„You can’t save or change someone, who doesn’t want to change. Save yourself and love from a distance.”

(„Sa ei saa päästa ega muuta kedagi, kes ei soovi muutuda. Päästa iseennast ja armasta distantsilt.”)

– Tony Gaskins

Võiks nagu eeldada, et südameinfarkti läbielamine on piisav, et inimest veenda muutma oma toitumisharjumusi ja end rohkem liigutama. Võiks arvata, et pohmelus, kahjustunud või purunenud suhted, sodiks sõidetud autod ja mäluaugud on piisav põhjus, et alkoholi joomine lõpetada. Võiks arvata, et pidevate köhahoogude ja hingeldamise käes vaevlev kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega inimene lõpetaks suitsetamise või et väga reaalne võimalus jääda pimedaks, jääda ilma oma jalgadest ja muud diabeediga kaasnevad tüsistused on piisavad, et motiveerida oma kehakaalu langetama, kuid sellegipoolest, see kõik pole piisav.

Ajalooliselt on tervishoiuteenuse pakkujad uskunud 4 populaarset arusaama, mis selgitaks, miks nende patsiendid ei suuda raviplaane täita:

1. Patsiendid ei näe probleemi (eitavad);
2. nad ei tea, mida teha;
3. nad ei tea, kuidas muutuda;
4. nad ei hooli.

Ja seega antud eelduste puhul tundus mõistlik kasutada järgmisi strateegiaid:

• Anda patsiendile ülevaade, sest kui inimene mõistab, et tal on probleem, siis ta ju muutub.
• Anda patsiendile teadmised, sest kui inimesel on piisavalt teadmisi, siis ta muutub.
• Anda patsiendile oskused, sest kui inimene teab, kuidas muutuda, siis ta muutub.
• Tee nende elu keeruliseks, sest kui sa suudad inimese panna end halvasti tundma või piisavalt hirmutada, siis ta muutub.

 Kuid me teame, et ka need ei tööta. Üldiselt on inimesed väga teadlikud oma ebatervislikest eluviisidest, ka informatsiooni puuduse üle ei saa kohe kindlasti tänapäeval kurta, ja ega need strateegiad ka kellelegi mingi üllatusena tule – ikka oleks vaja teatud asjade (näiteks sigarettide, alkoholi, töödeldud toiduainete) tarbimine lõpetada, alustada mingite muude asjade tarbimist (näiteks naturaalsete puu- ja köögiviljade), ajada tagumik sohvalt püsti jne. Hirmutamise strateegiat kasutatakse tervishoius ikka veel kõige enam („Kas sa soovid selle haiguse tagajärjel surra?”), kuid motivatsioonist rääkivas postituses me juba käsitlesime seda, et see toimib ehk heal juhul lühiajaliselt, paar kuud, ja on seejärel unustatud.

Viimase 30 aasta jooksul on teadlased jõudnud järeldusele, et inimesed muutuvad, sest…

• …nende sisemised väärtused toetavad konkreetset muutust;
• …nad arvavad, et muutus on saavutatavat tulemust väärt;
• …nad arvavad, et nad suudavad seda teha;
• …nad peavad muutuse tegemist oluliseks;
• …nad on muutuse tegemiseks valmis;
• …nad usuvad, et nad peavad vastutuse oma tervise eest enda kätte võtma;
• …neil on muutuse tegemiseks olemas hea plaan ning piisavalt sotsiaalset tuge.

Nende põhjuste mõistmine, miks paljud inimesed teevad keerulisi elustiilimuutusi, on kriitilise tähtsusega, et aidata neid patsiente, kellel on suuri raskusi ravijuhendite järgmisega. Teadlased on leidnud, et käitumise muutmise puhul töötavad kõige paremini 2 küsimust: „Miks inimesed muutuvad?” ja „Kuidas me aidata saame?”.

Üldiselt teoorias peaksid tervishoiutöötajad tuvastama, kas patsiendid suitsetavad, joovad alkoholi ja harrastavad muid ebatervislikke harjumusi, seejärel tuleks patsientidele selgitada nende ebatervislike harjumuste seost nende tervisliku seisundi, ravi, oodatavate tulemuste ja ka nende üldise elukvaliteedi osas ning pakkuma edasist toetust muudatuste tegemiseks. Tervishoiutöötaja peaks suutma hinnanguvabalt mõista,

• kas patsient on teadlik oma käitumisega kaasnevatest potentsiaalsetest tagajärgedest oma tervisele ja heaolule;
• kas ja kuidas on nad valmis muutuma;
• mis takistab muutusi ette võtma ja
• millist abi nad vajavad muutuste tegemiseks.

Oled sa kunagi kogenud, et keegi arsti juures sinuga elustiilimuutuste teemal vestleb? Mina ei ole. Eestis perearstikeskuses praktikat tehes sattusin mitmele situatsioonile, kus näiteks inimene tuli lihtsalt juhilubade tõttu tervisetõendi järele, mille raames kontrolliti vererõhku, mis osutus liiga kõrgeks. See ei pruugi muidugi midagi tähendada, vahel tõstab inimesel vererõhku juba arsti juurde tulek ja nende nägemine (nn „valge kitli sündroom”), kuid kui lisaks on visuaalselt näha, et inimene on ka ülekaaluline ning rasv on kogunenud kõhupiirkonda, siis see võiks ju olla piisav põhjus inimese elustiili kohta paar küsimust esitada, mida aga minu üllatuseks kunagi ei tehtud. Kuna ma olin värskelt saabunud Portugalist, kus elustiiliteemadega tegeleti, siis jäi see mulle väga silma. Sellel, miks ei räägita, on väga palju erinevaid põhjuseid.

Üheks probleemiks on see, et tervishoiutöötaja arvab, et patsiendid ei soovi midagi muuta. Või noh, muuta isegi tihti soovitakse (kellelgi pole kunagi midagi selle vastu, et paarist kilost loobuda), kuid selleks ei soovita midagi teha. Meil kõigil on vaja mõista, et valmisolek muutuda ei ole fikseeritud olek, vaid ka sellel on mitmed etapid. Ma tean seda ka enda isiklikust kogemusest. Ma ei jätnud kõiki oma ebatervislikke harjumusi päevapealt maha ega võtnud kasutusele tervislikke. Minu puhul oli peamiseks põhjuseks ka see, et mul polnud kuskilt võtta valmisretsepti selle kohta, mida ma tegema peaksin, vaid see on olnud 5-6-aastane teekond täis avastusi ning järk-järgulist muutumist. Ja isegi, kui keegi sulle väga konkreetse action-plaani ette söödab, siis ma pole päris veendunud kui jätkusuutlik selline päevapealt tegutsemine pikas perspektiivis on, kuid mis tervisesse puutub, siis pole neil lühiajalistel sööstudel dieedi, vee– või mahlapaastu, „detoxi” vms näol absoluutselt mingit tähtsust, kui sa pärast seda 1-2 nädalat naased oma vanade ebatervislike harjumuste juurde. On inimesi, kes suudavad päevapealt muutuda, kuid uue elustiili juures on tavaliselt nii palju õppida, omandada uusi harjumusi, et kui seda kõike liiga kiiresti ja palju korraga teha, siis kaasneb sellega suur stress ja suurem võimalus käega lüüa ning vanu tuttavaid radu edasi rühkida, kuna see tundub  palju lihtsam.

