“How did we get to a place where the companies that profit from our sickness are the ones telling us how to be healthy; where the companies that profit from our food choices are the ones telling us what to eat; where the public’s hard-earned money is being spent by the government to boost the drug industry’s profits; and where there is more distrust than trust of our government’s policies on foods, drugs and health? How did we get to a place where Americans are so confused about what is healthy that they no longer care?”

(“Kuidas me oleme jõudnud sinna, kus ettevõtted, mis meie haigusest kasu lõikavad, on need, kes meile ütlevad, kuidas terved olla; kus ettevõtted, kes meie toiduvalikutest kasu lõikavad, on need, kes ütlevad meile, mida süüa; kus valitsus kulutab rahva raske tööga teenitud raha farmaatsiatööstuse kasumite suurendamise peale; ja kus on enam usaldamatust kui usaldust valitsuse toitu, ravimeid ja tervist puudutavate poliitikate suhtes?; Kuidas me oleme jõudnud sinna, kus ameeriklased on nii segaduses selle üle, mis on tervislik, et nad isegi enam ei hooli?”)
― T. Colin Campbell

 

Kas sa oled kunagi mõelnud, miks on nii palju segast infot selle kohta, mida me peaksime sööma ja mis meie tervisele kasulik ja kahjulik on? Ühel päeval on munad head, siis jälle halvad, üks uuring näitab, et piim on kasulik ja teine, et kahjulik, kohvi on hea, siis jälle halb, kookosõli kasulik, järgmisel päeval enam mitte jne. Samuti on palju vastandlikke toitumisviise nagu paleo, vegan, keto, madala ja kõrge rasva- ning süsivesikutesisaldusega, kõrge proteiinisisaldusega jne. Kuidas me peaksime uskuma teaduslikke uuringuid, kui need uuringud toitumise kohta on üksteisele täiesti vastukäivad? Selle kõige peale tahaks meeleheites käed taeva poole tõsta ja karjuda: „mida põrgut ma siis sööma peaksin?!” Järgnevalt saad neile küsimustele vastused ja ma arvan, et sa ei loe enam kunagi ühtegi tervist puudutavat ajaleheartiklit sama pilguga nagu vanasti.

Tervislik toitumine pole tegelikult mingi raketiteadus. Meie esivanemad suutsid igasuguste uuringute ja ekspertide abita täiesti kenasti hakkama saada. Ameerika ajakirjanik, kirjanik ja toiduaktivist Michael Pollan võtab selle kokku 7 sõnaga: “Eat food. Not too much. Mostly plants” (“Söö päris toitu. Mitte liiga palju. Peamiselt taimset”). Seega tuleb süüa päris, mitte pakendatud töödeldud toitu ehk siis söö toitu, mitte tooteid. Ei pea oma kõhtu nii täis sööma, et pärast ei jaksa end liigutada, sest kogu energia läheb seedimise peale ja nagu valdav enamik uuringuid näitab (miks osad näitavad vastupidiseid tulemusi vaatleme veidi hiljem) peaks enamik sellest olema taimset päritolu. Ei midagi keerulist! Ostad poest algproduktid ja vastavalt teadust kõige enam arvesse võtvatele riiklikele toitumissoovitustele jagad soovi korral maksimaalselt 400 grammi (pool punast ja pool valget) liha nädala peale ära ning valmistad ise kodused toidud. Kui sa üldse liha soovid süüa (tervislikum oleks üldse mitte), siis arvesta, et liha peaks olema lisatud toidule kõigest maitseks (nagu paljudes Aasia riikides), mitte olema põhitoidukorraks (nagu meil). Tundub lihtne ja loogiline. Sama ütlevad tegelikult ka kõigi erinevate Lääne riikide riiklikud toidupüramiidid: tuleb vähendada liha ja maiustuste söömist ning miinimumini viia (või „radikaalsemates” toidupüramiidides täiesti välistada) töödeldud toidu tarbimine. Enamik meie toidulauast peaks põhinema puu- ja köögiviljadel.

Kui see kõik tundub palju keerulisem kui eelnevalt selgitatud, siis see tuleneb sellest, et töödeldud toidu müümine on ettevõtetele kõige kasumlikum äri ja ilmselgelt pole nad nõus sellega, et rahvas neid tooteid vähem hakkaks tarbima. See on väga lihtne ja loogiline: väiksem tarbimine/söömine on ärile väga halb. Seega on väga suured majanduslikud jõud mängus, mis teevad kõik endast oleneva, et sa mitte mingil juhul ei sööks vähem ja tervislikult: töötlemata päris toitu, mille kasumimarginaal on ettevõtete jaoks madal, et sa hakkaksid vähem sööma, sest see on ju absoluutselt vastupidine, mida nemad tahavad (mida rohkem sa ostad, seda parem neile) ja jumala eest, et sa neist kasumimarginaalita puu- ja köögiviljadest ei toituks.

Puu- ja köögiviljade müümine pole väga kasumlik äri ja seetõttu ei näe me nende reklaame ka televisioonis, sest neile ei saa ju konkreetse brändi silti külge kleepida. Ütleme, et kaupmees reklaamibki brokolit televisioonis, aga kes see tagab, et tullakse ostma just tema brokolit ja mitte konkurendi oma? Karastusjookide, šokolaadide,  hommikusöögikrõbinate vms puhul seda probleemi pole. Need on miljonid, mis selliste toodete reklaamiks kulutatakse. Molekulaarbioloogia doktorikraadiga rahvatervise eestkõneleja Marion Nestle toob välja sellised numbrid, et 2016. aastal kulutati Coca-Cola reklaamimisele 254 miljonit dollarit, M&Mi reklaamile 110 miljonit ja seda ainuüksi USAs ja üksiku toote reklaamimiseks. Mitte ühelgi riigil ega tervishoiuasutusel pole selliseid summasid, mida kulutada rahva toitumisalase harituse tõstmiseks, et selle massilise reklaamiga võidelda, millega meie ajusid päevast päeva programmeeritakse. Oma raamatus „Toidupoliitikad” („Food Politics”) toob Marion Nestle sellise näite, et 2004. aastal kulutas Kellogg ainult ühe toote – Cheez-Its – reklaamiks 32 miljonit dollarit. Samal aastal kulutas Rahvuslik Vähiinstituut 1 miljon dollarit värskete puu- ja köögiviljade tarbimise suurendamise kampaaniaks. Need suurusjärgud pole lihtsalt võrreldavad. Coca-Cola rahvusvahelised investeeringud näitavad, et Aafrikas nad kulutavad 17 miljardit dollarit aastatel 2010-2020. Sellised summad pannakse toodete reklaami peale, mida me ei peaks ideaalis üldse tarbima. Mõtle, mida kõige head saaks 17 miljardi dollariga Aafrika arenguks teha, kuid sellega promotakse hoopiski ebatervislikke karastusjooke. Arenguriikidesse (peale Aafrika kulutavad nad sarnaseid summasid Aasias ja Ladina-Ameerikas) selliste summade kulutamine oma toodete promomiseks on eetiliselt väga kaheldav samm.

Teiseks probleemiks, mis on toiduainetetööstuse tegudele sundinud (kinnimakstud teadlased, uurijad, ajakirjanikud jne) on see, et nende tooteid süüdistatakse maailma tabanud terviseprobleemides nagu ülekaal, diabeet, südamehaigused ja vähk. Näiteks ütles juba 11 aastat tagasi Coca-Cola loominguline juht Esther Lee: „Meie Achilleuse kannaks on arutelud ülekaalulisuse üle…See on muutunud väikesest ja kontrollitavast USA-sisesest probleemist suureks ülemaailmseks probleemiks. See lahjendab meie reklaamisõnumit ja töötab sellele vastu. See on suur, suur probleem.” Vanasti see polnud ettevõtete probleem, sest ülekaal on terviseprobleem, selle sai kergesti inimese isikliku halbade valikute, laiskuse, apluse, mille iganes süüks ajada, aga enam mitte. Ülekaal on viimase 10 aasta jooksul olnud number 1 risk Coca-Cola kasumile.  Seega on neil vaja igasugust abi (isegi kui see tähendab sobivate uuringute ja artiklite ostmist), mis tõestaks, et nende tooted pole selle kõigega kuidagi seotud, et nende tarbimine ei väheneks.

Rahvatervise advokaat Michele Simon toob oma raamatus “Isu kasumi järele: kuidas toiduainetetööstus õõnestab meie tervist ja kuidas selle vastu võidelda” (Appetite for Profit: How the food industry undermines our health and how to fight back) välja viisid, kuidas toiduainetetööstus tegutseb. Esimene variant on mitte midagi teha, mis võis alguses võimalik olla, kuid nagu eelpool toodud Coca-Cola loomingulise juhi sõnumist nägime, siis ignoreerimine pole lihtsalt enam võimalik. Teine võimalus on lihtsalt eitada, mida tehti ka pikalt nagu tubakatööstuski: meie tooted pole kuidagi seotud nende hirmsate tervist puudutavate tagajärgedega. Kuid jällegi – liiga palju uuringuid näitab seost, nii et ka seda ei ole enam võimalik teha. Kolmas variant on oma tooteid muuta – see on ka väga huvitav teema, kuidas toiduainetetööstus paneb rämpstoidupakenditele neid väikseid sõnumeid nagu sisaldab D-vitamiini, kaltsiumi, kiudaineid vms, et väita nagu see teeks nende toote järsku tervislikuks (kahjuks lähevad tarbijad selle õnge ja need terviseväited aitavad neil veel rohkem töödeldud toitu müüa), kuid täna me sellesse ei lasku.

