iThrive: Rising from the Depths of Diabetes & Obesity

Ma elan õnnelikult: pääsemine rasvumise ja diabeedi sügavikust

“iThrive!” VIIES OSA: Põgenemine naudingu lõksust ja toidusõltuvuse luupainaja

Antud episood oli peamiselt toidusõltuvusest ja mitte nii väga diabeedist endast, kuid kui uskuda I osas rääkinud inimest, kes väitis, et 20% diabeetikutest on kõhnad, saab järeldada, et 80% on ülekaalulised ning kuna ülekaal ja 2. tüüpi diabeet käivad tavaliselt käsikäes, peab sellel olema mingi põhjus, miks inimesed tarbivad rohkem toitu, kui neil vaja on ja seega on toidusõltuvuse teema antud haiguse juures igati päevakohane käsitleda.

Rääkisid vaid 2 eksperti, kellest esimene oli neuroteadlane ja toitumise psühholoogia õppejõud Susan Thompson. Tuli välja, et ta ise on olnud nii toidu- kui narkosõltlane ning tema kogemuse järgi oli narkosõltuvusest kergem vabaneda kui suhkru- ja nisusõltuvusest. Ta nimetab suhkrut ja nisu narkootikumideks täpselt samuti nagu seda on kokaiin ja heroiin, sest ajuskanneeringud näitavad, et nad mõjutavad meie aju täpselt sama moodi, põhjustades meie ajus dopamiini tootmise, mis tekitab heaolutunde. Ülekaaluliste inimeste ajuskanneeringud aga näitavad, et nende dopamiiniretseptorid ei ole enam nii arvukad ja on vähetundlikud, mis tähendab seda, et väikesed kogused ei too enam rahuldust ja tegelikult tuleb suhkrut ja nisu tarbida juba mitte enam heaolu saavutamiseks, vaid selleks, et end mitte halvasti tunda! Täpselt nagu narkosõltlane alguses saab narkootikumide tarbimisest heaolu, aga hiljem on uus doos talle juba eluks vajalik, et end vähegi normaalselt tunda. Põhimõtteliselt sööd sa neid toite lihtsalt selleks, et mitte olla ärritunud, et kergendust tunda ja et suudaksid normaalselt funktsioneerida. Ta väidab, et tänapäeval tuleb 80% meie tarbitavatest kaloritest suhkrust, sest seda on lihtsalt kõikidesse toodetesse ja toitudesse lisatud. Seega me oleme neist sõltuvuses ja ei suuda neist loobuda.

Ta palus mõelda, mis on esimene asi, mis me oma lastele alates 6. elukuust hakkame andma. USAs on selleks nähtavasti teatud sorti riisist tehtavad hommikusöögihelbed (rice cereal), mis on valmistatud riisijahust ning seega muudavad nad oma lapsed suhkrust ja jahust sõltuvaks juba nii vara nagu 6. kuust alates ning pärast seda ei ole meie eludes enam ühtegi päeva, kui me neid kahte komponenti ei sööks. Ma ei olegi kursis, kas meil Eestis on midagi nii väga konkreetset, mida me oma lastele andma hakkame, kuid eks igaüks saab enda ja oma tuttavate peale mõelda, mida me oma beebidele pakume ja kuidas taoline toit nende maitsemeeli, harjumusi ja valikuid tulevikus võiks mõjutada. Ta pööras tähelepanu ka lastemenüüdele restoranides, mis absoluutselt täielikult koosnevad rämpstoidust. Lisaks sellele on meil kultuur, kus ei aktsepteerita inimesi, kes ütlevad “ei” pakutud koogitükile ning neid hakatakse selle eest kiusama, tehes seltskonnas tervisliku toitumise raskeks ja millekski häbiväärseks. Pole mõistmist, et meie toidus on mürgised ja sõltuvust tekitavad koostisained, mille tarbimise tagajärjel jäävad inimesed raskelt haigeks ning surevad. Ühe hiljutise uuringu järgi sureb ülekaalust tulenevatesse haigustesse 4 miljonit inimest igal aastal, olles sellega surmapõhjus number üks. Toidusõltuvust ei mõisteta ja raske on selgitada, miks sa ei saa seda ühte pakutud küpsist vastu võtta, sest seejärel sa lihtsalt ei suuda enam peatuda ja sööd terve selle paki ära.

