenud inimeste kehamassiindeksiga, kuid mitte südamehaigustega, tulenesid oliiviõli tarbinud kreeklastest, kes tol ajal aga tarbisid väga vähe küllastunud rasvu. Samuti olid uuritavad inimesed füüsiliselt uskumatult aktiivsed: Kreeta saarel valimisse valitud karjused kõndisid ja ronisid mägedes kogu päeva ning see ei ole realistlik alus, mis viitaks nagu rasva (ja/või õli) tarbimine ei oleks oluline. See on kahtlemata tõsi, et õli tarbimine väga vähese küllastunud rasvaga on seotud tervisliku kaalu ja madala 2. tüüpi diabeeditasemega, kuid see eeldab märkimisväärset energiakulu – ilmselt minimaalselt 2500kcal põletamist nädalas füüsilise aktiivsuse kaudu – mis on täiesti ebareaalne strateegia igas vanuses meestele, naistele ja lastele.”

Ühesõnaga ta nõustub sellega, et 1950.-1960. aastatel Anciel Keysi poolt uuritud väga terved inimesed võisid oma elustiili juures oliiviõli tarbimist lubada, kuid tänapäevastes tingimustes, kus me istume enamuse oma päevast ja sööme teiselt poolt ka palju küllastunud rasvu (liha- ja piimatooted), ei ole see enam reaalne, ilma, et me selle tarbimisest paksuks ja haigeks ei jääks. Veel ütleb ta, et kui rääkida rasvumise epideemiast, siis on pigem oluline vähendada energia (kalorite) üldist tarbimist ning rasva tüüp on iseenesest teisejärguline küsimus – ehk siis rasv on rasv, tulgu ta võist, oliiviõlist või viinerist, nad kõik annavad ühtmoodi 9kcal/g kohta ning see põhjustab üleliigsete kalorite tarbimist ning seeläbi ülekaalulisust. Õli on väga kõrge energiatihedusega ja madala toitainetihedusega toiduaine. Rasva tüübi vahetamine (või asemel oliiviõli), mis võib rolli mängida teiste krooniliste haiguste riski vähendamisel, ei oma võitluses ülekaalulisuse vastu mingit rolli.

Täpselt sama lugu võib olla punase veiniga. Ma juba „Siniste tsoonide” 4. toitumisprintsiibi all selgitasin oma mõtet ja ei hakka seda siinkohal jälle kordama, kuid loogiliselt võttes, kui meie ühiskonnas on juba alkoholiga niigi suured probleemid, siis kas peaksime veel punase veini tarbimise ka LISAMA ettekäändel, et see on kole tervislik harjumus? Alkohol on teadupärast tarkade inimeste jook ja punane vein ei ole selles osas erand. Jah, prantslased tarbivad toidu kõrvale meie mõistes üsna korraliku koguse veini ja alguses oli mulle Prantsusmaa haiglas väga võõrastav inimeste käest küsida, kas nad enne haiglasse tulekut on alkoholi tarbinud. Ma vaatasin, et kenad soliidsed vanaprouad ja –härrad ning miks nad peaksid vahetult enne plaanilist haiglasse tulekut alkoholi tarbima? 🙂 Minu suureks üllatuseks aga enamik oli midagi joonud! Nad võivad seejuures ka veel probleemideta autorooli istuda. Kuid sa ei näe siin riigis tänavatel töllerdavaid purjus inimesi! Ma olen osalenud palju noorte prantslaste korraldatud pidudel ja koosviibimistel ja sa ei näe isegi noorte hulgas sellist arutut alkoholi tarbimist nagu ma Eesti noorte kogunemistel olen kogenud. Võib olla võivad prantslased endale seda lubada ilma, et see nende tervislikule seisundile halvasti mõjuks, kuid meie kultuuriruumis ehk pole see kõige mõistlikum asi, mida Vahemere-äärsete rahvaste kommetest üle võtta. Kui vahetad punase veini vastu oma tavapärase õlu, siidri või viina, siis võib isegi mingi kasutegur olla (sarnaselt või vahetamisel oliiviõli vastu), aga kui see tuleb kõigele eelnevale veel lisaks…ja üldiselt on ikkagi sama jutt, et see, kui miski on „parem” kui midagi väga ebatervislikku, ei tähenda, et see sulle päriselt hea oleks. Need, kellel on probleeme kehakaalu ja keskosa rasvumisega peaksid mõtlema ka veel sellele, et pärast rasva/õli on alkohol kõige suurema kaloritihedusega toiduaine, andes 7kcal/g kohta.