Täna vaatleme hoopiski neljandat viisi – seda, kuidas nad võitlevad. Siinkohal on 5 erinevat viisi: teha lobitööd, rünnata teadust ja tervise eestkõnelejaid (Marion Nestle avalikustab kõik suhkru ja muude tööstuste poolt talle saadetud sellelaadsed kirjad oma kodulehel), süüdistada vähest füüsilist aktiivsust, süüdistada isiklikku valikut ja kriitikutega koostöö tegemine. Neist kõigist võiks eraldi postituse kirjutada, kuid seekord ma keskendun enda arvates olulisematele ja teisi käsitlen põgusamalt.

Kriitikutega koostöö tegemine. Siia alla käib näiteks koostöö suurte ja mõjukate mittetulundusorganisatsioonidega. USAs korraldatakse näiteks Veise Magnaadi Balli, millega kogutakse raha Ameerika Vähiliidule. See on kergelt öeldes vastuoluline üritus, mida juhivad väga rikkad loomaliha tootva ettevõtte omanikud. Uuringud ütlevad väga selgelt, et inimestel, kes söövad palju loomaliha, on rohkem käärsoolevähki, ja samuti on küllastunud rasv seotud rinnavähiga – seega tekib küsimus, miks Ameerika Vähiliit sellisel üritusel osaleb, kus inimesed riietavad end kaboideks ja neile serveeritakse söögiks ribisid? Raha läheb vähi ravimiseks, mis on tore, kui sul vähk juba on, aga kas poleks mõttekas hoopiski keskenduda sellele, et mitte neid ribisid ja muid loomseid tooteid süüa ning sel teel vähki hoopiski ennetada? See pole aga sõnum, mida Vähiliit edasi annab, kui ta teeb koostööd vähki tekitavate toodete tootjatega. See oleks sama, kui ta osaleks tubakatööstuse korraldaval üritusel, kus kõik osalejad ühiselt sigarette kimuvad ja vähi raviks raha koguksid. Absurd ju, kas pole?!

Sellise kaheldava väärtusega näiteid on tegelikult väga palju. Tee silmad lahti ja ürita neid seoseid näha. Poes võid äkki avastada mingi toote pealt sõnumi, et kui sa seda toodet ostad, siis annetatakse mingi osa teatud haiguse ennetusele, ravile või uurimiseks, aga…see sama toode on ise üks haiguse põhjustajatest! Meil on neid kampaaniaid Eestiski olnud. Mulle tuleb hetkel meelde näiteks vähihaigete laste heaks kogutud raha, milleks pidid Mesikäpa komme ostma ehk siis koostööd tegid Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit ja Kalev. No, palun! Kui sa tahad üritust toetada, siis palun anneta otse sellele liidule, mitte ära osta komme, millega rikud iseenda või oma laste tervist ja täidad kommifirma kukruid (ega nad ju KOGU sinu kommipaki raha ära annetanud – vähiliit saaks palju enam raha, kui sa kommipaki ostmise asemel otsustaksid lihtsalt terve kommipaki raha otse neile annetada ilma kommifirmast vahendajata). Aga see on muidugi väga hea taktika toiduainetetööstuse poolt, sest oma koostööpartnerite toodete kohta on raske midagi halba öelda, kui sa oled neilt raha vastu võtnud.

Michael Pollan on oma vähem kui pool aastat tagasi ilmunud New York Magazine artiklis välja toonud, et isegi eelmine presidendipaar Michelle and Barack Obama  olid oma 8 aastat väldanud ametiaja jooksul täielikult toiduainetetööstuse poolt vaigistatud kui nad julgesid kasvõi mainida, et riigi toiduainetetööstus on seotud inimeste üha paisuva keskkoha või keskkonnareostusega. Ma ei tea, kui väga sa USA poliikat jälgid, kuid esileedi Michelle Obama võttis terve Valges Majas oleku aja oma missiooniks rahva tervise parendamise: võttis sõna ülekaalulisuse teemal, võitles toitaineterikkama koolilõuna ja rämpstoidu müümise lõpetamise eest riiklikes koolides ning kasvatas ise Valge Maja aias orgaanilisi köögivilju. Toiduainetetööstusel oli eriti suur probleem selle „orgaanilise” sõnaga. Kemikaalidetööstuse kõneisik hoiatas, et mahepõllundus toob endaga kaasa näljahäda ja kutsus esileedit oma aias ikkagi pestitsiide kausutama. Kesk-Ameerika Vilja Assosatsioon kirjutas presidendile kirja, milles väitis, et orgaanilise aia rajamisega vaidlustab tema naine traditsioonilist põllumajandust (ma ei saa aru, kuna me jõudsime sellesse momenti, et me nimetame pestitsiididega aeda tava/traditsiooniliseks põllumajanduseks ja orgaanilist alternatiivseks ning ravimitele toetuvat meditsiini tava/traditsiooniliseks meditsiiniks ja elustiili muutustega tegelevat meditsiini alternatiivseks?!).

Aga milleks sellise mõjuka paariga nagu presidendipaar võidelda, kui saab nendega hoopiski koostööd teha ja neid oma huvides ära kasutada? Michelle Obama kutsus ühes oma olulises kõnes tööstust üles oma tooteid tervislikumaks muutma ja mitte ainult üks koostisosa korraga või ebatervisliku koostisosa (näiteks rasv) asendamise läbi teise ebatervislikuga (näiteks suhkru nagu see juhtus minevikus, kus kõik madalarasvasisaldusega toodetes lihtsalt mitmekordistati suhkrusisaldust). Toiduainetetööstus nägi siinkohal esileedi abil endalt ülekaalulisuse epideemia tekitamise maine maharaputamise võimalust. Antud kõne peale lubasid siis paljud ettevõtted asju paremuse poole muuta ja said vastutasuks positiivset reklaami, tehes fotosid esileediga (näiteks külastas ta Subwayd ja Walmarti). Ei saa just suureks õnnestumiseks pidada seda, et rämpstoidutootja muudab oma toidu vähem…rämpsuks – see ei muuda ju antud toote sisu. See, et miski on vähem halb, ei tee seda veel heaks. Selle asemel tuleks ikkagi rõhutada värskete tervislike toiduainete olulisust, mitte tegeleda rämpsu vähemrämpsuks muutmisega, mis jätab osadele inimestele ehk muljegi, et see toode on nüüd täitsa okei tarbimiseks. Seega muutus kogu selle esialgse kampaania rõhuasetus, mis algas orgaanilise aia pidamise ja värske kodumaiste köögiviljade olulisuse rõhutamisega, lõpuks pakendatud töödeldud toidu „vähem halvaks” muutmiseks. See oli toiduainetetööstusele muidugi meelepärane rõhuasetuse muutus. Kuid see polnud ainuke!

Juhtus veel selline asi, et niipea kui toiduainetetööstus hakkas Michelle Obamaga sel tähtsal teemal (sest nad on ju ka niiiiiiiiii mures rahva tervise pärast) koostööd tegema, pöördus rõhuasetus paremalt toitumiselt aga hoopiski füüsilise aktiivsuse suurendamisele (kampaania on tuntud „Let’s Move” ehk siis „Liigume” nime all). Vastutustundliku Meditsiini Arstide Komitee oli selles väga pettunud ja ütlesid oma sõnumis järgmist: “Soovitused füüsilise aktiivsuse tõstmise kohta ei suuda võidelda laste ülekaalulisuse, diabeedi ja kõrge kolesteroolisisalduse kiire tõusuga. Rasvumine on põhjustatud hot dogide, hamburgerite ja rämpstoidu söömisest, mida lastele koolis ja kodus antakse. „Let’s move” kampaania peab tegelema rasvumise põhjustega, mitte neid vaiba alla pühkima.”

See on väga tuntud toiduainetetööstuse taktika väita, et asi pole üldse toidus, vaid me ei liiguta end piisavalt. Mis on muidugi absoluutselt tõsi, et me istume liiga palju, kuid me kõik teame ka seda, et füüsilise aktiivsusega pole võimalik halbu toiduvalikuid tasa teha, sest füüsiline aktiivsus annab kasutegurist ainult ligikaudu 20%. Seega tark inimene keskendub oma kaalunumbri kontrollimiseks ja hea tervise tagamiseks siiski sellele 80% võrrandist. Näiteks tehti uuring 200 ülekaalulise inimesega, kes pandi kõvasti sporti tegema. Osalejad ei tohtinud toitumises midagi muuta, sest taheti näha ainult trenni mõju kaalu kaotusele. Nad treenisid 5-6 tundi nädalas. Aasta pärast olid mehed kaotanud 15kg ja naised 11kg ning pea kõik osalejad olid pärast kogu seda aasta aega väldanud rassimist endiselt ülekaalulised või rasvunud. Samas oli Michelle Obama kampaania siiski üsna edukas ja kui küsiti, et miks seda ei võiks kogu maailmas kasutusele võtta, vastas USA ametnik, et see võib kahjustada USA eksporti 🙂

Lobitöö. Seda teemat me juba eelmine kord seoses toidupüramiididega põgusalt puudutasime, et rahvale antavad toitumisnõuanded on poliitiline küsimus ja väga mõjutatav igasugustest lobitöö tegijatest. USAs kulutatakse miljoneid dollareid lobitöö peale – oleks ebareaalne arvata, et selle raha kulutamisel mingit mõju ei oleks. Selle tulemusena ei ole toitumisalaste nõuannete esmaseks eesmärgiks alati teadust järgida ja meile parimaid nõuandeid anda, vaid tulla vastu tööstuse survele neid sõnumeid lahjendades, neid teksti sisse ära peites, teha need nii keeruliseks, et inimene, kellele need juhised mõeldud on, aru ei saaks jms.