Neid erinevaid faase nimetatakse muutuste staadiumiteks („states of change”):

1. Kaalutluse-eelne periood. Nad ei ole kursis, et nad peaksid midagi muutma, pole huvitatud, seisavad muutusele vastu. Selles etapis nad isegi ei kaalu seda võimalust.
2. Muutuse tegemise kaalutlemine. Antud faasis on inimestel segased ja vastuolulised tunded ja ideed muutumise osas. Millestki loobumine võib pigem kaasa tuua tunde, et millestki jäädi ilma kui et midagi võideti. Samuti hinnatakse kriitiliselt takistusi vajaliku muutuse tegemiseks nagu aeg, kulutused, kaasnevad ebamugavused, hirm jne. Kuid samas ka muutusega kaasnevaid kasutegureid.
3. Ettevalmistus muutuste tegemiseks. Selles faasis võivad inimesed veidikene eksperimenteerida. Näiteks, kui on plaanis muuta oma toitumisharjumusi, siis võib inimene katsetada mõne uue retseptiga või osta poest mõne uue puu- või köögivilja, mida ta kunagi varem söönud pole.
4. Tegutsemine. Tuleks kiita inimese igat väiksemat tegutsemist, sest see näitab, et on soovi oma elustiili muuta. Samas paljud ebaõnnestunud uusaastalubadused näitavad, et kui eelmistest etappidest on kergelt üle libisetud, siis tegutsemisest üksi ei piisa.
5. Muutuse säilitamine ja tagasilanguse ennetamine. Antud faas hõlmab endast uue käitumise pikaajalist kasutamist. Teekonnal võib ette tulla mõningaid libastumisi ja kui inimest siis laita, võib see viia loobumiseni. Tagasilangus on üsna tavaline, enamik inimesi teevad selle tsükli mitu korda läbi enne kui tehtud elustiilimuudatus tõeliselt püsima jääb, kuid neist libastumistest saab enda või muutumisprotsessi kohta midagi õppida, mida järgmine kord paremini teha. Tuleks mõelda, mis strateegiad selle aja jooksul hästi toimisid ja mille puhul tuleks midagi uut proovida. Kõige hullem asi on „kõik või mitte midagi” mõtteviis, mis kahjuks on väga paljude muutuste tegijate seas levinud. Näiteks võtsid töö juures kellegi sünnipäeva puhul tüki kooki ja seejärel otsustad, et nüüd on päev rikutud ja võid sama hästi juba terve päev endale ebatervislikku toitu sisse kühveldada, mida tehaksegi. Ning see võib viia juba terve tsüklini, millest on keeruline välja tulla. Selle ühe koogitüki söömine, millele järgneb tervislik toit, pole kohe kindlasti nii halb võrreldes sellega, et lisaks sellele koogitükile järgneb terve päev ebatervislikke toite.

Seega asjakohane nõuanne terviseprobleemiga inimesele oleneb sellest, millises staadiumis nad muutuseprotsessis parajasti on. Neile, kes kaaluvad muutuste tegemist või kes on vanade viiside juurde tagasi pöördunud, võib julgustamisest piisata, ja neile, kes teevad ettevalmistusi muutusteks või juba tegutsevad, võiks anda praktilist abi/tuge. Neid, kes on kaalutluse-eelses faasis, tuleks lihtsalt empaatia ja mõistmisega ära kuulata. Põhimõte on see, et eesmärgiks ei saa olla panna inimest oma käitumist muutma, vaid aidata tal muutuse etappides edasi liikuda.

Näiteks, kui inimene on alles esimeses faasis, kus ta täielikult eitab vajadust muutuda ega näe veel üldse oma käitumisega seotud tagajärgi oma tervisele, siis ei saa teda 1. faasist otse 4. faasi lükata, sest see lihtsalt ei tööta. Sellise inimese puhul oleks esmaseks eesmärgiks, et ta üldse hakkaks nägema probleemi ja muutuse tegemist kaaluma. Kui mõni su lähedane on samas seisus, siis lihtsalt pealekäimine ei vii sihile. Kui sa üritad kellelegi selgeks teha, et mingi muutuse tegemine on vajalik ning see vestlus kujuneb selliseks, kus sina argumenteerid muutuse poolt ja teine inimene leiab iga argumendi peale, miks ta ei peaks või ei saa seda teha, siis see vestlus ei vii mitte kuhugile ja annab pigem vastupidise efekti. Esmalt peab inimene mõistma, et tal üldse probleem on, ja seejärel võiks vaikselt hakata idanema mõte, et selles osas midagi ette võtta. Sellise patsiendi käest soovitatakse küsida küsimusi nagu „Mis peaks sinuga juhtuma, et sa saaksid aru, et see on probleem?” või „Millised hoiatusmärgid annaksid sulle märku, et see on probleem?”

Meile õenduskoolis õpetatakse mingil määral motiveerivat intervjueerimist ja see on ka ainuke asi, mida meile patsientide elustiili muutmise kohta õpetatakse, kuid seda ka väga kergelt, ilma et meist keegi seda tegelikult selgeks saaks ja hiljem patsientide peal kasutaks. See vajab tõsist huvi, lisakursusi ja palju harjutamist, mida paari loengu ajal pole lihtsalt võimalik omandada. Palju suurem aur läheb meil farmakoloogia õppimisele ja seetõttu me oleme tablettide jagamisel ikka väga osavad 🙂 Meie haridus- ja tervishoiusüsteemi prioriteedid mitte ainult Eestis, vaid ülemaailmselt.

Sisuliselt tähendab motiveeriv intervjueerimine, mille puhul on selle efektiivsus teaduslikult tõestatud, et me ei tohiks teha seda, mida me täna tervishoius kõige enam kipume tegema: patsiendile informatsiooni andmine, (tihti soovimatute) nõuannete jagamine ja hirmutamise taktika: vastandumine, jõuline pealekäimine, süütundele ja autoritaarsusele rõhumine. Selle asemel oleks vaja vestluse ajal mõista, millised on inimese väärtused, unistused ja mis võiks olla ajendiks muutuste tegemiseks ehk mis on inimese MIKS? Kui sa seda viidatud motivatsioonist kõnelevat postitust loed, siis on seda lihtne mõista ja enda jaoks see „miks?” avastada, sest näiteks kaalu langetamise soovi puhul pole ju tavaliselt tegelikult eesmärgiks mingi konkreetne number, vaid see tõeline põhjus on midagi muud, midagi, mida sa arvad, et kaalu alandamine endaga kaasa toob: parem enesetunne, atraktiivsus, kõrgem enesekindlus, suuremad võimalused tööturul vms. Nagu ka suurema palga teenimine pole kunagi see tegelik põhjus, raha on ju iseenesest vaid kõigest paber, millele on kokkuleppeliselt mingi väärtus antud. See, mida sa tegelikult tahad, on võib olla kindlustunne, madalam stressitase, elada muretumalt, mitte teha rahapuuduse tõttu keerulisi kompromisse vms. Iseenda puhul on lihtne neid motivaatoreid avastada, kui hakata selles suunas mõtlema, kuid avastada teise inimese sisemisi tõukemehhanisme pole nii kerge, sest see eeldab tema põhjalikku tundmist ja tema enda avatust neid asju sinuga jagada. Tihti on probleemiks ka see, et inimene ise ka ei tea, mida ta täpselt tahab. Seega ma hästi ei usu motiveeriva intervjuu kasutamisse kodus, sest see tõesti vajab väljaõpet ja kõvasti harjutamist.