Tema sõnul on 3 peamist viisi, kuidas meie aju kaalulangust takistab. See on seotud tahtejõu, tunnetatava nälja ja isude ületamisega. Aju on meie kaitsemehhanism ja kui ülekaaluline inimene otsustab kaalu kaotamiseks toidust saadavaid kaloreid vähendada, siis meie aju näeb seda kui ohumärki ning hakkab sellele soovile vastu töötama. Tuleb välja, et tahtejõudu on võimalik mõõta ning see asub meie ajus kindlas kohas, millel on palju ülesandeid ning kui see on ülekoormatud, siis see lõpetab pärast 15 minutit töötamise. Tahtejõu seisukohast tähendab see seda, et sa ei suuda sel momendil teatud asjadele vastupanu osutada, annad alla, ei suuda õigeid otsuseid vastu võtta jne. Seega olukorras, kus sa oled terve päeva seda osa oma ajust kasutanud, oled sa õhtuks nii väsinud, et sa lihtsalt lähed kergema vastupanu teed. Isegi, kui sa tead toitumisest palju, mida sa peaksid sööma, mis on tervislikud ja ebatervislikud toidud jne – see kõik on täiesti ebaoluline, et teha sellel momendil õige otsus. Enamasti ei ole probleemiks see, et inimesed ei teaks, mida nad peaksid sööma, vaid probleem on nende teadmiste kasutamises oma elus iga päev ja pika aja jooksul. Sul võib olla palju tahet, kuid see pole piisav, et antud probleemi ületada. Lahenduseks ta pakub seda, et kõik toitumisse puutuv tuleb lahutada sellest konkreetsest aju osast, sest sellele ei saa lootma jääda, et see õigeid otsuseid teeks. Seega tuleb oma elu elada eeldusega, et sul pole selles küsimuses mingit tahtejõudu. Kõik toitumisse puudutav tuleb muuta automaatseks nagu muud harjumused, mis on nii sügavale juurdunud, et sa lihtsalt teed neid, kuid ei mõtle nende tegemise üle. Sel juhul ei ole valikutel, otsuste tegemisel ja tahtejõul mingit rolli. Näiteks toob ta hammaste pesu – valdav enamik meist ei mõtle selle üle, kas ja millal seda teha, sel pole mingit seost emotsioonidega (pole vahet, kas me oleme stressis, vihased vms), vaid see tuleb automaatselt, sest see on meie päeva kindel osa. See vajab mõningast harjutamist ja planeerimist, et sellest saaks automaatne harjumus sama moodi nagu me õpetame hammaste pesu lastele. Ma pean ütlema, et ma suudan sellega hommikusöögi osas samastuda. Võib olla see tundub mõnedele inimestele igav või isegi ebameeldiv neile, kellele hommikupuder ei meeldi, aga ma võin tõesti täiesti automaatselt valmistada hommikusöögiks putru ja süüa seda absoluutselt iga päev aastast aastasse 🙂 Mulle tõesti puder maitseb, see on tervislik, hoiab kõhu pikalt täis ja minu meelest pole see üldse igav, sest ma saan esiteks pudruhelbeid vahetada, lisada kaneeli, erinevaid puuvilju ja marju, nii et ma tõesti ei tüdine sellest ära. Antud teemaga seoses ma avastasin nüüd, et see on minu jaoks automaatne – mul ei ole kunagi hommikul peas seda küsimust, et mis ma täna hommikul söön, kas ma peaksin tegema seda või toda. Ma ei pea tegema mingeid valikuid ja mu peas pole absoluutselt mitte ühtegi küsimust seoses hommikusöögiga, vaid käsi sirutub täiesti ise õigete asjade poole, sest ma olen seda aastaid enda teadmata treeninud ning harjumuseks saanud. Kui sinu käsi sirutub sama automaatselt suhkrurikaste hommikukrõbinate järele, siis pole vist lood nii roosilised 🙂 Tõesti, kui lõuna- ja õhtusöök tuleks minu jaoks täpselt sama lihtsalt, siis sellest võiks olla palju kasu tervislike otsuste tegemisel. Mõte on selles, et need otsused tuleb eelnevalt ära teha, mitte otsustamise hetkel, sest sel hetkel sa pead juba tahtejõudu kasutama. Ilmselt samal põhjusel soovitatakse meile impulssostude tegemise vältimiseks teha eelnevalt kodus nimekiri asjadest ning poes ainult panna kärusse antud listis olevad tooted, sest kui sa jätad otsustamise selleks momendiks, kui sa oled poes ümbritsetud kõigist neist värvilistest, kutsutavatest pakenditest ja saiakeste lõhnast, siis ilmselgelt ei tule sellest midagi head välja.