Nagu eelmine kord sai mainitud, saavad kõik soovijad enne uute toitumissoovituste väljatulekut neid kommenteerida ja omapoolseid soovitusi jagada. See oli põhjus, miks ma soovisin näha, kes need 25 e-maili Eestis kirjutas ja mida täpselt soovitati enne Eesti toidupüramiidi lõplikku versiooni. USAs võib nende kirjade seast leida igasugust üle mõistuse absurdsust. Kuna meie komitees juba istus Toiduaineteliidu juhatuse liige, siis ma ei tea, kas eraldi on mõtet kellelgi mingeid kirju vorpida, kuid oleks olnud tore näha (kahjuks ei suutnud ma neid tuvastada). Aga räägime siis Ameerikast, kus sellelaadne info on kergemini leitav ja eeltöö dr. Michael Gregeri kodulehe poolt juba tehtud. Meie 25 e-maili asemel kirjutati seal 2010. aasta toitumissoovituste esialgsele variandile 19 000 kommentaari/soovitust. See on paras huumorinurk 🙂

Rahvuslik Kariloomade Assotsiatsioon leidis oma kirjas, et „loomaliha tähtis roll toidus on alahinnatud”. Nagu kus Universumis nad elavad – kõik uuringud, mis on tehtud inimeste tegelike toitumisharjumuste kohta näitavad, et süüakse liiga palju liha ja lihatooteid ning nende tarbimisega tuleks tervise huvides koomale tõmmata (vaata kasvõi Eesti toidupüramiidi võrdlust sellega, mida inimesed päriselt tarbivad). Suhkruassotsiatsiooni president ja tegevdirektor arvas kummalisel kombel sama, mis eelmine, kuid loomulikult oma toote kohta: „Suhkrul on tervislikus toidus oluline roll,” lisades, „Puudub teaduslikult tõestatud negatiivne mõju tervisele, mis oleks suhkruga seotud.” Nagu mida? Isegi mitte hambaaukude tekkega? Ei mingit teaduslikku seost suhkruga? Ilmselgelt on need augud siis mingite kurjade hambahaldjate töö. Suhkrul oluline roll tervislikus toidus? Tuletame meelde, et kirja autor ei tule Puuviljade Assotsiatsioonist ega räägi naturaalsetest suhkrutest, vaid selle liikmed on otseselt valget rafineeritud suhkrut või suhkruasendajaid tootvad ettevõtted. Nad väitsid, et suhkru vähendamine on „ebapraktiline, ebareaalne ja ei põhine teadusel.” No, hallooo! Cadbury (maiustused) kaebas oma kirjas selle üle, et toitumissuuniste tegijatel on julgust soovitada suhkrut sisaldavate toitude tarbimise vähendamist, mis nende sõnul ei lähe mitte kokku USAs hetkel viljeletava elustiiliga.

Soolainstituut saatis komiteele kirja kurtes, et komisjoni esimees on valjuhäälne soolasisalduse vähendamise pooldaja. Probleem seisnes selles, et Ameerika Südameassossatsioon tsiteeris seda komisjoni esimeest ühes oma südamehaiguste raportis seoses soola tarbimise ohtudega. Ilmselgelt tähendab see seda, et tal on „ebatervislik eelarvamus” soola suhtes ja ei suuda olla objektiivne. See oleks sama, kui tubakatööstus kurdaks selle üle, et Ameerika Kopsuassossatsiooni inimestel on eelarvamus suitsetamise suhtes. Kuna juust on suurimate soolasisaldusega toodetest 9. kohal, seisis Riiklik Piimandusnõukogu selles küsimuses soolatööstusega õlg õla kõrval ja saatis ka omalt poolt kirja soolasisalduse vähendamise takistamiseks. Üks soolateemaline uuring näitas, et soola tarbimise vähendamine 3 grammi võrra päevas päästaks USAs igal aastal kuni 92 000 inimese elu, kuid rumalad toitumissuuniste komitee liikmed ei saa aru, et soola on vaja, et saada õige juustu maitse, tekstuur ja säilivusaeg! 92 000 elu selle tähtsa eesmärgi saavutamiseks on loomulik tühine hind. Sool on nagu transrasvad – hea toidu säilivusaja pikendamiseks, kuid mitte inimese eluea pikendamiseks. Soolainstituut kasutab ka neid vanu häid lauseid, mida Eestiski nii toidutööstuse kõneisikute kui ka kahjuks toitumisspetsialistide ja -ekspertide suust võib tihti kuulda: „Me peame sellest hea ja halva toidu vastandumisest loobuma.” Selle asemel soovitab ta keskenduda toitumisharjumustele, et „tõrjuda suurimat pettust ja valejuhiseid, mida annavad need, kes on pannud ameeriklased uskuma, et konkreetsel toitainel, konkreetsel toidul, või isegi üksikul toidukorral on üldse mingeid tervisega seotuid tagajärgi.”

Vahel üritasid nad oma kirjades ameeriklaste halvas tervises süüdistada ka üksteist: munatootjad väitsid, et süüdi on liha („munad ei ole peamine küllastunud rasva ja kolesterooli allikas ameeriklaste toidulaual ja suuremad kolesterooliallikad annavad rohkem küllastunud rasva kui munad.”); sealiha tootjad, et süüdi on kana („LDL kolesterooli tõstvat küllastunud rasva on sealihas 15%, samal ajal kui kanarinnas on seda 21%. Lisaks ei sisalda sealiha transrasva.”)

Munatööstus arvas oma kirjas, et „toitumisjuhised peaksid vältima igasuguseid järeldusi, mis ütleks, et enamik ameeriklastest peaks sööma vähem mune, see on järeldus, mis keskmisele ameeriklasele oleks eksitav.” Tegelikult nagu me eelmises postituses rääkisime, siis „söö vähem” sõnumites ei räägita kunagi tegelikest toiduainetest, vaid ainult toidu komponentidest. Seega tegelikult oleks sõnum, et ameeriklased peaksid „vähem mune sööma” päris otsekohene, sest tavaliselt kasutatav „vähem kolesterooli” võib hoopiski eksitav tunduda.

Nätsufirma Wrigley kaebas oma kirjas, et ameeriklased ei näri piisavalt nätsu, mis „on kasulik osa tervislikust toitumisest ja aktiivsest elustiilist.” Misasja? Närimiskumm osa tervislikust toitumisest? Edasi lähevad nad veel tobedamaks tuletades  toitumisjuhiste komiteele meelde, et see on füüsiline aktiivsus!!! Nad toovad oma kirjas ära, et närimiskummi närimine kulutab „Mayo Kliiniku poolt tehtud uuringu järgi 11 kilokalorit tunnis. Arvestades seda, et väikesed muutused summeeruvad, võib närimiskummi närimine aidata kaasa energia kulutamisele ja seda ei tohiks kõrvale jätta”. Ilmselgelt on liiga vähene närimiskummi närimine ameeriklaste ülekaalulisuse põhjuseks 🙂 Kas sulle ei tundu uskumatu, et mingid täiskasvanud inimesed, kes juhivad tähtsaid organisatsioone, sellist jama suudavad kirja panna ja seda häbi tundmata riiklikule asutusele saadavad? Hämming!

Tervise eestkõnelejate ründamine. Parim viis kriitika vastu võitlemiseks on sõnumitooja „maha lasta”. Õnneks mitte selle sõna otseses mõttes, kuid toiduainetetööstus kasutab selleks mitmeid erinevaid taktikaid. Üks neist on otsene rünnak konkreetse inimese vastu neid naeruvääristades, neile kaikaid kodarasse visates või isegi kohtusse kaevates. Need samad ettevõtted, mis kõvahäälselt räägivad inimeste vabadusest valida (mida nad söövad jne), ei ole sama palju huvitatud mõtte- ja arvamusvabadusest, vaid ründavad igaüht, kel on nende omast erinev arvamus. Näiteks kaebas lihatööstus kohtusse Oprah Winfrey, kes ühes oma saates mainis hullulehmatõve võimalikkust veiselihas. Kohtulahingu maksumuseks kujunes umbes 1 miljon dollarit, mille küll Oprah võitis (õnneks ta on inimene, kel on raha selliste kohtulahingute pidamiseks), kuid kindlasti teeb see ajakirjaniku väga ettevaatlikuks selle suhtes, mida ta edaspidi teeb või ütleb. Tänapäeval on ajakirjanikul juba ohtlikum öelda midagi halba toote kui mõne inimese kohta.