Kui mure oma kalli inimese pärast on suur, siis sa võid väga peenelt üritada, kuid mul isiklikult pole sellesse suurt usku. Eriti ei taheta soovimatuid nõuandeid vastu võtta oma vanematelt, oma täiskasvanud lastelt ega teistelt lähedastelt. Nii kummaline kui see ka pole, võib inimene vahel enam uskuda mingit suvalist „kuulsust” või ajaleheartiklit kui oma lähedast. Ma olen kuulnud paljusid inimesi kurtmas, et nad on üritanud näiteks oma vanematele midagi tervisliku toitumise kohta selgeks teha, kuid jutt on nagu hane selga vesi, kuni mõne kuu pärast tuleb ta täpselt sama jutuga ise lagedale nagu oleks järsku „Ameerika avastanud”, sest mõni tema lemmiknäitleja on kuskil ajakirjaveergudel seda maininud 🙂

Oma pereliikme puhul on minu meelest parim strateegia see, et sa abistad nähtamatult. Üsna tihti ei ole asi sõnumis, inimene võib isegi sellega täiesti nõus olla, vaid probleemiks on see, kuidas me seda sõnumit nendeni viime, ja ainult rääkimine pole ka tihti piisav. Näiteks kui probleemiks on ebatervisliku toidu söömine, siis lihtsalt vii või tee talle ise midagi tervislikku ning seejuures jäta mainimata kui „gluteeni-, laktoosivaba, vegan, madala küllastunud rasva- ja kolesteroolisisaldusega” jne see toit on 🙂 Kui inimene on muutusele vastu ja sa enda tehtud toidu seod selle muutusega, siis isegi kui talle see maitseb, võid sa kindel olla, et ta teeb selle maatasa. Ja kui päriselt ei meeldigi, siis ära võta isiklikult – väga ebatervislike toitumisharjumustega inimesed on oma maitsemeeled töödeldud toidus esineva suure suhkru-, soola- ja rasvamaitsega nii ära tuimestanud, et nad polegi enam võimelised tundma naturaalse toidu maitset, ja see pole kuidagi seotud sinu toiduvalmistamise oskuse ega retsepti headusega. Kui asi on nii ekstreemne, siis on muidugi väga keeruline, sest sa võid ükskõik mida head kokku vaaritada ning sellisele inimesele tundub see täiesti maitsetu. Sellisel juhul ei aita tegelikult midagi muud, kui see inimene peaks läbi tegema vähemalt nädalapikkuse vee- või mahlapaastu, et naturaalne tervislik toit jälle hästi maitsema hakkaks – seda on aga keeruline teha ilma, et inimene ise probleemi mõistaks ning sooviks seda teha. Kui aga olukord ikka pole nii ekstreemne, siis proovi järgmine kord mõnda muud retsepti – inimesed on üldjuhul laisad ja tihti nad on valmis sööma suhteliselt mida iganes, kui see vaid nende ette lauale lihtsalt „ilmub”, ilma et nad peaksid selleks ise sõrmegi liigutama.

Sama füüsilise aktiivsuse osas. Mõtle midagi toredat välja, mis hõlmaks enese füüsilist liigutamist, kuid ära ütle, et „läheme ratastega sõitma, SEST see aitab kaalu alandada!” vms. Lihtsalt tee midagi kasulikku, kuid ära neid kuidagi seo asjadega, mille puhul sa tead, et see leiab vastupanu. Sõbraga kokkusaamiseks ei pea alati kohvikusse kohvi ja koogitüki taha istuma minema, kutsu ta parki või mere äärde jalutama: kõik jutud saavad räägitud ja veidi end liigutatud. Kui sa oled avastanud enda jaoks mingi eriti toreda trenni, räägi sellest, kiida seda, kuid ära pressi seda konkreetselt peale – võib juhtuda, et sinu entusiasm süstib ka temasse soovi seda vähemalt proovida. Kõige parem on olla ise hea eeskuju. Ta võib sinult ehk mõned tervislikud kombed üle võtta või vähemalt ta teab, kust vajadusel abi küsida, kui ta on jõudnud sellesse faasi, et tahab muutuda. Kas sa ei leia, et on palju lihtsam kaasa minna millegagi, millest (heast retseptist, hobist, filmist/raamatust) su sõber/perekonnaliige kirglikult, positiivselt ja entusiastlikult räägib kui et keegi su kallal näägutab? Tekib nagu rohkem huvi: „hmmm, kõlab huvitavalt, ma katsetan seda!”

Ka oleks hea korraldada filmiõhtu ja koos vaadata või vähemalt oma lähedastele soovitada elustiili ja haiguste seostest rääkivaid dokumentaalfilme. Kahjuks on nad küll kõik inglise keeles. Kui see pole probleemiks, siis näiteks Youtubes on tasuta vaatamiseks “Fat, sick and nearly dead” (“Paks, haige ja peaaegu surnud”), mis on minu hinnangul selline pigem lõbus ja meelelahutuslik, kuid samas hariv ja inspireeriv, vaatamine. See räägib 41-aastasest Austraalia mehest Joe Crossist, kes oli ülekaaluline, tal oli autoimmuunhaigus, tarvitas viimased 9 aastat ravimeid jne. Ta otsustas juua 60 päeva ainult rohelist toormahla. Ta teeb seda USAs ringi seigeldes ja tavaliste ameeriklastega tänaval tervisest ja nende toitumisharjumustest vesteldes. Ma ei taha filmi vaatamist ära rikkuda, kuid tal õnnestus selle ajaga 37kg oma kaalu kaotada ja ka oma ravimitest lahti saada. Oma teekonnal inspireeris ta ka teisi inimesi ning üks väga ülekaaluline rekkajuht saab filmis omamoodi teiseks peategelaseks ja saab ka tema muutumisele kaasa elada. Kui film meeldib, siis on tasuta leitav ka jätkufilm “Fat, sick and nearly dead 2”, mis on tehtud 5 aastat hiljem ning kus on hästi palju intervjuusid inimestega üle maailma, kes filmi esimesest osast inspiratsiooni ammutasid ning räägivad oma positiivsetest kogemustest.

