“If you think the pursuit of good health is expensive and time consuming, try illness.”

(“Kui sa arvad, et hea tervise saavutamine on kulukas ja ajanõudev, siis proovi haige olla.)

– Lee Swanson

Me oleme nüüd jõudnud läbi vaadata üsna palju uuringuid, mis tõestavad seda, et elustiil ja toitumine mängib väga suurt rolli krooniliste haiguste ennetamisel, haigusega toimetulekul ja ka tervenemisel. Ja seda isegi raskete ja levinud krooniliste haiguste puhul nagu südamehaigused, vähk (eesnäärme vähi näitel) ja 2. tüüpi diabeet. Aga olgem ausad – me võime neid uuringuid lugeda ja need tunduvad meile kuidagi kauged ja umbisikulised. Kõige enam mõjub ikkagi see kui naabrinaine hulga kilosid kaotab ja energiast pakatades järsku reipamal sammul kõndima hakkab! Ma ei saa sulle sinu naabrinaise lugu jutustada, kuid ma saan sulle tuua teiste täiesti tavaliste inimeste lood sellest, kuidas nad oma elu muutsid, ja millised tulemused saavutasid. Järgnev ei ole kuidagi teaduslik ja sa ei saa eeldada samu tulemusi nagu need inimesed – inimesed on nii erinevad, et täpselt sama diagnoosi puhul võivad kaks inimest saada täiesti erinevad lõpptulemused. Ka järgnevatest lugudest sa näed, KUI erinevad need tulemused on, kuidas mõni näeb tulemusi juba mõne nädalaga, teine mõne kuuga ja kolmas peab väga pingutama, et üldse mingeid tulemusi näha. Samuti võib mõnel juhul mõelda, et ehk polnud elustiilimuutus üldse saavutatud tulemusega kuidagi seotud ja tegu oli puhta juhusega. Näiteks, kui naisterahvas on üritanud aasta aega rasestuda ja siis järsku mõni nädal pärast toitumise muutmist see lõpuks õnnestub – võib ju vabalt arvata, et see võis olla puhas kokkulangevus. Muidugi võib! Samas aga ei saa välistada toitumise suurt mõju naisterahva kaalule ja hormoonidele, mis kõik rasestumise puhul rolli mängivad. Ma panen need lood kirja nii nagu inimesed ise neid on kirjeldanud. Millised järeldused sa neist teed, on täiesti sinu enda teha. Mõne loo juurde panen oma tagasihoidlikud kommentaarid, kuid nagu alati, võivad sinu järeldused olla hoopis teistsugused ning ei pea minu omadega kattuma.

Kuigi need ei ole teaduslikud, siis mina isiklikult arvan, et need on väga tähendusrikkad, sest neid lugusid on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju. See, et keegi pole neid väga palju uurinud tuleneb lihtsalt sellest, et uuringud on väga kallid ja selles pole mitte mingit raha mitte kellegi jaoks, kui tõestatakse, et lihtne elustiilimuutus aitab terveneda kroonilistest haigustest – vastupidi, need inimesed ei tarvita ju enam ravimeid ega osta poest kõige suurema kasumarginaaliga töödeldud toitu! Mitte kellelgi, v.a vähestel entusiastidel, pole huvi sellise asja peale oma kallist aega ja raha raisata. Kedagi ei huvita! Kas Eestis kedagi huvitab, mida on teinud inimesed, kes on suutnud pärast vähidiagnoosi 15+ aastat elada? Me ei kuule nendest inimestest mitte midagi, kui meil pole just õnne mõnda sellist isiklikult tunda. Pärast seda, kui sa oled oma maagilise 5 aasta piiri pärast vähidiagnoosi suutnud ületada, oled sa meditsiinilise süsteemi vaateväljast kadunud…nii kauaks, kuni su haigus naaseb. Ja kui ei naase, siis sa oledki kadunud. Mitte keegi ei võta sinuga ühendust, et uurida, kas ja mida sa tegid, et seda saavutada, et võib olla siis seda ka teistele vähipatsientidele soovitada oma eluea pikendamiseks. Seda ei tehta, sest üldiselt arvatakse, et see on puhas juhus – mõnel on õnne ja teisel lihtsalt pole. Ma ei välista mõningast õnne ja loomulikult teeb mõne inimese elu palju kergemaks geneetilise loterii võitmine, samal ajal, kui mõni teine peab elueest pingutama, kuid väga palju oleneb ikkagi sellest, mida me ise teeme ja ei tee. Ma loodan, et järgnevad lood on sulle inspiratsiooniks, mis kõik on võimalik. Ma alustan mõne tuntud inimese looga, kelle puhul sa saad inglise keelt vallates kerge vaevaga lisainformatsiooni otsida, ja seejärel täiesti tavaliste inimeste lugudega nii nagu nad ise neid on kirjeldanud.

Alustame Eestis surmapõhjus nr 1-ga. Ma olen mitmes varajasemas postituses maininud Ameerika arsti dr. Michael Gregerit, kes on spetsialiseerunud toitumise ja krooniliste haiguste seosele. Kui paljud arstid otsustavad minna arstiks õppima, sest nende perekonnas on keegi lootusetult haige, siis dr. Greger räägib, et tema lugu on vastupidine – teda inspireeris vanaema imeline paranemine raskest südamehaigusest. Nimelt saadeti ta vanaema Frances Greger arstide poolt lõppstaadiumis oleva südamehaigusega 65-aastaselt koju surema, sest talle oli juba tehtud mitmeid südameoperatsioone ning enam polnud kuskilt artereid võtta, et veel operatsioone teha. Vanaema oli suurtes valudes, ta oli aheldatud ratastooli, sest kõndimine tõi kaasa valu rinnus ja jalgades. Õnneks leidis ta aga Nathan Pritikini (1915-1985) nimelise toitumisspetsialisti ja pikaealisuse uurija, kes oli üks esimesi, kes uskus, et südamehaiguseid saab ravida elustiilimuudatustega: toitumise ja füüsilise liikumisega ravimite ja operatsioonide asemel. Tema huvi selle vastu sai alguse siis, kui tal endal varajastes 40ndates eluaastates südamehaigus diagnoositi ja ta hakkas uurima rahvaid, kelle seas südamehaigused olid pea olematud, ning avastas, et nad toitusid peamiselt madala rasvasisaldusega naturaalsetest köögi- ja puuviljadest, ubadest ja täisteraviljast ning liigutasid end mõõdukalt. Enne seda toitus ta tüüpilise ameeriklase kombel hommikuti munast ja peekonist ning tema üldkolesterooli tase oli seal 7,8 mmol/L ümber (normaalseks loetakse alla 5). Pärast seda, kui ta kõik loomsed toiduained oma toidulaualt eemaldas, langes ta üldkolesterool 2,6 mmol/l peale. Ta ravis sel moel edukalt oma südamehaiguse, mis leidis tõestust pärast tema surma (ta sooritas 70-aastaselt enesetapu) tehtud lahangul: tema koronaararterid olid täiesti puhtad vaatamata 40ndates eluaastates diagnoositud tõsisest südamehaigusest. Tema lahangu tulemused avaldati ajakirjas New England Journal of Medicine.

