„On äärmiselt heidutav jõuda arusaamisele, et olete ise enda suurim vaenlane. Teisalt on see avastus teile suureks õnnistuseks. Teadmine, et te ise oletegi oma õnnetuse põhjus, lubab ju järeldada, et võite samahästi olla endale ka rõõmu allikaks.”

– Susan Jeffers

Eelmine kord rääkisime, et tervishoidu puudutavas mõttemaailmas ja arsti-patsiendi suhetes on toimunud (vähemalt teoreetilisel tasandil) suured muutused: endisest paternalistlikust rõhuasetusest on liigutud uue informeeritud ja autonoomse patsiendi tunnustamise suunas. Paternalism oli/on siis traditsiooniliselt meditsiinis sügavalt juurdunud mõtteviis, kus rõhutatakse arsti või muu tervishoiutöötaja kompetentsust, staatust ja seda iseloomustab “tervishoiutöötaja teab paremini” mentaliteet, mille raames tervishoiutöötajad lihtsalt „osutavad” patsientidele teenust, nende käes on ainuvõim selles osas, kui palju ja millist infot nad suvatsevad patsiendiga jagada ja võtavad ainuisikuliselt vastu raviotsuseid. Patsiendi rolliks selles süsteemis on olla passiivne, vaikselt istuda, kuulata, õiges kohas noogutada ja teha, mis kästakse, vaatamata sellele, et antud otsused tehakse tema tervise ja elu osas ning tal peaks nagu ka selle kõige suhtes mingi sõnaõigus olema! Kuigi me nimetame seda „iganenud” mõtteviisiks, siis mina isiklikult puutusin sellega kokku (ja mitte üks kord) seoses oma haigusega alles 6 aastat tagasi ja eelmine kord käsitletud kirjandusest tuli välja, et sama probleemi ees on tegelikult ka vanad Euroopa-Liidu riigid ja USA. Kuigi me tahame mõelda, et see on minevik, siis me võime ikka veel kohata tervishoiutöötajaid, kes kujutavad endale ette, et nad on Jumala asemikud Maa peal ja ei saa päris täpselt aru, et nemad on mõeldud patsientide jaoks, ja mitte vastupidi.

Siiski, ma pean ütlema, et Eestis pole olukord nii hull. Meie tervishoiusüsteemis töötab juba uus põlvkond õdesid ja arste, kes on koolitatud välja vastavalt uuele filosoofiale ja kes on tihti piisavalt noored isegi mitte mäletada/teada, et see teine mõtteviis on üldse kunagi eksisteerinud (kuni nad vanemate kolleegide poolt haiglas välja koolitatakse :)). Sellega ei taha ma sugugi öelda, et saab tõmmata mingi joone põlvkondade vahele ja et vanemaealise tervishoiutöötajaga kaasneks automaatselt paternalistlik suhtumine. Üldsegi mitte. Ei maksa unustada, et tegu on siiski (kõrg)haritud, intelligentsete ja õppimisvõimeliste inimestega, kes on võimelised võtma kasutusele tänapäeval aktsepteeritud mõttemalle. Kui eeldada, et nad poleks võimelised seda tegema, siis võiks sama hästi endale ette kujutada, et nad ei kasuta oma töös ka arvutit ega mitte ühtegi meditsiinilist imemasinat, mida neil võib olla 30 aastat tagasi haiglasse tööle tulles kasutada polnud. Pole ju nii! Vanemaealised tervishoiutöötajad ei jookse papka kaenlas ringi, et vanamoodsalt pastakaga paberi peale asju märkida, vaid on väga edukalt ära õppinud nii arvuti kui ka muu tehnoloogia kasutamise. Siiski tuleb tunnistada, et paternalistliku suhtumise tõenäosus vanemaealiste (ka patsientide, muide) hulgas lihtsalt on veidi kõrgem, sest kui sa oled ikka aastakümneid patsientidele ülevalt alla vaadanud ja arvanud, et sina oled kõige targem, siis on natukene raske seda suhtumist nii kardinaalselt muuta ja võib teatud olukordades välja tulla. Omast kogemusest rääkides tundub mulle, et pealinnas (ja võimalik, et ka teistes suuremates linnades) kohtab seda harvem kui mõnes väikeses linnas (endal kogemus ühe konkreetse saare haiglaga). Võimalik, et kui patsientidest suure osa moodustavad vanemad, madalama haridusega ja sellised väga lihtsad inimesed (hiljem vaatleme uuringut, mis näitab, et just sellised patsiendid on tõenäolisemalt passiivsemad), siis tervishoiutöötaja lihtsalt tunnebki, et ta on neist peajagu üle ja pole mõtet nendega aru pidada.

Kas sa oled viimasel ajal Bulgaarias käinud või kuulnud, et Bulgaaria on nagu Eesti 25 aastat tagasi? Kuigi ma väga armastan Bulgaariat ja neid inimesi, kellega mul õnnestus 3 kuud pealinna Sofia vanima erahaigla kardiointensiivravi osakonnas koos töötada, siis ma pean nõustuma. Asi ei ole selles ikka veel õitsevas putkamajanduses, tohututes hulkuvate koerte hordides või igal sammul ette jäävates kerjustes, vaid see teatud Nõukogude aja mentaliteet. Ma olin 9-aastane, kui Eesti Vabariik uuesti vabaks sai – ilmselt on see piisav vanus, et väga hästi ikka veel mäletada toda maailma, mõttelaadi, räämas Tallinna, tumedates mossis näoga (noorematele: jah, on võimalik olla veel rohkem mossis näoga, kui me seda täna näeme) kulunud vatukates inimesi… Mul on selle üle hea meel ja tegelikult tunnen kaasa neile, kes on sündinud juba 90ndatel või veel hullem, pärast 2000. aastat – lihtsalt seetõttu, et neil ei ole vahetut kogemust, kui kiiresti võivad asjad väga lühikese aja jooksul ikkagi muutuda! Neil on põhimõtteliselt kogemus ainult selle maailmaga, mida me tunneme täna, ja nad ei teagi, et siin vahepeal on päris mitu väga eriskummalist maailma olnud. Vanem põlvkond võib nüüd muidugi turtsatada, et mina jällegi ei tea midagi toredatest 60. ja 70ndatest midagi, aga ma pigem eelistan vaba maailma ja lahtisi riigipiire.

Ma olin Sofia kõige peenemas haiglas. Vähemalt nii mulle öeldi, sest see oli vanim välismaalastele kuuluv erahaigla, kus väidetavalt on parim tehnika ja targemad inimesed. Ma küll ei käinud üheski „tavahaiglas”, kuid mul polnud põhjust selles kahelda, sest kuna see oli mu kolmas Erasmuse praktika välismaal, siis ma juba teadsin, et erasmuslased üldiselt pannakse kõige peenematesse kohtadesse (nüüd mu ämmaemandast toakaaslane muidugi pööritab silmi). Lisaks oli intensiivi personalist vähemalt pool tulnud üle neist nukramatest tavahaiglatest ja ainuke positiivne asi, mida nad suutsid välja tuua oli see, et neis riigihaiglates oli neil rangelt vaja hoolitseda „vaid” 2 patsiendi eest (kuna tegu on kriitiliste patsientidega, siis on rohkem õdesid väiksema arvu patsientide kohta – see on üks põhjustest, miks intensiivravi on väga kallis), samal ajal, kui antud peenemas haiglas oli 3-4 patsienti üsna tavapärane praktika. Ja tõesti – ma ei näinud mingit erinevust tehnikas, kõik oli väga kaasaegne. Eesti väikehaiglad ei ole pooltki nii hea tehnikaga varustatud. Mis aga oli väga erinev, oli tervishoiutöötajate mentaliteet. Nad võisid olla väga armsad inimesed, aga patsientide peale vaadati ülevalt alla, need olid nagu lihtsalt mingid kehad, mitte inimesed. Alguses ma olin ikka mõningatest asjadest väga šokeeritud ja ma vahel isegi ütlesin seal õdedele ja arstidele, et kui Eesti haiglas midagi sellist tehtaks, siis me oleksime järgmine päev Õhtulehe esikaanel.