Teiseks kõnelejaks oli dr. Goldhamer, kes on spetsialiseerunud patsientide ravimisele, kelle haigused tulenevad liigsöömisest nagu 2. tüüpi diabeet, kõrge vererõhk, autoimmuunhaigused jne. Kunagi olid need haigused ainult kuningatel ja rikkal eliidil, sest ainult nendel oli võimalik end üle süüa. Tänapäeval on meil aga nende haiguste epideemia, sest me hakkasime oma toitu lisama kemikaale (sh suhkur, õli ja sool), mis kunstlikult stimuleerivad dopamiini tootmist meie ajus. Dopamiin muudab toidu maitsvaks ja meile meeldib, kuidas see paneb meid end tundma, sest see tekitab heaolu, kuid selle tagajärjeks on ülekaalulisus ning ülekaalulisusega seotud haigused, mille hulgas on ka 2. tüüpi diabeet. Mida kaloririkkam on toit, seda rohkem dopamiini aju toodab. Salat annab vähe kaloreid ja vähe dopamiini, sest aju saab aru, et seda tuleb süüa suurtes kogustes, et eluks vajalik kogus kätte saada. Aju järeldab sellest, et ta ei jää salati peal ellu ning pole selle toidu üle liiga rõõmus. Puuvili rõõmustab aju 3 korda rohkem kui salat. Kartul, oad ja riis 5 korda rohkem. Nende peale toodab aju veidi rohkem dopamiini, saab sellest rohkem naudingut ja need ka maitsevad meile rohkem, sest neis on rohkem kaloreid. Jäätises, leivas ja šokolaadis on (kasvavas järjekorras) palju-palju enam ja seetõttu need maitsevad meile rohkem ning nende söömine teeb meid palju “õnnelikumaks”.

Kuna probleemi põhjuseks on ülesöömine, siis lahenduseks on ülesöömisest vabanemine. Selleks tuleb muuta toidu iseloomu. Eemalduda tuleb loomsest, töödeldud, suhkru-, soola- ja õlirikkast toidust, ning minna tagasi naturaalse taimse toitumise juurde. Tema väitel tuleb enamike inimeste jaoks 92-93% kaloritest kas loomsest või töödeldud toidust ja selliste inimeste jaoks on väga raske loobuda loomsest toidust, suhkrust, soolast ja õlist, sest põhimõtteliselt peavad nad loobuma kõigest, mida nad on harjunud sööma. Nad peaksid hakkama sööma puu- ja köögivilju, riisi ja kinoad, ube, läätsi, tärkliserikkaid toiduaineid nagu kartuleid ja väikeses koguses pähkleid ja seemneid. Me vajame tema sõnul radikaalseid muutusi, et näha oma tervise paranemist – lihtsalt liha värvi vahetamine punasest valge vastu ei too tulemusi.