Kui nüüd Dr. Gregeri vanaema juurde tagasi tulla, siis ta läks (tegelikult veeres oma ratastoolis) Nathan Pritikini pikaealisuse keskusesse, kus patsiendid pandi paariks nädalaks eelpool kirjeldatud taimsele toidule, õpetati neid tervislikku toitu valmistama jne, ning välja tuli proua 3 nädalat hiljem juba dr. Gregeri ja järgnevalt mainitud raamatu sõnul omal jalal ning mitte ainult seda, vaid oli võimeline iga päev 16km kõndima. Frances Gregeri tervenemise lugu on ära toodud Nathan Pritikini biograafias „Pritikin: mees, kes ravis Ameerika südame.” („Pritikin: The Man Who Healed America’s Heart”). Kokkuvõttes elas proua pärast arstide käest surmaotsuse saamist veel 31 aastat, surres lõpuks 96-aastaselt. Dr. Greger on öelnud, et kuigi vanaema imeline tervenemine oli põhjuseks, miks ta meditsiini õppima läks, jäi ta siiski teiste arstide kombel skeptiliseks, kuni 1999. aastal maailma ühes vanimas ja prestiižemas meditsiiniajakirjas The Lancet avaldatud dr. Dean Ornishi uuringuni, mis tõestas kõike seda, millest Pritikin rääkis ja iseenda ning oma patsientide (nagu Frances Greger) peal tõestanud oli – lühidalt, et südamehaigust pole võimalik elustiilimuudatustega mitte ainult aeglustada, vaid ummistunud artereid on võimalik puhastada (nagu Nathan Pritikini lahkaminegi tõestas). Selles uuringus oli dr. Gregeri jaoks must-valgelt piisavalt teaduslikku tõestust, et ka enda toitumist ja elustiili muuta. Tema jaoks on aga siiani jäänud müstiliseks asjaolu, et me oleme seda infot nüüdseks omanud 19 aastat ja selle aja jooksul on miljonid inimesed südamehaiguste tagajärjel surnud, sest see pole mitte ainult Eestis surmapõhjus nr 1, vaid ka USAs ja ülejäänud Lääne toitumis- ja elustiili viljelevates riikides.

Kuna juba südamehaigustest ja dr. Dean Ornishist juttu tuli, siis räägime ka tema kuulsaimast patsiendist – Ameerika endisest presidendist Bill Clintonist. Ta oli oma rämpstoiduarmastuse poolest väga tuntud ja kui sa näiteks guugeldad Bill Clintonit ja toitu, siis võid leida lõpmatult pilte temast hamburgeride ja karastusjookidega. Pole ka siis ime, et tal on pikk südamehaiguste ajalugu ja ta on läbinud mitmeid operatsioone. Bill Clinton ise aga arvas, et probleem on lihtsalt tema geenides, sest tal esines südamehaigusi perekonnas (ei tulnud kuidagi selle peale, et tegu võis ka olla perekonnas esinenud McDonaldsi menüü armastuses.) Dr. Ornish aga veenis teda, et tema saatus ei olene tema geenidest, sest kui ta muudab oma elustiili, siis muudab ta ka oma geene, mida ta on oma uuringutega tõestanud (me käsitlesime seda meeste tervisega seotud postituses). Samas Bill Clintonil siiski ilmselt oli ka geneetiline soodumus, sest väikesed muudatused toidu kalorsuse ja küllastunud rasvade vähendamisel ei toonud talle eriti mingit kasu ning dr. Ornish veenis teda, et mõõdukad muudatused ei ole tema puhul enam piisavad, et haiguse süvenemist ära hoida, kuid tema uuringud olid tõestanud, et suured muudatused toovad enamike inimeste puhul kaasa ka suured tulemused. Bill Clintonil oli ka põhjus edasi elamiseks: tema motivatsiooniks oma toitumist ja elustiili muuta, oli „oma tütar tema tulevasele abikaasale pulmas üle anda, näha oma lapselapsi sündimas ja kasvamas.” Eelpool olevast meeste tervisega seotud postitusest saad täpsemalt lugeda, milliseid elustiilimuudatusi dr. Dean Ornish oma patsientidele soovitab ja need on ka täpselt need, mida Bill Clinton alates 2010. aastast järgib. Ta sai küll oma armastatud burgereid edasi nautida, kuid nüüd olid need tehtud sojast või ubadest. Bill Clinton räägib palju oma tervisest ja toitumisest ning ütleb avalikult, et need elustiilimuudatused päästsid ta elu. Ma olen kuulnud ühes pool aastat tagasi antud intervjuus teda mainimas, et ta on 70-aastaselt oma perekonnas kolme põlvkonna nii meeste kui naiste arvestuses vanim elusolev inimene. Seega tundub, et Bill Clinton on tõesti oma elustiilimuudatustega oma geenidele juba praegu koha kätte näidanud. Tema käest on seda paljudes intervjuudes ka küsitud, et kas polnud raske neid elustiilimuudatusi ette võtta ja neid järgida, kui arvestada tema eelnevaid väga ebatervislikke toitumisharjumusi, mille peale ta on vastanud: „see pole raske, kui sa oled läbinud mitmekordse südameoperatsiooni ja sul on soov oma lapselapsi kasvamas näha”. Kõik oleneb, mis on inimese motivatsioon! Kas elada selleks, et süüa, või süüa selleks, et elada?

Ka olen juba kuskil postituses maininud Ameerika Kardioloogiakolledži endist direktorit Kim Williamsit, kelle öeldud ühte tsitaati ma väga armastan: “Mul ei ole midagi suremise vastu; ma lihtsalt ei taha, et see oleks minu süü.” Tema lugu on väga huvitav selles mõttes, et tegu on kõrgeltharitud arstiga, kardioloogiga, kes peaks nagu teadma kõike selle kohta, mis meie südamele hea ja halb on, ning keda meiesugused kodanikud peavad tõeliseks spetsialistiks, kuid ta räägib avalikult sellest, kuidas talle kunagi midagi toitumise kohta ei õpetatud ja seega ta järgis pimedalt Ameerika Südameassotsiatsiooni poolt soovitatud „tervislikku elustiili” ja sama soovitas ka oma patsientidele – tead küll seda, mis lubab absoluutselt kõike „mõõdukalt” tarbida, sest pole olemas „häid ja halbu toiduaineid”, punane liha tuleb valge vastu vahetada jne. Üldiselt see sama, mida meiegi siin päevast päeva kuuleme. Millegi pärast aga vaatamata sellele „tervislikule elustiilile” avastas lugupeetud kardioloog 2003. aastal olles 49-aastane, et tema LDL-kolesterool (südamehaiguste üks riskifaktoritest) oli 4,4 mmol/L (normaalne näitaja alla 1,1 mmol/L). Selge – halvad geenid ja vanus! Sest ta juba elas ju „tervislikult”!