Paternalistlik mõttemaailm oli väga omane nii arstidele kui õdedele. Kusjuures ei pidanud selleks üldse väga staažikas olema – piisas ka 3-aastasest kogemusest pärast kooli lõpetamist, et arvata, et sa oled Jumal ja patsiendi asi on kuuletuda. Kui me Eestis arvame, et kommunikatsioon on nõrk koht, siis seal oli asjale veel mitu vinti peale keeratud. Ma isegi ei arva, et nad oleksid olnud tagasihoidlikud, vaid nad lihtsalt ei vaevunud…nagu pole mõtet oma suud kulutada mingi patsiendi informeerimise peale. Ja siis juhtusidki sellised asjad nagu, et kari arste või muid tegelasi lendasid ühele patsiendile peale, ei vaadatud otsagi, mitte midagi ei seletatud, tõmmati lihtsalt tekk pealt ära ja asuti toimetama. Inimesed olid kusjuures alasti, naised-mehed, noored-vanad segamini, mingeid sirme, kuigi need olid täitsa olemas, kasutati üliharva. Kui sa arvad, et intensiivraviosakonnas on ainult teadvusetud, aparaatide all olevad patsiendid, siis meil seal olid umbes pooled täitsa teadvusel – need, kes olid operatsiooni edukalt läbinud, kõik oli läinud plaanipäraselt, kuid nad olid lihtsalt jälgimise all enne kui tavapalatisse edasi saadeti. Ma siis vaatasin patsiendile otsa ja sealt võis alati välja lugeda segadust, hirmu, teadmatust selle ees, mis nüüd juhtuma hakkab… Lisaks tundus tihti, et teatud protseduure tehti liiga brutaalselt ehk siis arst sonkis seal patsiendi sees kauem ja rohkem kui vaja oleks olnud, sest ta nagu ei viitsinud keskenduda ja siis asjad ei tulnud alati esimese korraga välja nagu oleks võinud… Neid asju on keeruline seletada, aga sa lihtsalt näed ja saad aru, et see pole okei. Ma ei pea siin silmas seda, et vahel ei leita veene üles – mind ennast on ka vahel 4 korda songitud, enne kui 5. korral pihta saadi (vähihaigetel on keemiaravi tõttu väga halvad veenid), aga kui see toimub ikkagi tsiviliseeritult, sa näed, et inimene püüab endast parima anda, suhtleb sinuga sõbralikult, võib olla vabandabki, siis nagu on okei – no mis sa teed, kui on vaja veen üles leida, aga mida pole, seda pole. Need asjad, mis ma Bulgaarias nägin, olid enamasti lihtsalt suhtumise küsimus, et tervishoiutöötajatel olidki ninad püsti ja üleolev käitumine ning suhtlusmaneer patsientide suhtes oli normiks. Omavahel oldi aga väga armsad.

Kuigi ma olen paternalistliku mõttemaailmaga ka Eestis kokku puutunud, siis see pole kuidagi võrreldav Bulgaarias nähtuga. Isegi Türgis, mille puhul võiks eelarvamuste najal suhtuda kui vähemarenenud riiki (Bulgaaria on siiski Euroopa Liidu liige juba tublid 11 aastat) polnud selline suhtumine võimalik. Seal välistab selle kultuur – patsiendid protestivad väga kõva häälega ja igal patsiendil on 24/7 voodi kõrval veel valjuhäälsem perekonnaliige, kes ei lase oma lähedasele „liiga” teha, mis tihti tähendab kasvõi kõige tavalisema süsti tegemist. Ma pole eales nii memmekaid täiskasvanud mehepoegasid kuskil kohanud, kellel emmed kätt hoidsid süsti tegemise ajal 🙂 Kuna ma olin just paar kuud tagasi Bulgaariast tulnud, siis oli kontrast minu jaoks väga ilmne: Bulgaaria patsient oli vait kui sukk, valugrimass näol, aga mitte ühtegi piiksu ka ei tulnud. Selline klassikaline näide patsiendist, kes aktsepteerib tervishoiutöötaja autoriteeti  ja laseb „targematel” inimestel teha, mis vaja, ise passiivselt kannatades.

Uuringutest tulebki välja, et paternalismist eemaldumine pole raske mitte ainult tervishoiutöötajatele, vaid ka osad patsiendid ei soovi osaleda otsuste tegemise protsessis ja jätavad parema meelega tervishoidu puudutavad otsused „neile, kes teavad paremini”. Patsiendid näevad tihti oma rolli kuuleka ja passiivsena. See vaade võib olla aja jooksul muutunud, kuid paljude patsientide jaoks, kes on üles kasvanud meditsiinilise paternalismi traditsioonis (nagu me kõik olemegi), on nihe suurema vastutuse suunas mõeldamatu kui mitte isegi mittesoovitav. Eriti just vanemate inimeste passiivsus võib tuleneda nende kogemustest paternalistliku meditsiinisüsteemiga, sest nad on olnud teistsuguse ühiskonna osa, kus meditsiiniline mudel oli ülimuslik ja arstidele väljakutseid ei esitatud. Eelmisel korral käsitletud uuringust tuli välja, et õdede käitumine, mis suuresti välistab patsientide osalemise, ei lähegi väga tõsiselt vastuollu patsientide ootuste ja eeldustega tervishoiusüsteemis sobivaks peetava kommunikatsiooniga. Ühesõnaga, patsient nagu väga ei virise ka, sest ta arvab, et nii peabki olema.

Teoorias on patsiendi rolli muutunud passiivsest arstiabisaajast kaasatud partneriks. Sellega koos on arenenud ka mõiste, mida tähendab olla autonoomne otsustaja. Teiselt poolt on järjest rohkem kirjandust, mis on uurinud raviotsuste tegemisel patsientide poolt eelistatud rolle. Sellest kirjandusest aga selgub, et paljud patsiendid ei soovi kaasatust sellisel tasemel nagu neilt eeldatakse. Patsiendi osalemisel kliiniliste otsustuste tegemisel võib kindlaks teha erinevaid rolle nagu passiivne, koostöö/jagatud ja aktiivne roll. Vaatamata tõenditele (käsitlesime eelmine kord), et raviprotsessis osalemine toob patsiendile kasu, ei taha nad tihti võtta aktiivset rolli. Näiteks viidi Rootsis 2005. ja 2006. aastal läbi uuringud, millega sooviti välja selgitada patsiendi poolt eelistatud rolle. Esimene uuring tehti Rootsi regionaalhaigla nakkushaiguste osakonna 80 patsiendi seas, kellest 61% eelistas passiivset rolli. Aktiivset rolli eelistas vaid 9% patsientidest, kusjuures mitte ükski neist ei valinud oma esimeseks valikuks kõige aktiivsemat rolli (väide „Ma eelistan lõpliku valiku oma ravi osas teha ise.”). 2006. aasta uuring 428 äsja haiglaravilt lahkunud patsiendi seas andis tulemuseks, et vaid 22% soovis neist otsuste tegemisel võtta aktiivse rolli, tehes otsuse iseseisvalt või pärast õe arvamuse kuulamist. Enamik patsiente eelistas otsustusprotsessis passiivset rolli, jättes selle otsuse täielikult õe teha või märkides, et lõpliku otsuse teeb õde, kuid arvestades patsiendi arvamust. Samale tulemusele patsientide eelistuste osas jõudsid ka Suurbritannias 20 patsiendi seas ankeetküsitluse ja hiljem intervjuud läbiviinud uurijad, kus selgus, et otsustusprotsessis valis aktiivse rolli vaid 20%, ning hilisemas intervjuus oskas vaid üks neist oma osalemise kohta ka reaalse näite tuua, ja ülejäänud eelistasid koostöö (40%) või passiivset rolli (40%).

Patsiendi osalemine otsustusprotsessis ei ole kergesti saavutatav: see võib olla takistatud tema (füüsiliste) võimete tõttu, kuid enamasti on see pigem takistatud mitte võimetest, vaid eelistusest ehk siis patsiendi valikust olla kas aktiivne, koostööaldis või passiivne. Juba eelpool mainitud uuringu ülevaatest selgus, et mõningaid tegevusi nähti õe kohustustena ning patsiendid polnud kindlad kui suurt osavõttu neilt oodati, samuti oldi segaduses, kuidas nende osalus peaks välja nägema. Mõned patsiendid polnud ka üldse teadlikudki, et otsuste tegemine on õenduse üks osa, mis tähendas seda, et patsiendid ei teadnud, et õdedega otsuste tegemine on miskit, kus nad võiksid osaleda. Üldiselt, patsientide ebaselgus oma osalemise suhtes kaldus kindlustama ka nende passiivse lähenemise. See on nüüd see teema, kus patsiendid ei tea ja neile tuleks nende rollist tervenemise juures rääkida.

Paljud uuringud muidugi näitavad, et patsiendid pole homogeenne grupp ja nad võtavad raviotsuste tegemise üle otsustamisel erinevaid seisukohti: paljud patsiendid teevad end kuuldavaks, avaldavad oma arvamust ja küsivad küsimusi, samal ajal kui teised ei taha aktiivset rolli, vaid isegi vastupidi, nad järgivad täpselt tervishoiutöötajate soovitusi, et käituda vastavalt sildile „patsient” – isik, kes saab tervishoiuteenust ja on erinevate teenuste vastuvõtja. Mõned patsiendid muretsevad rohkem selle pärast “kuidas on õige”, et arstidele/õdedele meele järele olla. Tulemused, mis näitasid, et patsiendid eelistasid passiivset rolli, võivad viidata sellele, et patsiendid olid mõjutatud “haige-rollist”. Tõelist osalemist võib olla raske saavutada seni kuni kasutatakse mõistet “patsient”, kuna see viitabki teisejärgulisele rollile.