Veel üks tasuta leitav ja pigem meelelahutuslik vaatamine on “Supersize me” (“Ülisuur mina”), mis räägib tervest mehest, kes otsustas 30 päeva ainult McDonaldsi kiirtoitu süüa, ning näeme, mis sellise toidu söömine meie kehale teeb (võttis ühe kuuga juurde 11kg, rasvaprotsent kasvas 11%-lt 18%-le, kolesteroolinumbrid kasvasid 65 punkti võrra, rasvunud maks jne). Ma olen peale sattunud, et paar tükki on vist ka eesti keelde tõlgitud ning korraldatakse vahel harva nende ühisvaatamisi. Näiteks “Kahvliga skalpelli vastu” saab endale isegi konkreetselt kodulehelt osta hetkel 11,80 EUR eest. See on natukene tõsisem, aga väga huvitav vaatamine.

Lähedastele, kellele meeldib raamatute lugemine, võib soovitada või tähtpäevaks kinkida ka terviseraamatuid, kuid sarnaselt dokumentaalfilmidega on eesti keeles ilmunud usaldusväärsete raamatute read ikka väga hõredad. Vaatamata sellele, et raamatupoest võid leida tuhandeid erinevaid dieediraamatuid jne, siis ma ei julgeks neist ühtegi osta. Ainukesed eesti keelde tõlgitud ja raamatukogust saadavad raamatud, mida mina julgeksin toitumise kohta soovitada lugeda, on dr. Joel Fuhrmani kolm raamatut, millest üks keskendub tervete laste kasvatamisele. Ma julgen neid soovitada seetõttu, et antud arst toetub teaduslikele toitumisalastele uuringutele ning tal on mitmekümneaastane kogemus oma krooniliste haigustega patsientide ravimisel just nende samade teadmistega, mida ta neis raamatutes jagab. Ärge laske end raamatute pealkirjadest ära hirmutada, kuna pealkirjas on ikka turunduslikel kaalutlustel mõtet rääkida sellistel populaarsetel teemadel nagu „dieedid” ja „kaalulangus”, sest „tervise” mainimine ju ei müü 🙂

Ma olen kuulnud paljudest inimestest (küll mitte Eestis), kes muutsid oma eluviise just pärast mõne dokumentaalfilmi vaatamist või eelpool kirjeldatud raamatute lugemist, niiet see tundub olevat päris hea viis, kuidas oma lähedased vähemalt selles suunas mõtlema panna. Selleks, et tagada, et lähedane inimene ka kingitud raamatu lahti teeks või filmi vaataks, võiks kasutada väikest kavalust. Nimelt võiks panna raamatu/filmi vahele teate öeldes: „Ma mõtlesin sinu peale, kui ma lugesin lk 38, 61 ja 125.” Filmi puhul sama: „Antud inimesel, kellest räägitakse 30. minutil on täpselt samad sümptomid ja diagnoos, mis sinulgi.” Kas sa ei avaks raamatut uudishimust, kui sa sellised teated saad? Selles mõttes on kasulik valida eriti huvitavad kohad (oma lähedase seisukohalt), et nende katkendite lugemine/vaatamine tekitaks soovi ka ülejäänud raamat/film läbi lugeda või vaadata.

Ka valge kitliga tervishoiutöötajad võivad osadele inimestele autoriteetsematena tunduda kui lähedased inimesed. Kui see on nii, siis võib ju näiteks rääkida oma perearsti või –õega ning paluda neil delikaatselt sõnum edasi anda (muidugi enne tuleks kindel olla, et sinu sõnum üldse ühtib tervishoiutöötaja omaga, sest näiteks toitumise osas on meil vähe kui üldse mingit koolitust antud, kuigi patsiendid eeldavad, et me oleme selles teemas suured eksperdid). Ega tervishoiutöötajatele ka ei meeldi viidata patsientide ebatervislikele harjumustele nagu suitsetamine või alkoholi tarvitamine, või seisunditele nagu ülekaalulisus, sest kardetakse neid solvata ja need on kuidagi tabuteemad, millest rääkimist meie ühiskonnas ei peeta heaks tooniks. Tervishoiutöötajal on minu hinnangul seda siiski palju kergem teha kui perekonnaliikmel, sest kui inimene satub mingil põhjusel tervishoiutöötaja vaatevälja, siis see tundub teemakohane rääkida sellest, kuidas need ebatervislikud harjumused või seisundid on seotud selle konkreetse põhjusega, miks ta tervishoiuasutusse tuli/sattus ning mida hakatakse ravima. Muidugi on oluline seda mitte teha süüdistaval või hinnanguid andval toonil või n-ö „loengu  pidamise” vormis, kuid võimalusi neil teemadel rääkida on tervishoiutöötajatel päeva jooksul küll ja rohkem, mis muidugi iseenesest ei tähenda seda, et patsient seda kuulda võtaks (me oleme motivatsioonita patsientidest rääkinud).

Kui aga on näha, et sa pole osanud nii peenelt tegutseda, et sinu pakutu su lähedast solvab, siis pole muud teha kui tagasi tõmbuda. Asi ei ole rumaluses. Kuigi tervishoiualane statistika näitab, et mida kõrgem on inimese haridustase ja sissetulek, seda enam ta oma tervise eest hoolitseb ja seda vähem on tal ebatervislikke harjumusi, ei vasta see alati tõele. Ma ise olen kokku puutunud väga intelligentsete naisterahvastega, kellel tundub elus õnnestuvat kõik (neil on hea haridus, sissetulek, on juhid ja/või firma omanikud jne), kuid ainuke valdkond, mille üle nad ei suuda kontrolli saavutada, on toitumine ja ülekaal. Seega sellise inimese puhul pole asi rumaluses ega ka motivatsioonipuuduses. Tavaliselt on probleemiks mitme halva asja samaaegne kokkulangemine nagu lapsepõlvest pärinevad emotsionaalsed probleemid, aju suurem soodumus sõltuvusele ja spetsiaalselt aju preemiasüsteemi mõjutamiseks loodud rasva-, soola- ja suhkrurikaste töödeldud toitude tarbimine. Sellise inimese soovimatu „abistamine” jätab talle mulje nagu teda koheldakse idioodina ning kuna ta seda kohe kindlasti pole, siis loomulikult võib see teda väga haavata. Nad üldiselt jõuavad ise lahenduseni, vahel otsides professionaalset abi, lihtsalt nad peavad seda tegema omas tempos. Isiklik hea eeskuju on parim, mis sa teha saad.