Oma elustiili uue pilguga hakkas ta vaatama pärast ühe oma patsiendi olukorra imelist paranemist. Nimelt oli ta samal aastal teinud ühele oma patsiendile skaneeringu ja avastas, et ta on väga kõrge riskiga isheemiatõvega patsient. Kuus kuud hiljem tuli sama patsient tagasi ja tema olukord oli normaliseerunud. Tuli välja, et patsient oli järginud dr. Dean Ornishi südamehaiguste tervenemise programmi, mis hõlmas taimset toitu, füüsilist aktiivsust ja meditatsiooni. Patsiendi sõnul oli valu südame piirkonnas (stenokardia) kadunud 6 nädala pärast alates programmiga liitumisest. Selle peale luges dr. Williams dr. Dean Ornishi teadusartikleid südamehaiguste kohta ning otsustas ka enda toitumist muuta, et näha, kas sellel on mingit efekti tema kolesteroolile, vaatamata tema „halbadele geenidele”. Ta ise on seda kirjeldanud järgmiselt: „Ma arvasin, et ma toitusin tervislikult: ei mingit punast liha ega praetud toitu, natukene piimatooteid, veidi kala ja nahata kanarinda. Kuid kerge veebiotsing näitas, et mu kanarinda sisaldanud toidus oli suurem kolesteroolisisaldus (84 mg/100 g) kui sealihas (62 mg/100 g). Sel samal päeval muutsin oma toitumise kolesteroolivabaks, kasutades poodides ja restoranides pakutavaid „lihaasendajaid”. 6 nädala pärast oli mu LDL-kolesterool 2,3 mmol/L.” Ehk siis 6 nädalaga langetas ta seda toitumisega pea 50% võrra. Ta leidis palju vastuseisu kui soovitas samu muudatusi oma patsientidele: teda süüdistati „radikaalse” toitumise propageerimises, mis põhineb ainult ühe inimese – tema enda – kogemusel, samuti, et ta on mõjutatud „tööstuse” poolt, millest ta ei saanud päris täpselt aru, et mis tööstus see selline on, sest erinevalt liha-, piima-, muna-, karastusjookide jne tööstusest, kellel on omad huvid spetsialistide mõjutamiseks, mida me käsitlesime  siin, pole olemas „tööstust”, mis saaks kasu elustiilimuudatuste tegemisest ja inimeste tervenemisest 🙂

Siinkohal võiks ära ka tuua dr. Dean Ornishi uuringute kriitika. Põhimõtteliselt on tema uuringute puhul esiteks probleemiks see, et need pole suured ja ei hõlma sadu inimesi, mis on igati arusaadav kui keegi pole huvitatud selliste uuringute rahastamisest, siis ei jäägi muud üle, kui anda endast maksimum olemasolevate ressurssidega. Teiseks „probleemiks” on paljude arvates see, et kuna tema programm hõlmab peale toitumise muutmise ka muid elustiilimuudatusi nagu füüsilist aktiivsust, meditatsiooni stressiga toimetulekuks, suitsetajad peavad suitsetamise maha jätma (kõik ju riskifaktorid) jne, siis ei saa päris täpselt väita, et mis see siis täpselt on, mis mõjub. Ja toitumise puhul on veel oluliseks ka see, et välja ei jäeta ainult loomseid toiduaineid, vaid kuna tegu on NATURAALSE taimse toitumisega, siis ka rafineeritud suhkrud, rafineeritud teraviljad ja muu töödeldud toit (k.a töödeldud vegantoit). Minu meelest on see täiesti absurd, sest keda see huvitab, mis täpselt mõjub, kui sa oled 65-aastaselt saadetud kohutavate valudega koju surema ja 3 nädalat pärast nende muudatuste tegemist oled võimeline ilma igasuguse valuta iga päev 16km kõndima ja oma elu veel 30 aastat nautida! Keda see huvitab, kui see töötab! Ja kas meil on veel vähe neid iseseisvaid uuringuid, mis tõestavad, et suitsetamine on halb ja tulekski maha jätta? Sama toitumise kohta. Me ei räägi siin paarist väikesest dr. Dean Ornishi uuringust, vaid kui väga paljud uuringud näitavad ikkagi samas suunas, siis mis mõtet on sel teemal vaielda, vaid tulebki kõik, mis töötab, kasutusele võtta kui on soov oma tervist parandada ja elukvaliteeti tõsta. Suure tõenäosusega polegi see üks kindel asi, millega oma eesmärki saavutada, vaid erinevate komponentide summa – täpselt samuti ei haigestu keegi vaid ühe riskifaktori olemasolul, vaid erinevate asjade (ebatervislikud harjumused nagu suitsetamine, toitumine, sohval istumine, stressirikas elu, mürgiste kosmeetikatoodete oma nahale määrimine jne) koosmõjul.

Mis puutub „radikaalsetesse” elustiilimuudatustesse, siis iga kord, kui ma midagi sellist loen või kuulen, meenub mulle südamekirurgi dr. Caldwell Esselstyni, kes on samuti Bill Clintoni arst, tsitaat: „Some people think the “plant based whole foods diet” is extreme. Half a million people a year will have their chests opened up, and a vein taken from their leg and sewn into the coronary artery. Some people would call that extreme.” (“Mõned inimesed arvavad, et naturaalne taimne toitumine on ekstreemne. Pool miljonit inimest aastas lasevad oma rindkere lahti lõigata, oma jalast veeni võtta ja selle oma südamearterisse õmmelda. Mõned inimesed nimetaksid seda ekstreemseks.”). Ma olen osalenud mitmel südameoperatsioonil ja ma võin kinnitada, et see on VÄGA ekstreemne, mida sinuga sellel operatsioonilaual tehakse, kuidas su rindkere lahti raiutakse ja terve operatsioonituba on su veresoonte kärsatamise haisu täis. Ja ega see, mis järgneb, pole ka mingi naljaasi – sa suudad vaevu mõned sammud teha ja kardad veel aasta pärast operatsiooni, et su süda võib iga väiksema liigutuse peale seisma jääda. Lisaks ei anna see operatsioon sulle absoluutselt mingit garantiid – kui sa samas vaimus jätkad, oled (mõne) aasta pärast jälle uue ummistusega opilaual. Küll ja küll neid patsiente nähtud (ka hilisemates lugudes näed seda)! See operatsioon võib mõnel juhul su elu päästa – tõesti, kui su veresooned on juba 70% võrra blokeeritud, siis pole võib olla kõige mõistlikum riskida ja hoida pöialt, et midagi ei juhtu seni, kui sa oma toidulauda korda sead, kuid kui sul on võimalik tegutseda enne sellesse olukorda jõudmist, siis ei ole ükski elustiilimuudatus liiga “radikaalne”, et mitte sinna operatsioonilauale jõuda ja lasta oma rindkere lahti lõigata.

Südamehaigustest sai räägitud, vaatame nüüd näiteks 2. tüüpi diabeeti. Ma arvan, et Marc Ramirezi lugu on väga tüüpiline sellele, milline üks keskmine patsient on (rohkem kui 1 valest elustiilist tingitud haigus), ja mis ühe keskmise patsiendiga meditsiinisüsteemis juhtub (aastatega tuleb ravimeid aina juurde ja juurde, kuid tervis läheb järjest kehvemaks). Tegelikult ei ole see ühe inimese, vaid suure perekonna lugu ning näitab mis juhtub, kui sa lõpetad uskumise, et kõik su probleemid tulenevad su geenidest ning otsustad asjade muutmise enda kätte võtta. Tegu on endise sportlasega (ameerika jalgpall), kelle puhul peaks haigestumise tõenäosus olema ju isegi keskmise inimesega võrreldes väiksem, sest vähemalt ei istunud ta pool elust oma tagumikku laiaks nagu enamik meist 🙂 2002. aastal sai ta 2. tüüpi diabeedi diagnoosi. Esialgu alustas ta Metforminiga, mille doos tõusis varsti 500mg-lt 1000mg-le päevas. Vaatamata sellele oli glükoositase ikkagi kontrolli alt väljas ja seega kirjutati välja järgmine ravim Januvia (sitagliptin). Siis avastati, et vererõhk on ka kõrge, sai selle vastu ravimi. Seejärel oli ka kolesteroolitase kõrge ja sai selle vastu statiinid. 10 aastase perioodi jooksul, 2002-2012 oli ta lõpuks 5 erineva ravimi peal: insuliinisüstid ja 2 suukaudset diabeediravimit, ravimid kõrge vererõhu ja kõrge kolesterooli vastu. Lisaks neile probleemidele oli ta rasvunud, ta ei maganud hästi, tal olid erektsiooniprobleemid, psoriaas ja kõrvetised. Ja kusjuures ei olnud nii, et ta oleks lasknud asjadel lihtsalt minna, vaid ta püüdis 2 aastat enne ravimite võtmisega alustamist teha seda, mida meditsiiniline personal tavaliselt kõigile soovitab: ta püüdis kaloreid lugeda, püüdis süsivesikuid arvestada, toiduportsjonite suurust vähendada, rohkem trenni teha, vähem süüa. Ta proovis neid kõike ja ta võis isegi umbes 5-7kg kaotada ja end veidi paremini tunda, kuid nüüd tagasi vaadates saab ta aru, et ta oli ikka haige, sest oli sunnitud ikkagi kõiki neid ravimeid igapäevaselt tarbima.

