iThrive: Rising from the Depths of Diabetes & Obesity

Ma elan õnnelikult: pääsemine rasvumise ja diabeedi sügavikust

“iThrive!” KOLMAS OSA: Diabeedi lahtimõtestamine – probleemi juurteni jõudmine

Antud episoodis keskendutakse nagu pealkirigi ütleb diabeedi põhjustele, mitte sümptomitele nagu meil on tavaks 2. tüüpi diabeediga tegeleda. Üks arst võrdles diabeeti jäämäega, kus haigusest 90% jääb vee alla, aga meie võitleme vaid selle veepealse osaga, milleks on veresuhkur, arvates, et kui me selle ravimite abil alla toome, siis on probleem lahendatud, kuid tegelikult ei tee me midagi selle 90% osas, mis pole meile nii nähtav kui halb veresuhkrunäit. Nagu eelmises osas keegi ütles, siis probleemiks ei ole ebapiisav insuliini (või Metformiini) kogus, vaid resistentsus insuliinile, ning ravimidooside suurendamine võib ajutiselt meile nähtava numbri ilusamaks muuta, kuid ei lahenda probleemi, mis põhjustab insuliiniresistentsust. Tõeline diabeedi ravi peaks keskenduma aga sellele.

Erinevad arstid püüavad omal moel ja näitlikult seletada, millest tõeline probleem ehk  insuliiniresistentsus tekib. Nüüd järgnevalt on sama asja mitmes erinevas versioonis, kuid neist igaüks teeb seda veidi omal moel ja erinevate analoogide abil, nii et ma arvan, et igaüks leiab enda jaoks siit ühe, mis asja päris selgeks teeb. Esimene arst selgitab meie keha füsioloogiat ja põhjuseid, miks meie keha on teatud viisil üles ehitatud. Evolutsiooniliselt oli vaja kuidagi meie energiasüsteem üles ehitada ning peamine mure varajastel aegadel tuli kahest aspektist: kust saada süüa ja kuidas ise mitte sattuda mõne kiskja toiduks. Tihti oli vaja end füüsiliselt liigutada (kas endale süüa otsida/jahtida või kiskja eest ära joosta) situatsioonis, kus me polnud söönud ja keha tegelikult nälgis. Seega oli vaja energiasüsteemi, mis tagaks meile võimaluse füüsiliseks aktiivsuseks ilma, et me selleks eelnevalt oleksime toitu tarbinud. Selle tulemusena on meie maksas ja lihastes glükoosivarud, mis on saadaval lühiajaliselt kohe, kui me seda vajame. Teine ja peamine energiaallikas on rasvas talletatud energia, kust me saame energiat pikemat aega kestvateks pingutusteks. Tänapäeval aga enamik meist istuvad kogu aeg, me mitte kunagi ei tühjenda oma „bensiinipaaki”, kuid samal ajal sööme töödeldud toitu, mis on täis küllastunud rasva ning seda saadavat energiat pole mitte kuhugile panna, sest paak on juba niigi täis. Keha hakkab tootma ekstrakoguse insuliini, et kuidagi see toidust saadud energia ikkagi lihasrakkudesse suruda. Kuna see hästi ei õnnestu, siis hakkab rasv talletuma kehas kohtadesse, kus pole selle õige koht ehk peamiselt meie lihastes ja maksas. Rasv neis kohtades tekitabki insuliiniresistentsuse. Seega järgmine kord, mis on 3-4 tunni pärast, kui on meie järjekordne söögikord, juhtub jälle see sama, ja nii iga päev, iga nädal, kuust kuusse, aastast aastasse… Iga kord kui see juhtub, peab pankreas tootma natukene rohkem insuliini ja pika aja jooksul me kurname pankrease välja, ta ei suuda seda enam teha ja me saame II tüübi diabeedi. Mida seejärel tavaliselt tehakse? Meile antakse tabletid, mis aitavad pankreasel toota natukene rohkem insuliini ning teha maksa- ja lihasrakud insuliinile veidi rohkem vastuvõtlikumaks. Nagu ma olen varem maininud, siis auto ja keha analoogia toomine meditsiinis on väga levinud. Antud arst kasutab seda samuti. Ta esitab küsimuse, et kui su auto ei tööta hästi ning sa viid selle mehaaniku juurde, kes tuvastab probleemi, milleks on vale/halb kütus, kas sa siis tagasisõidul mehaaniku juurest paneksid uuesti oma autosse seda sama vale/halba kütust? Ilmselt mitte. Kui su auto on remonditöökojas tagasi pärast iga 4 või 6 nädalat sama või mõne muu probleemiga, ühel nädalal oma vererõhuga, teisel nädalal kolesterooliga, järgmisel nädalal oma veresuhkruga, ja sa muudkui maksad oma mehaanikule, kuid kõik need probleemid on põhjustatud halvast/valest kütusest, ning mehaanik pakuks sulle siis lahenduseks, et tead, kui sa paned natukene vähem seda vale/halba kütust, siis sa saaksid siia tulla 6 kuu pärast, selle asemel, et iga kuu, siis sa ilmselt laseksid oma mehaaniku lahti ja otsiksid uue, sest see pole ju probleemile lahendus. Samuti esitab ta küsimuse, et kui su auto aasta aega garaažis seisab ja sa seda ei liiguta, siis kas sa lisad iga päev kütusepaaki kütust juurde? Kas sa paned oma kütusepaaki 30 gallonit kütust, kui seal on ruumi vaid 15 galloni jaoks? Ilmselt mitte. Miks me siis oma autode eest paremini hoolitseme kui oma kehade eest? Kui me tühjendaksime oma kütusepaagi enne sinna uue kütuse lisamist, paneksime sinna õige koguse ja õiget sorti kütust, siis II tüüpi diabeet kaob ära. Samas see arst hoiatab, et kui II tüüpi diabeet on olnud juba väga pikka aega, siis on võimalik, et su pankreas on selle ajaga osa oma suutlikkusest kaotanud ja sul võib olla pole enam võimalust päris terveks saada.