Naudingu lõksus olemine on varjatud põhjuseks, miks inimesed on paksud, haiged ja õnnetud. Me oleme inimestena üles ehitatud nii, et me talletaksime energiat, sest vanasti oli ellu jäämiseks vaja palju süüa sel momendil kui süüa oli, ning süüa tuli võimalikult kaloririkast toitu. Looduslikus keskkonnas toimib see süsteem suurepäraselt. Kuid need omadused, mis töötasid väga edukalt meie eelkäijate puhul, ei tööta meie puhul seetõttu, et me muutsime keskkonda, kuid meie geenid ja bioloogiline ülesehitus jäid samaks. Need instinktid, mis aitasid meie eelkäijatel ellu jääda, takistavad meie edu tänapäeva maailmas. Meie instinktiks on käituda samuti nagu nemad, kuid tänapäeval, kui sa sööd nii palju kui sa tahad võimalikult kaloririkast toitu, siis sa lõpetad nii nagu enamik inimesi meie ühiskonnas – ülekaalulisena. Tänapäeval me elame teistsuguses keskkonnas, kus me oleme ise loonud need energiarikkad töödeldud toidud ja täpselt samuti nagu alkohoolik muutub alkoholist füüsiliselt sõltuvaks, ning ei joo mitte ainult selleks, et end hästi tunda, vaid selleks, et vältida halba enesetunnet, peavad toidusõltlased samuti jätkama nende toitude liigsöömist, et mitte tunda võõrutusnähte.

Lahenduseks on esiteks vaja naudingu lõksus olemist tunnistada, ja teiseks on vajalik endale strateegiad valmis mõelda, kuidas sellest pääseda ning elada ahvatlusi täis keskkonnas. Näiteks toob ta selle, et alkohoolik, kes ei mõista oma alkoholiprobleemi, ei suuda ka sellest vabaneda. Kui nad saavad aru, et joomine on nende jaoks probleem, siis ei ole sellest loobumine päris nii lihtne, et ta võtab vastu otsuse alkoholi enam mitte juua. Kui inimene aga edukalt loobub joomisest, siis seejärel peab ta ka jääma edukaks. Näiteks ei ole alkoholisõltuvusest vabanenud inimese jaoks kõige parem mõte töötada baaris, sest see paneks ta keskkonda, kus ta peab päevas võib olla tegema 20 otsust mitte juua. Seega see pole tema jaoks parim töö ja keskkond, kus ta on pidevalt ahvatlustest ümbritsetud. Kuid see on täpselt see, kuidas toidusõltlased iga päev meie ühiskonnas elavad – neid ümbritsevad lõhnavad toidud, kiirtoidukohad iga nurga peal on tehtud võimalikult mugavaks jne. Tervisliku toiduga aga tuleb ise vaeva näha. Seega on meid ümbritsevas keskkonnas kõik meie vastu, mida näitab ka see, et kaalulangetamises õnnestunud inimeste arv on väga madal. Seda on raske teha seetõttu, et me elame ühiskonnas, mis on üles ehitatud viisil, et teha meid paksuks, haigeks ja õnnetuks. Alkohoolikule ei saa öelda, et lõpeta suurte koguste kange alkoholi tarbimine ning joo ainult veidi õlut ja veini, sest see ei tööta. Täpselt samuti ei tööta see, kui öelda ülekaalulisele inimesele, et söö sõltuvust tekitavat kemikaale täis toitu, aga söö seda vähem. Mis alkohoolikutega töötab, on lõpetada alkoholi tarbimine täielikult ja aidata neil leida strateegia, mis aitab neil jääda kaineks. Ülekaaluliste inimestega on kõige edukamaks osutunud strateegiaks see, et nad lõpetavad nende toitude söömise, kuhu on lisatud nende aju mõjutavaid lisaaineid ja üle minna naturaalsele taimsele toidule. Meie bioloogia viis meile öelda, et söö kõige kaloririkkamat toitu nii palju kui sa saad, ei ole tänapäeval parim strateegia, et jääda terveks.