Lisaks on alkohol teada-tuntud rinnavähi (ja mõne muu vähitüübi nagu maksa-, neelu-, kõri-, söögitoru- ja soolevähi) riskifaktor – seega, kui sul on perekondlik soodumus, sul on juba rinnavähk olnud või sa soovid seda ennetada, siis pole mõistlik alkoholi tarbida, k.a punast veini. Kuigi on leitud, et traditsiooniline Vahemere dieet vähendab lisaks üldisele suremusele ja südamehaigustele ka vähiriski, siis punane vein on selles osas isegi mõõdukas koguses erand. Ühe uuringu raames jälgiti 11 aastat enam kui 335 000 euroopa naist ja see näitas, et mida lähemal oli nende toitumine traditsioonilisele Vahemere dieedile, mida eelmine kord kirjeldasime, millest küll punane vein oli oma kahjuliku mõju tõttu rinnavähiga patsientidele välja jäetud, seda enam langes  rinnavähirisk menopausijärgsete naiste seas. Ühe teise uuringu eesmärgiks oli vaadelda punase veini mõju endoteeli funktsioonile (veresoone sisemine pind ja selle kahjustunud funktsioon on oluline kõrgvererõhutõve riskiteguriks). Nad mõõtsid tervete inimeste verevoolu ja õlavarrearteri laienemist (see toob endaga kaasa vererõhu alanemise) pärast 250ml alkoholiga (Cabernet Sauvignon/Merlot, 12,5%) ja alkoholita (vähem kui 0,5% alkoholi) punase veini joomist. Tuli välja, et kui nad jõid punast veini, kust alkohol oli eemaldatud, siis see tõstis oluliselt endoteeli funktsiooni ehk siis meie arterite võimet lõõgastuda ja laieneda, millega kaasneb verevoolu suurenemine. Kui samale punasele veinile alkohol lisada, siis kasulik mõju kaob. Uurijad leidsid kokkuvõtteks: „…antud leiud võivad toetada hüpoteesi, et punase veini antioksüdantsed omadused, mitte selles leiduv etanool, võib anda kaitse südamehaiguste vastu.” Ehk siis see, mis punases veinis kasulikku on, on viinamarjades leiduvad fütotoitained. Miks mitte siis lihtsalt viinamarju, millel alkoholiga seotud riskid puuduvad, süüa?

Oliiviõli (ka kõik ülejäänud õlid) ja punane vein on mõlemad taimsed TÖÖDELDUD tooted (puuvilja mahlad). Sa ju mõistad, et õli (ega veini) ei ole sellisel kujul looduses olemas – ei voola meil kuskil õlijõed ega tule see kuskilt puu seest nagu kasemahl. Seetõttu meie kauged eelkäijad kunagi õli ei tarvitanud. Täiesti arusaamatu, kuidas nad “tervisliku” oliiviõli tarbimiseta üldse ellu jäid, eksole?! Oliiviõli saadakse looduses leiduvate oliivide pressimisel ehk siis õli on alati töödeldud toit isegi siis, kui selle peal olev kiri ütleb, et tegu on “külmpressitud töötleMATA extra virgin” oliiviõliga. Sel põhjusel ka meie eelkäijad seda ei tarbinud, sest nad sõid lihtsalt oliive, neil ei tulnud pähegi neid pressima hakata, sest töötlemise käigus läheb alati toidu kõige olulisem, parem ja tervislik osa ju kaotsi. Isegi kõige ekstramast ekstram oliiviõli ei ole selles osas erand 🙂 Need on sama tühjad kalorid kui suhkru tarbimise puhul (vahe seisneb selles, et sa saad neid tühje kaloreid pea 2,5 korda enam). Protsess on väga sarnane sellele, kuidas rafineeritud suhkrut valmistatakse – millegi pärast aga on suhkru osas kõigile arusaadav, et see on kõvasti töödeldud ning seetõttu ei sisalda enam midagi kasulikku, kuid õli puhul nagu ei tulda selle peale. Töötlemise käigus eemaldatakse kõik toitained, sh valk, süsivesikud, kiudained, vitamiinid (välja arvatud veidi E-vitamiini), mineraalid ja vesi – kõik, mis on olemas naturaalses looduses leiduvas oliivis (või viinamarjas). Ja seetõttu pole alles jäänud midagi peale rasva: oliiviõli on 100% rasv, samas kui oliivides on rasva osakaal vaid umbes 20%, sest seal on lihtsalt lisaks rasvale nii palju muud kasulikku kraami. Õlis on 1 grammi kohta rohkem kaloreid kui üheski teises toiduaines, mis on enam kui kaks korda rohkem kui valges suhkrus. Üldine rusikareegel on, et kõrgelt kontsentreeritud rasv ei ole tervislik, isegi kui see pärineb taimsest allikast.