Kui siin rääkida passiivsetest eakamatest inimestest, siis no mina ei olnud 30-aastanegi veel ja kuigi mul polnud haiglatega mingit varajasemat kogemust, siis kuidagi „vaikimisi” võtsin kohe omaks selle rolli, et „pikutan siin ja las valgetes kitlites targemad inimesed toimetavad.” Päriselt ka ei tulnudki meditsiinilises kontekstis pähe mõtet, et ma võiksin ISE midagi teha! See tundub mulle nüüd täiesti absurdne, aga no nii oli! Ja mina olin sel ajal kõrgharidusega hästiteeniv karjäärinaine. Võiks nagu eeldada, et võib olla kuskilt väiksest külast suurde pealinna haiglasse sattuvad mammid (ärgu nüüd keegi solvugu, uuringud näitavad) käituvad nii, aga ka mina. Ja tuleb välja, et see polegi midagi väga erandlikku. Üks uuring näitas, et isegi jõukas California (USA) äärelinnas elanud inimesed, kes olid haritud, kel oli raha, positsioon ühiskonnas, firmade omanikud jne ehk siis inimesed, kes võrreldes teistega peaksid suurema tõenäosusega olema võimelised end maksma panema meditsiinilise konsultatsiooni kontekstis oma sotsiaalselt privilegeeritud seisundi tõttu, olid meditsiinilises kontekstis nagu lambukesed, kes ei julgenud oma arsti „pahandada” talle vastu vaieldes või temaga mitte nõustudes.

Aga kust see tuleb, et me meditsiinis passiivse rolli nii iseenesest omaks võtame? Mulle tundub, et meid on üles kasvatatud teadmisega, et tervishoiutöötajad on kuidagi ülimuslikud, neil on kraad ja puha ning kui midagi on valesti, siis me ootame ammuli sui nende käest vastuseid (milleks kahjuks enamikel juhtudel on tabletid, mis ei tegele probleemide tõeliste põhjustega). Eriti haavatavateks ongi eakad inimesed (mulle tundub, et mida pikem patsiendi „karjäär” ja kokkupuuted Nõukogudeaegse meditsiinisüsteemiga, seda enam) ja minu kogemus ütleb, et noorematel pole enam sellist kriitikavaba „respekti” iga tervishoiutöötaja suust tuleva nõuande osas. Nooremate puhul on lihtsalt see, et kui nad on üles kasvatatud minusuguste Nõukogude ajal sündinud lapsevanemate poolt, kes annavad oma lastele juba maast madalast edasi sõnumi, et kui kehaga on midagi valesti, siis tuleb minna valges kitlis arstitädi (mul olid alati kõik arstid lapsepõlves tädid, arstionudega puutusin esimest korda kokku alles 6 aastat tagasi) juurde ja tema aitab – tema käes on lahendus. Ehk siis me anname terviseküsimustes oma võimu ja kontrolli täielikult kellelegi kolmandale isikule üle ja jääme tema peale lootma. Selle tulemusena ongi valdav enamik patsiente suhtumisega, et „siin ma olen, tehke mind terveks”, mõistmata, et põhiroll oma tervenemisel, eriti, mis puudutab kroonilisi haigusi, lasub ikkagi temal endal.

Kirjanduses tuuakse selgitusena välja passiivse patsiendi ja autoritaarse tervishoiutöötaja ajalooline põhjus, mis aitab mõista, miks osad tervishoiutöötajad ei käitu vastavalt tänapäevasele tervishoiupoliitika eesmärgile nihutada võim tervishoiutöötajatelt patsiendile, ja miks enamik patsiente ei soovi võtta vastutust, mida neile anda soovitakse. Passiivne patsient ehk siis isik, kes lihtsalt saab tervishoiuteenust ja on selle passiivne vastuvõtja, on tervishoiutöötaja argipäev. Kohates sellise suhtumisega patsienti tuleks mõne autori arvates kindlaks teha, kas patsiendid tõesti soovivad olla ravi passiivsed vastuvõtjad või nad näevad seda kui nende „rolli” patsiendina mitte vaidlustada spetsialistide otsuseid ja kardavad tagajärgi, mis võivad kaasneda sellega, kui nad selles rollis eksivad. Patsientide passiivne käitumine tuleneb tihti sellest, et patsiendid on üles kasvanud meditsiinilise paternalismi traditsioonis ning näevad oma rolli kuuleka ja passiivsena ning pole kunagi mõelnud kahelda selle rolli õigsuses ega sellele väljakutset esitada. Seetõttu pole ka tegelikult reaalne otse hüpata traditsioonilisest viisist, kus kliiniliste otsuste vastuvõtmine oli arstide ülesanne, teise äärmusesse, kus kogu vastutus on patsiendi kanda. See nõuab täielikku mõttemaailma muutumist nii tervishoiutöötajate kui patsientide seas. Uus põlvkond tervishoiutöötajaid kasvatataksegi üles teadmises, et patsient, tema vajadused ja heaolu on teenuse keskmes, aga piisavalt on nii tervishoiutöötajate kui patsientide seas inimesi, kes on harjunud aastakümneid kehtinud mõtteviisiga, et patsiendid on ebapädevad tegema meditsiinilisi otsuseid oma tervise osas ning patsiendid, isegi kui sooviksid, ei julge olla aktiivsemad, kuna nad arvavad, et see pole nende roll.

Kuna uuringud on näidanud, et õe-patsiendi ja arsti-patsiendi suhe on ebavõrdne ning meditsiinilise suhtlemise kontekstis on võrreldes patsiendiga jõupositsioonil ikkagi tervishoiutöötajad, peaks minu hinnangul antud muutus alguse saama neist ja seejärel see informatsioon, mida patsiendilt oodatakse, neile edasi anda. Õed peaksid arvestama sellega, et kui neid koolitatakse 3,5 aastat, mida ja kuidas nad peavad mõtlema, siis patsiendid, kellest paljud kohtuvad meditsiinisüsteemiga esmakordselt või vastupidi, kes on liiga palju kokku puutunud iganenud tervishoiusüsteemi mõttemallidega, ei läbi enne meditsiinisüsteemi sattumist koolitust, kuidas seal käituda ja mida neilt patsientidena oodatakse, vaid neid on vaja sel teemal harida. See ei erine kuidagi muudest õpetamisprotsessidest, mida õed oma patsientide harimiseks töö käigus läbi viivad.

Nagu ma omast kogemusest rääkisin, siis ma päris siiralt ka ei teadnud, et ma saan midagi enda heaks teha ja ma nägin küll, et õed pööritasid silmi ja kaebasid mu peale arstile, et ma olen üks laisk ja lohe (tegelikult ma olin nii suurtes valudes pärast operatsioone, et isegi voodis enda keeramine oli pooletunnine pingutus ja tõesti ei tulnud mõttessegi koridori peale veel mingeid ringe tegema minna!). Aga seda, et keegigi neist silmapööritajatest oleks tulnud istunud mu voodiservale ja selgitanuks, mida minult täpselt oodatakse ja millist kasu/kahju mu suhtumine MINU ENDA tervisele ja paranemislootusele kaasa toob, oli muidugi palju loota! Ma võin tõesti käsi südamel öelda, et ma oleksin passiivse ohvrirolli märgatavalt kiiremini vahetanud aktiivse vastutaja rolli vastu kui vaid keegi tervishoiutöötajatest oleks vaevunud selgitama. Ma pean end mõistlikuks inimeseks, kes oleks poolt- ja vastuargumente kaaludes teinud oma tervise seisukohalt õige otsuse. Selle asemel puutusin aga kokku erineva stiiliga tervishoiutöötajatega, kel olid täiesti vastupidised ootused minu rolli osas, ning mul võttis kuid, et katse-eksitusmeetodil, ridade vahelt ja tervishoiutöötajate kehakeelt lugedes aru saada, mida minult patsiendina tegelikult oodatakse ja millise suhtumise omaksvõtt mulle endale kõige enam kasu toob. Seda kinnitas ka mu 3-kuuline praktika Bulgaarias, et patsiente tuleb ja saab harida nende asjade osas, mida üldse pidada normaalseks tänapäevases meditsiinisüsteemis, mis on „õige” mõtteviis ja käitumine jms. Kuna ma olen praktikaid teinud ka Prantsusmaal ja Portugalis, siis ma nägin, et seal polnud ka eakamatel inimestel mingit probleemi käituda teisiti, sest nad on elanud teistsuguses süsteemis ning eales ei näinud neis riikides tervishoiutöötajate üleolevat paternalistliku suhtumist.