Kuid loomulikult on ka teistsuguseid inimesi. Motivatsioon muutumiseks peab tulema inimese enda seest, seda ei saa väljastpoolt neisse süstida. Ma isiklikult sain sellest juba aru väga väikese tüdrukuna. Ma proovisin oma alkohoolikust isa peal kõike, mis ühe väikese tüdruku arsenalis oli: ma püüdsin mõistlikult rääkida, ma karjusin, ma palusin, ma nutsin…kuid kui üks isa vastab oma väikese tütre küsimusele, et miks ta joob, Kevadest tundud kellamehe Lible lausega, et „Kui purju ei teeks, ega siis ei jooks!”, siis vahel polegi midagi muud teha, kui inimese otsusega leppida ja jääda lootma, et ehk ühel hetkel jõuab kohale see päev, kus ta probleemist aru saab ja abi otsib, ja vahel ei jõua ka see hetk kunagi kätte. Sel juhul päästa ennast, keskendu oma elu parendamisele, kui suudad, ole distantsilt toeks, kuid tegelikult ei saa ka keegi sulle pahaks panna, kui sa seda ei suuda vaadata, kuidas lähedane inimene oma tervist hävitab. Vanasõna ütleb: „sa võid viia hobuse vee juurde, kuid sa ei saa sundida teda jooma.”

Igal juhul ei ole mõtet võtta vastutust teise inimese ebatervisliku (alkoholism, ülekaal vms) elu või muude halbade otsuste eest endale, sellega endale stressi tekitada või süüd tunda (see on sulle endale ebatervislik ja nõrgendab su immuunsüsteemi). On olemas selline mõiste nagu „kaassõltuvus”. Ma olin terve oma lapsepõlve kaassõltlane ilma, et ma oleksin seda teadnud või kunagi seda mõistet kuulnud, kuni ma umbes 10 aastat tagasi juhtusin lugema soome psühhoterapeudi Tommy Hellsteni raamatut „Jõehobu elutoas: lähisõltuvus ja kohtumine sisemise lapsega.” Ma soovitan seda raamatut kõigil lugeda isegi siis, kui sa pole kunagi sõltlasega koos elanud – ma olen väga kindel, et igaüks võib sealt leida äratundmishetki oma lapsepõlvest.     

Mina sain tänu sellele raamatule aru, et kogu meie elu keerles alkohooliku ümber: tema pidev „päästmine”, jaluleaitamine, tema tekitatud probleemide (tööle mitte ilmumine, uue töökoha otsimine, arstide käest valehaiguslehe palumine jne) lahendamine. Kõik tema ümber – tema ema, tema naine, tema väikesed lapsed, mõni normaalsem sõber – olid kogu aeg rakkes, et tema tekitatud jamadega tegeleda. Ainuke, kes selle kõige pärast ei muretsenud, oli tema ise. Põhiline sõnum on see, et selline tegutsemine, kus teiste inimeste probleemid võetakse enda kanda, ei too lõppkokkuvõttes mingit kasu mitte kellelegi – ka mitte sellele haigele inimesele. Sa arvad, et sa aitad teda, et sa teed head, kuid tema eest tema probleemide lahendamine, mille olemasolu ta tihti isegi ei tunnista, ei muuda tema elus mitte midagi paremaks. Kuid see muudab kõigi ümbritsevate inimeste elud hullemaks. Kui inimene teab, et tal on kogu aeg kaitsevõrk olemas, mis ta kinni püüab ja tema probleemid lahendab ilma, et ta ise peaks lillegi liigutama, siis tal ei teki kunagi motivatsiooni midagi ette võtta. Kes ei tahaks nii elada? Jube mugav ju! Pidevalt keerad mingit jama kokku, kuid tagajärgedega tegelevad teised inimesed ja klaarivad need asjad su eest ära. Vahel peab ehk inimene täiesti põhjas ära käima ning kõigest ilma jääma, et näha vajadust end muuta. Vahel sa pead oma pere ja sõbrad matma ning polegi midagi, mida sa oleksid saanud nende heaks teha. Seda on väga raske kõrvalt vaadata, kui sa tead, et lahendus on tegelikult olemas, kuid vahel me peame aktsepteerima inimeste otsuseid isegi siis, kui me nendega ei nõustu.

Kuigi ma olen täiesti veendunud, et valdav enamik inimesi soovib oma lähedastele head ning mure nende halbade harjumuste ning terviseprobleemide üle tuleneb sellest, et keegi ei soovi oma lähedasi näha kannatamas ning soovivad neile pikka iga, tervet ja kvaliteetset elu, siis ebatervislike eluviisidega lähedaste muutumise vajalikkust võib vaadelda ka täiesti egoistlikust seisukohast. Kuna nooremale põlvkonnale on perekonnaseadusega pandud kohustus kunagi oma eakate ja haigete vanemate ja/või vanavanemate eest hoolitseda, siis on tegelikult lähedaste ebatervislikel valikutel mõju ka sinu elule ja/või rahakotile. Kui arvestada seda, et keskmine hooldekodu kuutasu on hetkel nii 700 euro kandis ja keskmise eaka pension katab sellest ehk kõigest poole, peab see noorem põlvkond olema valmis leidma iga kuu selle puudujääva summa või korraldama ümber terve oma elu, et hakata ise oma haige lähedase eest hoolitsema. Just eile (juuni 2018) avati uus eakatekodu Tallinnas, Nõmmel, mille kohamaksumus on 1190-1400 eurot. Mõtle oma palgale ja kui paljude inimeste panust sa peaksid vajama, et suuta seda iga kuu maksta ja seejuures oma pere elukvaliteeti mitte muutes.

Seega ei saa tegelikult enamik ebatervislike eluviisidega inimesi endale rusikaga vastu rinda taguda, väites, et see on nende elu ja tervis ning nad teevad sellega, mis nad tahavad. Ühe inimese terviseprobleemid võivad segi paisata terve perekonna elu, nende finantsilised võimalused, ajalised ressursid ja elukvaliteedi. Nii nagu ideaalis me ei peaks maksumaksjatena kinni maksma vähihaigete kallist ravi, kui nad ise ei hooli ja jätkavad  pärast diagnoosi saamist suitsuruumiuste kulutamist, ei peaks ka oma tervisest hoolivad pereliikmed olema vastutavad teiste ebatervislike valikute eest. Me ei räägi siinkohal isegi mitte rongavanematest, kes on enam-vähem olnud sperma- või munarakudoonorid, seejärel kadunud nagu vits vette ja ujuvad inimese ellu vana ja haigena ning eeldavad oma lastelt hoolitsust, vaid inimestest, kes on tegelikult oma vanemlikud kohustused täitnud. Kas see annab neile ikkagi õiguse aastakümneid oma tervist hävitada ja eeldada vanaduses oma lastelt 10-20 aastat nende elust? Kes kaitseb neid täiskasvanud lapsi, kes on üritanud oma vanematele ebatervislike harjumuste osas „aru pähe panna”, kuid on ühtäkki selle valiku ees, et kas nad maksavad 1000-eurost hooldekodu maksu või tulevad töölt ära, et näiteks oma diabeedi tõttu jalgadest ilma jäänud vanema eest hoolitseda? Ma olen näinud kõrvalt haigete inimeste hooldamist nii oma isiklikus elus kui ka vastavates asutustes, ning see pole midagi sellist, mida enda ellu soovida – ei haigena (enamikele meist on siiski oluline säilitada iseseisvus ning ei naudi seda, et mõni meie lähedane või võhivõõras meie tagumikku pühib ja mähkmeid vahetab) ega hooldajana.

