“Being male is a matter of birth. Being a man is a matter of age. But being a gentleman is a matter of choice.”

(„Meessugu kaasneb sünniga. Meheks olemine kaasneb vanusega. Kuid džentelmeniks olemine on valik.”)

Ei taha selle pealkirjaga kuidagi mehi solvata ega mingit sugudevahelist võiduajamist algatada, kuid tervise osas paraku nii on. Meeste oodatav eluiga sünnimomendil on vaid 73 kui võrrelda naiste pea 82 aastaga. Tervena elatud aastaid on samuti vähem: 54 vs pea 59 (mitte et kumbki neist numbritest eeskujulikud oleksid). Mehed tegelevad ka enam riskikäitumisega: suitsetavad (lausa poole rohkem kui naised) ja tarvitavad alkoholi enam, ületavad kiirust, hüppavad tundmatus kohas vette jne. Ka toituvad ebatervislikumalt, nende seas on enam ülekaalulisi ja seega pole ka imestada, et neil on suurem tõenäosus saada infarkt ja varem surra.

Kellele soolise võrdõiguslikkuse teemad meeldivad, siis siinkohal on selgelt ebavõrdses positsioonis mehed. Nimelt tuleb välja, et meestel on meie ühiskonnas palju raskem oma tervise eest hoolitseda ja neid takistavad asjaolud, mille peale naisterahvad üldse ei tulegi või peavad täielikuks pseudoprobleemiks! Probleem seisneb siis selles, mida peetakse meie ühiskonnas mehelikuks ning mida naiselikuks. Kui riskide võtmist ja alkoholi tarbimist peetakse mehelikuks ning see toob endaga kaasa haigusi, vigastusi ja surma, ning samal ajal peetakse tervise seisukohalt positiivset käitumist, näiteks „salati nosimist” naiselikuks, siis neid tegevusi mehed ei tee.

Naised ei pruugi üldse sellest kõigest teadlikud olla, sest tervislik käitumine ei satu kuidagi vastuollu meie traditsioonilise soorolliga. Meil ei ole mingit probleemi näidata oma nõrkusi, teiste ees nutta, jagada oma muresid või ebaõnnestumisi ega avalikus kohas salatit nosida 🙂 Seda kõike isegi nagu oodatakse meilt. Keegi ei eelda meilt, et me peaksime liha järama ja kuigi taimetoitlane olla on Eestis igati põlatud tegevus, antakse naisterahvale see „kummaline” valik kergemini andeks kui meesterahvale. Keegi ei vaata viltu, kritiseeri ega aseta küsimärgi alla meie naiselikkust, olenevalt meie toitumisharjumustest. Samuti ei pea me kellelegi tõestama, et oleme piisavalt julged pea ees tundmatus kohas vette hüppama, et suudame kõige kauem kuumas saunas istuda või kõige kiiremini viinapudeli kõrist alla lasta. See on ohtlik ja rumal ning meil pole probleemi seda kõva häälega välja öelda. Tegelikult ei pea me isegi midagi sellist ütlema, sest meie sõbrad, isegi kui nad on meesterahvad, ei esita meile selliseid väljakutseid.

Mina naisterahva ega ka tervishoiutöötajana ei olnud sellest kõigest teadlik. Muidugi ma olin kursis statistikaga, et mehed elavad lühemalt ja samuti sa näed patsientide pealt, et neid eriti ei huvita, igatahes vähem kui naisi, aga tervishoiu kõrgkoolis meile naiste ega meeste erinevusi ei rõhutatud ega ka seda, et nende puhul peaks kasutama erinevat taktikat/sõnumeid. Ma hakkasin selle peale mõtlema alles eelmise aasta novembris, kui vaatasin 9-osalist diabeedile pühendatud dokumentaalseriaali „iThrive!”, millest ka siin blogis iga osa kohta kokkuvõtte tegin. Neljandas episoodis rääkis Rip Esselstyn, kes on kuulsa dr. Esselstyni, kes ravib väga raskeid südamehaigeid madala rasvasisaldusega naturaalse taimse toitumise teel, poeg – endine profisportlane ja tuletõrjuja. Hakkasin seda teemat uurima ja tuleb välja, et meie ühiskonnas olevad stereotüübid sellest, milline üks tõeline mees peaks olema, töötab meeste tervisele vastu.