Teine arst selgitab sama asja nii, et põhjus, miks inimestel on eeldiabeet, on selles, et maksa- ja lihasrakud ütlevad, et nad ei soovi rohkem rafineeritud suhkruid/süsivesikuid. Miks maksa- ja lihasrakud rohkem energiat ei taha? Sest neil juba on nii palju, kui neil vaja on, nende varud on täielikult täidetud. Seega nad eemaldavad insuliiniretseptorid ja panevad ukse lukku ning seda nimetataksegi insuliiniresistentsuseks. Antud arst ei too autode analoogiat, vaid ütleb, et see on umbes sama, kui poeomanik ütleb, et ärge tooge mulle rohkem seda toodet, sest ma ei müü seda piisavalt ning riiulid on täis. Kuna rakku minev uks on kinni, siis selle tagajärjel jääb glükoos verre ringlema ning loomulikult tõstab meie veresuhkrutaset. See sama protsess võib toimuda ka meie ajus, olles peamiseks mehhanismiks Alzheimeri tõve tekkes. Mida me saaks aga teha, et maksa- ja lihasrakke veenda, et nad võtaksid rohkem veres olevat suhkrut vastu? Me saame oma keha füüsiliselt liigutada ning siis saab lihasrakk aru, et kui see jätkub, on ta õige pea oma varudes olevast glükoosist tühi ja paneb need insuliiniretseptorid tagasi, et verest glükoos oma lihasrakkudesse sisse lasta. Seega probleemi lahenduseks on oma keha aktiveerida, see liikuma panna, kuid isegi olulisem on tegeleda toitumisega. Ta ütleb, et naturaalses taimses toidus olevad fütokemikaalid alandavad kogu kehas põletikku, mis toob kaasa insuliiniretseptorite tundlikkuse kasvu.