Üks asi, mida ma sooviksin, et ebatervislike harjumustega oma tervise tuksi keeranud lähedased EI teeks, on viriseda igal kokkusaamisel oma tervise üle. Kindlasti sa tunned mõnda sugulast, kes kühveldab endale ebatervislikke toite sisse, midagi muuta ei taha, küll aga kurdab igal võimalikul juhul, kuidas ta kaal muudkui kasvab ja peab suuremaid riideid ostma, ilma et märkaks ilmselget seost oma toitumisharjumuste ja probleemide vahel. Mul on endal üks, kes on öelnud, et ta pigem sureks kui teatud ebatervislikest toiduainetest loobuks, ja siis kurdab, kuidas käimine on raske, silmanägemine kaob, valutab siit ja sealt, enesetunne on kehv, nii palju raha läheb ravimite ostmise peale jne. No kohe nii tahaks öelda, et võta midagi ette VÕI kui sa oled teadlikult sellise valiku teinud, et tahad haige olla, siis võta oma otsuse tagajärjed lihtsalt vastu ja ära soiu! Kui su probleemide ainukeseks lahenduseks on oma elustiili muutmine ja sa oled otsustanud seda mitte teha, siis ei ole mõtet ka teisi oma terviseprobleemidega tüüdata. Ma tean ühte inimest, kes lõpuks oma eakale ebatervislike toitumisharjumustega emale konkreetselt ütles, et ärgu tema ees enam oma ülekaalu ja tervise üle kurtku, sest ta teab, mida teha, kuid on otsustanud mitte midagi selles osas ette võtta. Samuti hoiatas ta oma ema, et ta ei kavatse oma elu tema eest hoolitsemise peale raisata, kui ta peaks oma ebatervislike toitumisharjumuste tõttu nii haigeks jääma, et ei suuda enda eest enam ise hoolitseda.

See võib kõlada südametult, kuid me ei räägi siinkohal inimesest, kellega on ootamatult juhtunud raske (liiklus)õnnetus või vaatamata tervislikele elukommetele (mis samuti võib juhtuda, sest ükski asi ei anna meile 100%-list garantiid) on siiski saanud infarkti, insuldi või vähi. Me räägime siin inimesest, kes teadlikult iga päev panustab sellesse, et ühel hetkel jäädavalt haigeks jääda. Me ei peaks oma tervise eest hoolitsema ainult iseenda pärast, vaid üksikisiku terviseseisundil on nii ühiskondlik kui perekondlik mõju. Enamik meist ilmselt ei mõtle igapäevaselt selle peale, kuidas Haigekassa ehk siis tegelikult Eesti rahva raha kokku hoida, sest teadupärast mõisa köis – las lohiseb. Küll aga võiksid mõelda oma kõige lähedasemate inimeste peale ning kuidas sinu raske haigestumine võiks muuta nende elu emotsionaalsel, finantsilisel, ajaressursi jm tasanditel. Ühtäkki ei olegi sa enam nii väike tühine mutrike siin suures maailmas, kelle elul ja tervisel poleks mingit mõju ülejäänud süsteemile.

Ma pole päris veendunud, et sellisel otseütlemisel, kuigi nii mõnigi meist võib sellega nõustuda, on positiivset mõju. Küll aga ei toidaks ma selle tervise üle kurtva inimese enesehaletsust ega tunneks kaasa tema terviseprobleemidele. Kuigi see on kuidagi viisakas, eriti, mis puudutab eakamaid sugulasi, küsida, kuidas inimese tervis on, siis kui sa juba tead, et inimene on suuresti ise oma hädade põhjustaja ning ei taha midagi selles osas ette võtta ja selle küsimuse esitamise järel sa pead vähemalt tund aega kurtmist kuulama, siis milleks? Ma olen ikkagi veendunud, et tuleb kiita inimest iga väiksema pingutuse eest, mis ta enda heaks teeb või millel on positiivne tulem, ning mitte anda energiat ja veel rohkem jõudu asjadele, mis toidab seda negatiivset käitumist – sest mida rohkem sa küsid, seda enam hakkab ta sellest rääkima ja varsti keerlebki teie vestlus vaid haiguste ja surma ümber. Seda teemat on põhjalikumalt käsitletud „haiguse teisesest kasust” rääkivas postituses.     

Nende inimeste puhul, keda me saame oma ellu ise valida, tuleb see otsus, kas sa aktsepteerid nende halbu harjumusi või mitte, kohe alguses ära teha. Näiteks, kui sa ikka juba suhte alguses märkad, et su partner tarvitab liiga palju alkoholi ja see sind häirib, siis ei ole mõtet suhtesse jääda mõttega, et küll see muutub või inimene end muudab. Sellele ei saa panuseid panna. Kui inimene suitsetab ja see on sulle ikkagi midagi nii vastuvõetamatut, et sa tead, et sa ei suuda sellega leppida, siis sama lugu – sa pead arvestama, et kui inimesel see komme küljes on, siis on suur tõenäosus, et sa pead sellega elu lõpuni koos eksisteerima. Ainult siis, kui see mõte on sulle vastuvõetav, on mõtet sellise inimesega suhet edasi arendada. Sa saad kontrollida vaid seda, mida SINA teed või ei tee, kuid teised inimesed ei ole sinu kontrolli all. Ma ei tea, kust inimesed seda võtavad, kuid teise inimese veenmiseks kasutatavad meetodid nagu äraostmine, solvavate hüüdnimede kasutamine, ähvardused, „katastroofilise tuleviku” ette ennustamine jms, mida inimese tervisest hoolimise ja tema mõjutamise nimel tehakse, toob suurema tõenäosusega endaga kaasa vastupanu ja ebatervislikest harjumustest (näiteks toidust, alkoholist, nikotiinist) lohutuse otsimise. See pole efektiivne viis kellegi motiveerimiseks.

Siiski, kui üldiselt ei peaks see olema sinu asi, mida teised inimesed teevad ning sa ei peaks tundma kohustust sekkuda, on erandiks alaealised lapsed. Kui sina oled lapsevanem, inimene, kelle käes on pere rahakott, kes teeb pere jaoks sisseostud ja keedab toidud, siis see on täielikult sinu otsustada, mida sa koju ostad ning pole mingit vajadust sinna osta ebatervislikke toite, sest lapsed tahavad! Lapsed tahavad paljusid asju, kuid lapsevanema kohus on teha otsuseid, mis on tema lastele parim. Sa ju ei lase oma lapsel otsustada, kas ta tahab suitsetada või heroiini tarbida! Kui rong läheneb ja su laste elu on ohus, siis sa päästad oma lapsed. Samuti, kui sa saad teada, et teatud toiduained tekitavad haiguseid, mis neid aeglaselt tapavad, siis sa ei osta neid tooteid oma lastele.