Mitte kunagi ei saabu aega, kus absoluutselt kõik haiged end iseenda huvides liigutama hakkaksid („teisese kasu” saamine oma haigusest on näiteks üheks põhjuseks), kuid ma usun, et minusugused rumalukesed, kes päriselt ka selle peale lihtsalt ise ei tule, teeksid seda ja võit seegi. Kui saaks aga teoks see, mida eelmises postituses käsitlesime, kus individuaalset vastutust oma tervise eest hakatakse meile peale sundima ähvardades meid finantsiliselt vastutusele võtta, siis oleks vastutustundlikke juba ilmselt palju enam – see on lihtsalt imeline, kuidas surma või vigastuse vältimine pole pooltki nii efektiivne motiveerija kui väljavaade, et keegi läheb su rahakoti kallale. Igal juhul on passiivsete patsientide puhul vaja esmalt kindlaks teha, kas nad tõesti soovivad olla ravi passiivsed vastuvõtjad – ja seega valmis võtma vastutuse tagajärgede eest (olgu selleks surm, vigastus või suurem haiglaarve) – või nad näevad seda kui nende „rolli” patsiendina mitte vaidlustada spetsialistide otsuseid. Alles siis, kui patsient on teadlik, et temalt oodatakse aktiivset osavõttu ja talle on selge, millised on selle käitumisviisi positiivsed ja teiselt poolt negatiivsed tagajärjed, kui ta vastavalt ei käitu, saab hakata patsiendilt nõudma vastutust, millel on finantsilised tagajärjed.

Ühelt poolt on siis neid, kes ei tea, kellele pole keegi kunagi midagi öelnud ja ei veetnud minuga sarnaselt 8 kuud selles süsteemis, et lõpuks ise ränga mõttetöö tulemusena selle peale tulla, et nii nagu enamasti armastus ei tule ise su koduuksele koputama, ei tule ka tervis, kui sa ise passiivne oled ja pelgalt ootad lillegi liigutamata. Aga teiselt poolt on palju neid, kes teavad täpselt, milles probleem, millega nad riskivad ja teadlikult ei tahagi midagi teha. Ühest sellisest oma patsiendist rääkisin „teisese kasu” postituses, kus patsiendil polnud lihtsalt kuskile minna ja tal oli mõnus seal haiglas – isegi tagumikku ei pidanud endal ise pühkima! Täisteenindus! Miks peaks terveks saama? Küll maksumaksja kinni taob! Tavaliselt kui ma toon antud näite või räägin oma suitsulembelisest vähihaigest palatikaaslasest, kellest oli juttu eelmine kord, siis inimesed saavad pahaseks, et nemad maksumaksjatena peavad narkomaanide ja alkohoolikute ja muude sõltlaste (sigaretid) „hobid” kinni maksma, samal ajal kui nemad kuude viisi arstijärjekorras ootavad, on sunnitud tasulist teenust kasutama või loevad meediast artikleid vähihaigetest, kes pole „kulupõhised” ja kelle ravi eest maksmiseks nad annetusi teevad.

Toon veel mõned motivatsioonita patsientide näited, mis on kõik välismaalt, sest Eesti on teadupärast väike ja isegi kui ma kellegi nimesid ei avalda, siis inimesed ju tunnevad end ära ja võivad solvuda. Aga ei maksa arvata, et meil selliseid inimesi ei ela, ilmselt tunned isegi mõnda või oled äkki ise üks neist:

• 52-aastane meesterahvas, kes elas just mõni nädal tagasi üle infarkti, tellis endale tuntud toidukohas suure peekoni-, juustu-, muna- ja vorstivõileiva, ning teatas: „ma enne suren, kui hakkan tervislikult toituma”. (Juhul, kui sa ei saa päris täpselt aru, mis sellel pildil valesti on, siis need kõik komponendid sisaldavad muu halva kõrval kõvasti küllastunud rasvu, millel on seos kolesteroolitasemega, millel on seos infarktiga. Lisame veel siia juurde, et peekon ja vorst on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt tunnistatud vähki tekitavaks).
• Üks inimene lasi endal sapipõie eemaldada, sest „kõik, mis teeb valu, kui ma peekonit söön, tuleb eemaldada.”
• Koduõenduses võib tihti näha kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsiente, kellel ripub sigaret ühest suupoolest väljas ja teise suupoolega avaldab ta muret oma pidevalt piinava köha pärast! Sama lugu silma järgi vähemalt 150kg kaaluva patsiendiga, kes parajasti sööb Big Mac’i, ja kaebab mõne ülekaalust tuleneva probleemi üle.
• Üks meesterahvas, kellele varajasemalt oli juba maovähendusoperatsioon tehtud, sattus haiglasse arteriaalse fibrillatsiooniga (südame rütmihäire). Haiglas veendi teda, et tuleb ikka teatud (kallis) protseduur läbida, selle asemel, et inimesele öelda, et tuleks oma toitumisharjumusi muuta. Ta läks perekonnaliikme sõnul kohe pärast haiglast vabanemist otseteed kiirtoidukohta sööma…

Kui ma sellised näited toon, siis inimesed muutuvad tavaliselt tasaseks, sest millegi pärast on alko-, narko- ja nüüd isegi suuresti sigaretisõltuvus ühiskonnas taunitud, kuid näiteks ebatervislik toitumine oleks nagu mingi eristaatusega, millest rääkida ei soovita, see on järsku iga üksikisiku personaalne valik, mida tema täpselt sööb ja joob, kuid nagu ma eelmine kord ütlesin, siis need eluheidikutele kulutavad summad on tühised võrreldes nendega, mida Haigekassa kulutab iga aasta kroonilistele patsientidele. Seega peaks nagu ebatervisliku toidu söömine sarnaselt narko-, alko- ja nikotiinisõltuvusele olema samuti selline „hobi”, inimese vaba valik endale sellise eluviisiga kroonilised probleemid külge hankida, mille tagajärgi maksumaksja ei peaks soovima kinni maksta? Aga erinevus seisneb selles, et kui kriitiline mass inimestest neid samu „hobisid” harrastab (suitsetajad, alkohoolikud ja narkomaanid on ju ühiskonnas siiski vähemused), siis on juba raske endale tunnistada, et võib olla olen mina oma elustiili ja toitumisharjumustega üks põhjus, miks arstijärjekorrad on pikad ja osade vähihaigete ravi jaoks ei jagu raha ning neile lihtsalt öeldakse, et nad pole „kulupõhised”. Ära nüüd minu peale pahanda, ma ei anna siin hinnanguid ja kuigi pole mõtet teeselda, et tervishoiutöötajal on kerge töötada inimestega, kes ise üldse endast ei hooli, on meie töö inimesi aidata, olenemata kõigest. Nii olen minagi hoolitsenud ühtviisi narkomaani, alkohooliku, HIV-positiivse, korraliku pereisa ja 200kilogrammise patsiendi eest. Ma kõigest tõstatan teemasid, mille peale mõelda, et kas meil pole mitte ühiskonnas välja kujunenud topeltstandardid? Kas me mitte ei armasta alati vigu näha teistes ega mõtle, kuidas me ise nendesse probleemidesse ehk suuremaltki panustame ja mida omalt poolt teha saaksime probleemide lahendamiseks? Natukene nagu oleks igaühe personaalne asi, mida süüa, aga nii kaua, kuni sa päris üksi nende valikute tagajärjel ei kannata ja kulutused arstivisiitidele, ravimitele, operatsioonidele jne on kogu ühiskonna kanda, siis oleks see nagu meie kõigi asi, et iga üksikisik võtaks oma tervise eest personaalse vastutuse ja annaks endast parima, et mitte haigestuda ja haigestudes ruttu terveks saada? Mis sa arvad?

Kuulsin ükskord ühe Ameerika arstiga tehtud intervjuud, kes oli ülikoolis toitumisele spetsialiseerunud, aga töötas tavalise perearstina. Kui vastuvõtule tulid patsiendid, kelle puhul ta nägi, et elustiili ja toitumise muutmine võiks neile kasu tuua, siis ta ka sel teemal vestles, kuid ta nägi selles osas hästi palju vastuseisu: oli väga palju patsiente, kes ei olnud nõus mitte mingi hinna eest muutuma ja eelistasidki pigem olla haiged ja võtta oma seisundite kontrolli all hoidmiseks ravimeid. Ta rääkis konkreetselt ühest oma 30ndates eluaastates meespatsiendist, kes oli kõvasti ülekaaluline, kõrge veresuhkrutasemega, 2. tüüpi diabeedi ja kõrge kolesteroolitasemega. Arst püüdis talle rääkida toitumise olulisusest ja see patsient ütles talle otse, et arst võib talle kasvõi öelda, et ta sureb oma praeguse eluviisi juures lähema 3 aasta jooksul, ja isegi siis ei loobuks ta ebatervisliku toidu söömisest. Ja see oli mees, kellel on kodus perekond ja väikesed lapsed! Võiks nagu arvata, et selline inimene ei saaks motivatsioonipuuduse üle kurta, et oma eluviise muuta – mis tema perest ja lastest saab, kui tal diabeedi tõttu jalad amputeeritakse või infarkti saab? Kas ta ei soovi oma naise ja lastega teha asju, mis hetkel tema ülekaalu ja haiguste tõttu on raskendatud või võimatud? Kas ta ei soovi olla elus, et näha oma lapsi üles kasvamas? Kas elu mõte on oma lemmiktoite süüa ja olla valmis nende nimel kasvõi surema ning kõigest muust ilusast oma elus loobuma?