Ta oli diabeedi diagnoosi saades 43-aastane ning ta polnud mitte üks gramm üllatunud, sest nii kaua kui ta end lapsepõlvest mäletas, neelas ta ema diabeediravimeid ning olukord läks aastatega järjest hullemaks: varsti pidi insuliini süstima. Tema ema oli diabeetik 33 aastat, talle siirdati neer, oli mitmeid aastaid pime, aastaid dialüüsi peal (neeruasendusravi – kuna neerude ülesanne meie kehas on mürkaineid eemaldada ja kui sul neerud ei tööta, siis aheldatakse sind mitu korda nädalas vastava masina külge, mis neerude töö ära teeb, sest vastasel juhul sa sureksid), 2 infarkti, elu lõpus vajas südameoperatsiooni, millest ta ei paranenudki ja suri 61-aastaselt. Kui üks õde välja arvata, siis oli 2. tüüpi diabeet lisaks emale veel kõigil Marc Ramirezi ülejäänutel 6 õel-vennal. Kõige vanem vend oli olnud diabeetik umbes 10 aastat, kuni sai pankreasevähi ja suri 41-aastaselt. Vanimal õel oli samuti 2. tüüpi diabeet. Noorim õde on olnud diabeetik umbes 15 aastat, süstib insuliini, lisaks on kõrge vererõhk ja kolesteroolitase, võtab palju erinevaid ravimeid. Marc Ramirezi kaksikvend on 50-aastane, on olnud diabeetik umbes 17 aastat, palju ravimeid, kõrge kolesterool, kõrge vererõhk. 44-aastasel nooremal vennal on olnud infarkt, on diabeetik olnud 30 aastat, tal on olnud uue neeru ja pankrease siirdamine, ta on pime, 1 jalg on amputeeritud, teeb dialüüsi 3 korda nädalas, võtab absoluutselt iga päev 25 erinevat ravimit, läbis just kilpnäärme operatsiooni. Seega kuulis Marc Ramirez terve oma elu, et asi on geenides ja et sa ei saa ise midagi sinna parata. Ta kasvas juba selle teadmisega üles, et see on ühel päeval tema saatus.

Naise vanemad tõid neile 2011. aasta lõpus dokumentaalfilmi “Kahvliga skalpelli vastu“ (“Forks over knives”, ka eesti keeles saadaval) ja avastasid enda jaoks dr. Neal Barnardi, kellest on olnud juttu päris mitmes varajasemas postituses. Nad lugesid tema diabeedist rääkivat raamatut ja kui nad said aru rasvade rollist rakkudes, läksid nad päevapealt üle naturaalsele taimsele toidule. Ta ütleb, et ta sööb, siis kui ta on näljane, 3-5 korda päevas, ta ei loe kaloreid ega makrotoitained (süsivesikuid, valku, rasvu) ega piira toidu kogust. Ta vaid keskendub toidu kvaliteedile ja ei söö kolesterooli ning küllastunud rasvu sisaldavaid toite. Ta nägi oma vereanalüüsides paranemist esimese 3 nädala jooksul: kolesterool kukkus selle ajaga 1,3 mmol/L võrra, triglütseriidid 0,9 mmol/L võrra, HbA1c (glükohemoglobiin – 3 kuu keskmine veresuhkru tase) 10,5-lt 8,1-le (normaalne on alla 6) ja oli selle aja jooksul kaotanud umbes 6kg kaalu. Ravimite annuseid (eelkõige veresuhkur) oli vaja alandada juba 3-4 päeva pärast, sest glükoositase hakkas kukkuma. 2 kuu pärast oli ta saanud lahti kõigist oma ravimitest ja 3 kuu pärast oli kaotanud 23kg (118kg-lt 95kg-le). Ehk siis 10 aastat läks ta tervis kogu aeg allamäge vaatamata ravimite tarvitamisele ja toitumise muutmisega sai 2 kuuga kõikidest oma ravimitest lahti ja 3 kuuga kaotas suure osa oma ülekaalust. Ta oli väga kurb, et mitte ükski arst talle kunagi sellest võimalusest 10 aasta jooksul ei rääkinud. Nüüd on üle 6 aastat möödas, ta on säilitanud oma kehakaalu, ei tarvita mingeid ravimeid, tema glükoos, kolesterool ja vererõhk on normaalsed. Samuti kadusid ära erektsiooniprobleemid, psoriaas ja kõrvetised. Ta ütleb, et tunneb end paremini kui noore jalgpallurina. Tema vanim õde nägi, mida Marc Ramirez oma abikaasaga tegid ning tegi samuti elustiilimuudatused, mis aitas tal samuti Metforminist ja muudest diabeediravimitest vabaneda. Sõnum, mida Marc Ramirez tahab inimesteni viia ongi see, et ärge laske oma geenidel oma saatuse üle otsustada.

Järgnevalt veel lühemaid ja pikemaid lugusid sellest, kuidas inimesed on oma kroonilised meditsiinilised probleemid kontrolli alla saanud, tihti tõestades arstidele, et asi pole geenides ja et paranemine ON võimalik, sest üldiselt ütleb iga patsient, et kõik arstid, kellega nad on rääkinud, väidavad, et näiteks 2. tüüpi diabeet on progresseeruv haigus ja sellest pole võimalik enam lahti saada. Kõik need inimesed toituvad naturaalsest taimsest toidust ehk siis kõigest sellest, millest eelmine kord sai räägitud: kõrge toitaine- ja madala energiatihedusega toidust, tavaliselt välistades loomsed ja töödeldud toidud. Nagu alati tuleb oma kriitikameel siiski säilitada, sest mõne loo puhul on arusaadav, et inimene veidikene katsetab ja ei pruugi päris täpselt (veel) mõista, kuidas tasakaalustatult taimsest toidust toituda.