Samuti, kui sa hooldad näiteks oma haigeid eakaid vanemaid – sina teed ju otsuseid, mida sa neile söögiks pakud ning pole mingit vajadust haigele inimesele ebatervislikke toite osta. Minu ema hooldas aastaid mu vanaema, kes selle aja jooksul võttis kõvasti kaalust alla. Ma mäletan, et mu vanaema oli alati veidi ümar, siis kui ta veel ise otsustas selle üle, mida ja kui palju ta sööb, kuid siis 80selt tuli välja, et kui regulaarselt talle 3 korda päevas tervislikku toitu pakkuda, siis polnudki tal seda „paksugeeni”.

Ma vahel Eestis olles vaatan TLC pealt neid ülekaalulistega tõsielusaateid ja tihti on nende peategelased nii haiged ning ülekaalulised, et nad on voodisse aheldatud – seega nad ei käi endale ise poest ebatervislikke toite ostmas ega vaarita neid kodus. Seda kõike teevad armastavad lähedased, kes selle kraami neile kandikuga voodisse kohale tassivad! Tihti on need armastavad lähedased selle haige inimese kõige suuremad vaenlased ja tervenemisprotsessi pidurdajad, sest tihti on seal näha situatsiooni, kuidas inimene haiglas olles kaotab kaalu, mis on tema tervenemiseks vajalik, kuid kohe kui kodusele ravile saab, võtab kõik tagasi, sest inimesed tema ümber ei toeta seda protsessi.

Siit jõuamegi nüüd selle probleemi juurde, kus sina ise oled oma elus võtnud vastu otsuse oma elustiili muuta, kas tervislikel põhjustel nagu mina või mingitel muudel põhjustel, kuid inimesed sinu ümber ei toeta seda ja viskavad sulle pidevalt kaikaid kodaratesse. Ma keskendun siinkohal just eriti toitumisele, sest millegi pärast on nii, et kui keegi otsustab näiteks suitsetamisest loobuda, siis üldjuhul seda tervitatakse kui mõned nn „sõbrad” välja arvata, kes sulle meelega suitsu näkku puhuvad. Isegi alkoholi osas oleme me jõudnud nii kaugele, et ei topita sulle vägisi seda klaasi pihku ega vaadata liiga viltu, kui otsustad täiesti põhjuseta (pole rase, ei pea autorooli minema, ei ole kaine alkohoolik) alkoholi mitte tarbida. Aga ürita sa oma vanaemale selgeks teha, et sa enam liha ei söö (isegi, kui sa oled vähidiagnoosi saanud ja seda võiks ju ometigi „mõjuvaks põhjuseks” nimetada) või loobuda kuskil seltskondlikul üritusel koogitükist!

Meie kultuuris käib tähistamine ja maiustused käsikäes: sünnipäevad, kooli alustamised ja lõpetamised, pulmad, isegi sõbrannaga taaskohtumist tuleb tähistada kohvikus koogitüki taga. Samuti kasutakse seda nii preemia kui lohutusena – kui laps saab millegi positiivsega hakkama, antakse kommi, kui ta kukub ja saab haiget, siis tema meele rõõmustamiseks anname jälle kommi. Ja nii me õpime juba maast-madalast nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone seostama magusaga ning seega pole ime, et toitumisuuringud näitavad, et me tarbime iga jumala päev suhkrut mitu korda enam kui peaks ja seda kasutatakse tihti oma emotsioonide varjutamiseks. Me oleme toidusõltuvusest rääkinud ja me teame, et kuigi otseselt sellist diagnoosi pole olemas, ei tee see olematuks paljude inimeste täitsa reaalset probleemi. Seda hullem on, et kui sa üritad suhkrust loobuda, siis see on teistele inimestele, isegi kõige lähedasematele meie ümber ohusignaaliks nagu sa ei muuda mitte oma elu, vaid nende oma. Kuigi keegi ei soovi seda tunnistada, võivad sinu püüdlusi saboteerida isegi lähedased inimesed ja sõbrad, eriti need, kel on endal probleeme kehakaalu ja toitumisega, sest neile ei meeldi väljavaade, et sina võiksid järsku edu saavutada milleski, mida nemad pole suutnud või tahtnud ette võtta – sinu edu paneks nad end lihtsalt halvasti tundma, sest see tuletab neile meelde nende endi heitlust ebatervislike harjumustega ning nad võivad tunda oma valikute üle ebamugavust. Kellegi kriitika võib ka vabalt olla lihtlabane kadedus, millel pole sinuga tegelikult mingit seost!     

Miks ometi on tänapäeval, kui enam kui pooled inimesed on kimpus oma kehakaaluga, paljudel on toitumisest tulenevad elustiilihaigused, esineb palju toiduallergiaid ja -talumatust, on nii raske aktsepteerida inimese otsust mitte tarbida ebatervislikke toite?! Tihti tundub, et meil on kõik vastupidi – see, kui keegi ütleb, et ta ei söö ühtegi puu- ega köögivilja, on aktsepteeritud, kuid ürita sa loobuda pizzalõigust, kui inimesed sulle halvustavalt peale kargavad küsimuste ja lausetega nagu „kas sa oled dieedil?”, „no mis see üks tükk sulle ikka teeb?”, „ära ole pirtsakas!” , isegi „ega see üks tükike sind enam paksemaks saa teha” (tavaliselt öeldud mõne „armastava” pereliikme poolt ülekaalulisele inimesele, kes on lõpuks otsustanud oma probleemiga tegelema hakata) vms. Kas see pole kummaline, et nüüd, kui sa toitud tervislikult, pead kogu aeg oma valikuid kaitsma, aga varem, kui igasugust jama endale sisse ajasid, siis polnud kellelgi kunagi midagi öelda?

Ma loodan, et jõuab kätte päev, kus teised inimesed ei survestaks inimesi tegema ebatervislikke valikuid. Muutused on ju toimunud sigarettide ja alkoholiga. See polnud ju üldse ammu, kui pärast lõunasööki lähimas restoranis haisesid nagu oleksid ise suitsu teinud. Klubides tantsisime kõik suitsu sees. Seda aega, kui ka lennukis suitsetati, mina enam ei mäleta. Me ei näe seda enam! See on küll lubatud, kuid suitsetaja peab selleks kuhugile eraldatud kohta minema, mitte suitsu teistele näkku puhuma. Ma loodan, et ühel päeval peetakse ka seda normaalseks kui inimene ütleb “ei” sünnipäeval pakutavale torditükile ning see ei tekita teistes inimestes imestust, diskussiooni ja veenmist see üks tükike ikkagi ära süüa.