Kui vastus on “jah”, siis pole tõesti midagi muud teha, kui lasta arstil need tabletid välja kirjutada, need välja osta ja neid ka korralikult võtta – need ei ravi sind terveks, sinu sümptomid ajapikku süvenevad, ilmselt tuleb hakata tulevikus võtma järjest rohkem või kangemaid tablette (või minna tablettidelt üle insuliinile), lisanduvad ravimite kõrvalmõjud, millega toimetulekuks tuleb hakata võtma teisi tablette, et nende kõrvalmõjudega toime tulla, kaalu kaotusest pole mõtet unistadagi, sest ravimite tarvitamisel muutub see veelgi raskemaks, kui see juba muidu on. Ühesõnaga midagi paremaks ei lähe, aga need aitavad su vererõhu-, -suhkru- ja kolesteroolinumbrid lemmiktoite süües ja oma praegust elustiili viljeledes enam-vähem kenad hoida ja surma veidi kaugemasse tulevikku lükata, kui see ilmselt ravimiteta juhtuks. Ja tegelikult võib elada päris kaua! 80sed patsiendid, kes said oma kroonilise haiguse diagnoosi 50ndates eluaastates pole enam väga suur haruldus. Nagu eelmine kord sai mainitud, siis keskmine eesti naine elab tervena 56 ja eesti mees 53,6 aastat. Kuna veel 2009. aastal olid numbrid vastavalt 59 ja 55, siis võib arvata, et oleme mingi teatud piiri ületanud ja sarnaselt ameeriklastele on praegune põlvkond esimene, kes ei ela enam oma vanematest kauem. Elustiili muutmata võib ravimite abil täitsa 20-25 aastat veel elada (vähi puhul tavaliselt mitte, aga diabeet, südamehaigused vms). Tihti inimesed nagu ei adu, kui pikalt nad oma haigusega koos peavad elama ja seeläbi kannatama. Kui inimesed saavad 50ndates mingi kroonilise haiguse diagnoosi, siis tihti nad kannavad end juba maha, et on liiga vanad muutumiseks, et polegi ju enam palju elada jäänud vms. Aga kui 80selt tagasi vaadata oma veerandsada (!!!) aastat kestnud kannatustele, siis nagu sooviks küll ajas tagasi minna ja need elustiilimuutused ära teha, et need veerandsada aastat hoopis teisiti veeta, kas pole? Muudatuste tegemiseks ei olda kunagi liiga vanad. Ma just alles lugesin mingit artiklit Eesti 100-aastastest inimestest, kus üks ütles, et ta on JUBA 50 aastat võimelnud. Kui inimene on nüüd 100, siis tähendab ju seda, et ta alustas ALLES 50 aastaselt! 🙂 Tema küll ei mõelnud, et selles vanuses on rong juba läinud millegi muutmiseks või millegi uuega alustamiseks! Ja nüüd on ta JUBA 50 aastat seda teinud.

Ma olen seda pikka elu üheskoos mitme omavahel seotud kroonilise haigusega oma perekonnaliikme pealt näinud. Ainuke asi, mis ta oma elus pärast kroonilise haiguse diagnoosi saamist muutis, oli see, et ta ei pannud kohvi sisse enam suhkrut ja jättis suitsetamise maha. Kuigi suitsetamisest loobumine võib mõnele inimesele tunduda juba iseenesest suure elustiilimuutusena, siis kui arvestada seda, kui palju asju ta oleks saanud oma elustiili juures muuta, siis pigem on aus öelda, et ta ei muutnud suurt midagi oma toitumise ega elustiili juures. Ja alguses polnud nagu elul vigagi. Ma mäletan, kuidas ma teismelisena mõtlesin, et see 2. tüüpi diabeet ja kõrgvererõhutõbi pole mitte midagi hullu – elad edasi nagu tavaliselt, lihtsalt võtad paar tabletti (just nii mulle kõrvaltvaataja tundus). Seda haiguse üle kurtmist nagu ka väga alguses polnud. Kuid nagu ma ütlesin, siis probleemid ajaga ainult süvenevad ja ravimid võivad sulle isegi tõesti veerandsada aastat juurde anda, kuid mida nad sulle ei anna, on elukvaliteet. Me võime muidugi diskuteerida teemal, mis on kvaliteetne elu, kuid valu, seedeprobleemid, pidevad arstikülastused, raskused kõndimisega, südame kloppimine iga väiksema liigutuse peale, hingamisraskused, energiapuudus, väsimus, silmanägemise halvenemine, pidevad infektsioonid ja haavad, mis ei taha kuidagi paraneda, operatsioonid jne, ei tundu midagi sellist, mida endale või oma lähedastele soovida. Sellele lisanduvad veel sellised asjad nagu oma kodus pantvangiks olemine, sest halva tervise tõttu ei jaksa enam kuhugile minna: külla, kontserdile, teatrisse, reisima jne.

Ühes uuringus tehti intervjuud 46-73-aastaste ägeda müokardiinfarkti (südamelihase infarkt) üleelanud inimestega. Nad kirjeldasid oma elu, kuidas lühikene jalutuskäik postkastini oli tohutu jõupingutus ja nad olid täiesti läbi omadega. Hingeldus ja lihaste nõrkus piirasid samuti igasugust aktiivsust (ja me ei räägi siin tundide viisi linna peal kolamisest või spordi tegemisest, vaid postkasti juurde kõndimisest!). Nad ei suutnud enam mingeid kotte kanda vms, sest see väsitas liialt (mõtle, kas sul on inimene, kes sinu eest poes hakkab käima, kui sa oma eluviiside tõttu infarkti peaksid saama?) Väsimuse ja vähenenud füüsilise võimekuse üle kurtsid nad veel aasta pärast infarkti. Kirjeldati, kuidas ei suudetud oma koeraga enam jalutada (kes sinu koeraga jalutama läheb, kui sa ise oled liiga väsinud ja nõrk?) ja kuidas pidevalt peab seisma jääma, et hinge tõmmata. Nii mõnigi neist ütles, et nad sooviksid teha rohkem, kui nad füüsiliselt võimelised on. Mina isiklikult ei tahaks sellist elu. NO FUN! Need halvad (toitumis)harjumused pole lihtsalt seda jama väärt.

Üks õendusjuht rääkis mulle kunagi (jällegi, see lugu pole Eestist), et kui inimesed tulevad päevaravisse (tavaliselt kolmanda või neljanda staadiumi vähiga), siis õed vahel vaikselt omakeskis arutlevad selle üle, kes patsientidest jääb elama ja kes mitte, toetudes nende isikuomadustele ja suhtumisele (mitte nende haigusloole ega tervisenäitajatele). Väidetavalt suutis personal 87%-lise täpsusega pihta panna, sest nad teadsid, millised on ellujäämiseks ja paranemiseks vajalikud uskumused, väärtused, ellusuhtumine, tegevused, patsientide teadlikud ja alateadlikud motiivid ellu jäämiseks jne. Ma ei hakka arutlema selle üle, kui eetiline midagi sellist teha on, kuid ma räägin seda lugu seetõttu, et see on tõsi, et kui sa oled piisavalt patsiente näinud, siis hakkavad välja joonistuma teatud jooned. See, milline on patsiendi suhtumine (näiteks kas ta süüdistab oma probleemides väliseid tegureid nagu geene, arste, poliitikuid jne), mis tooted tal öökapil ootavad, mida ta sealt sahtlist endale snäkiks võtab jne. Pisimadki sellised asjad hakkavad pika peale silma ja sa hakkad neid seostama inimese terviseseisundiga.

Ei saa öelda, et haigeid inimesi on absoluutselt igasuguseid. Jah, kui sa töötad traumaosakonnas, siis küll, on mehi/naisi/lapsi (okei mehi on natukene rohkem), noori/vanu (jah, noortega juhtub enam), harituid/vähemharituid, tervislike/ebatervislike eluviisidega (okei, alkoholi tarbinutega juhtub kah igasugu asju alati rohkem) jne. Põhimõte on see, et õnnetusi võib meie kõigiga juhtuda ja sa võid ise kõik õigesti teha, kuid kui ikkagi mõni purjus idioot sulle otsa sõidab, siis sa satud haiglasse, kui sa satud olema valel ajal vales kohas ja sulle kukub jääkamakas pähe, siis sa satud haiglasse olenemata sellest, kas ja kui palju sa oma tervise eest hoolitsed. Aga krooniliste haigetega pole nii – nende puhul ikkagi joonistub välja väga selge patsiendi profiil. Väga harva võib ette tulla erandeid, kuid minul näiteks ei õnnestunud 4 aasta praktikate ajal kohata mitte ühtegi taimetoitlasest kroonilist haiget ja see pole mingi juhuslik tähelepanek, vaid ma päris otseselt kohe otsisin neid, sest uuringute kohaselt on nad kõige tervemad. Neid kindlasti on, sest tänapäeval ei ole taimetoitlane enam “murutoiduline”, vaid toiduainetetööstus on ka neile poes lettide viisi ebatervislikku töödeldud toitu valmistanud, sest ega taimetoitlase raha ka ju ei haise, kuid ma arvan, et see on siiski kõnekas fakt, et kohe mitte ühtegi ei leidnud ja seega kõik 100% on olnud…Kuid nagu oleme varajasemalt käsitlenud, siis ei taga ka regulaarne füüsiline liigutamine ega kogu maailma rohelised smuutid sulle tervist, kui su peas pole kõik orienteeritud tervenemisele. Ellujäänud patsiente üldiselt iseloomustab oluliste elueesmärkide olemasolu, mis aitab tugevdada nende immuunsüsteemi, annab nende elule mõtte ja aitab stressirikaste olukordadega toime tulla. Selle tõestuseks vaatleme ühte Soomes tehtud uuringut 1287 inimesega (18-64-aastased), mille eesmärgiks oli uurida mehhanisme, läbi mille isikuomadused ja maailmavaade mõjutavad inimese huvi tervisega seotud informatsiooni vastu.