Eric Schlosser, kes on kirjutanud raamatu “Kiirtoidu rahvas” (“Fast Food Nation”), on McDonald’si vaenlaste nimekirjas. Ühest memost, mis saadeti frantsiisivõtjatele vihjati plaanile “diskrediteerida sõnumit ja sõnumitoojaid” pärast tema uue raamatu, mis on mõeldud põhikooli õpilastele ja räägib kiirtoidu telgitagustest, “Chew on This” ilmumist. Üheks viisiks, kuidas teda rünnata (selleks palgati isegi lobifirma) oli see, et ta on marihuaana dekriminaliseerimise poolt. Eestis elades võib see tunduda kriminaalsena, kuid USAs on juba mitmeid osariike, kus marihuaana müümine on dekriminaliseeritud nagu see on ka Hollandis. Kuna aga raamat on suunatud põhikooli õpilastele, siis paljud koolid, kuhu ta oli kutsutud oma kiirtoidust rääkivast raamatust kõnelema, said kirju, milles kutsuti neid üles esinemine ära jätta, kuna Eric Schlosser ei ole sobiv inimene lastele esinema.

Michael Pollan on ise tundnud sarnaseid tagajärgi, mille on toonud tema artiklid, raamatud ja koostöö Oscarile kandideerinud dokumentaalfilmiga „Toit” („Food, Inc”), mis räägib Ameerika toiduainetetööstuse telgitagustest. Tema kokkulepitud esinemised põllumajanduskoolides tühistati järsku ootamatute „kriisisituatsioonide”, „plaanide muutuste” ja „eelarvekärbete” tõttu. Kuid kui on teada, et ülikooli sponsoriteks on toiduainete tööstusega seotud isikud, siis pole raske 1+1 kokku panna.

Marion Nestle avalikustab kõik toiduainetetööstuselt saadetud kirjad oma kodulehel, kuid see, et teda ka jälgitakse, tuli välja juhuslikult, kui lekkisid teatud valitsusasutuste e-kirjad. Neist ilmnes, et Coca-Cola saatis kellegi kuulama tema loenguid Austraalias, mille kohta tehti märkmeid ja saadeti olulistele inimestele USAs. Mehhikos leiti aga karastusjoogi maksude pooldajate eeskõnelejate telefonidest nuhkvara.

Kuid võideldakse ka suurte ja mõjukate organisatsioonide vastu. Näiteks Maailma Tervisorganisatsiooni (edaspidi WHO) vastu. Nimelt läks madinaks siis, WHO ütles, et päevas ei tohiks üle 6tl suhkrut süüa. WHO soovitab vähendada soola, trans- ja küllastunud rasvade ning lisatud suhkrute tarbimist. Miks? Sest selliste toitude tarbimine, mis neid komponente ohtralt sisaldavad, põhjustab igal aastal vähemalt 14 miljoni inimese surma krooniliste haiguste tõttu.

2003. aastal avalikustas WHO rapordi esialgse kavandi, milles kirjeldati toitumisega seotud ülemaailmseid strateegiaid, esitades mitmeid üsna pehmeid soovitusi, kuid neli sõna selles rapordis – piirata lisatud suhkrute tarbimist –tõi endaga kaasa tähelepanuväärse sündmustejada. Toiduainetetööstus asus tööle. Mõne päeva jooksul värbas suhkrutööstus Suhkruassossatsiooni kaudu USA valitsuse kõrgetel kohtadel olevad ametnikud, mis viis jõulise nii rapordi kui ka WHO ründamiseni, mis kulmineerus Kongressi (meie mõistes parlament) ähvardusega WHO – organisatsiooni, mis tegeleb maailmas AIDSi, alatoitluse, nakkushaiguste, bioterrorismi ja paljude muude probleemidega – USA rahastusest ilma jätta. Ja seda 4 sõna pärast! Vot nii tugev jõud on toiduainetetööstusel, kui neile midagi ei meeldi. Täpselt sama moodi võitles USA kunagi ka tubakafirmade eest ja juhtis rünnakut WHO tubakatoodete piiramise raamkonventsiooni vastu, kuid WHO siseringi kuuluvad inimesed kirjeldasid suhkrutööstuse ähvardusi hullemaks kui mistahes survet, mida nad kunagi on kogenud tubakatööstuse lobitöö tegijate poolt. Miks selline kammajaa toidu ümber toimub? Sest toit puudutab absoluutselt iga inimest, sest me kõik sööme. Nagu USA valitsuse sisesõnumitest paljastus, oli neil nimekiri järgmiste nõudmistega: kustutada tuli kõik viited teadusele, toitumissoovitused olid nii kaua okei, kui sealt puudusid igasugused viited „rasvale, õlile, suhkrule ja soolale” ning kustutada või muuta kõik, mis viitas lastele toodete reklaamimise keelamist.

2013. aastal Helsingis peetud 8. ülemaailmsel tervise edendamise konverentsi avakõnes võttis tollane WHO peadirektor Dr. Margaret Chan need arengud kokku järgnevalt: „Inimeste juhtimine tervisliku elustiili ja tervislike käitumisviiside omandamise poole seisab tänapäeval silmitsi ebasõbralike jõudude vastuseisuga. Haiguste ennetamiseks tehtavad jõupingutused lähevad vastuollu mõjuvõimsate ettevõtjate ärihuvidega. See on minu arvates üks suurimaid tervise edendamise ees seisvaid väljakutseid. Enam ei ole vastaseks mitte ainult tubakatööstus, vaid rahvatervis peab võitlema ka toidu-, karastusjookide- ja alkoholitööstustega. Kõik need tööstusharud kardavad regulatsioone ja kaitsevad end samu taktikaid kasutades. Uuringud on seda taktikat hästi dokumenteerinud. Nende hulka kuuluvad lobitöö tegemine, lubadused end ise reguleerida, kohtuprotsessid, uuringute rahastamine, mis tekitavad segadust ja paneb üldsuse uuringutulemustes kahtlema. Taktikad hõlmavad ka kingitusi, rahalisi toetusi, ja panustamist olulistesse üritustesse, mis heidavad neile tööstusharudele positiivset kuma poliitikute ja avalikkuse silmis. Taktikad sisaldavad endas argumente, mis panevad tervisekahjustuse vastutuse üksikisikule ja kujutab valitsuse tegevust kui sekkumist isikuvabadusse ja vabasse valikusse. See on hirmutav vastuseis. Turuvõim kandub kergesti üle poliitilisse võimu. Vähesed valitsused eelistavad tervist suurele ärile. Nagu me tubakatööstuselt saadud kogemustest võisime õppida, suudab võimas ettevõte üldsusele maha müüa pea kõike. Lubage mul teile meelde tuletada, et mitte ükski riik pole suutnud rasvumise epideemiat igas vanusegrupis kaotada. Asi ei ole üksikisikute tahtejõu puudumises. See on ebaõnnestunud poliitiline tahe esitada väljakutse suurele ärile. Ma olen sügavalt mures kahe hiljutise suundumuse pärast. Esimene on seotud kaubanduslepingutega: valitsused, kes võtavad ette samme oma kodanike tervise kaitseks, kaevatakse kohtusse. See on ohtlik. Teine on tööstuse jõupingutused kujundada rahvatervise poliitikaid ja strateegiaid, mis mõjutavad nende tooteid. Kui tööstus osaleb poliitikate kujundamises, on kindel, et kõige efektiivsemad kontrollimeetmed jäetakse kas täielikult välja või nende tähtsust vähendatakse. Ka see on hästi dokumenteeritud ja ohtlik. ”

Võib olla selle asemel, et meie valitsust ja ministreid toiduainetetööstusega koos ühiselt materdada, peaksime olema hoopiski õnnelikud selle üle, et nad pole nende poolt kinni makstud ja üritavad rahvatervist asetada kõrgemale nende ettevõtete ärihuvidest?

Ekspertide ja endale soodsate uuringute ostmine. Toiduainetetööstus toimib tänapäeval suures osas samal viisil nagu tubakatööstus 50.-60ndatel, püüdes aktiivselt eitada teatud toiduainete poolt tekitavat kahju meie tervisele. Peamiselt loomsed toiduained, suhkur ja töödeldud toidud. Need toovad kõige enam raha sisse ja ilmselgelt tööstuse huvides on, et nende tarbimine mitte mingil juhul ei väheneks, vaid vastupidi – suureneks. Nad palkavad teadlasi ja ajakirjanikke/terviseraamatute autoreid, rahastavad uuringuid ja teevad lobitööd poliitilistes ringkondades, eesmärgiga takistada kahjulike toiduainete tarbimise vähenemist. Me peame mõistma, et toiduainetetööstuse eesmärgiks on müüa ja reklaamida oma tooteid, olenemata sellest, milline on selle toote toiteväärtus või mõju meie tervisele. Nende asi on oma aktsionäride huvide eest seista, mitte muretseda rahva tervise pärast (kuigi nad armastavad oma muret väga väljendada, kuid me peaksime puhta lollakad olema, et seda jama uskuda)!