Ma tunnen mõnda inimest, kes on oma perele öelnud, et nad on gluteeni- ja laktoositalumatud, neil on ärritunud soole sündroom ja lihaallergia, sest siis nad saavad rahus süüa naturaalset tervislikku toitu ilma, et keegi seda kogu aeg kahtluse alla seaks, küsimusi esitaks, negatiivseid kommentaare jagaks jne. Vähemalt vanasti oli tihti sama alkoholi tarbimisega ja kindlasti on ka praegu teatud seltskondades – sa pead kõrvalistele inimestele ütlema, et sa oled rase, autoga või kaine joodik, et nad su rahule jätaksid, sest nii raske on ju aktsepteerida, et sa lihtsalt oled otsustanud mitte alkoholi (rafineeritud nisutooteid, piimatooteid jms) tarbida. Ikka peab mingi meditsiiniline paber/näidustus olema ette näidata, sest vastasel juhul pole sa ju „normaalne,” et sa neid ei tarbi. Vahel ei peata neid inimesi ka mitte see, kui keegi on diabeetik ja üritab sellest koogitükist loobudes põhimõtteliselt oma elu, jalgu ja silmanägemist päästa.

Mida siis teha? Mina isiklikult ei tunne enam mingit vajadust mitte kellelegi mitte midagi selgitada. Alguses mind tõesti häiris, eriti kui mingis suuremas seltskonnas võeti mu toitumisharjumused ette ja tehti „nalja,” visates õhku neid kõiki ammu äratüüdanud klišeesid ja müüte. Vahel oli tahtmine sellisele inimesele lihtsalt otsa vaadata ja öelda: „Kui sina oleksid 29-aastaselt III staadiumi vähidiagnoosi saanud ja teaduslikud uuringud ütlevad, et sinu diagnoosiga inimestel on sel moel ehk isegi võimalik oma 34. sünnipäeva näha, siis võib olla sa ka ei sööks enam liha.” Aga kuna ma ei arvanud, et iga suvaline töll peaks minu meditsiinilist ajalugu teadma, siis ma lihtsalt ignoreerisin neid. Eriti irooniline muidugi, kui see ütleja ise oli ilmselgelt ebatervislikus kaalus, paremas käes sigaret ja vasakus käes õllepudel, mida ka tuli ette.

Alati leidub inimesi, kes saboteerivad teiste püüdlusi: narrivad, õrritavad, kritiseerivad jne. Sa pead olema üsna tugev isiksus, et mitte lasta end oma valitud teelt kõrvale lükata. Sa pead mõistma, et kui kellelgi on sinu tervise heaks tehtavate elustiilimuutuste kohta midagi negatiivset öelda, siis sel pole sinuga mitte miskit pistmist, vaid peegeldab nende endi probleeme. Sellistel hetkedel tuleta endale meelde, et kui tervis käest läheb, oled sina see, kes operatsioonilaual lebab, mitte need kõrvalised inimesed, kes su elustiilimuutuste üle nalja heidavad. Sa pead tegema ikkagi seda, mis on sinule kõige parem. See, mida teised inimesed arvavad, pole sinu mure. Ära karda sotsiaalsetel kogunemistel “ei” öelda, sest sinu tervis on olulisem kui teistele meele järgi olemine.

Ma pean ütlema, et minu jaoks on ka asjad pärast 4 aastat tervishoiu kõrgkoolis kergemaks läinud ja ilkumist vähemaks jäänud, sest tundub, et kui ma enne olin lihtsalt mingi suvaline „udupea”, kes mingit „kummalist” elustiili viljeles, siis nüüd, kui mul on tervishoiutöötaja paberid, tunduvad inimesed arvavat, et ma tean midagi, mida nemad ei tea, kuid tahaksid hirmsasti teada 🙂 See on viinud selleni, et on rohkem inimesi, kes tulevad siira uudishimuga küsima, mida ma teen ja mis põhjusel.

Kuid seda teist sorti inimeste meelt ei muuda sa mingil viisil, seega milleks oma aega ja närve raisata. Sul võib olla papkatäis uuringuid välja prinditud, mis tõestavad, et ebatervisliku toidu söömine tekitab kroonilisi haigusi, kuid maailmas pole veel olemas nii palju fakte ja tõestust, et sellise inimese arvamust muuta, sest vaatamata sellele, et ta pole suure tõenäosusega midagi lugenud, siis ta teab ikka kõige paremini. Tihti on neil kõige suurematel sinu toidulaua pärast muretsejatel endal ülekaal, 2. tüüpi diabeet, kõrge vererõhk ja kolesteroolitase, kuid millegi pärast oled ikka sina oma tervislike eluviisidega see, kes on pea väljasuremise ohus 🙂

Ja siit jõuame jällegi ringiga selle juurde, et see kehtib ka vastastikku – ka sul pole mõtet hakata kellelegi tervislikke toitumis- ega muid harjumusi õpetama. Poliitika, religioon, raha ja toitumine on ilmselt kõige mürgisemad teemad, mida seltskonnas arutada. Ära siis puuduta neid. Kui inimest huvitab, siis ta tuleb ja küsib ise. Jäta nad rahule (see on see, mida sa soovid, et nad ka sinu heaks teeksid) ja ela oma elu. Hoia endale oma info, ära käi mööda inimesi oma toitumisharjumusi reklaamimas ja kui imeliselt sa end tunned. Ära pea sellel teemal soovimatuid loenguid, kuigi sa ise tunned end pärast muudatuste tegemist nii hästi ja tahad ilmselt, et su perekond ja sõbrad tunneksid end sama hästi. Las tulemused räägivad enda eest! Usu mind, kõrvalised inimesed märkavad, kui sa endisega võrreldes reipamal sammul astud või energilisem tundud. Võta kogunemistele või külla minnes oma toit kaasa ja jaga soovijatega – sellel on rohkem tulemust, kui selgitamisel või vaidlemisel. Ole lihtsalt iga päev iseenda parim versioon ja ära muretse asjade üle, mida sa muuta ei saa (teisi inimesi). Elu on kohe palju lihtsam!

Õnneks elame ka ajajärgus, kus pole üldse vajalik, et su pere, sõbrad ja isiklikud tuttavad oleksid tervislikest eluviisidest huvitatud. Sa ei pea hakkama kedagi „ümber pöörama”, et endale mõttekaaslast leida. Meil on toetust vaja, asjad ei õnnestu väga hästi isolatsioonis, kuid nüüd on võimalik leida endale toetusvõrk Interneti avarustest täiesti võõraste, kuid sarnaste huvidega inimeste näol, kes saavad sulle anda nõu, kes mõistavad, kel on endal sarnased mured, vajalikul hetkel julgustada, edusammude üle rõõmustada jne.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Butterworth, SW. Influencing Patient Adherence to Treatment Guidelines. Supplement to Journal of Managed Care Pharmacy, 2008, 14(6), S21-S25.

Fuller, S. Building brief intervention into your everyday work. Nursing Times, 2015, 111: 5, 23-25.

ZIMMERMAN, GL., OLSEN, CG., BOSWORTH, MF. A ‘Stages of Change’ Approach to Helping Patients Change Behavior. Am Fam Physician, 2000, 61(5): 1409-1416.