Inimesed, kellel on terviseprobleemid, peavad toime tulema suure ebakindluse ja ärevusega oma elus. Isiksuse erinevused ilmnevad kõige tugevamalt just sellistes ebaselgetes ja stressirohketes olukordades, mille hulka kuuluvad ka probleemid tervisega. Inimesed võivad sellises situatsioonis kahtluse alla seada omaenda võimed haigusega toimetulekuks, raviga seotud uskumused, tervishoiutöötaja diagnostilised oskused, suhte tervishoiutöötajatega (näiteks eelnevalt käsitletud paternalism), tervishoiuteenuste protseduuride ja testide tähenduse. Kaasasündinud individuaalsed erinevused võivad näiteks mõjutada seda, kas inimene näeb ebakindlust kui midagi, mis muudab ta passiivseks või vastupidi, paneb ta tegutsema. Stressi ja ebakindlusega toimetulek sõltub tihti inimese enesekindlusest selle osas, kui suures osas ta suudab ise lõpptulemust mõjutada ehk kui palju tal endal kontrolli on. Kontrolli omamise mõiste kirjeldab uskumusi selles osas, kuivõrd inimesed usuvad, et neil on kontrolli oma elus toimuvate sündmuste üle ja kuivõrd isiklik tegutsemine ja saavutatud lõpptulemus omavahel seotud on.

Uuringud näitavad, et terviseprobleemidega inimeste hulgas on enam neid, keda iseloomustab uskumus, et nende elu kontrollivad välised jõud, ja samuti on neil madalam motivatsioon oma terviseprobleemide osas tegutsemiseks. Välisesse kontrolliallikasse uskumine näitab, et inimese arvates on sündmused määratud väliste jõudude poolt nagu õnn, juhus, saatus, sotsiaalne kontekst või mõjuvõimsad isikud (ma ise lisaksin siia nimekirja ka väga populaarsed geenid, mida armastatakse kõigis oma hädades süüdistada). Terviseprobleemi puhul mõjutavad sellised uskumused inimese tundeid ja tegevusi. Ja see ei olene kusjuures üldse haiguse raskusastmest, vaid konkreetse inimese isiksusest: on inimesi, kes tunnevad, et omavad kontrolli väga raske haiguse kulu üle, ja on inimesi, kes tunnevad, et ei oma mingit kontrolli ka lihtsa külmetushaiguse puhul. Vähipatsiendid, kes usuvad, et nende tervislik olukord sõltub välistest teguritest nagu õnn/saatus, on tihti tuleviku osas väga ebakindlad, stressis ja ärevad. Samal ajal vähipatsiendid, kes usuvad, et neil on võime oma tervist/haigust mõjutada läbi mingite tegevuste, on vähem depressioonis. Võin seda enda kogemusest kinnitada, et nii kaua, kuni ma tundsin, et ma olin pisike laevuke tugevate tuulte ja kõrgete lainete meelevallas, olin depressioonis ja tulevik oli väga ebakindel. Kui ma lõpuks aru sain, et ma saan ise väga palju ära teha ja keskendusin toimetamisele, hakkasin end kohe tuleviku osas kindlamalt ja paremini tundma.

Teine teooria, mis selgitab passiivset või aktiivset käitumist tervisega seotud küsimustes on, SOC. Antud teooria väidab, et inimese maailmavaade on võtmetähtsusega ebakindluse ja stressiga toimetulekul. Isiku SOC koosneb kolmest komponendist:

• arusaadavus/mõistmine/omandatavus: välis- ja sisekeskkonna stiimulid tunduvad arusaadavad, need tunduvad olevat struktureeritud ja inimene suudab reaalsusele otsa vaadata.
• juhitavus/toimetulek: sise- ja välismaailma juhitavus tähendab seda, et inimene suudab enda käsutuses olevaid ressursse enda kasuks ära kasutada, et tulla toime keeruliste olukordadega.
• tähendusrikkus: see on seotud motivatsiooni ja mõistmisega nii emotsionaalses kui kognitiivses mõttes. Elul on mõte ja isegi kohutavaid kogemusi aktsepteeritakse kui väljakutset leida selles mingi tähendus ja neist väärikalt üle saada.

Soomes läbiviidud uuringus tehti inimeste kontrollikese (kas see on sisemine või välimine) asukoht kindlaks järgmiste küsimustega: “Sa pöörad tähelepanu oma elustiilile, et tunda end hästi ja elujõuliselt” ja “Sa pöörad tähelepanu ostetud toodete tervislikkusele,” “Sa tunned, et su tervis on suuresti mõjutatud juhuse poolt” ja “On keeruline ise oma tervist kuidagi mõjutada.” Esimese kahe küsimusega tehti kindlaks inimese usk isiklikku kontrolli elus juhtuva osas ja teise kahe küsimusega, kui suurt rolli mängib inimese arvates juhus ja õnn. Võid nüüd mõelda, kuidas sina neile küsimustele vastaksid ja kas pigem pead end inimeseks, kes usub, et kontroll elus juhtuva osas on sinu enda käes või usud pigem õnne/juhusesse/saatusesse.

Tulemused näitasid, et sugu oli väga oluliselt seotud inimese subjektiivse hinnanguga oma tervisliku seisundi, sisemise kontrolli ja terviseinformatsiooni leidmise osas. Mehed tajusid oma tervislikku seisundit olevat halvem, samuti ei tajunud nad naistega võrreldes omavat nii palju kontrolli oma tervisliku seisundi üle. Ka olid nad vähem huvitatud tervisealasest informatsioonist ja vähemaktiivsed seda otsima. See ei ole üllatus vist ühelegi tervishoiutöötajale ega suhtes olevale inimesele – meeste tervis on suuresti nende abikaasade/partnerite mure. See on üks põhjus, miks uuringud on kindlaks teinud, et abielu mõjub meestele hästi, sest siis on neil keegi, kes hoolib, hoolitseb ja õigel ajal arsti juurde saadab. Meeste tervise parandamise eesmärgil tuleb sihtrühmana tabada nende naisi, kes õige info kohale viiksid. Ma loodan, et suhtes olevad naised (või miks mitte ka tütred ja õed) on kõik isadepäeva puhul kirjutatud postitust meeste tervisest juba lugenud, kus sai käsitletud impotentsust, südamehaigust ja eesnäärmevähki.

Samuti tuli soomlaste uuringust välja, et peale soo on ka inimese vanus oluline: vanemad inimesed uskusid oluliselt suurema tõenäosusega juhuse/saatuse tahtesse ning samuti lootsid enam tervishoiutöötajate peale (mõjuvõimsatesse isikutesse). Noored usuvad rohkem, et kõik on nende endi teha. Madalama haridusega inimesed hindasid oma tervislikku seisundit kehvemalt ja samuti uskusid enam juhusesse/õnne tervisega seotud küsimustes.

Uuringus eristati ka inimesi, kes olid terved ja kel olid terviseprobleemid ning leiti, et nende kahe grupi vahel on märkimisväärsed erinevused. Terviseprobleemidega inimeste hulgas oli palju vähem neid, kes uskusid iseenda võimesse mõjutada oma tervislikku seisundit. Ainult 38% neist pööras tähelepanu oma eluviisidele ja toitumisele eesmärgiga end hästi tunda (tervete inimeste grupis oli selliseid inimesi 58%). Teiselt poolt on uskumine juhuse/õnne tähtsusesse oma tervise ja heaolu küsimuses palju tugevam: 54% neist uskus, et nende tervis on mõjutatud juhusest (tervete inimeste grupis oli sellesse uskujaid 43%). Samuti, ja mitte suure üllatusena, usuvad haiged inimesed enam tervishoiutöötajate mõjuvõimu: 62% vs 51%. Ehk siis need, kes tunnevad, et ennenägematud olukorrad on põhjustatud välistegurite poolt, jätavad sageli ka nende olukordade lahendamise vastutuse teistele, kelleks tervise kontekstis on tervishoiutöötajad (tüüpiline patsient, kes tuleb ja ütleb, et siin ma olen, tehke mind nüüd terveks). Sellised inimesed tihti väldivad informatsiooni, mis potentsiaalselt võiks neid päästa tervisega seotud probleemidest. Selline vastupanu toob aga raske haiguse puhul endaga kaasa täiendavaid tagajärgi. Antud uuringus olid terviseprobleemidega inimesed, kes uskusid, et kontrollikese asub väljaspool neid endid (juhus), tavaliselt madala SOC-ga: nad kahtlesid, kas nende endi jõupingutused mõjutaksid lõpptulemust, informatsioon oli madala tähtsusega, sest neil polnud niikuinii motivatsiooni ega kognitiivseid võimeid selle analüüsimiseks. Veel oli huvitavaks tulemuseks see, et need, kes uskusid tervise osas juhuse olulisusse, omasid oma elus vähem tähendust ehk siis ilmselt see on ka põhjus, miks nende motivatsioon midagi teha ja terveks saada on nii madal – nende elus lihtsalt pole midagi ega kedagi, kelle nimel pingutada! Lihtsalt pole motivatsiooni midagi muuta, sest…milleks? Mis ma vastu saan?