Hinnanguid oma tervisele uuritakse ja tuleb välja, et eesti mehed üldiselt hindavad oma tervist paremaks kui naised (sama trend on näha ka juba teismeliste seas), tihti isegi siis, kui objektiivselt on nende tervis hoopiski naiste omast kehvem. Kõlab igati positiivselt, et mehed on oma tervisega rahul…milles siis probleem? Hinnangud on teatavasti subjektiivsed ja kui sarnaseid terviseseisundeid hindavad naisterahvad raskemaks, toob see endaga kaasa kaks tervise seisukohalt positiivset käitumist: esiteks, lähevad naised (kiiremini) arsti juurde abi saama, ja teiseks, muudavad oma tervisekäitumist ehk siis elustiili. Mehed aga peavad oma tervist paremaks, ehk seetõttu, et tervise üle kurtmine ja abi otsimine on „naiselik” ning samal ajal hambad ristis kannatamine kuidagi „mehelik”? Mehelikkus on seotud vastumeelsusega abi otsida, mis väljendub selles, et mehed tarbivad palju vähem tervishoiuteenuseid ja tunnistavad haiguse sümptomeid väiksema tõenäosusega kui naised. Samuti pole nad nii altid oma käitumist tervislikumaks muutma. Selle juures jääb kaotajaks aga mees ise.

Peamisteks inimese terviseseisundiga seostatavateks tervisekäitumise valdkondadeks peetakse tavaliselt suitsetamise, alkoholi tarvitamise, toitumise ja füüsilise aktiivsuse harjumusi. Minu arvates on siinkohal väga oluline ka kõik stressi, meeleolu ja mõttemaailmaga seonduv, aga kuna see tundub liiga ebateaduslik ja raskesti seletatav, siis armastatakse see tihti välja jätta ja tegeleda „maisemate” asjadega nagu suitsetamine, alkoholi tarvitamine, toitumine ja füüsiline aktiivsus. Neist neljast aspektist toetab “mehelikkust” tervise seisukohalt positiivselt vaid füüsiline aktiivsus, sest trenni tegemine sobib tugevuse, hea füüsilise vormi ja sooritustasemega.

Üks Soomes tehtud uuring näitas, et meeste tervisega seotud enesekontroll on naistega võrreldes madalam ja samuti olid mehed vähem huvitatud ning palju vähem aktiivsemad tervisega seotud informatsiooni otsimisel. Sellest võib siis vist järeldada, et mingil põhjusel on naisterahvaste motivatsioon terve olla kõrgem, mida siis peegeldab ka nende pikem eluiga, madalam ülekaaluliste osakaal jne.

Mulle tundub, et kõik need tervisekampaaniad ja nendega edastatavad sõnumid jõuavad küll kohale kõigile naistele, kuid mitte meestele. Seega tuleks meestele läheneda hoopiski teisiti ja teisi „nuppe” vajutades. Ma ei tea, kas neis ameteis istuvad äkki naised, kes samuti ei tule selle pealegi, et meestel võivad olla halbadest harjumustest vabanemiseks ning tervislike harjumuste kasutusele võtmisega probleemid, mida meie üldse probleemiks ei pea. Samas tundub, et head turundusinimesed oskavad täpselt neid õigeid nuppe vajutada. Ma ei tea, äkki neis ametites on siis mehed, kes teavad, milliseid „nuppe” vajutada, et teatud tooteid neile müüa, või ka naised, kes teavad hästi meestega seotud stereotüüpe ja viskavad aga hagu tulle, et need veel enam kinnistuksid ja ükski mees ei unustaks, mis on mehelikkus ja milliste toodete tarbimine sellega kaasas käib.