Ma olen kuulnud numbreid, et kui toiduainetetööstus rahastab mingit uuringut, on 8-15 korda suurem tõenäosus, et selle tulemused näitavad antud toote kasulikkust sinu tervisele. Kui piimatööstus rahastab uuringut piima teemal, siis arva ära, mis tervisetooteks osutub, kui karastusjoogitööstus uurib limonaadide ja ülekaalulisuse seoseid, siis üllatus-üllatus – pole nende vahel absoluutselt mingit seost jne. Kuna suhkrurikaste jookide tootjad seisavad tugevalt vastu, et nende toodete ning ülekaalulisuse ja diabeedi vahel mingigi seos võiks olla ja neil on alati ka selle tõestuseks mingid uuringud ette näidata, siis ühed uurijad vaatlesid juba valminud uuringuid sel teemal. Nad leidsid, et 34 uuringust, mis jõudsid järeldusele, et jah, suhkrurikaste toodete ning ülekaalulisuse ja diabeedi vahel ON seos, vaid 1 oli rahastatud karastusjookide tööstuse poolt (2,9%; ilmselt too uurija ka enam karastusjookide tööstuselt edaspidi uuringute läbiviimiseks raha ei saanud :)). Teiselt poolt leiti 26 uuringut, mis jõudsid vastupidisele järeldusele, et pole absoluutselt mingit seost suhkrurikaste jookide ning ülekaalulisuse ja diabeedi vahel. Absoluutselt KÕIK (100%) need uuringud olid rahastatud kas Coca-Cola või Ameerika Jookide Ühenduse poolt (kelle liikmete hulka kuuluvad peale nimetatud Coca-Cola veel näiteks Pepsi ja Dr Pepper) või mõne muu toidutööstuse poolt, kes sellisest uuringu tulemusest kasu võiks lõigata.

2015. aastal avalikustas New York Times, et Coca-Cola rahastas miljonite dollaritega ja abistas logistiliselt gruppi mõjukaid teadlasi, kes rõhutasid, et ülekaalulisuse põhjus on väheses füüsilises aktiivsuses, mitte sissesöödud kalorites, ja aitasid seda sõnumit levitada meditsiiniajakirjades, konverentsidel ja sotsiaalmeedias. Ühe selle teadlastegrupi asutajaliikme 25 aasta jooksul läbiviidud uuringutel põhineb suurem osa riiklikust füüsilise aktiivsuse juhistest. Grupi presidendiks on meditsiinikooli professor (ilmselt annab seda sõnumit edasi ka oma tudengitele, kes viivad selle oma patsientideni), kes on osa võtnud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ja Rahvusliku Terviseinstituudi komiteedest. Ameerika Toitumisselts nimetab teda „globaalse ülekaalulisuse epideemia vastu võitlemise juhiks.” Seega sa näed, et need polnud mingid väikesed tegijad, vaid teadlased, kellel on mõjuvõimu ja kelle sõnal on kaalu. Oma kodulehel lubavad nad tervisliku elustiili diskussioonis olla „teaduse hääleks”. Nad ütlevad, et on „tugevad tõendid”, mis näitavad, et kaalutõusu ennetamise võti ei ole mitte toidu tarbimise vähendamine – nagu väidavad paljud terviseeksperdid – vaid aktiivse elustiili säilitamine ja rohkemate kalorite söömine. Nagu mida?! Selle tõestuseks pakuvad nad välja kaks uuringut, millesse süvenedes ja lõpuni lugedes võib leida mõlemal juhul väikse (ja täiesti ebaolulise, eksole?) märke: „Selle artikli avaldamist toetas Coca-Cola Company.” Laste füüsilise aktiivsuse uuring, mis jõudis järeldusele, et füüsilise aktiivsuse puudumine „on suurim laste ülekaalulisuse ennustaja maailmas,” oli üllatus-üllatus jällegi Coca-Cola Company poolt rahastatud. Naljahambad joonistasid sellest absurdsest situatsioonist jälle karikatuure. Ma olen sellist näinud, kus on kujutatud Coca-Cola koosolekuruumi, kus kamp lipsustatud mehi ja üks naine, Coca purgid peos, seisavad koosolekulaua peal ja laulavad üheskoos: „Me sooviksime maksta teadlastele laulmise eest, et nad perfektses harmoonias aitaksid meil tervet maailma haneks tõmmata, et Coca ei põhjusta ülekaalulisust!” 🙂

See on tubakatööstuse vana hea tuntud taktika, mis kasutas tuntud eksperte „kahtluse tekitamise saadikutena”. Piisab inimestes vaid segaduse või kahtluse tekitamises, et täita tööstuse huvid. Selle grupi asepresident ütles näiteks ühes videos: „Meedias ja teaduskirjanduses keskendutakse peamiselt sellele, et inimesed söövad liiga palju – süüdistades kiirtoitu, süüdistades suhkrurikkaid jooke jne. Ja tegelikult pole praktiliselt mingeid kaalukaid tõendeid, et see päriselt nii on.” Terviseeksperdid loomulikult ütlesid, et see info on eksitav ja on palju tõendeid selle kohta, et füüsilisel aktiivsusel on vaid minimaalne mõju kehakaalule võrreldes toitumisega (350ml Coca purgi, mis sisaldab endas umbes 10tl suhkrut, kalorite kulutamiseks tuleb pea 5km kõndida), kuid sellel pole enam mingit tähtsust, sest inimesed on juba kahtlema pandud. Kui sa oled inimene, kellele meeldib kiirtoitu süüa ja suhkrurikkaid karastusjooke juua, siis sa tervitad seda sõnumit ja jätkad, sest ometigi leidub midagi, mis õigustab sinu halbu harjumusi. See, et sa oled vastupidist sõnumit ka kuulnud, pole üldse oluline, sest sa ei võta seda enam tõsiselt, sest kui on teadust, mis ütleb nii ja samas on teadust, mis ütleb naa, siis sa teed seda, mida sa oled kogu aeg teinud.

Coca-Cola sai selle grupi teadlaste rahastamisest nii palju halba reklaami, et nad lubasid avalikustada oma kodulehel peaaegu kõik (päris kõiki ei ole, sest osad inimesed polnud nõus oma nime avaldamisega, kuigi nende peale kulutati umbes 38 000 dollarit) inimesed, keda nad on toetanud aastatel 2010-2015. Võid klikkida tervishoiu ja teadusega seotud inimeste nimekirjale isegi siis, kui sa inglise keelt ei oska või need nimed sulle seal midagi ei ütle – lihtsalt, et näha, kui pikk see list on ja kui palju arste, õdesid ja eriti rohkelt dietolooge selles nimekirjas on ning võib eeldada, et kõik need doktorikraadiga tegelased on kuskil ülikoolides professorid, kes koolitavad meditsiinilist personali välja, ja/või teevad neid vastuoluliste sõnumitega meid segadusse ajavaid uuringuid. Üle poole (55%) neist inimestest moodustavadki dietoloogid, kellele järgnevad akadeemikud, meditsiiniline personal, füüsilise aktiivsuse spetsialistid ja kirjanikud. Lisaks indiviididele said raha ka igasugused organisatsioonid (see list on ikka väga pikk) nagu näiteks Toitumise ja Dietoloogide Akadeemia, Ameerika Lastearstide Akadeemia, Ameerika Perearstide Akadeemia, Ameerika Diabeediliit, paljud meditsiinikoolid jne. Kas pole mitte kurb? Nende 5 aasta jooksul kulutas Coca-Cola umbes 135 miljonit dollarit uuringute ja erinevate (tervise ja spordi) organisatsioonidega tehtava „koostöö” peale. Ja tuletame meelde, et see on kõigest üks firma! See, et Coca-Cola jäi oma tegevusega vahele, ei tähenda, et ta ainuke oleks. Võib eeldada, et sama teevad teised suured karastusettevõtted, töödeldud toidu tootjad jne.

Kuna mu esimene kõrgharidus on sotsioloogias ja ma töötasin enne tervishoidu üleminekut uuringufirmade heaks, siis see on mulle südamelähedane teema, eriti, mis puudutab terviseuuringuid. Toon kõigest ühe näite, kuidas sind selles vallas kinnimakstud uurijate poolt üritatakse lollitada (kasutatud kirjanduse all on veel palju kinnimakstud uuringute näiteid). Uuringu pealkiri: “Suhkur ja ülekaalulisus: kas probleem seisneb suhkrus või kalorites?”  Nii, kena, hakkad lugema. Pärast seda kui sa oled juba 7 lehekülge tihedas kirjas ja kahes tulbas uuringu ingliskeelset teksti ära lugenud ning süvenenud graafikutesse ja tabelitesse, ning saanud teada, et fruktoosist suhkrut saada on täpselt sama, mis saada energiat rasvast ja tärkliserikastest köögiviljadest ning see pole kuidagi moodi ülekaalulisusega seotud, jõuad sa alapealkirjani “huvide konflikt”, kus on järgmine tekst (ma ei hakanud seda tõlkima, lihtsalt lase silmadega üle, ma olen kahtlased asjad välja toonud):