Nüüd vaatame kahte uuringut ülekaaluliste inimestega (üks meestega ja teine valdavalt naistega), kus keskenduti just põhjustele, mis takistavad inimestel nende endi sõnul kaalu kaotamast. Eelneva informatsiooni valguses mõtle nende inimeste suhtumise ja mõttemaailma peale ning kui suur võimalus sinu arvates neil on üldse kunagi kaalu kaotada, kui nad samamoodi jätkavad?

Ühes vanemas ülekaaluliste meestega tehtud uuringus tõid nad kaalulangetamise takistusena välja järgmised asjaolud: tunne, et nad peavad vähem sööma kui tavaliselt, vähene huvi oma füüsilist koormust tõsta ja ajapuudus. Hea kaalulangetamise programm oli nende arvates selline, kus on võimalik kiiresti palju kaalu kaotada (oh, kas see pole mitte kõigi meie unistus?! Lisame siia veel, et palju, kiiresti ja mitte midagi tehes sohval tukkudes! :)) Veidi uuem, 22 taani madalama sotsiaalmajandusliku taustaga (lihttöölised) ülekaalulise (KMI 25-30) 25-44-aastaste meestega tehtud uuring näitas, et kuigi uuringusse kaasati AINULT mehed, kes olid motiveeritud kaalu kaotama, toodi suurima takistusena välja motivatsiooni puudus või raskused selle säilitamisel! Osaliselt kusjuures seetõttu, et nad kartsid oma mehelikkust kaotada. Kõik selles uuringus osalenud mehed olid varasemalt üritanud kaalu kaotada, kuid see polnud õnnestunud. Ka neil oli soov kaalu võimalikult lihtsalt kaotada, mille üks meestest võttis kokku järgmiselt: „Võtan tableti ja ärkan järgmisel hommikul saledana. See oleks enamusele meist parimaks lahenduseks. Mul ei ole üldse kannatust: kui ma ei näe tulemust pool tundi hiljem kaalunumbris, siis ma loobun.”

Antud uuringu tulemused näitasid, et teiseks oluliseks takistuseks on meeste osaliselt vale ettekujutus toitumisviisist, mida nad peavad järgima selleks, et kaalu kaotada. Nad nägid seda nende tavapärase toiduga võrreldes askeetlikuna, sisaldades palju rohkem köögivilju ja vähe või üldse mitte liha ning alkoholi. Kui osalejad rääkisid seda tüüpi toitumisest, kasutasid nad selle kirjeldamiseks sõnu nagu „mao sööt”, „helbed” või „roheline sööt”. Sellise toidu söömisega kalduksid nad endi arvates kõrvale sotsiaalsetest normidest ja muudaks nad oma perest ning sõpradest erinevaks. Lisaks olid nad arvamusel, et mees peab sööma palju ja kõike, mida neile ette antakse ning neil ei ole sobiv eelistada porgandit koogitükile või suurele lihakäntsakale. Seda on ka varajasematest uuringutest täheldatud, et mehed arvavad, et nad ei tohi olla valivad. Osavõtjate arvates oli punase veini ja õlu joomine paksukstegev ja nendest loobumist peeti kaalu alandamisel oluliseks takistuseks. Ka varajasemad uuringud on näidanud, et puu- ja köögiviljaderikas toitumisviis, mis on vaene liha poolest, on meestele kaalu alandamisel takistuseks. Paljud uuringud Lääne riikides on näidanud, et mehed eelistavad võrreldes naistega süüa palju rohkem liha ja naised eelistavad puu- ja köögivilju. Sümboolselt on liha söömist seostatud võimu, agressiivsuse, jõu ja mehelikkusega. Seevastu köögivilju seostatakse traditsiooniliselt naiselikkuse ja kergusega. Ka alkoholi tarbimist nähakse mehelikkuse olulise sümbolina. Paljudes kultuurides peegeldab joomine ja purju jäämine ootusi meeste soolisele käitumisele. Sellest järeldub, et osavõtjate ettekujutused vajalikest elustiilimuudatustest tähendasid võimalikku maskuliinsuse kaotust. Sellest tulenevalt nägid mehed toitumisharjumuste muutmist kaalu kaotuse takistusena. Osalejad mainisid takistustena ka praktilisi barjääre nagu ajapuudus, et teha trenni või tervislikku toitu valmistada, ning lisakulusid näiteks spordisaaliga liitumiseks. Mõned mehed leidsid, et trenni tegemine selle asemel, et oma perega aega veeta, on nende jaoks takistuseks.

Teine uuring tehti 88 ülekaalulise brasiilia patsiendiga, kes käisid tervishoiuasutuses konsultatsioonidel oma ülekaalu tõttu. Need olid peamiselt naised (92%), 24-71-aastased (keskmine vanus 51), kes olid KMI järgi ülekaalulised, I, II ja III staadiumi rasvumisega (kõiki enam-vähem võrdsetes osades). Patsiente jälgiti minimaalselt 6 kuu jooksul. No pole midagi teha, ülekaalu kaotamiseks tuleb probleemi põhjustanud vanad toitumisharjumused maha jätta ja uued harjumused saada. Kaalulangus sõltub alati määratud elustiili ja toitumisharjumuste muutmise režiimi järgimisest. Raviskeemist kinnipidamine on seotud patsiendi aktiivse rolliga, kus ta võtab vastutuse ja osaleb raviprotsessis. Uuring üritas välja selgitada, millised tegurid takistavad ülekaalulisi inimesi elustiilimuutustest kinni pidamist.

65% osalejatest tunnistas, et neil oli raskusi kaalukaotuse raviplaani järgimisega. Veidi alla poolte tegeles poole aasta pärast mingi füüsilise aktiivsusega. 51% patsientides, kes ei teinud regulaarselt sporti, õigustasid seda järgmiste põhjendustega: füüsilised probleemid (38%; selja- ja liigesevalu, tallaaluse sidekirme põletik), ajapuudus (31%) ja emotsionaalsed põhjused nagu motivatsioonipuudus, laiskus ja lootusetuse tunne (31%). Füüsiline ebamugavustunne või skeletilihaskoe valu on rasvunud inimeste puhul väga tavaline ja see takistab või halvendab füüsilise aktiivsuse programmides osalemist. See oleks nagu suletud ring, et sul on valus, sest sa oled ülekaaluline, samas füüsiline liigutamine aitaks sellest ülekaalust vabaneda ja siis oleks ka valu vähem ja saaks end veel rohkem liigutada, et kaalu alandada.

Kui osalejatelt küsiti dieedist kinnipidamise kohta, siis 74% ütles, et nad pidasid dieeti, kuid neist vaid 46% tegi seda regulaarselt. Kuna rasvunud patsientide seas oli enamik mitmete krooniliste haigustega (näiteks kõrge kolesterooli- ja vererõhunäitajatega) patsiente, siis oli uuringu tegijatele murettekitav, et ainult 34% vähendas punase liha ja loomade siseorganite tarbimist. Tulemused näitasid, et patsiendid sõid liiga tihti kõrge rasvasisaldusega loomseid toite. Vaatamata sellele, et enamik osalejatest ütlesid, et nad jälgisid oma toitumist, tegid enamik neist seda väga ebaregulaarselt: 59% ütles, et nad katkestasid tihti ja 25% tunnistas, et vaevu üldse pidasid mingit dieeti. Arvestades sellega, et tervislikust toiduplaanist kinnipidamine on kaalu alandamisel edu saavutamiseks kriitilise tähtsusega, siis mis tulemusi neil oodata oli? Pole mõtet väita, et dieedid ei tööta, kui sa neist kinni ei pea 🙂 Nad töötavad väga edukalt, kui sa neid ainult järgida suudaksid.