Ka ei saa eeldada, et nad kõik 100% nii toituvad. Mõnes loos võid näha, et inimene mainib selle ära, kui suurel määral ta nii toitub, kuid enamasti me ei tea seda. Mina isiklikult ei toitu ka 100%. Kodus küll, mis on siiski valdav enamik ajast, kuid näiteks just sel nädalavahetusel olin Pariisis ja kuna seltskond oli suurem, siis ei saanud eeldada, et kõik minuga mingisse lahedasse veganrestorani tulevad – seega maandusime ühel korral näiteks Itaalia restoranis, kus mu parim variant oli süüa juustuga salat. See oli kohe kindlasti mul esimene kord 2018. aastal juustu süüa ja ausalt ei mäletagi eelmist korda… Alati on võimalik restoranis omad nõudmised esitada (sa ei pea ju sööma salatile lisatud kana, kala või juustu) ja ma kindlasti teeksin seda, kui mul oleks aktiivses seisus krooniline haigus, kuid kuna ma söön nii harva väljas ja seekord ka suure seltskonnaga, siis ma ei näinud sellel mõtet. Samuti eelmisel nädalavahetusel käisime elukaaslasega lõbustuspargis ja ma sõin ühe jäätise, mis on töödeldud piimatoode ja kohe kindlasti mitte tervisetoode 🙂 Aga tõesti, ma teen seda üliharva, ja ma ei tee nendest harvadest kordadest numbrit. Samuti on inimeste füüsiline aktiivsus erinev – mõned mainivad, et on oma tulemused saavutanud igasuguse füüsilise aktiivsuseta. Ka võivad need lood olla selles mõttes piiratud, sest me ei saa kogu infot, mida nad teevad ja/või ei tee – inimesed võivad vahel teha/mitte teha olulisi asju, mis nende tervist mõjutavad ilma, et nad ise sellele mingit tähendust omistaksid ja peaksid oluliseks mainida. Kokkuvõttes, mis ma tahan öelda, et need lood on subjektiivsed ja kirjutatud inimeste endi poolt just sellisel moel nagu ma olen need sinuni toonud. Mul on täpselt sama palju informatsiooni, millest lähtuda.

II TÜÜPI DIABEET:

• Minu veresuhkur langes naturaalse taimse toitumisega 48 tunniga 14,5 mmol/l-lt 7,2-le (mõõdetud enne hommikusööki). Täiesti hämmastav! Ma olen söönud õunu, apelsine, kartulit, sibulat, tomatit, paprikat, täisteraleiba ja –pastat jne. Jätsin välja liha ja rasva. Peamine erinevus mu tavalise toitumisega ongi umbes 50% rasvalt minek peaaegu 0% rasvale (või misiganes % taimses toidus naturaalset rasva esineb). Ma olen seda asja uurinud ja tundub, et insuliiniresistentsuse probleem seisneb selles, et lihas- ja maksarakud on rasva poolt ummistatud ning seetõttu jääb glükoos verre ning tõstab selle liiga kõrgeks. Järgneva ööpäevaga langes veresuhkur 6,4 mmol/l –le. Kusjuures ma sõin eelmisel päeval üsna palju, sh palju kartulit ja isegi 225g madala rasvasisaldusega sojaliha. Järgmisel päeval oli 5,8 mmol/l ehk siis 96 tunniga 14,5-lt 5,8-le sel viisil toitudes. Ma pean mainima, et mu toitumine oli eelnevalt jube: ilmselt pool kilo rasva ja suhkrut iga päev. Minimaalselt. Seega hüpates selliselt toitumiselt puu- ja köögiviljade söömise peale… Mu nägemine hakkas viimasel ajal uduseks minema, mis hirmutas mind tõsiselt, enne seda polnud mul mingeid sümptomeid, kes teab, kui kaua mul juba diabeet on olnud. Ma ei võta mingeid ravimeid, ma ei tahtnud ravimeid võtta, vaid soovisin enne proovida kõrget veresuhkrutaset toiduga kontrollida. Siiani on hästi läinud. Ja toidu maitse ning tekstuur on imelised. Isegi puu- ja köögiviljad toorelt, nii mahlased ja magusad…muudab söömise nii naudivaks, kui toit ei ole üleküllastatud rasva, soola ja suhkruga!

Dominica: Antud inimene ilmselt elas diabeediga juba pikka aega. Arvatakse, et meie seas on tegelikult suur hulk inimesi, kes ei teagi oma haigusest. Seetõttu on oluline ikkagi igal inimesel teada enda kohta mõnda olulist numbrit ja nende vastavust standarditega: näiteks oma kehamassiindeksit, ümbermõõtu, veresuhkrut, vererõhku, mõnda näitajat tüüpilisest vereanalüüsist, et vältida olukorda, kus sa saad oma haigusest teada siis, kui juba sümptomid ilmuma hakkavad. See on väga individuaalne, millal need tekivad ja millise raskusastmega. Oluline on neile jälile saada võimalikult kiiresti, et hakata tööle selles suunas, et olukord hullemaks ei läheks. Muidugi veel parem oleks kõike seda ennetada. Vaatamata kõrgele veresuhkrutasemele antud inimene ravimeid ei võtnud, seega ta sai lihtsalt oma toitumist muuta, samal ajal jälgides oma veresuhkrut, kuidas see neile muudatustele reageerib. Kuna ta läks põhimõtteliselt enda jutu järgi toitumise osas ühest äärmusest teise, siis ei ole nii suured muutused väga üllatavad, aga siiski ta räägib vaid esimesest 4 päevast, elu kroonilise haigusega on aga pikk teekond. Kuna ta juba kolmandal päeval lisas oma toidulauale sojaliha, siis ei pruugi, kuid võib juhtuda, et ta on teel saamaks rämpstaimetoitlaseks, millel on omad ohud. Ütleme nii, et ta oli tööl ja tal polnud muud varianti kui süüa veganburger, siis on okei, sest see sojalihast tehtud kotlet on kindlasti parem kui see, mida ta varem sõi. Osad inimesed vajavad seda vahepealset etappi, et see muutus poleks liiga suur ja järsk, sest olgem ausad – need tooted maitsevad hästi ning teevad ülemineku kergemaks. Kuid samas ei maksa unustada, et ka need on töödeldud tooted, millega pole mõtet tervise seisukohast liialdada: mõni väga terviseteadlik omnivoor võib olla tervise seisukohalt paremas seisus kui ebatervislik taimetoitlane.

• Sain aastaid tagasi 2. tüüpi diabeedist lahti 45 päevaga. Ei uskunud, et näen kunagi seda päeva, kus uimasest, nõrgast, minestamise äärel olevast inimesest saab jooksja ja jalgrattaga sõitja. Kõik tänu naturaalsele taimsele toitumisele.
• Minu abikaasa oli 2. tüüpi diabeetik 16 aastat ja üritas oma veresuhkrut kontrollida vastavalt riiklikele diabeetikutele antavate juhistele, kuid need ei toiminud. Olles toitunud naturaalsest taimsest toidust mõne päeva, langes ta veresuhkur 16 mmol/l-lt 8,9 peale. Nüüd on ta toit ka madala rasvasisaldusega, tema veresuhkrutase on normaalne ja ta sai oma diabeediravimist (Metformini) lahti!