Tubakatoodete reklaam pole enam lubatud, aga kui sa pole liiga noor, siis ma eeldan, et sa mäletad, kuidas kunagi sigarette reklaamiti. Mõtle kasvõi Marlboro-mehe peale – keda jätaks külmaks need coolid 6-packiga suitsetavad mehed, kaboimütsid peas, tegemas ägedaid, seiklusrikkaid ja ohtlikke asju (rõhuti jõule ja julgusele, mis on ju mehelikud)! Marlboro-mees oligi loodud mehelikkuse arheotüübiks, millega seoti siis sigarettide suitsetamine: tõeliselt coolide mehelike meeste suunurgas ripub sigaret.

Mõtle nüüd, millised näevad välja alkoholireklaamid. Näiteks meie enda Saku tegi väga ägedaid telereklaame (tihti Jan Uuspõllu ja Ott Sepaga, kes on ju huumori sünonüümid), kus olid sõbrad (kuuluvus), pidu (fun! lõõgastav, mõnus) ja põhimõtteliselt öeldi välja, et tõeline mees joob õlut. Emori poolt 2010. aastal Tervise Arengu Instituudile tehtud alkoholi telereklaamide kontentanalüüs näitas, et domineerib lõbus, lõõgastav ja humoorikas meeleolu. Tegelastena kasutatakse mehi ja nooremat vanuserühma (20-40-aastased).

Internetiavarustest leidsin ühe neiu bakalaureusetöö, mis uuris just „tõelise mehe“ kuvandit Saku Originaali õllereklaamides ning selle klišeelise stereotüübi olemust. Õllereklaamide üks levinumaid strateegiaid on mehelikkusele rõhumine ja kinnitatakse „tõelise mehe“ kuvandit maailmas. Reklaamid ise neid stereotüüpe ei loo, kuid nad levitavad ja säilitavad neid. Inimesed väidavad, et reklaamid neid ei mõjuta, kuid samas on üle maailma levinud kuvand õllest kui meeste joogist, kaasa arvatud Eestis. Õlut seostatakse koheselt mingisuguse ürgse mehelikkusega ning seda on Saku Originaal osavalt ära kasutanud. Saku Originaali reklaamis antakse lubadus, et kui tarbid Saku Originaali, siis oled „tõeline mees“.

„Tõelise mehe“ vaba aeg koosneb õlle joomisest sõpradega, naised ja tüdruksõbrad jäetakse tagaplaanile. Kuvatakse meestevahelist sõprust, mis küll on väga oluline mehe elus, kuid samas sõprussuhetes ei näidata välja hellust. Emotsionaalsus on seotud naiselikkusega, mis on aga taunitud. Saku Originaali Facebooki lehel oli antud bakalaureusetöö andmetel kirjeldatud meest, kes ei joo õlut järgmiselt: „Vastasel juhul on ta pehmo, tuhvlialune, memmekas või selgrootu jobu”.

„Pehmovaba maitse” reklaamklippe mäletad 2013. aastast? Kas saab midagi veel stereotüüpsemat välja mõelda, milline üks „õige” mees peaks ja ei peaks olema? Vastandatakse siis tõelisi tundeid ja füüsilist seksi, naisega aja veetmist ja sõpradega pubisse minekut. Kes valis reklaamis selle esimese variandi, seda sõbrad naeruvääristasid, nimetasid teda „pehmoks” ja talle tehti „pehmotõrje”. Neis reklaamides antakse mõista, et meheks olemist võrdsustatakse Saku Originaali joova mehega ja teistsugust käitumist või maailmavaadet taunitakse. Ja kes sellises situatsioonis tahab endale omadusi, mida neis reklaamides pehmodele omistati?

Ma isegi ei tea, kui tihti enne neid reklaame tavakeeles sõna „pehmo” kasutati, aga kohe kindlasti selle kasutus kasvas hiljem kõvasti. Meelelahutuslikku meediasse ilmusid pehmotestid, kus kutsuti mehi üles testima, kas nad on pehmod või machod ehk naise tuhvlialune või „kõva mees” jne. Ma kujutan ette, et paljud mehed pidid järsku hakkama oma „pehmovalikuid” sõpradele põhjendama või leppima uue hüüdnimega. Kõige paremini kirjeldas ühte korralikku „pehmot” minu meelest üks suvaline „kägu” Perekooli foorumist:

„Eesti kontekstis mees, kes pole kihevil rusikatega tahumatu oss, rassist, seksist, ultraparempoolne, tugevamad-jäävad-ellu mõtteviisiga ärimees, karvane ja loll ürgmees ja kes mõtleb enne asjale jõuga lähenemist, lubab endale tundeid ja hoolimist, on vaeste ja laste suhtes kaastundlik, hoolitseb laste eest. Päris nõrku mehi on ikka väga vähe. Pehmoks nimetatakse igasuguseid mehi, kellel on pisut vaimsemad väärtused. Tüüpiline pehmo on näiteks loominguline mees, sest oleks ju võinud õppida juurat ja äriteadust. Pehmo on ka näiteks ehitaja, kes annetab kodututele koertele ja kassidele ning vahetab lapsel mähkmeid. Pehmo on mees, kes võtab isaduspuhkuse ja ei kommenteeri sõpradega naiskolleege, et seda paneks ja selle tisse pigistaks. Pehmo on teadlane, kes valib raamatu lugemise jõusaali asemel, aga ka jõusaalis käija, kes näiteks põhimõtteliselt liha ei söö või on ökoloogilise elustiiliga. Pehmo on mees, kes kasutab ühistransporti ja kel pole lube, sest elab kesklinnas ning auto on liigne kulu. Pehmo ei lähe tõrvikurongkäigule, sest tema jaoks pole kõiges süüdi pagulased ja ei arva, et kõik naised on seksi võlgu, sest tegi neile kohvi välja. Pehmo ei lähe härga täis, kui mõni teine mees on naiste seas populaarsem või tõstab rohkem ega ürita tema ees laiata.”

Saku Õlletehas sai muide oma pehmokampaania eest Eesti Õlletootjate Liidu aukohtu poolt trahvi, sest leiti, et see on ebaeetiline ning naeruvääristas ühiskondlikke väärtuseid. Eesti Õlletootjate Liidu aukohtu poole tegi pöördumise palvega seda asja uurida aga arst (kusjuures meessoost), kes ilmselgelt tundis muret reklaami sõnumi üle, mis ütles, et õige mees valib perega koosolemise asemel pubi ja joomise. See polnud üldse esimene kord Saku Õlletehasel oma telereklaamiga tervishoiuga seotud inimestele/asutustele negatiivselt silma jääda: 2010. aastal alustas nendega diskussiooni Tervise Arengu Instituut reklaami pärast, kus märjukest tarvitati basseini ääres ehk siis viitas vastutustundetule alkoholitarbimisele veekogu ligidal.

See, et nüüd Saku Õlletehase reklaamidest nii pikalt sai räägitud, pole üldse kuidagi mõeldud konkreetse ettevõtte materdamiseks. Kõik sigareti- ja alkoholitootjad rõhutavad oma reklaamides samadele isikuomadustele, mida “tõelistele meestele” omistatakse. Lihtsalt, ma arvan, et meile, eestlastele on kodused näited huvitavamad ja kuna ma räägin siin 5-8 aastat vanadest näidetest ning isegi mina, kes ma alkoholi minimaalselt tarbin, veel vähem õlut ja telekat ka ei oma, mäletan neid kampaaniaid, näitab vist seda, et nad on teinud ikka väga head tööd.

Nii, sigarettidest ja alkoholist sai räägitud. Toitumise osas on tehtud sama. Peamiselt on omavahel seotud mehelikkus ja liha(toodete) söömine. Eriti muidugi punane liha. Millegi pärast kana ja kala ei tekita samasugust reaktsiooni…võib olla peetakse nende söömist siis kuidagi naiselikuks? Võib olla lihaga seotu kunagi isegi oli kuidagi mehelikkusega seotud, teate neil kaugetel aegadel, mida me kõik vaid raamatust oleme lugenud, kui musklis koopamees pidi minema koopast välja ohtlikku džunglisse oma vibuga perele toitu jahtima ja hoolitsema selle eest, et keegi nälga ei sureks, kuid tänapäeval, kus toit on iga hetk käepärast, poodi minek pole kuidagi ohtlik, enamik meestest ei hiilga just musklitega, nälga suremine aastal 2018 kedagi ei ähvarda, pole liha ostmine kauplusest absoluutselt kuidagi mehelikkusega seotud – naised tulevad ka sellega täiesti edukalt iseseisvalt toime, et üks lihakäntsakas korvi asetada 🙂 Meditsiinilises plaanis on asi isegi vastupidine, sest tegelikult tõmbab liigne liha söömine mehelikkusele kriipsu peale, aga sellest räägime veidikene hiljem.