Toome järgmise näite kõrge ja madala kaloritihedusega toiduainete tarbimisest (sellest rääkisime põhjalikult toitainetiheduse teemat puudutanud postituses), et sa mõistaksid, kuidas isegi väga väike kogus (oliivi)õli muudab toidu kõrge kaloritihedusega toiduks ning teiselt poolt tarbid sa vähem tervislikke toitaineid. Kui 100g (keetmata) täisterapastat annaks sulle umbes 330kcal ja sellele lisad 1spl oliiviõli, siis on su toit juba 450kcal. See on hulga lisakaloreid ilma, et sa selle eest mingeid erilisi toitaineid vastu saaksid. Selle 1spl õli asemel võiksid sa pigem süüa lisaks umbes 50g pastat, millega saaksid kiudaineid, vitamiine, mineraale ja su kõht oleks kenasti täis ilma, et peaksid portsjoneid vähendama!

Anciel Keysi „Seitsme riigi uuringu”, mida eelmine kord käsitlesime, järelkontrolli uuringu 25-aastane suremus südamehaigustesse oli jällegi kõige väiksem Kreeta saarel (1000 mehe kohta 25), kuid sellele järgnes kohe kaks Jaapani piirkonda, kus samuti oli madal südamehaiguste ja teiste krooniliste haiguste tase ning madal suremus (1000 mehe kohta 30 ja 36). Sellega olid jaapanlased muuhulgas paremad teisest vaatluse all olevast Kreeka piirkonnast Korfu saarest (48) ja kolmest erinevast Itaalia piirkonnast (60, 87, 93). Oliiviõli aga ei kuulu üldse jaapanlaste toitumise juurde! Kui oliiviõli oleks see Vahemere dieedi peamine kasutegur, siis kuidas seletada jaapanlaste madalat südamehaiguste taset? Küll aga sarnanesid jaapanlaste muud toitumisharjumused kreetalastele: palju värsket kraami, kaunvilju, pähkleid ning vähe töödeldud teravilju ning küllastunud rasvu (liha- ja piimatooteid). Lisaks veel lihtsalt infoks, et ka 25 aasta pärast oli kõige kehvem olukord Soomes, kus Ida-Soomes oli 1000 mehe kohta suremus südamehaigustesse 268 (see on 10 korda suurem kui Kreeta saarel!) ja Lääne-Soomes 180. Nende toitumisharjumused on meile vägagi tuttavad.