Dominica: Olles kursis diabeetikutele antavate soovitustega, siis mina küll ei imesta, et neid järgides oma veresuhkrut kontrolli all ei suudeta hoida, vaatamata lisaks ravimite tarvitamisele. Mina näiteks oma vanaemale ei julgenud seda brošüüri viia, sest kuigi seal on ka palju asjalikku, siis tundub ikkagi väga kummaline kui seal toidukordade näidetena toodud piltide peal vaatavad vastu ilmselgelt poest ostetud töödeldud küpsised, jäätis, koogitükk, saiake, pizzalõik, magusad jogurtid jne ning soovitatakse veresuhkrut tõstvate magustusainete (suhkur, mesi) asemel kasutada veresuhkrut mitte tõstvaid magustusaineid nagu aspartaam, mille puhul tuuakse isegi välja, et selle kasutamisel piiranguid pole!!! Tüüpiline näide sellest, kuidas mõeldakse vaid ühele asjale (siinkohal siis veresuhkrule) ja jäetakse tähelepanuta inimese üleüldine tervis. Kas keegi meist, olgu terve või haige, peaks üldse sööma mingit kahtlast tööstuslikku ülimagusat tabletikest? Mina eelistan küll, et inimesed pigem tarvitaksid mett või tavalist suhkrut – kuigi mitte kindlasti tervislik, siis vähemalt on inimesel võimalik näha, mida see tema tervisega teeb ja kontroll selle üle, aspartaami ja muude kunstlike magustajate puhul pole sul õrna aimugi, mis sel magusal, kuid su veresuhkrutasemele mitte mingit mõju omaval keemilisel tabletikesel pikaaegsel tarbimisel su tervisele on.

• Ma pidin nädalaga oma diabeediravimitest loobuma, sest läksin selle ajaga olukorrast, kus suutsin vaevu oma veresuhkrut kontrollida, olukorda, kus veresuhkur oli „liiga” kontrollitud ehk siis veresuhkur langes alla normi (hüpoglükeemia).

Dominica: Hüpoglükeemia on ohtlik ja muutused võivad mõne inimese puhul tõesti väga kiiresti toimuda (nagu võib ka siin toodud mõnest näitest näha) – seega ma ei väsi kordamast, et kui sa juba võtad mingeid ravimeid, siis ei saa päris omapäi toimetada. Kindlasti tuleb oma elustiilis mingeid muudatusi tehes end rohkem kontrollida (veresuhkur, vererõhk), oma enesetunnet tähele panna ja konsulteerida oma perearstiga, kes saab vajadusel hakata ravimidoosi alandama. See ei ole ju loogiline, et sa võtad oma vana elustiili järgi seatud ravimidoosi samas mahus, muutes vaid võrrandi ühte komponenti: kui sa muudad ühte (elustiil), siis tuleb muuta ka teist (ravimid).

• Tänu naturaalsele taimsele, suhkru-, õli- ja soolavabale toitumisele suutsin edukalt oma 2. tüüpi diabeedist lahti saada. Ma sain diagnoosi 4 aastat tagasi, kuid ausalt öeldes ei teinud ma esimesed kaks aastat mitte midagi oma toitumise suhtes ega võtnud ka vastu oma arsti tahtmist mingeid ravimeid. Seejärel läksin üle vegantoidule 2 aastat tagasi, kuid alles viimased 8 kuud, kui ma loobusin kõigist töödeldud toitudest ja lõpetasin toidu valmistamisel soola, õli ja suhkru kasutamise, tõid suure muudatuse. Ma olen kindel, et kui oleksin kohe õli-, suhkru- ja soolavaba naturaalset toitu söönud, oleksin juba palju varem oma haigusest lahti saanud. Ma söön palju süsivesikuid ja rohelisi köögivilju: pruuni riisi, ube, kartuleid, aurutatud brokolit ja porgandeid jne. Ma kaotan tasapisi ka kaalu – 68kg veel minna. Kuid mu arst selgitas, et õlide ja töödeldud toidu eemaldamine on võimaldanud mu kehal insuliinitundlikkust tõsta. Mul on terve perekond diabeetikud ja kõik kardavad süsivesikuid! Info, mis diabeetikutele antakse on vastupidine: süsivesikud ei ole vaenlased, vaid selleks on rasv. Rasv takistab insuliinil töötamast nii nagu ta peaks. Sa võid süsivesikud kõrvaldada ja ajutiselt aitab see veresuhkrutaset kontrolli all hoida või sa võid rasva oma toidulaualt eemaldada ja saada haigusest lahti. Eks iga inimene on erinev sõltuvalt sellest, kui kontrollimatu nende veresuhkur on, aga mina tarbin edukalt puuvilju, mis on ju lihtsüsivesikud. Mul on veel palju kaalu vaja kaotada, et terveks jääda, kuid ravimitest lahtisaamine oli suureks motivaatoriks.

Dominica: Selles loos on mitu tähelepanuväärset punkti. Esiteks, ilmselt on tegu tüüpilise rämpstaimetoitlasega, kes välistas küll kõik loomsed toiduained, kuid sõi suurel hulgal rafineeritud teravilju (valge riis, makaronid, valge jahu, sai, saiakesed, koogikesed jne), rafineeritud suhkruid sisaldavaid tooteid, lihaasendajaid, võib olla käis palju väljas söömas või tellis toitu koju jne. Sest on raske olla nii suures ülekaalus kui sa oled 2 aastat söönud seda, mida keskmine eestlane arvab, et üks vegan sööb ehk siis „muru”, kapsast ja porgandeid 🙂 Muutus tervises leidis aset alles siis, kui ta kogu selle töödeldud kraami oma toidulaualt eemaldas ja hakkas toitu valmistama ise naturaalsetest algproduktidest. Teiseks, diabeetik ei pea kartma süsivesikuid, mis tulevad naturaalsetest toiduainetest. See on täiesti ebaloogiline, et näiteks juba eelpool mainitud diabeetikutele antavates juhistes on pildid rafineeritud teravilja ja suhkrut sisaldavatest toodetest (küpsised, kook, saiakesed) ja samal ajal õpetatakse neid kartma looduslikku puu- ja köögiviljadest tulevaid süsivesikuid! Kolmandaks, ilmselt arvas see inimene ja terve tema perekond, et asi on geenides, sest KÕIGIL on ju diabeet. Samas muudad oma toitumist ja tuleb välja, et sa oled „erand”. Neljandaks, sa ei pea isegi olema veel normaalkaalus, et oma haigusest ja ravimitest loobuda. 68kg on ikka veel väga suur ülekaal!

• Ma loobusin ravimitest 2009. aastal ja mu veresuhkur pole lakke tõusnud. Mu HbA1c (kolme kuu keskmine veresuhkur) tase on 5% (see on normaalne tase).

I TÜÜPI DIABEET:

• Ma olen tüüp I diabeetik ja vajan insuliini terve oma elu, kuid kasutan seda tänu naturaalsele taimsele toidule palju vähem kui varem.
• Ma olen 1. tüüpi diabeetik, kes muutus äärmiselt insuliiniresistentseks. Ma olen viimase 3 kuu jooksul drastiliselt oma insuliinikogust saanud alandada ja ma hakkan end tasapisi jälle tundma sama hästi kui siis, kui ma olin veel palju-palju noorem. See on elustiilimuutus, mida tasub teha.