Kõige enam (59%) toodi välja probleemi toitumise ajakavast kinnipidamisega. Nimelt soovitati osalejatel süüa 4-6 väikest einet päevas, et vältida korraga suurte koguste söömist ja et toidukordade vahele ei jääks liiga pikki vahesid. See on muidugi huvitav, et pea 60% patsientidest tõi välja, et sellise süsteemi järgimine on neile raske (mis iganes põhjustel: vajab liiga palju eeltööd, elustiil ei võimalda 6 korda päevas toiduga tegeleda, võtab liigselt aega vms), kuid tervishoiuasutuses ei tehta sellest omi järeldusi, vaid hoitakse 10 küünega kinni selle asemel, et proovida midagi, mis inimeste elustiiliga paremini kokku sobiks. Minu kogemus ütleb, et see süsteem ei sobigi enamikele inimestele (kui tõeliselt distsiplineeritud jõusaalihundid välja arvata) ja neist põhjustest sai intervallpaastu postituses räägitud.

Rahalised probleemid olid teisel kohal, millele järgnesid probleemid toidu koguse ja kvaliteediga. Kuigi uuringus ei tooda välja konkreetseid põhjuseid ega seda, mida neil inimestel täpselt süüa paluti, siis võib eeldada, et toidu koguse probleem on jällegi seotud selle 6 korda päevas näkitsemisega, kus mitte kordagi ei saa kõht korralikult täis ning pidevalt näljasena on loomulikult raske sellest kavast kinni hoida. Takistusena toodi välja, et tervislik toit on kallis, samas kui kõrge kalorsusega, kuid madala toiteväärtusega toit on odav.

Üldiselt võib näha väga sarnaseid “probleeme”. Nagu ma veidi välja tõin, siis osaliselt võib barjääriks osutuda tervishoiuasutuse kaalulangemise kava, mis ei vasta inimeste individuaalsetele erinevustele, sest inimesed ja nende elustiilid on ikkagi erinevad ja üks lahendus ei sobi kõigile (antud juhul siis tegelikult enamikele). Samas, olgem ausad, need on kõik siiski vabandused ja enesele õigustuse otsimine, miks sa ei saa midagi teha. Müütide murdmine pole antud postituse eesmärk, aga väga kergelt puudutan neid peamisi “probleeme”. Kui sul on rohkem huvi, siis ma usun, et kerge guugeldamine kaalulangemise müütidest ja võimalikest lahendustest, annab piisavalt vasteid.

Ajapuudust ja rahalisi probleeme tuuakse välja paljudes uuringutes ja neid põhjuseid on kuulnud iga tervishoiutöötaja (või ka treenerid jms ametite esindajad), kes on kuidagi seotud kaalulangetajatega. Et pole aega, et tervislikku toitu valmistada, sest palju vähem aega (kuuldavasti isegi alla 90 sekundi hetkel :)) võtab autoga kuskilt kiirtoidukohast läbi sõitmine või isegi poest mõne valmistoidu krabamine, mille saab kodus kenasti kerge vaevaga ahju või uuni torgata. Kahuks aga on pea kõik, millel on eesliide kiir rämpsu sünonüüm, sest kvaliteetsed asjad nõuavadki aega, süvenemist ja pühendumist. See on paratamatu. Sa ei saanud oma lisakilosid ühel nädalavahetusel, aga miks peab nende kaotamine siis toimuma kiiresti ühe nädalavahetuse jooksul ja sinupoolse pingutuseta? See lihtsalt ei kõla reaalselt! Millegi pärast on nii, et need, kel üldse ei ole aega, leiavad kuskilt selle aja, et tundide viisi teleka, arvuti või telefoni ees istuda. Olgem ausad, tihti pole asi aja puuduses (seda on meil kõigil täpselt sama palju), vaid prioriteetides. Kui kaalu langetamine pole sinu prioriteet, siis sa ei leia seda aega tõesti. Kui sa aga ikkagi oled endale nõuks võtnud, et terveks saamine (kaalu langetamine) on hetkel prioriteet number 1 ja kõike muud teed siis, kui selle eest on hoolitsetud, siis saab see ka tehtud.

Ma ausalt ka ei tea neid loomsete toodete hindu ei Eestis ega kuskil välismaal, kus ma olen viimastel aastatel elanud, aga mulle on ikkagi jäänud mulje, et lihatooted on väga kallid. Mul on välismaal olnud näiteks toakaaslasi, kes kodus sõid kõike, mis külmkappi “ilmus”, aga vanematest eraldikolimine tähendas seda, et nad olid sunnitud ise poes käima ja kuna neid jahmatas lihatoodete hind, siis nad hakkasid rahalistel põhjustel pea taimetoitlasteks. Samuti tundub, et kõrge kalorsusega madala toiteväärtusega toidu mitteostmine tasub end pikemas perspektiivis ikkagi parema tervise, väiksema kehakaalu, vähesemate haiguspäevade jms kasutegurite osas ära. Vanasti oli ikka nii, et madala sissetulekuga inimesed (rahvad) olid tervemad, sest neil lihtsalt ei jagunud raha, et osta neid ebatervislikke toite, vaid sõid väga tagasihoidlikku, kuid tervise seisukohast kasulikku toitaineterikast toitu.

Mis puutub spordiklubide hinnakirjadesse, siis ma pole eales mitte üheski teises riigis nii kõrgeid hindu näinud nagu Eestis. Siin, Prantsusmaal maksab näiteks ajapiiranguTA basseinikülastus korralikus 50-meetrises basseinis alla 4 euro, õpilasele 3 euro ringis, alla 4-aastased tavaliselt tasuta. Kuid metsajooks/kõnd on siiski veel kõigile tasuta ja kuna kaalu langetamisest 80% tehakse ära köögis, siis pole see ka üldse esmatähtis. Sama lugu, kui liigutamine on mingi füüsilise valu tõttu piiratud, on võimalik leida viise, mis vähem koormavad, või enne tänu toitumisele suurest ülekaalust lahti saada ja alles siis hakata end vaikselt liigutama.

Ma lihtsalt soovin, et sa ei petaks end nende vabandustega, vaid kui sa ei taha, oled laisk, pole motivatsiooni, siis ole enda vastu aus ja tunnista seda, kuid ära kasuta neid vabandusi, sest need on kõik kergesti ümberlükatavad ja lahendatavad. Nagu ütleb inglise vanasõna: “Where there’s a will, there’s a way.” (kui on tahe, siis on ka võimalus). Ehk siis tahe peab olemas olema.

Mind motiveeris oma elustiili muutma hirm kannatuste (avatud kõhuõõne operatsioonist taastumine on äärmiselt pikk ja valulik protsess ja ka pool aastat keemiaravi pole mingi naljaasi) ja liiga noorelt suremise ees (ma lihtsalt tahtsin veel nii palju teha ja see mõte, et ma ei saa teatud asju oma elus kunagi kogeda ega teha, oli niiiiiiiiiiiiiiii kurb), kuid tegelikult ei ole hirm hea motivatsiooniallikas. On paremaid põhjuseid ja sellest järgmine kord…

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Christensen, M., Hewitt-Taylor, J. (2006). Empowerment in nursing: paternalism or maternalism? British Journal of Nursing, 15(13), 695-699.

de Andrade, A., Dandara, C., Morais Coutinho, C., Suely Palmeira, C. TREATMENT ADHERENCE OF PEOPLE WITH OVERWEIGHT. Journal of Nursing, 2016, 6(10): 4788-4796.

Deber, R.B., Kraetschmer, N., Urowitz, S, Sharpe, N. (2007). Do people want to be autonomous patients? Preferred roles in treatment decision-making in several patient populations. Health Expectations, 10, 248–258.

Doherty, C., Doherty, W. (2005). Patients ́ preferences for involvement in clinical decision-making within secondary care and the factors that influence their preferences. Journal of Nursing Management, 13, 119–127.

Ek, S., Heinström, J. Monitoring or avoiding health information – the relation to inner inclination and health status. Health Information & Libraries Journal, 2011; 28(3): 200-209.

Florin, J., Ehrenberg, A., Ehnfors, M. (2006). Patient participation in clinical decision-making in nursing: a comparative study of nurses’ and patients’ perceptions. Journal of Clinical Nursing, 15, 1498–1508.

Florin, J., Ehrenberg, A., Ehnfors, M. (2008). Clinical decision-making: predictors of patient participation in nursing care. Journal of Clinical Nursing, 17, 2935–2944.

Frosch, D.L., May, S.G., Rendle, K.A.S., Tietbohl, C., Elwyn, G. (2012). Authoritarian Physicians And Patients’ Fear Of Being Labeled ‘Difficult’ Among Key Obstacles To Shared Decision Making. Health Affairs, 31(5), 1030–1038.

Junehag, L., Asplund, K., Svedlund, M. Perceptions of illness, lifestyle and support after an acute myocardial infarction. Scandinavian Journal of Caring Sciences, 2014; 28(2): 289-296.

Sabinsky, M. S., Toft, U., Raben, A., Holm, L. Overweight men’s motivations and perceived barriers towards weight loss. European Journal of Clinical Nutrition, 2007, 61(4), 526-531.

Tobiano, G., Marshall, A., Bucknall, T., Chaboyer, W. (2015). Patient participation in nursing care on medical wards: An integrative review. International Journal of Nursing Studies, 52, 1107–1120.