Kas sa oled kunagi mõelnud, mis on üldse rasva mõte? Miks on meie keha nõnda üles seatud, et keha eelistab kütusena kasutada süsivesikuid ja rasvad võetakse kasutusele alles teises järjekorras? See tuleneb sellest, et meie eelkäijatel polnud võimalik iga päev kolm korda päevas süüa ning seetõttu talletati rasvad, et neid paastu ajal kasutada. Nüüd seisneb aga probleem selles, et kuna me kogu aeg sööme, siis me muudkui talletame ja talletame n-ö mustadeks päevadeks, kuid need ajad ei saabugi kunagi, kus me saaksime need hoolega kogutud rasvavarud lõpuks kasutusele võtta. Kas sellises olukorras on ikka mõttekas palju rasva süüa? Rasva on kehal teatud protsessideks vaja, kuid mõistlik oleks saada see rasv tervikliku toidu kujul nagu oliivid, avokaado, seemned ja pähklid, kus on alles vitamiinid, mineraalid, kiudained, süsivesikud, valgud jne, sest sel viisil täidavad nad ka kõhtu.

1spl oliiviõli sul kõhtu ei täida, kuid annab sellele vaatamata lausa 120kcal ilma, et sa seda isegi märkaksid, ning kuna selles pole grammigi kiudaineid, siis omastad sa need kalorid väga kiirelt ja need pannakse tallele. See on täpselt see, mida dr. McDougalli tsitaat – “ Rasv, mida sa sööd, on rasv, mida sa oma kehal kannad. Sinu huultelt sinu puusadele. Rasv teeb su paksuks” – tähendab. See pole öeldud selleks, et mingit rasvapaanikat tekitada. Rasva on vaja, aga selles lauses on omajagu tõtt, sest tänapäeva olukorras, kus me tarbime liiga palju toitu, lähebki tihti suur osa sellest, mis huulte vahelt sisse läheb otseteed kõhule või puusadele, mida me siis “uhkusega” endaga päevast päeva kaasas kanname. Enamik meist lihtsalt ei saa tänapäeval enam vedelal kujul rasva tarbimist endale lubada, sest me ei suuda seda ära kulutada selle pideva söömise ja vähese liigutamise juures. Kui sa saad oma rasvad näiteks pähklitest, kus on kiudained, siis nende seedimine toimub kehas absoluutselt teistmoodi kui 100% rasva (oliiviõli).

Kas sa üldse tead, kust soovitus tarvitada päevasest energiavajadusest toidurasvu 25-35% tuleb? Kui riiklikud tervishoiuasutused nii soovitavad, siis tekib tunne nagu vähem rasva tooks endaga kaasa mingid ebasoovitavad tulemused meie tervisele. Rasvumise uurija Philip James ütleb, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) mõtles 1997. aastal muuta oma soovitusi ja uueks rasvade tarbimise maksimaalseks piiriks seada 20-25%, mis vähendaks ülekaalulisust. Domineeriv rasvapoliitika pärineb aga siiani 1984. aastast, kui Geoffrey Rose ja Henry Blackburn soovitasid südamehaiguseid silmas pidades, et rasva tarbimine peaks jääma 15-30% vahele. Madalam määr tuleneb sellest, et hiinlaste ja jaapanlaste keskmine rasva tarbimine oli 1970ndatel 14% ja sellise tarbimise juures oli neil väga madal ülekaalulisuse, diabeedi ja südamehaiguste tase. Nii madal rasvatarbimine oli aga täiesti vastuvõetamatu USA ja Põhja-Euroopa jaoks, kus tarvitati keskmiselt 40% rasva. Seega läks WHO kompromissile 30%-ga, mis oli ameeriklaste ja põhja-eurooplaste jaoks juba piisavalt radikaalne.

Seega sa näed, et antud numbri taga pole mingit teadust, vaid see on lihtsalt kuskil poliitilistes sfäärides kokku lepitud number, et kõik rahule jääksid. 14% rasva tõi 1970ndate jaapanlastele ja hiinlastele kasu. Traditsioonilistel okinawalastel oli parim tervis tarbides vaid 6% rasvu. Seega, pole mingit mõtet sellest suvalisest kokkuleppe tulemusena saavutatud numbrist kümne küünega kinni hoida, kui parimaid tulemusi tervise seisukohalt näitab 2-3 korda väiksem päevane rasva tarbimine. Meie eelkäijad ju ka ei kasutanud õli ega muid töödeldud toite, loodus on selle eest juba hoolitsenud, et me saaksime kõik vajaliku loomulikul teel ning vajadus selliste ebanaturaalsete toodete tarbimiseks puudub. Kui sa neist loobud, siis sa ei jää millestki olulisest ilma, see ei too endaga kaasa absoluutselt mingeid negatiivseid tagajärgi su tervisele – otse vastupidi! Usu mind, sul pole võimalik tänapäevases ühiskonnas olla rasva defitsiidis 🙂