VC (üks autoritest) has received research support from the Canadian
Institutes of Health Research (CIHR). She also received
a summer student scholarship from the Canadian Sugar
Institute. VH has received research support from the
CIHR and WHO for work on a systematic review and
meta-analysis commissioned by WHO of the relation of
saturated fatty acids with health outcomes. She received
a travel award to attend a science day hosted by PepsiCo
Inc. and the New York Academy of Sciences. She
received a Nutricia Young Investigator Travel Award
from the Diabetes and Nutrition Study Group of the
European Association for the Study of Diabetes (EASD).
JLS (teine autor) has received research support from the CIHR,
Calorie Control Council, American Society of Nutrition
(ASN), The Coca-Cola Company (investigator initiated,
unrestricted), Dr. Pepper Snapple Group (investigator
initiated, unrestricted), Pulse Canada, and The International
Tree Nut Council Nutrition Research & Education
Foundation. He has received reimbursement of
travel expense, speaker fees and/or honoraria from the
American Heart Association (AHA), American College
of Physicians (ACP), ASN, National Institute of Diabetes
and Digestive and Kidney Diseases (NIDDK), Canadian
Diabetes Association (CDA), Canadian Nutrition
Society (CNS), University of South Carolina, University
of Alabama at Birmingham, Oldways Preservation
Trust, Nutrition Foundation of Italy (NFI), Calorie
Control Council, Diabetes and Nutrition Study Group
(DNSG) of the EASD, International Life Sciences Insti-
tute (ILSI) North America, ILSI Brazil, Abbott Labora-
tories, Pulse Canada, Canadian Sugar Institute, Dr.
Pepper Snapple Group, The Coca-Cola Company, Corn
Refiners Association, World Sugar Research Organization,
Dairy Farmers of Canada, Società Italiana di
Nutrizione Umana (SINU) and C3 Collaborating for
Health. He has ad hoc consulting arrangements with
Winston & Strawn LLP, Perkins Coie LLP, and Tate &
Lyle (maisisiirupi tootja). He is on the Clinical Practice Guidelines Expert
Committee for Nutrition Therapy of both the CDA
and EASD, as well as being on an ASN writing panel
for a scientific statement on sugars. He is a member
of the International Carbohydrate Quality Consortium
(ICQC) and Board Member of the DNSG of the EASD.
He serves an unpaid scientific advisor for the ILSI North
America, Food, Nutrition, and Safety Program (FNSP)
and the Committee on Carbohydrates. His wife is an
employee of Unilever Canada (töödeldud toidu tootja).

No kas pole pettumust valmistav, et sa loed 7 lehekülge juba ära ja siis lõpus saad teada, et see kõik, mis sa lugesid pole absoluutselt usaldusväärne, sest 2/3 autoritest on seotud Kanada Suhkruinstituudi ja karastusjookide tootjate nagu Coca-Cola, Pepsi ja Dr Pepperiga. Lisaks neile on üks autor veel seotud Maailma Suhkru-uuringute Organisatsiooni, maisisiirupi tootja ja Maisi Rafineerimise Assossatsiooniga (maisi rafineerimise teel valmistatakse maisisiirupit, mida topitakse kõikjale töödeldud toitu ja mille ohte sai lahatud süsivesikutefoobia postituses). Ja ka see pole veel kõik, sama inimene on seotud Kanada Piimafarmeritega – kuna piimatoodetest enamik on magustatud (jogurtid, kohupiimakreemid jne), siis nad on ka kindlasti rahul antud uuringu tulemustega. Ja kuigi ei saa endale abikaasat valida selle järgi, kus ta töötab, siis lihtsalt neid teisi seoseid silmas pidada on see muidugi oluline, et ka abikaasa töötab töödeldud toidu tootja heaks.

Just täpselt sel põhjusel ei loe ma kunagi ühtegi uuringut pealkirjast kaugemale enne, kui ma olen uuringu lõpust läbi lugenud huvide konflikti osa või saanud teada, kes selle uuringu läbiviimist rahastas. Kui seal on võimsate palju raha omavate ettevõtete nimed, kes antud uuringu tulemustest võiks kasu saada, siis see on minu jaoks ebausaldusväärsuse märk ja ma ei raiska oma aega selle lugemise peale. Muidugi kui sul on toitumisalaste uuringute lugemisega juba palju kogemusi ja sa oled kursis toiduainetetööstuse poolt kõige enam kasutatavate trikkidega, siis minul isiklikult juba see pealkiri (“Suhkur ja ülekaalulisus: kas probleem seisneb suhkrus või kalorites?” ) paneb häirekellad tööle, sest see on klassikaline väide, mida toiduainetetööstus üritab levitada, et asi on “lihtsalt kalorites – nii kaua, kuni sa ei söö rohkem kui sa kulutad, on kõik hästi, probleem seisneb lihtsalt selles, et sa ei tasakaalusta sissesöödud toite piisava trenniga”. Tõde on sellest ikka väga kaugel. Ma arvan, et isegi inimene, kes kohe mitte midagi toitumisest ei tea, saab aru, et klaas suhkrurikast karastusjooki ja täpselt sama palju kaloreid andva brokolikoguse söömine toob kaasa väga erinevad protsessid ja tagajärjed meie kehale. Veel väga levinud käibefraasid toiduainetetööstusega seotud inimeste suust on näiteks: “Ükskõik millega liialdamine, ka vee ja õhuga, on kahjulik,” ehk siis “mürgisus sõltub doosist”.

See on põhjus, miks sa võid soovi korral uuringutemaailmast leida tõestust absoluutselt kõigele (isegi täiesti absurdsetele asjadele), mida iganes sa tõestada soovid. Selleks, et tõde teada, peab vaatama natukene kaugemale ja sügavamale. On palju rämpsteadust, mis on kellegi poolt kinni makstud (peamiselt, et oma tooteid müüa või imidžit parandada). Tööstus manipuleerib teadusega, et luua vastuolusid ja edendada oma ärihuve rahvatervise hinnaga.

Kuidas meil Eestis on? Ei ole mõtet arvata, et meil selliseid asju ei toimu. Võib olla mitte sellistes mastaapides, kuid eriti lähiminevik on meile kätte mänginud suurepärased võimalused näha erinevaid huvigruppe võitluses. Mina isiklikult olen küll seda tsirkust huviga kõrvalt jälginud ja eriti suurt tähelepanu pööranud nende sõnakasutusele, mis on nagu õpikust välja võetud. Ma räägin siis jälle suhkrumaksust ja alkoholiaktsiisidest. Toiduaineteliidu juht oli ikka kogu aeg pildil, nii et ma arvan, et iga viimanegi kui eestlane teab nüüd tema nime. Sama tihedalt võis näha esinemas alkoholitootjaid. Mis aga selle kõige juures kurb on, on see, et avalikkus on neis küsimustes toidu- ja alkoholitootjatega ühel poolel, protesteerides kõvahäälselt suhkrumaksu vastu ja käies Lätis oma alkoholivarusid täiendamas. Toiduainetetööstuse rõõm selle üle on muidugi piiritu, ma eeldan. Selle asemel, et rahvas nõuaks tervislikku toitu, kaitsevad nad hoopiski ebatervislikke suhkrut täis tooteid tootvat tööstust. See, mis ma olen USAs toimuvast rääkinud, toimub riigi tasandil, kuid seal saavad ju osariigid ja linnad oma reegleid kehtestada ja näiteks Berkeleys, Kalifornias hääletas 76% valijatest karastusjookide maksu poolt. Kuigi need maksud minu elu kuidagi ei mõjuta, sest ma ei ostaks töödeldud tooteid tervislikel põhjustel ei nüüd odavana ega hiljem kallimana, siis kui ma peaksin pooli valima, siis kindlasti ei oleks see toiduainetetööstus.

Mul on selleks mitmeid põhjuseid ja need ei ole isegi mitte seotud nende ebatervislike toodetega, mida nad toodavad, sest mul üksikisikuna on võimalus teha enda jaoks tervislikud valikud ja ma isegi ei lähe kondama poes nende riiulite vahele, kus peale karpide, totsikute ja purkide midagi muud ei leia. Minu põhjused on hoopiski seotud eetikaga. Mulle lihtsalt on vastumeelt see, KUIDAS nad toimetavad. Ma ei arva, et oleks eetiline maksta kinni poliitikuid ja uurijaid, et saada oma ebatervislike toodete müümisele kasuks tulevad seaduseid ja uuringuid. Ma ei arva, et oleks eetiline lastele reklaamida ultratöödeldud ebatervislikke tooteid pere- või lastesaadete vahel, panna nende toodete karpide peale nende poolt armastatud multifilmitegelasi ja kasvõi asetada poes seda kraami kassade juurde ja lastele käeulatusse ilmselge eesmärgiga nende laste vanemaid hulluks ajada. Visates tervise eest kõnelejatele kaikaid kodaratesse (olgu selleks kasvõi poliitikud ja vist Eestis kõrgeltvihatud Ossinovski), nende jälgimine ja õõnestada rahva tervise parendamise katseid, sponsoreerida terviseorganisatsioone, manipuleerida rahvale antavate toitumisnõuannetega jne. Selline sahkerdamine, manipuleerimine, nõrgemate/vaesemate vastaste jalge alla tampimine ei ole mulle isiklikult lihtsalt sümpaatne.