 

SÜDAMEHAIGUSED:

• 5 aastat tagasi oli mul kaks arterit 95% ulatuses blokeerunud. Nende asukoht takistas opereerimist – 3 arsti ütlesid mulle, et nad ei saa mitte midagi teha, kuni ma leidsin maailmaklassi südamearsti, kes siiski tegi operatsiooni ja paigaldas 3 stenti (veresoone toestamiseks paigaldatud toruke). Kõik oli korras mõni kuu, kuni mul tekkis jälle stenokardia (valu südame piirkonnas), kuid arst ei saanud midagi muud teha kui vaid mu ravimiteannuseid tõsta. Ma olin täiesti meeleheitel ja lugesin dr. Esselstyni raamatut ning sukeldusin pea ees naturaalsesse taimsesse toitumisse. Stenokardia möödus 42 päevaga. Ma räägin tõsiselt! Läksin kardioloogi juurde ja tal oli minu üle väga hea meel. Ma küsisin ta käest, miks ta mulle naturaalse taimse toitumise võimalusest midagi ei rääkinud, ja ta vastas, et 99% tema patsientidest ei taha midagi teada toitumise kohta, vaid soovivad tabletti või kirurgilist protseduuri, et probleeme lahendada. Ma olen avastanud, et ma pean olema väga ettevaatlik – õli ja juustu söömine võib mu pea väga lühikese ajaga silmusesse lükata. Dr. Esselstyn ütleb, et vaid üks halb toidukord võib teha palju kahju. Muide, ma võtan ikka veel kolesterooliravimit, kuid selle doos on oluliselt langenud, kuid ma olen lahti saanud kõigist muudest ravimitest.

Dominica: Antud patsiendil on väga tõsine haigus, ja kui nii mõnedki kroonilised haiged võivad oma elustiilis aeg-ajalt teatud kõrvalekaldeid lubada (nagu ma isegi), siis on olukordi, kus manööverdamise ruumi enam lihtsalt ei ole. Dr. Esselstyn on see sama, kelle tsitaati ma eelpool “radikaalsete” elustiilimuudatuste juures kasutasin. Samuti sai tema arvamust, mis puudutab “mõõdukalt võib kõike süüa”, veidikene käsitletud “iThrive!” dokumentaalseriaali IV osas  (see on lühike lõik, mis puudutab raskeid südamehaigeid, kui sind see info huvitab). Ma ei suuda ka päris sellest arsti loogikast aru saada, et inimesel pole enam MITTE ÜHTEGI võimalust oma olukorda lahendada ja on tiksuv pomm, aga toitumise muutmise võimalusest ka ei räägi, sest tavaliselt keegi ei taha seda kuulda. Seda võib meditsiinis palju kohata – ühelt poolt on see tingitud sellest, et meid tegelikult ei koolitada toitumise ja elustiilimuudatuste teemal ning teiseks põhjuseks ongi, et me eeldame, et niikuinii keegi peale tablettide muid keerulisemaid lahendusi ei taha kuulda. Patsiente peaks ikkagi antud võimalusest teavitama ja kui ta siis otsustab, et ta ei soovi, siis olgu, aga antud juhul oli inimene meeleheitel, kuid talle ei pakutudki seda võimalust, sest ülejäänud 99% ei ole huvitatud.

• Mulle tehti 2014. aastal angioplastika ja mulle öeldi, et mu koronaararter on 70% ulatuses blokeerunud. Ma läksin endast täiesti välja, sest ma olen sportlane ja arvasin, et ma toitusin tervislikult. Ma keeldusin statiine võtmast, kuigi mitu kardioloogi survestasid mind tohutult. Juhuslikult avastasin enda jaoks dr. Furhmani ja hakkasin vaikselt oma elustiili ja toitumist muutma. Täna sain tagasi oma hiljutise angioplastika tulemused – alla 50% ulatuses blokeerunud! Toreda kõrvalmõjuna kaalun ma nüüd 53kg kui varem oli raskusi säilitada 61-64-kilogrammine kaal (olen 162cm).    

Dominica: Dr. Furhmanist on ka olnud teistes postitustes juttu. Ta soovitab süüa kõige toitainerikkamaid toite ehk siis neid, millest me eelmises postituses rääkisime. Selle inimese näites näeme, et 4 aastaga on ta oma arterite olukorda suutnud parandada ehk siis sama, mida tegi Nathan Pritikin iseenda ja oma patsientidega ning mida dr. Dean Ornish on uuringutega tõestanud.

KOLESTEROOL:

• Ma olen 68-aastane naisterahvas, 162cm ja kaalusin 66kg. Tulin tagasi 2 nädalat väldanud sukeldumisreisilt (alustasin sellega alles 52-aastaselt) ja tundsin end „paksuna”, kuigi ma veetsin päevas umbes 5 tundi vee all. Kartsin minna rutiinsele arsti vastuvõtule, kus ma käin iga poole aasta järel, sest ma teadsin, et kõik numbrid on halvad: kolesterool, triglütseriidid ja silme ees terendasid 2. tüüpi diabeedi ravimid. Ma siis ei läinud. Siis helistas mu poeg ja ütles, et ta oli vaadanud dokumentaalfilmi pealkirjaga „Mida tervist!” (What the Health) ja nad oleksid selles nagu mind kirjeldanud: artriit, kõrge vererõhk, 2. tüüpi diabeet (olen 15 aastat olnud „eeldiabeetik”) ja kõrge kolesterool. Samuti olen alates 2009. aastast võidelnud kroonilise kõhulahtisusega, üritades seda Imodiumiga (loperamide – kõhulahtisusevastane ravim) kontrolli alla saada. Viimase paari aasta jooksul on kõik numbrid läinud halvemuse poole, olenemata sellest, milliseid muudatusi ma tegin (madal süsivesikutesisaldus, ei midagi valgest jahust ja suhkrust, magustoitudest loobumine jne). Ma siis vaatasin ka seda filmi ja järgmisel päeval tühjendasin oma sügavkülmiku ja ajapikku kõik muud kapid sealolevatest toiduainetest. Alustasin põnevusega uut teekonda. Esimesed paar nädalat oli raske, kuid nüüd ma tean, et ma suudan ja tahan jätkata. Ma olen 5 nädalaga kaotanud 3,5kg (ma ei tunne kunagi nälga) ja sain oma vereanalüüsid teada. Mu triglütseriidide tase on võrreldes eelmise korraga langenud 2,2 mmol/l-lt 1,5-le (peaksid jääma alla 1,7 mmol/l), mis on igati hea. Minu üldkolesterooli/HDL suhe langes 4,1-lt 3,2-le (peaks jääma alla 3,5). Mu glükoositase peaks olema 4-6 mmol/l. See on eelnevalt pidevalt olnud 6,1-6,4. Seekord oli 5,5! Mind 2009. aastast alates vaevanud seedeprobleemid on samuti täiesti kadunud! Ma olen nii õnnelik! Ma olen 68-aastane ja täiesti ravimitest vaba. Kui mina seda 68-aastaselt suudan, siis suudab seda igaüks. Minu sukeldumishobi on üks põhjustest, mis mind motiveerib selle eluviisiga jätkama: ma tahan olla terve, et saaksin sellega jätkata. 68 on veel liiga vara, et lõpetada endale meeldivate tegevustega tegelemine.      

Dominica: Ma arvan, et see oli tore lugu just seetõttu, et näitab, et vanusega EI pea kaasnema haigused ja kui need on olemas, siis on IGAS vanuses võimalik otsustada nendega tegelema hakata. Samuti, et 52-aastaselt on täiesti sobiv aeg hakata õppima uusi asju ja 68 on veel liiga noor, et nendega tegelemine lõpetada. Ja jällegi, et motivatsiooni olemasolu on oluline – miks sa tahad terveks jääda/saada? Ka mainitakse juba mitmendat korda mõnda terviseteemalist dokumentaalfilmi, mis inimeste silmad on avanud. Siin nimetatud „Mida tervist!” on minu teada Eesti Vegan Selts korraldanud selle näitamist, seega see ikka ringleb ka eestikeelsete subtiitritega kuskil ringi. Kui on võimalik neid dokumentaalfilme vaadata, siis ma väga soovitan – kusjuures ma ise ka vaatasin pärast oma diagnoosi mitmeid dokumentaale ja sealt sain esialgse info, mida ükski arst mulle kunagi ei rääkinud.