Rasvade (sh. õlide, sh. “tervislike” õlide nagu oliiviõli või kookosõli) tarbimise juures peaksid eriti ettevaatlikud olema raske südamehaigusega inimesed. Dr. Caldwell Esseltsyn, kes on spetsialiseerunud väga raske südamehaigusega patsientide ravile elustiilimuudatuste teel, ei soovita oma patsientidel rasvu saada isegi mitte looduslikest allikatest nagu pähklid. Ta ei arva, et pähklid oleksid halvad, kuid kuna tema patsiendid on enamasti ülekaalulised, siis kuna pähkleid on kerge üle süüa ja sel moel palju kaloreid saada, ta neid ei soovita. Küll aga ei arva ta, et oliiviõli oleks tervislik. Me nägime varem, et õli vigastab veresoonte sisemist pinda. Oma raamatus “Enneta ja ravi südamehaigus” (“Prevent and Reverse Heart Disease”) räägib ta loo William Valentine nimelisest mehest, kes 1990. aastal läbis südameoperatsiooni, kus tal asendati 5 veresoont. Pärast operatsiooni hakkas ta väga rangelt jälgima naturaalset taimset toitumist, millega ta kaal langes 95kg-lt 71-le, mida ta suutis 14 aastat hoida, kuni 2004. aastal hakkas ta uuesti tundma valu südame piirkonnas (stenokardia), eriti füüsilise aktiivsuse ajal. Ta võttis kohe dr. Esselstyniga ühendust, sest ei soovinud mitte mingil juhul uuesti südameoperatsiooni läbi teha. Ta kinnitas, et toitub naturaalsetest täisteraviljadest, puu- ja köögiviljadest ning kaunviljadest, ja seega oli arsti jaoks alguses täielik mõistatus, miks valu oli naasnud. Ta lasi patsiendil veekord panna kõik asjad, mida ta sööb, kirja, ilma et midagigi välja jätaks. Siis tuli välja, et ta oli unustanud mainida, et tarbib “südamesõbralikku” oliiviõli igal lõunal ja õhtul oma salatis. Arst käskis oliiviõli tarbimine lõpetada ja tema valu kadus täiesti 7 nädalaga.

Oliiviõli ja üldse õlide tarvitamine (näiteks praadimisel) oli eelviimane asi, mille ma oma toidulaualt eemaldasin – veel poolteist aastat tagasi kallasin seda rõõmuga oma salatitele ja pannile toidu valmistamisel. Ma tegelikult kuulsin juba ammu siit-sealt neid jutte, et oliiviõli polegi tervislik, kuid ma eelistasin mingil põhjusel seda infot ignoreerida ja ma ei uurinud seda asja, sest see lihtsalt käis kõigele vastu, mida ma seni teadsin. Ma pean tunnistama, et oliiviõli osas langesin täiesti reklaamiohvriks. Ma lihtsalt “teadsin”, et see on tervislik, sest see sõnum tuli kuidagi sisse nii uksest ja aknast, ning ma kunagi ei kahelnud selles!

Kui sa oleksid mu käest tol ajal küsinud, miks oliiviõli tervislik on, siis ma oleksin õlgu kehitanud, sest ma polnud tegelikult kunagi selle peale mõelnud ega teinud absoluutselt mingit uurimistööd, et selle väite tõesuses kindel olla. Uskuda selliseid väiteid, mida esitatakse meile kuskil suvalises ajalehe- või ajakirjaartiklis on sama, mis uskuda iga saate vahel meile näidatavaid telereklaame. Ja me keegi ju ei usu tegelikult telereklaame (mis ei tähenda muidugi seda, et need poes meie valikuid ei mõjutaks), sest me teame, et neid näidatakse meile, sest keegi on nende eest maksnud, et meile oma tooteid/teenuseid müüa ja meie raha endale saada. Me oleme varasemalt käsitlenud seda, et liha-, muna-, karastusjookide jne tööstused on suured ja võimsad ning ostavad endale uuringuid, eksperte, ajaleheartikleid jne, et meid segadusse ajada ja valeinfot levitada. Oliiviõli puudutavate uuringute puhul tuleb samuti väga hoolikalt lugeda seda “uuringu rahastaja” ja “uurija huvide konflikti” lõiku uuringuraportite lõpust, sest oliiviõlitööstus on ka väga aktiivne endale meelepäraseid uuringuid fabritseerima.