Meedia. Seoses sellega, et valdav enamik meist ei loe kunagi uuringute originaaltekste ja saame oma info nende kohta hoopiski meediast, oleks see ka oluline teema vaadelda. Meedial on väga suur võim. Michael Pollan ütleb, et ameeriklaste toitumisharjumusi muutis üleöö näiteks 2002. aastal New York Times Magazine’s avaldatud artikkel “Mis siis, kui see on olnud üks suur vale?” (What if It’s All Been a Big Fat Lie?), milles põhimõtteliselt tehakse maha soovitus tarbida madala rasva- ja kõrge süsivesikutesisaldusega toitumine ning mis pani aluse Atkinsi dieedi hullusele, mis lubas inimestel süüa piiramatult liha, mune ja võid (kummalisel kombel oli Atkins ise ülekaaluline ja aasta pärast tema surma avaldatud meditsiinidokumentidest tuli välja, et tal oli kõrgvererõhutõbi ja infarkt, kuigi otsene surma põhjus oli  kukkumine). Pastasse ja leiba hakati seejärel suhtuma nagu need oleks radioaktiivsed. Ja see toimus praktiliselt üleöö ühe artikli mõjul. Media rolli selles kõiges ei saa alahinnata. Selle ühe artikli tulemusena muutusid ka tooted, mida toituainetetööstus oma klientidele hakkas pakkuma. Järsku olid saadaval sellised tooted nagu madalasüsivesikutesisaldusega pasta, leib, õlu jne. Michael Pollanile tundus see väga huvitav, et inimesed on toitumise osas nii segaduses, et üksik ajakirjaartikkel võib muuta terve rahva toitumisharjumusi ja tooteid, mida neile poes pakutakse. Ta nimetas selle fenomeni rahvuslikuks toitumishäireks, millega käib kaasas see, et inimesed on väga vastuvõtlikud toidu reklaamile, viimastele teadusavastustele jne.

Ajakirjanduse puhul tuleb mõista seda, et ajakirjandus ei tee tavaliselt uudist uuringutest, mille tulemused kattuvad eelnevate uuringute tulemustega. See oleks ju igav! Kes neid uudiseid loeks, kui nädalast nädalasse avaldataks uudis selle kohta, et järjekordne uuring tõestas seda, mida me juba ammu teame? Uudisekünnise ületab aga uudis, mis sellest kapitaalselt erineb. Sest sel juhul on see “uudis” ehk siis midagi uut ja me peame aru saama, et ajalehtedele/ajakirjadele on oluline end müüa ja seetõttu on täiesti arusaadav, et neil on raske loobuda mingist eriti mahlasest pealkirjast, mille puhul nad juba teavad, et see müüb palju, toob sisse palju klikke ja reklaamiraha. Kahjuks paljudel inimestel pole piisavalt kriitikameelt kahelda selles, millest ajakirjanduses pajatatakse. Ja veel eriti, kui need tõestavad midagi, mis inimesele meele järele on nagu “või on tagasi” jms sõnumid, sest inimestele teadupärast meeldib kuulda häid uudiseid oma halbade harjumuste kohta. Sa pead aru saama, et ajakirjandus on äri, selle eesmärk pole sulle tõde rääkida või hoolida sinu tervisest ja seetõttu tunda vastutust, et ta valeinformatsiooni lugejatele ei vahendaks.

Täpselt sama toimub ka ajakirjanduses näiteks taimetoitlaste terviseprobleemide kajastamisega – selle asemel, et rääkida nendest sadadest ja tuhandetest haigetest segatoidulistest, keda haiglad täis on (nagu ma olen varem öelnud, siis 4 aasta jooksul olid minu patsiendid kõik 100%-lt omnivoorid), tehakse uudis sellest ühest taimetoitlasest/veganist, kel tervis tuksis 🙂 Selle asemel, et inimesed loeksid sellest välja, et “ohhooo, see taimetoitlus peab tervisele kasulik olema, kui aastas leitakse ainult 1 haige taimetoitlane/vegan, kellest lausa üleriigiline uudis teha”, saavad inimesed sellest hoopiski millegi pärast sõnumi, et taimetoitlus on tervisele kahjulik, unustades ära, et selle 1 taimetoitlase kõrval satub haiglasse 100 segatoidulist, kuid millegi pärast seda järeldust, et lihasöömine oleks kahjulik, ei tehta, kuigi just sellest räägivad nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ka meie oma kohalik Tervise Arengu Instituut.

Selline see meedia on, neil on vaja uudist, et end müüa, meil lugejatena on aga vaja kriitilist meelt ja mitte uskuda kõike, mida ära trükitakse. Reporterid pole toitumiseksperdid ega sotsioloogid, et oskaksid uuringuid õigesti tõlgendada. Ma tihti loen eesti meedias või ka inglisekeelses meedias mingi uuringu väga lühikest kokkuvõtet ja kui ma siis originaaluuringut lähen lugema, siis tuleb välja, et pool tekstist oli vale, kontekstist välja kisutud, valed järeldused tehtud vms. Seda juhtub VÄGA tihti. Ma usun, et seda ei tehta meelega, vaid suurem osa ajakirjanikest pole lihtsalt kompetentsed terviseuuringuid lugema, sest nad ei mõista selle sisu ning tulemuseks on see, et nad jätavad midagi olulist mainimata või saavad uuringutulemustest täiesti valesti aru. Kuna ma ise loen väga palju uuringuid, millest osad võivad olla 20-leheküljelised, siis ma tean, kui palju aega nende lugemine, mõistmine ja tõlkimine võtab. Seega, kui ajakirjanik loeb aja kokkuhoiu nimel läbi vaid uuringu lühikokkuvõtte, mis on ära toodud esilehel ning mitte kunagi ei loe tervet teksti läbi ega avasta sealt lõpust näiteks seda, kes selle uuringu rahastas, millised on autorite huvide konfliktid ja uuringu nõrgad aspektid, siis see, mis ajakirjanduse teel meieni jõuab, on tõest väga kaugel.

Toon ühe näite. Paar nädalat tagasi ilmus FoodNavigator-Asia kodulehel uuringust kõnelev artikkel sellise pealkirjaga: “Kõige olulisem söögikord päevas: igapäevane hommikusöök võib vähendada kooliõpilaste rasvumise riski – Nestlé uuring.” Pöidlad püsti, et see väljaanne kohe pealkirjas huvide konflikti välja toob, kuid see on väga HARULDANE! Kui tihti sa Eesti ajakirjanduses näed, et pealkirjas tuuakse rahastaja välja? Enamasti refireeritakse meile meedias uuringut ilma igasuguse informatsioonita, kelle huvides ja rahadega see on tehtud, ning me võtame loetut tõe pähe. Ma arvan, et kui olekski alati pealkirjas või vähemalt kuskil teksti seeski kirjas, kes on neid rahastanud, siis oleks rohkem inimesi, kes loetusse kriitilise meelega suhtuksid. Mina isiklikult muidugi eelistaksin, et selliseid uuringuid üldse ei avaldataks, sest kui see on kallutatud, siis mida selle lugemine mulle annab – peale aja raiskamise ajab veel segadusse, kuid sellel eesmärgil sellised uuringud toodetud ongi.

Tuleme tagasi oma näite juurde ja unustame ära, et seal pealkirjas rahastaja kirjas oli. Enamasti nii Eestis kui ka välismeedias loeme sellist uuringut ja jätkame oma päeva teadmisega, et me peame hommikusööki sööma, sest uuring näitas, et need, kes ei söö, lähevad paksuks. Kui sa läheksid aga seda originaalartiklit lugema, siis sa saaksid teada järgmist:

Autorid avalikustavad: “Seda uuringut rahastas Cereal Partners Worldwide, Lausanne ja Nestlé R&D Keskus. Sinead Hopkins ja Frank Thielecke (kaks uuringu autorit) töötasid uuringu läbiviimise ajal Cereal Partners Worldwide ja Lausanne heaks. Moi Kim Ong ja Celia Ning (veel kaks uuringu autorit) töötasid uuringu läbiviimise ajal Nestlé R&D Keskuses. Kõik autorid deklareerivad, et neil ei ole huvide konflikti.”

Esiteks, Cereal Partners Worldwide on Nestlé ja General Millsi ühisettevõte ja nemad andsid selle uuringu jaoks vähemalt 188 000 dollarit. Nad on mõlemad huvitatud oma hommikusöögikrõbinate müümisest. Teiseks, usuvad 4 uuringu autorit, kes töötavad Cereal Partners Worldwide ja Nestlé heaks, et neil pole absoluutselt mingit huvide konflikti, kui nad töötavad ettevõtete heaks, kellel on uurimistulemuste osas omad huvid mängus!!! Kolmandaks, 2017. aasta lõpus ilmus New York Times artikkel: “Aasia paksemate inimestega riigis võtavad toitumispetsialistid raha toidutööstuse hiiglastelt” (soovitan lingile klikkida ja seda lugeda, kui sa inglise keelt oskad) ja selle loo peategelaseks on just üks antud uuringu autoritest. Kõige ägedam on see, et tema ei ole üks neist neljast, kes oma huvide konflikti uuringus välja tõi, vaid tema on üks neist, kellel pole mingeid huvisid siin mängus.