Samuti oleme varem käsitlenud (näiteks „sinistest tsoonidest” või Vahemere dieedist rääkides), et maailma kõige tervemate inimeste toidulaud ei olnud lihavaba mitte nende vabast valikust (kui adventistide kogukond välja arvata), vaid tulenes eelkõige vaesusest. Seega oli sõja ajal ja sellele vahetult järgneval perioodil liha söömine ka rikkuse tunnus ning statistika näitab, et kohe kui inimesed veidi rikkamaks said, lisasid nad enda toidulauale kohe enam loomseid tooteid, mis tõi endaga kaasa tervisenäitajate halvenemise. Kuigi ma olen aru saanud, et liha on ka praegu kallis (ma olen rääkinud, kuidas olen sattunud ühte korterisse elama välismaalastest üliõpilastega, kes esimest korda elus vanematest eraldi kolides on avastanud liha kõrge hinna ja on hakanud seetõttu taimetoitlasteks, kuna ei soovinud oma eelarvest nii suurt summat liha ostmisele kulutada), ei ole see tänapäeval rikkuse tunnus.

Vähemalt mitte nooremate seas. Kui keegi mulle räägib, et ta lihtsalt „peab” kolm korda päevas, igal söögikorral liha sööma, siis ma mõtlen vaese inimese arterite ja lähenevate kannatuste peale, mitte tema rahakoti peale. Samas, suitsetajate ja tihedate baarides-pubides alkoholi trimpajate puhul mõtlen ma küll, et inimene peab ikka väga vihane oma rahakoti peale olema…OK, see selleks. Kahjuks pole liha kallis hind selle tarbimist vähendanud ega meie tervisenäitajaid parandanud, sest seda enam tarbitakse siis töödeldud kantserogeenseid lihatooteid (viiner, vorst, kananagitsad jne), millel lihaga on tegelikult väga vähe pistmist.

Vaatamata sellele, et lihal pole tänapäeval enam mingit seost ei rikkuse ega mehelikkusega, taastoodavad seda kuvandit ajakirjad, reklaamid, TV-seriaalid jne. Näiteks maailma suurim meesteajakiri Men’s Health („Meeste tervis”) peaks olema terviseajakiri nagu ütleb selle nimigi ja selle veergudel pakutaksegi rikkalikult tervisealaseid nõuandeid, kuid teeb seda viisil, mis taastoodab traditsioonilist mehelikkuse kontseptsiooni, mis pole mitte seotud tervise, vaid mitmete tervisele negatiivsete käitumismallide propageerimisega. Men’s Health ajakirjas avaldatud artiklite põhjal tehtud mehelikkuse konstruktsiooni analüüsid näitasid, et ebatervislikku toitumist kirjeldati kui mehelikku. Seda ajakirja levitatakse 59 riigis üle maailma ja on suurepärane näide Läänemaailmas valitsevast mehelikkuse ideaalidest.

Selle asemel, et kodus ise toitu valmistada, julgustati mehi sööma valmistoitu ja liha ning jooma õlut. Need ebatervislikud käitumismallid olid selgesõnaliselt kirjeldatud mehistena, samas kui tervislikum käitumine nagu taimetoitlus ja kodus toidu valmistamist mustati ja kirjeldati kui naiselikku, mittemehelikku, ja seetõttu soovitati sellist käitumist iga hinna eest vältida. Ajakirja ideoloogia kajastub kenasti paljudes punktides, mida loetleti artiklis „138 asja, mille pärast mehed ei peaks kunagi vabandust paluma”: Korralike, auväärsete meestena ei peaks me kunagi vabandust paluma selle eest, et

• …meile meeldib McDonalds;
• …me ei paku taimse toidu alternatiive;
• …me naerame inimeste üle, kes söövad pähklisegusid;
• …me tellime vasikaliha
• …jne, jne.