Me oleme vahel nii kinni oma uskumustes, et pole suutelised vastu võtma mitte mingit infot, mis neile vastu räägiks. Mul oli oliiviõliga täpselt nii. Ma polnud valmis kuulma midagi, mis sellele vastupidist väidab, sest see info lihtsalt kuidagi ei sobitunud sellesse, mida ma uskusin ja ma polnud valmis oma õli tarbimise harjumusest loobuma. Ma olin lihtsalt sellel teemal oma mõistuse otsustanud kinni panna ja mitte olla sellele infole avatud, et oliiviõli ei olegi tervislik. Ja seda vaatamata sellele, et ma olin ju selleks ajaks juba nii paljudest oma vanadest uskumustest lahti lasknud ja mõistnud, et need olid valed! Seega ma mõistan inimesi, kes ei tahagi midagi kuulda ega oma arvamusi muuta. Ilmselt tuli ka mulle lihtsalt ühel hetkel see piir ette ja ma ei suutnud enam uut infot vastu võtta, ümber õppida ning järjekordsest oma harjumusest loobuda. Küll aga nüüd kui see on tehtud, ei pöörduks ma enam ealeski tagasi. Ma ei kuluta raha enam kalli oliiviõli (ega muude õlide/rasvade peale), mu pannid ja nõud on puhtad ning ei vaja peale veega loputamist midagi muud, mu kaal alanes mitte midagi tehes paari kilo võrra ja kuigi ma oma veresoontesse ei näe, siis see teadmine, et ma ei tekita oma arterite sisepinnale vigastusi, on mulle oluline. Ja ma pean ütlema, et nüüd ei suuda ma mõista, kuidas ma kõik need aastad juba nendesse teemadesse süüvides ja õppides tervishoidu võisin arvata, et ilma mingisuguse toiteväärtuseta, puhas meeletu kalorikogusega rasv, mis on töödeldud toiduaine, võiks mu kehale kuidagi kasulik olla?!

Nüüd mõned praktilised nipid õlita elamiseks. Tänapäeval on palju retsepte, mis on täiesti õlivabad ja omast kogemusest võin öelda, et isegi retseptides, kus õli kasutatakse, on enamasti väga lihtne nõutud õli ära jätta või praadimise puhul kasutada vett/köögiviljapuljongit nagu ma järgnevalt kirjeldan. Kohe kindlasti aga saab kogust vähemalt poole võrra vähendada ilma, et maailma lõpp saabuks.

Mida toorsalati peale panna? Mina pigistan veidi sidrunit, panen veidi õunaäädikat ja kui mul on näiteks hapukurki, siis kallan ka sealt veidi seda vedelikku, lisaks panen maitseaineid (kurkumit, pipart, tšillipipart jne). Tavaliselt tarbin ka oma päevase koguse pähkli-seemnesegu salati sees. Segan korralikult ära ja ma isegi ei tunneta, et mu salat õli ei sisalda – tekib tõsine küsimus, mis ma sellest umbes 300kcal kogu aeg sinna üldse lisaks toppisin? Vahel teen pähklitest salatikastme, kuid kuna see on juba veidi rammusam kraam, siis ma seda päris iga päev oma salati peal ei kasuta.