• Mu kolesteroolitase oli kogu aeg üle 5,9 mmol/l (peaks jääma alla 5). Mu arst tahtis mulle ravimid peale panna, sest see on „geneetiline”. Ma keeldusin öeldes, et ma suudan paremini. Loobusin 95% ulatuses õlist ja soolast ning järgisin rangelt naturaalset taimset toitumist. Mu kolesterool on nüüd 5,0.
• Minu kolesteroolitase oli 7,4 mmol/l, kui ma insuldi sain. Aastaga langetasin selle 3,5ni ja sain kõigist ravimitest lahti. Nüüd, peale 6 aastat, kui ikka toitun naturaalsest taimsest toidust, on see jäänud 3,5 tasemele.
• Sain just oma vereanalüüside vastused tagasi ja kardioloog oli šokeeritud kui kiiresti mu kolesteroolitase on langenud. Novembrist märtsini 7,2-lt 4,3-le (ma võtan samuti väikest doosi statiine). Ma olen nii õnnelik ja mõtlen nüüd, mis oleks saanud, kui ma oleksin järginud naturaalset taimset toitumist 100% ulatuses, mitte 80-95%.
• Täna 6 kuud tagasi sain infarkti. Esimesest päevast läksin üle vegantoidule ja nädal aega hiljem naturaalsele taimsele toidule. Mu üldkolesterool oli 9,4 mmol/l. Nüüd on see 2,6. See võttis mul umbes kuu aega, et numbrid hakkaksid allapoole liikuma ja mu Lipitori (kolesterooliravim) doos on langenud 40mg-lt 10mg-le. Lõpetasin Lisinoprili (vererõhuravim) võtmise, sest see tekitas mulle pearinglust ja mu vererõhk on nüüd 110/70 ravimiteta.

Dominica: Õigluse huvides peab märkima, et kolesterooli puhul leidub ka inimesi, kes ütlevad, et vaatamata sama menüü järgmisest on neil küll õnnestunud oma kolesteroolitaset langetada, kuid mitte vajalikule tasemele. Kuigi esimese asjana tahaks näha nende inimeste menüüd, sest see on lihtsalt nii tavaline, et inimesed arvavad, et nad juba toituvad tervislikult ja teevad kõik, mis võimalik, aga kui õnnestub nendega vestelda ja küsimusi esitada, siis ikkagi tuleb üht-teist välja, mille muutmine rattad käima paneb. Muidugi ei saa välistada, et umbes 1 inimesel 500st on päritud kõrge kolesterool, kuid seda enam peab pingutama ja oma kolesteroolitaseme pärast hoolitsema, sest mõtle, kui kõrge see veel siis on, kui sa käed üles tõstad ja otsustad, et lased asjadel omasoodu minna? Samuti on paljude inimeste lugudest näha, et n-ö „geneetiline” haigus, isegi kui see on arsti poolt paika pandud, osutub mitte olema geneetiline, kui inimene otsustab selle mõtte kahtluse alla seada. Kolesterooli puhul tuleb ka meeles pidada seda, et kui sa oled ülekaaluline, muudad oma toitumist ning hakkad selle tulemusena kaalu (ehk siis rasva) kaotama, võib kolesteroolitase alguses seetõttu isegi ajutiselt tõusta, kuni kaalulangus on lõppenud.

VÄHK:

• Mu abikaasal diagnoositi eesnäärmevähk 2007. aastal. Ta sai ravi ja haigus tundus olevat kontrolli all. Kuid aastate jooksul hakkas tema PSA (eesnäärme spetsiifiline antigeen) tase tõusma ning jõudis 18,7-ni (tulemust 4-10 peetakse juba kahtlaseks, mida edasi uurida). Mu tütar muutis aasta tagasi jaanuaris oma toitumist ning hakkas sööma naturaalset taimset toitu. Ta tegi sel teemal palju uurimistööd ja rääkis sellest ka meile, mille tulemusena muutsime augustis 2017 samuti oma toitumist – ma soovin, et me oleksime seda teinud aastaid tagasi. Saime just abikaasa tulemused tagasi ning PSA oli langenud 2,6-le!!! Ma ei suuda seda uskuda! Mu abikaasa on 70-aastane ja teeb jõusaalis trenni 4 korda nädalas.

Dominica: Dr. Ornish tõestas paari oma uuringuga, et eesnäärmevähk allub sellelaadsetele elustiilimuutustele.

Selliseid lugusid on nii palju, ma ei jõua neid kõiki kirja panna ja sina ei jõua neid lugeda. Kui sa inglise keelt valdad, siis neid leida on lihtne, kuid siiski tuleb valida usaldusväärsed allikad, sest Internetist võib teadupärast absoluutselt kõike leida. No ilmselt Bill Clinton ei valeta oma tervise kohta 🙂 Lisaks eelpooltoodule on inimesed leidnud, et antud elustiili muutused on positiivselt mõjunud kehakaalule, vererõhule, rasvmaksale, meeleolule (lahti on saadud antidepressantidest, ärevusest, paanikahoogudest), välimusele (inimesed väidavad, et nad näevad nooremad välja, et nende nahk näeb noorem välja jne), artriidile (näiteks esimest korda 10 aasta jooksul saavutati haiguses remissioon pärast elustiilimuutusi), psoriaasile, ekseemile, kroonilisele põsekoopapõletikule, üldse paljudele erinevatele kehas esinevatele põletikele (põletikud on toiduga väga seotud), autoimmuunhaigustele (näiteks luupus) ja nahaprobleemidele (akne), hulgiskleroosile, mentruatsioonivalule (seda võin ka omast kogemusest kinnitada, ma olin vanasti ikka pikali maas paaril esimesel päeval), silmade tervisele (vot seda oleks mul küll vaja, kuid kahjuks ei saa öelda, et ma oleksin selles osas erinevust tundnud), viljatusele (näiteks pärast 10-18 aastat katsetamist jäädi rasedaks pärast toitumise muutmist), verenäitajatele (näiteks aneemia kadus – selles osas ka isiklik kogemus, et mu rauatasemed tõusid) jne.

Kokkuvõttes, kui on mingi meditsiiniline probleem, siis alati tasub mõelda oma toitumisele ja muudele elustiilifaktoritele. Isegi siis, kui teie arst sellesse ei usu või ütleb, et asi on geenides (kuigi minu arvates peaks siis just eriti pingutama). Enne ei tea, kui pole proovinud – ja see ei tähenda nädalat aega, et seejärel käega lüüa ja väita, et see ei töötanud! Sa nägid, et inimestel läks vahel kaua aega, et tulemusi näha. Kahjuks elame kohe-ühiskonnas, kus on küll täiesti normaalne oma keha aastakümneid mürgitada, kuid tervenemise puhul me eeldame tulemusi silmapilk! Meie keha ei tööta nii. Tuleb aega anda. Kolm kuud suudab igaüks meist mida iganes teha (tervislikult toituda, trenni teha, raha koguda, midagi uut õppida vms), kui motivatsioon on olemas.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Hubbard, JD., Inkeles, S., Barnard, RJ. Nathan Pritikin’s heart. New England Journal of Medicine, 1985; 52.