Seal oli veel muid „mehelikke” käitumismalle nagu regulaarselt pornograafia lugemine, relvade armastamine, naha ja karusnaha kandmine, naiste kutsumine tüdrukuteks, oma jalgade kuhugile peale panemine (näiteks oma abikaasa) jne. Ajalehe artiklid pealkirjadega „Köögiviljad on tüdrukute jaoks” („Vegetables Are for Girls”)ja „Mees ja liha: on vaid ühte sorti liha (mõeldakse siis naisterahvast), mis meile rohkem meeldib ja isegi siis oleks parem, kui ta oskaks grillida!” (“Men and Meat: There’s Only One Kind of Flesh We Like Better, and Even Then, She’d Better Know How to Grill!”). Mina pööritan siinkohal silmi 🙂

Ühes uuringus vaadeldi Men’s Health 2009. aastal ilmunud numbrite toitumisalaseid nõuandeid. Üldiselt olid uurijad avaldatud nõuannete osas kriitilised, kuna toitumisnõuanded olid tugevalt mõjutatud pseudo-teadusliku diskursuse poolt, tsiteerides „ekspertallikaid”, et oma nõuannetele rohkem kaalu anda jne. See ei tohiks muidugi kellelegi üllatusena tulla, et ajakirjandusest pole mõtet toitumisalaseid nõuandeid lugeda (nendest probleemidest võid täpsemalt lugeda SIIT).

Näiteks olid nõuanded punase liha tarbimise suurendamiseks väga levinud, mis läheb vastuollu kõigi riiklike ja maailma suurimate terviseorganisatsioonide soovitustega. Analüüsis oli ka ära toodud näide, kus see vastuoluline soovitus oli seotud ka valeväitega testosterooni kohta: „Minu toitumisfilosoofia on lihtne – söö liha…Ma söön ka veiseliha mähitult taimsesse kesta, et stimuleerida testosteroonitaset…” Kuigi  väideti, et liha söömine suurendab meestel testosterooni taset ja paljudel meestel vist ongi selline uskumus, sest noh liha söömine on ju mehelik ja mehelikul mehel peaks olema kõvasti testosterooni, on reaalsuses juba umbes veerand sajandit teatud, et ühe sellise rasvarikka eine söömine alandab testosterooni taset pea kolmandiku võrra tundideks (põhimõtteliselt nii kauaks, kuni on aeg juba järgmine eine teha, ja kui selleks on järgmine lihakäntsakas, siis kordub see sama tsükkel). Samas kui madala rasvasisaldusega, peamiselt süsivesikutest (jällegi ei räägi siinkohal töödeldud toiduainetest nagu koogid, kommid, küpsised jne) koosneval einel sellist efekti pole.

Kui mehelikkust üldse kuidagi on võimalik mõõta, siis peaks selleks olema ju testosteroon – hormoon, mis otseselt mehelikkust defineerib. Ühes teises uuringus võrreldi omavahel segatoiduliste, taimetoitlaste (ei söö liha, kuid võivad tarbida muna ja piimatooteid) ja veganite (ei söö üldse loomseid toiduaineid) testosteroonitasemeid ning leiti, et veganitel oli see 8% kõrgem kui taimetoitlastel ja 13% kõrgem kui lihasööjatel, mis viitab nagu jällegi sellele, et mida vähem loomseid tooteid tarbida, seda kõrgem testosteroonitase on ja kohe kindlasti liha söömine ei tõsta seda nagu selles meesteajakirjas väideti. Samas uuringus leiti ka, et veganite veres on 17% vähem kolesterooli kui lihasööjate veres ja 10% vähem kui taimetoitlastel, mistõttu on neil ka väiksema tõenäosusega ummistunud arterid – nii need, mis lähevad südamesse kui need, mis lähevad peenisesse (erektsioonihäired ja impotentsus!). Samuti oli veganite veres lihasööjatega võrreldes 9% madalam IGF-1 (insuliinisarnane kasvufaktor-1) tase, mida seostatakse eesnäärmevähiga. Kusjuures viimasel juhul lihasööjate ja taimetoitlaste vahel erinevust ei leitud, mis näitab, et ainuüksi liha söömisest loobumine pole piisav eesnäärmevähiriski vähendamiseks, kui sa mune ja piimatooteid edasi tarbid.