Kas sa oled kunagi mõelnud, miks sa panni peal praadimiseks alati esmalt õli pead valama? Mina ei tea. Ma lihtsalt nägin, et mu ema tegi seda, vanaemad ka, kui päris aus olla, siis kõik inimesed mu ümber, ning arvasin, et ju siis nii peab – see ongi see, kuidas me oma uskumused saame, kuid mille õigsuses me harva kahtleme. Ma ei tulnud kunagi selle peale, et tegelikult saab väga edukalt lihtsalt kasutada vett või köögiviljapuljongit ning ma ei pea seda toitu imendunud rasva endale sööma. Päriselt! Proovi! Pane klaas vett pliidi kõrvale, tsipakene pane pannile, siis pane oma sibulad särisema ning aeg-ajalt, kui näed, et hakkab pannile külge võtma, siis lisa – eesmärk ei ole neid vee sees leotada, vaid lisada vett ainult nii palju ja tihti, kui vaja, siis on maitse kõige parem.

Esimeses järjekorras soovitaksin investeerida heasse panni, kuhu toit ei jäägi külge ja pole vaja sel eesmärgil õli kasutada. Kuigi ma olen viimased aastad oma isikliku küüslaugupressiga ringi reisinud, siis panni päris ei võta kaasa, kuid ma olen igal pool igasugu sorti pannidega hakkama saanud kasutades vett või köögiviljapuljongit. Pannkooke päris õlita igasuguse panniga ei tee, kuid kõik muu saab küll tehtud. Teiseks soovitan kõik, mis vähegi võimalik, pigem ahjus teha, mitte pannil praadides. Mina teen näiteks „prae”kartuleid ahjus tilka õli kasutamata. Ma ei hakka väitma, et nad maitsevad täpselt samuti nagu suures hulgas õlis pannil praetud kartulid, kuid nad on väga maitsvad ning ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma peaksid sööma neid, mis on kogu selle rasva endale sisse imenud ja mingi hetk hiljem mu taljele maandub.

Kas sa oled kunagi määrinud oma röstsaia peale või/oliiviõli asemel avokaadot? Proovi! Määri avokaadot, pane paar lõiku kurki, tomatit ja melonit. Sa ei tunne neist rasvadest puudust ja teed oma kehale palju head.

Kuid kui sul on kehakaaluga probleeme, siis pole mõtet oma toitumist ka naturaalsete rasvade ümber üles ehitada. Kindlasti ära pane pakki pähkleid kaussi, mida siis arvuti või teleka taga mõtlematult nosid. Neid on väga lihtne üle süüa. 30g pähkleid-seemneid, mis võiks olla maksimaalne päevane kogus, on väike peotäis ja mitte rohkem. Nagu varem sai mainitud, KÕIK rasvad annavad kaloreid ja kui sa neid üleliia tarbid, siis sa kannad neid oma kõhul, puusadel või tagumikul, kuidas keegi. Kui sind aga vaevab vastupidine probleem – sa oled füüsiliselt väga aktiivne, teed rasket füüsilist tööd ning su kehal rasvavarud puuduvad, siis on naturaalsete rasvade nagu pähklid, seemned, oliivid, avokaado ja nendest ise kodus valmistatud toidud tervislik viis piisavalt palju kaloreid saada, et mitte kaalu kaotada.

Nende “tervislike” õlide marketing on olnud vaieldamatult hea, sest väga suur osa inimestest on seda juttu ju uskuma jäänud, mida näitavad ka kaubandusettevõtete oliiviõli müüginumbrid (ja seda kallimale hinnale vaatamata). Ma keskendusin oliiviõlile seoses sellega, et eelmine kord sai Vahemere dieedist räägitud ja selle raames sai kogu aeg oliiviõli mainitud. Ma pidasin oluliseks nüüd seda teemat puudutada, et sulle ei jääks muljet nagu oliiviõli peaks kindlasti su menüüsse kuuluma, sest kunagi eelmise sajandi keskel maailma terveimate südametega kreetalased seda tarbisid. See, et ma ei rääkinud palju kookosõlist, mis on muide pea täielikult küllastunud rasv, või muudest „tervislikest” õlidest, ei tähenda seda, et kogu eelnev jutt nende kohta ei käiks. See kõik on lihtsalt kõva marketing ja me oleme selle õnge läinud. Muidugi oliiviõli või ükskõik milline teine õli, mida sa kasutad praadimiseks või kallad oma salati peale, on nähtav rasv, mida sa ise oma toidule lisad ja saad ka selle kogust seetõttu kontrollida. Esimeseks sammuks võiks olla oma külmikus ja sahvris olevatest pakendatud toitudest lahti saada, sest nende puhul pole sul absoluutselt mingit kontrolli, kui palju sinna on õli lisatud ja kui palju sa seda endale antud toite tarbides sisse sööd. Sama käib väljas söömise kohta – toidukohtades ei hoita õliga kokku, sest see maandub sinu ja mitte koka puusadel (kuigi kokkasid vaadates tihti tundub, et siiski nende puusadel ka).