Ta puudutab samuti tahtejõu teemat ja ütleb, et selle peale lootmine on väsitav, sest see võtab tohutult psühholoogilist energiat, et osutada vastupanu ümbritsevatele ahvatlustele. Enamike inimeste jaoks on palju lihtsam muuta oma keskkonda: ära too töödeldud toite oma koju, sest nõrkushetkel sööd sa need ära. Kui sa oled väsinud, siis selle asemel, et süüa midagi, mis su tuju tõstab, mine magama. Kui sa oled vihane, siis mine jalutama või tee muud trenni. Kui sa oled näljane, siis söö naturaalset taimset toitu. Kui sa sööd naturaalset taimset toitu, siis su kõht saab täis ja seal pole palju ruumi muu jaoks, mis teeb õigete valikute tegemise kergemaks. Kui sa ei taha saada naturaalset toitu, vaid näiteks jäätist, siis sa pole füüsiliselt näljane, vaid see on lihtsalt isu. Otsuste tegemine pole lihtne olukorras, kus sa oled päriselt näljane, sest sel juhul võtab keha kasutusele rasvavarud, mis ajule on häirekellaks. Sina ise võid arvata, et sa tahad rasva kaotada, kuid sinu aju ei arva nii ning annab sulle käsu ruttu midagi süüa, mis veresuhkru normaalsele tasemele tooks. Üks võimalus, kuidas selles olukorras võitjaks jääda, on kontrollida oma keskkonda.

Inimestele meeldib kuulda häid uudiseid oma halbade harjumuste kohta ning üritavad alati leida mingeid põhjuseid, et õigustada oma halbu valikuid. Näiteks toob ta punase veini, et see tõesti sisaldab natukene antioksüdante, mis on tõestatud, et töötab nagu aspiriin ja muudab meie vere vedelemaks. Seega, kui sa toitud peamiselt loomsetest rasvadest ja sul on kõrge risk arterite ummistuseks ning saada insult, siis neelates aspiriini või veini, see veidi vähendab su riski saada isheemilist insulti (arterid on ummistunud), kuid mida selle loosungi reklaamijad sulle EI ütle on see, et alkoholi tarbimine kõrgendab su riski saada hemorraagiline insult (ajus lõhkeb veresoon). Nii et kokkuvõttes punase veini joomine su üleüldist insuldiriski ei vähenda: kui sulle on oluline surra just hemorraagilise ja mitte isheemilise insuldi tagajärjel, siis punase veini joomine muidugi aitab 🙂 See antioksüdant sinna veini tuleb viinamarjade nahast, nii et kui sa tahad seda antioksüdanti tarbida, siis söö parem viinamarju! Pole mingit vajadust juua veini koos kõige ebatervislikuga, et seda antioksüdanti saada. Lisaks on selles 7kcal/grammi kohta, mis on peaaegu sama nagu puhast rasva süüa ja seetõttu on meestel need n-ö “õllekõhud”. Seega pole mõtet teeselda, et punase veini joomine kuidagi tervislik oleks. Kui sa tahad midagi tervislikku süüa, siis puu- ja köögiviljad, täistera- ja kaunviljad, pähklid ja seemned oma naturaalsel kujul suhkru, õli ja soolata. Pole mingit vajadust tarbida “tervislikke toite” nagu tume šokolaad, punane vein ja kookosõli. Toiduainetetööstus kasutab lihtsalt neid loosungeid, et oma kaupa müüa. Keegi eriti ei lõika kasu sellest, kui inimesed naaseksid naturaalsete toiduainete tarbimise juurde, ja selles vallas pole palju reklaami võrreldes töödeldud toidu, liha-, muna-, piimatööstusega. Nad levitavad sõnumit, et sa võid süüa, mida sa soovid ilma, et peaksid mingeid negatiivseid tagajärgi kogema, kuid see pole tõsi: tervis tuleneb tervislikust elust, mis tähendab naturaalse taimse toidu söömist, puhkust ja füüsilist aktiivsust.

Kui inimesed tavaliselt toituvad SAD (standardne ameerika dieet) järgi, siis peaaegu iga positiivne muudatus toob kaasa eelnevast paremaid tulemusi. Seda kasutavad igasugused erinevate dieetide propageerijad ära, sest nad saavad väita, et nende dieedil olijad saavutasid mingeid tulemusi, kuid tavaliselt on need dieedid tervislikud vaid mingi teatud piirini. Kui miski on vähem kahjulik, siis see ei tähenda, et see tegelikult tervislik oleks, vaid see on lihtsalt vähem kahjulik kui su eelmised toitumisharjumused.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22