Kuigi enamik Men’s Health analüüse on leidnud, et ajakiri propageerib (tihti ületähtsustades) meeste vajadust liha, töödeldud toidu ja õlle järele, mis siis sobitub kenasti kokku domineeriva ettekujutusega maskuliinsusest, on mõned uuemad uuringud (no tegelikult ka juba pea 10 aastat vanad – 2009. aasta ajakirjade põhjal tehtud) leidnud, et puhumas on uued tuuled. Kuigi punast liha tõesti tihti soovitati, leiti ka palju soovitusi, kus valguallikatena soovitati taimseid toiduaineid nagu pähklid, seemned ja sojatooted (eelpool toodud näitest ju nägime, et muidu ikka naerdi nende üle, kes pähkleid sõid…).

Uurijad leidsid, et soovitused lihavaba toiduainete tarbimiseks esitab väljakutse patriarhaalse ühiskonna poolt aktsepteeritud toitumisharjumustele, mille kohaselt kergete einete, kala ja köögiviljade söömine kuulub naiste maailma ja on meeste jaoks liiga „naiselik”. Ühiskonnas toimunud muutused on toonud kaasa selle, et aktsepteeritakse seda, kui mehed söövad „tervislikke” „naiselikke” toite, ja need ühiskondlikud muutused väljendusid ka Men’s Health toitumisalastes nõuannetes. Taimse toidu ning salenemise propageerimine on muidugi kooskõlas rahvatervise poliitikaga krooniliste haiguste ennetamiseks.

Kuigi neid meeste tervise jaoks olulisi muutusi märkasid uurijad juba 2009. aasta ajakirju sirvides, millest saab peagi 10 aastat, tundub vähemalt meie meedia ja reklaamimaastikku vaadates, et kaupu müüakse ikka koopamehele, koopamehele sobivate sõnumitega – pidevalt taastootes vanu mehelikkusega seotud stereotüüpe, millega mehed maksavad kahjuks halvema tervise ja lühema elueaga. Eks Eesti jõuavad ikka igasugused trendid ja ühiskonnaarengud hiljem. Jääb vaid loota, et mehed on ise piisavalt mõistlikud, et mitte elada vastavalt mingitele tobedatele stereotüüpidele ja tõsta oma tervis ning elu prioriteediks.

Eriti on selliste stereotüüpide taastootmine meeltmööda tootjatele/ettevõtetele, kes nende toodete müümisest kasu saavad. Selliseid reklaame on näiteks tootnud USAs rämpstoiduketid Burger King (reklaami nimi on “Manthem”, kui soovid seda Youtubest vaadata, eriti tuleb tähelepanu pöörata sõnadele) ja Del Taco, mis sarnaselt Saku reklaamile näitab mehi tegemas midagi “naiselikku”, mis toob kaasa häbi. Seejärel tuuakse nad tagasi oma normaalsesse “mehelikku” seisundisse läbi liha söömise (Saku puhul õlu joomise).

Kui jälle tahaks Eestist vastavat näidet tuua, siis kas te mäletate Rakvere Lihakombinaadi reklaami “Grilliva Eesti Lihakõne”? Mina nägin seda teleekraanilt eelmisel suvel, kuid kuulsin, et seda oli lastud ka sel aastal enne jaanipäeva ja grillihooaega. Antud reklaamis on kari tigedate nägudega mehi, kes kooris esitavad (pigem karjuvad) siis seda “liha”kõne, mis jätab aga väga vihakõne mulje. See on kõige kohutavam reklaam, mida ma vist eales näinud olen! Nii agressiivne, jätab mulje, et selle toote tarbimine muudab inimese kurjaks ja vihaseks. Meestel on agressiivsed näod peas, mõnel täiesti hullunud silmad, hääletoon kurjakuulutav, käib endale rusikaga rinda tagumine jne. Ma ei kujuta ette, kes peaks olema sellise reklaami sihtgrupp? Sellest teostusest jäi mulle mulje nagu nendeks oleksid madalalaubalised ossid, kes kohe pärast liha grillimist läheksid tegelema teiste “rahvusspordialadega” nagu purjus peaga ujumine või otsejoones autorooli.