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Agewall, S., Wright, S., Doughty, RN., Whalley, GA., Duxbury, M., Sharpe, N. Does a glass of red wine improve endothelial function? European Heart Journal, 2000, 21, 74–78.

Astrup, A., Marckmann, P., Blundell, J. Oiling of health messages in marketing of food. Lancet, 2000; 356(9244): 1786-1786.

Buckland, G., Travier, N., Cottet, V., González, CA., Luján-Barroso, L., Agudo, A., Trichopoulou, A., Lagiou, P., Trichopoulos, D., Peeters, PH., May, A., Bueno-de-Mesquita, HB., Bvan Duijnhoven, FJ., Key, TJ., Allen, N., Khaw, KT., Wareham, N., Romieu, I., McCormack, V., Boutron-Ruault, M., Clavel-Chapelon, F., Panico, S., Agnoli, C., Palli, D., Tumino, R., Vineis, P., Amiano, P., Barricarte, A., Rodríguez, L., Sanchez, MJ., Chirlaque, MD., Kaaks, R., Teucher, B., Boeing, H., Bergmann, MM., Overvad, K., Dahm, CC., Tjønneland, A., Olsen, A., Manjer, J., Wirfält, E., Hallmans, G., Johansson, I., Lund, E., Hjartåker, A., Skeie, G., Vergnaud, AC., Norat, T., Romaguera, D., Riboli, E. Adherence to the mediterranean diet and risk of breast cancer in the European prospective investigation into cancer and nutrition cohort study. International Journal of Cancer, 2013, 15; 132(12): 2918-27.

Hu, FB. The Mediterranean Diet and Mortality — Olive Oil and Beyond. The New England Journal of Medicine, 2003, 348: 2595-2596.

James, WP. The Epidemiology Of Obesity: The Size Of The Problem. Journal of Internal Medicine, 2008, 263; 336–352.

Menotti, A., Kromhout, D., Blackburn, H., Fidanza, F., Buzina, R., Nissinen, A., The Seven Countries Study Research Group. Food intake patterns and 25-year mortality from coronary heart disease: cross-cultural correlations in the Seven Countries Study. European Journal Of Epidemiology, 1999, 15(6), 507-15.

Serra-Majem, L., Ngo de la Cruz, J., Ribas, L., Tur, JA. Olive oil and the Mediterranean diet: beyond the rhetoric. European Journal of Clinical Nutrition, 2003, 57, S2–S7.

Trichopoulou, A., Costacou, T., Bamia, C., Trichopoulos, D. Adherence to a Mediterranean Diet and Survival in a Greek Population. The New England Journal of Medicine, 2003, 348: 2599-2608.

Vogel, RA., Corretti, MC., Plotnick, GD. Effect of a single high-fat meal on endothelial function in healthy subjects. The American Journal of Cardiology, 1997, 79(3): 350-4.

Vogel, RA., Corretti, MC., Plotnick, GD. The postprandial effect of components of the mediterranean diet on endothelial function. Journal of the American College of Cardiology, 2000, 36(5), 1455-1460.

Vrentzos, GE., Papadakis, JA., Malliaraki, N., Zacharis, EA., Mazokopakis, E., Margioris, A., Ganotakis, ES., Kafatos, A. Diet, serum homocysteine levels and ischaemic heart disease in a Mediterranean population. British Journal of Nutrition, 2004, 91(6), 1013-9.