Artiklist tuleb aga välja, et sellel Malaisia juhtival toitumiseksperdil, kes pidavat lausa Jumala staatuses olema selles regioonis, on sidemed lisaks Nestléle veel Kellogg’si, PepsiCo, piimatööstuse, aspartaami (kunstlik magustaja) tootja Ajinomoto and Tate & Lyle’ga (üks maailma suurimaid maisisiirupi tootjatest). Sellised uuringud on üks põhjus, miks ma olen väga suure kahtluse alla seadnud selle meile sisse programmeeritud mantra, et hommikusöök on päeva kõige olulisem toidukord. See on just see sõnum, mida hommikusöögikrõbinate tootjad tahavad, et sa usuksid. Olgem ausad – kui paljud meist hommikuti kaerahelbeputru keedavad? Kõigil on hommikuti kiire ja muidugi Nestlé’le meeldib, kui sa viskad Corn Flakes, Ceerios, Fitness, Lion või Nesquik krõbinad kaussi ja kõrvale segad nende Nescafe 3in1 keeduveega. Ma julgen väga kahelda, et selline hommikusöök vähendab rasvumise riski rohkem kui lihtsalt see hommikusöök vahele jätta, sest nimetame asju õigete nimedega – see, mida enamik inimesi nimetavad hommikusöögiks, on tegelikult magustoit.

Antud terviseekspert on eelpool toodud uuringule lisaks produtseerinud veel sellise uuringu, mis järeldas, et lapsed, kes joovad hommikusöögi jooki, on füüsiliselt aktiivsemad ja veedavad vähem aega arvuti ja televiisori ees. Malaisias aga domineerib sellise toote kategoorias Nestlé bränd Milo. Ma pole kindel, kas meil Eestis on midagi sellist müügil, aga sisuliselt on see pulber, mis sisaldab endas suhkrut, šokolaadi ja linnaseid, ning see tuleb segada piima või veega. Kõlab küll millegi moodi, mida absoluutselt iga laps hea tervise nimel peaks hommikuks saama! Harvardi toitumisekspert Dr. David Ludwig ütles selle uuringu tulemuste kohta, et need on “pööraselt liialdatud” ja “pole absoluutselt mingit põhjust, miks peaks vajalikke toitaineid tarbima suhkrurikka joogi kaudu, seda veel eriti madalapalgaliste ja kõrge ülekaalulisuse riskiga elanikkonna seas.”

Nestlé loeb vastavalt kirjalikule kokkuleppele antud uurijaga enne omapoolt rahastatud uuringute avalikustamist need läbi, et “tagada metoodika teaduslik korrektsus” 🙂 Yeah, right! See Jumala staatuses olev toitumisekspert levitab muuhulgas ka seda toidutööstuse sõnumit, et kasvavas ülekaalulisuses on eelkõige süüdi vähene füüsiline aktiivsus, mitte toitumine. Samuti annab ta hariduslikul eesmärgil välja brošüüri propageerimaks täisteravilju. Brošüüris on aga Nestlé’s Koko Krunch ja Cookie Crisp hommikusöögihelveste, millel on “täistera” sildid, reklaamid. See, et helveste kaalust moodustab üle veerandi suhkur, on muidugi täiesti teisejärguline teema.

See on siis see, mida meile pea kunagi ajalehes ega ajakirjas avaldatud uuringute refereeringute puhul teada ei anta. Kui tihti sa lähed neid originaaluuringuid lugema, et need väljajäetud olulised sõnumid ka kätte saada? Kui sa seda ei tee, siis kas on üldse mõtet uskuda meedias avaldatud toitumisalaseid uuringuid refereerivaid artikleid või artikleid, kus tõestatakse oma väiteid mingite uuringutega? Ma soovitan keskmisele inimesele üldse mitte toitumisega seotud artikleid meediast lugeda, et end mitte segadusse ajada. Ise loen ma neid meelelahutuseks ja selleks, et vaadata, kui palju meile jama aetakse. Ei saa väita, et kõik on vale, kuid ilmselt vajab see aastatepikkust koolitust ja kogemust nii meditsiini, toitumise kui uuringute valdkonnas, et osata terad sõkaldest eraldada. Mul endalgi on sellega vahel raskusi. Kui isegi ühe maailma võimsama riigi presidendist käib toiduainetetööstuse raha- ja lobitöö jõud üle, siis mida siin on üldse imestada, et me nii palju valeinfot meediast, uuringutest ja riigiametitest saame?

Kõigil neil eelnevalt toodud põhjustel oleme toitumise osas segaduses ja segadus ongi täpselt see, mida tahetakse tekitada. Sest mõtle, kuidas sa käitud, kui sa täpselt ei tea, mida teha? Ilmselt sama moodi nagu sa alati oled käitunud, eksole? Ja kui vaadata tervisestatistikat ning rahva tervisenäitajaid, siis on näha, mida suurem osa inimesi teevad. See ongi toiduainetetööstuse huvides, et sa oleksid segaduses ja oma käitumist ei muudaks.

Kokkuvõttes, mis iganes seal riigi tasandil ka ei toimu, on igaühel meist siiski võimalik oma individuaalsed valikud teha ja otsustada mitte lasta oma aju programmeerida, reklaamide teel ette kirjutada, mida me peaksime ostma jne. Meie käes on ikkagi võim, mida toiduainetetööstus teeb. Nagu ma ütlesin, neil on jumala savi, mida nad müüvad nii kaua, kuni seda ostetakse, neile raha sisse toob ja aktsionärid rahul on. Kui me enam teatud tooteid ei osta, siis neid varsti ei toodeta. Kui piisavalt palju inimesi soovib muutust, siis nad selle ka teevad. Hääleta oma kahvliga!

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Bibbins-Domingo, K., Chertow, GM., Coxson, PG., Moran, A., Lightwood, JM., Pletcher, MJ., Goldman, L. Projected effect of dietary salt reductions on future cardiovascular disease. N Engl J Med, 2010, 18; 362(7): 590-9.

Boseley, S. Political context of the World Health Organization: sugar industry threatens to scupper the WHO. Int J Health Serv, 2003; 33(4): 831-3.

Brownell, KD., Warner, KE. The perils of ignoring history: Big Tobacco played dirty and millions died. How similar is Big Food? Milbank Quarterly, 2009, 87(1): 259-94.

Cannon, G. Why the Bush administration and the global sugar industry are determined to demolish the 2004 WHO global strategy on diet, physical activity and health. Public Health Nutr, 2004, 7(3): 369-80.

Fuller T, O’Connor A, Richtel M. In Asia’s Fattest Country, Nutritionists Take Money From Food Giants. New York Times, 23-12-2017.

Nestle, M. Food Politics: How the Food Industry Influences Nutrition & Health. University of California Press, 2013.

Nestle, M. Soda Politics: Taking on Big Soda (and Winning). OUP USA, 2015.

O’Connor, A. Coca-Cola Funds Scientists Who Shift Blame for Obesity Away From Bad Diets. The New York Times, 9-8-2015.

Pollan, M. Attacks on the ‘Food Police’. New York Times, 4-06-2006.

Pollan, M. Why Did the Obamas Fail to Take On Corporate Agriculture? The New York Times Magazine, 5-10-2016.

Schillinger, D., Tran, J., Mangurian, C., Kearns, C. Do Sugar-Sweetened Beverages Cause Obesity and Diabetes? Industry and the Manufacture of Scientific Controversy. Annals of Internal Medicine, 2016, 165(12): 895-897.

TAUBES, G. What if It’s All Been a Big Fat Lie? Why Did the Obamas Fail to Take On Corporate Agriculture? The New York Times Magazine, 7-7-2002.

https://nutritionfacts.org/

Avalikud kirjalikud kommentaarid, mis on postitatud “Ameeriklaste toitumissoovitused 2010” nõuandekomitee rapordile.

Mõned näited uuringutest, mille tulemused olid rahastajatele meelepärased:

• Archer, E., Hand, , Blair, SN. Validity of U.S. Nutritional Surveillance: National Health and Nutrition Examination Survey Caloric Energy Intake Data, 1971–2010. PLOS ONE, 2013, 8(10): 10.
• Choo, VL., Ha, V., Sievenpiper, JL. Sugars and obesity: Is it the sugars or the calories? Nutrition Bulletin, 2015, 40(2), 88-96.
• Cozma, AI., Sievenpiper, JL. The Role of Fructose, Sucrose, and High-fructose Corn Syrup in Diabetes. US Endocrinology, 2013; 9(2): 128–38.
• E Siong Tee, Abdul Razak Nurliyana,  A Karim Norimah, Hamid Jan B Jan Mohamed , Sue Yee Tan, Mahenderan Appukutty, Sinead Hopkins, Frank Thielecke, Moi Kim Ong, Celia Ning, Mohd Taib Mohd Nasir.  Breakfast consumption among Malaysian primary and secondary school children and relationship with body weight status – Findings from the MyBreakfast Study. Asia Pacific Journal of Clinical Nutrition, 2018; 27(2): 421 – 432.
• Kahn, R., Sievenpiper, JL. Dietary Sugar and Body Weight: Have We Reached a Crisis in the Epidemic of Obesity and Diabetes? We Have, but the Pox on Sugar Is Overwrought and Overworked. Diabetes Care, 2014, 37(4): 957-962.
• Menachemi, N., Tajeu, G., Sen, B., Ferdinand, AO., Singleton, C., Utley, J., Affuso, O., Allison, DB. Overstatement of results in the nutrition and obesity peer-reviewed literature. Am J Prev Med, 2013; 45(5): 615-21.