Isegi piinlik oli seda vaadata ja nende meeste asemel oleks mul olnud piinlik selles osaleda, isegi kui selle eest head raha maksti. Muidugi kasutatakse jälle ohtralt stereotüüpe, jättes mulje, et “tõelised mehed” ei karda (küllastunud) rasva, mis nende arterid ummistab, jättes nad esialgu impotendiks ja hiljem surres südamehaigustesse nagu “tõeline mees”, sest südame-veresoonkonnahaigused on ju Eestis surmapõhjus nr 1. Lisaks räägitakse proteiinist, rauast ja jõust…väga tüüpiline. Me oleme seda kõike eelnevalt käsitlenud. Me ei vaja proteiini saamiseks loomade söömist ja tegelikkuses tarbime seda üleliia, mis toob kaasa paljusid haigusi. Loomad ei tekita ju proteiini õhust, vaid nad saavad selle taimedest ja ka meie võime selle otse sealt saada (ja kusjuures ei pea silmas, et peaksid lehma kombel rohtu sööma, vaid ikka täitsa normaalset inimesele mõeldud toitu nagu kaunvilju, seemneid, kinoad, köögivilju jne) ilma et peaksime neid vahemehi tarbima, kust lisaks valgule saame pealekauba palju ebasoovitavat. Samuti võite küsida ükskõik milliselt tervishoiutöötajalt kui tavaline on rauapuudus inimestel, kes tegelikult liha ja muid loomseid tooteid söövad. Olen enda kogemusest öelnud, et esimesed 30 aastat segatoidulisena oli mul kogu aeg rauatasemega probleeme ja nüüd viimased 5 aastat ilma lihata on see tõusnud normaalsele tasemele.

Antud reklaami õudsus aga ei seisne selles absurdses sõnumis, mis kohati jätab isegi nagu meeleheitliku mulje, sest kardetakse, et järjest enam inimesi liiguvad tervisliku toitumise poole ja seega kaugemale lihatoodetest, vaid ikkagi selles teostuses. Need varemkäsitletud sigareti- või alkoholireklaamid jätavad ka oma sõnumilt soovida, kuid sellegipoolest on vähemalt kena neid poolpaljaid 6packiga ilusaid kauboimehi vaadata ja Saku reklaamid, olgu nad nii stereotüüpsed kui tahes, on vähemalt humoorikad ja armastatud näitlejatega…aga see lihakõne…mul ei ole lihtsalt sõnu. Nagu kari metslasi! 🙂

Positiivne selle reklaami juures on aga see, et kuna päris suur osa neist meestest antud reklaamis on veidikene ülekaalulised, siis tegelikult esindavad nad täiesti reaalselt ebatervislikke eluviise ja sellega kaasaskäivaid probleeme (ülekaalulisus? kõrge vererõhk? kõrge kolesteroolitase? kõrge veresuhkur? erektsioonihäired? südamehaigused?). Oled sa pannud tähele, et enamasti reklaamivad suhkrut täis limonaade, kiirtoidukette, šokolaade, sõõrikuid, kartulikrõpse, hommikusöögikrõbinaid ja muud ebatervislikku ilusad, saledad inimesed või kuulsused, kelle puhul on teada, et ilmselt nad ise küll neid tooteid ei tarbi, sest vastasel juhul poleks võimalik oma perfektset figuuri säilitada. Selles mõttes on see lihakõne reklaam igati aus, kuigi ma päris täpselt ei saa jälle aru, kuidas reklaami tegijad mõtlesid nende meestega oma toodet ostma kutsuda? Võib olla ma naisterahvana ei saa jälle päris asjadest aru, aga ma kujutan ette, et mehena ma end nendega küll kuidagi seostada ei tahaks…erinevalt nende ilusate saledate inimestega, kellega tavaliselt ebatervislikke tooteid reklaamitakse.

Järgneb…

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22