Dr. Fuhrman räägib, et ülekaalulisus lühendab inimeste elusid ja teevad neid 2. tüüpi diabeedi saamiseks vastuvõtlikuks, kuid isegi kui sa oled ülekaaluline ja pole diabeetik, siis oled ikkagi insuliinile resistentne, mis tähendab, et pankreas peab tootma rohkem insuliini kui vaja. Üleliigne insuliin aga soodustab vähi teket, ateroskleroosi (mis põhjustab seljavalu, erektsioonihäireid, südamehaiguseid) ja küllastunud rasvade talletumist su kehas. Seega põhjustab ülekaal probleeme juba enne kui sa tegelikult diabeedidiagnoosi saad.

Dr. Greger ütleb, et diabeedi puhul on teatud levinud mõtteviis: diabeet on kõrge veresuhkru haigus, seega me sööme süsivesikuid, mis tõstab meie veresuhkrutaset ja kui sa soovid selle taset langetada, siis on loogiline samm vähendada süsivesikute tarbimist. Kui aga süüa rasva, näiteks lusikatäis searasva, siis su veresuhkur ei lähe selle tagajärjel kõrgeks – tundub igati suurepärane, et kui sul on veresuhkruprobleem, ära söö midagi, mis põhjustab selle tõusu. Kuid tegelikult pole asjalood üldse nii, sest kõrge veresuhkrutase on kõigest haiguse sümptom, insuliiniresistentsuse tagajärg. Kui tahta vaid sümptomitega tegeleda, siis võid terve päeva searasva süüa ja veresuhkur ei lähe kunagi liiga kõrgeks, pika aja peale see langeb, numbrid on ilusad ja inimesed arvavad, et nad on nüüd tervenenud. Kas see tähendab, et võib nüüd kooki minna sööma? Absoluutselt mitte, sest sa pole tegelikult mitte midagi välja ravinud, vaid sa kõigest tegelesid haiguse sümptomiga. Ka tema toob auto analoogia sisse 🙂 Sul on katkine auto, mille gaasipedaal on täiesti põhjas ja samas ei ole sa ka võimeline rooli keerama. Seega sa sõidad täiel kiirusel kiirteel, ei saa peatuda ega rooli keerata ja sul on kaks võimalust: sa võid oma auto ära parandada või sa võid elu lõpuni sõita ainult sirgetel vähese liiklusega kiirteedel. See on see, mida ketogeensed, madala süsivesikute sisaldusega dieedid (LCHF) endast kujutavad – selle asemel, et keha ära parandada, pead sa elu lõpuni katkise autoga ainult sirgel kiirteel sõitma. Probleem ehk insuliiniresistentsus ei ole lahendatud ja iroonilisel kombel, mis põhjustab insuliiniresistentsust, eeldiabeeti, II tüüpi diabeeti, on peamiselt rakusisene rasv ehk siis lihas- ja maksaraku ummistanud rasv. See on see, mis takistab kehal normaalsel viisil veresuhkruga toimimast. Seega selline rasvarikas dieet muudab haiguse tegeliku põhjuse veel hullemaks, sest hiljem kui sa sööd kasvõi lihtsalt viilu leiba, tõuseb su veresuhkur veel kõrgemale ning kokkuvõttes muutub su diabeet veel enam kontrollimatuks.

Dr. Barnard selgitab haiguse olemust järgmiselt. Diabeet tähendab, et veres on liiga palju suhkrut. Suhkur on muidu hea, sest tavaliselt kasutab keha seda energiaks. 2. tüüpi diabeedi puhul aga ei saa lihas- ja muud rakud võtta verest glükoosi ja kasutada seda energiaallikana, sest insuliin, mis on hormoon ja nagu võti avamaks rakuukse, et lasta glükoos sisse, ei tööta, rakk ei reageeri insuliinile. See on nagu oleks lukuauku pandud näts – võti (insuliin) iseenesest töötab, kuid lukuauk on ummistunud ja seda pole võimalik avada. Põhjus avastati magnetresonantsspektroskoopia (MRS) uuringuga, kus diabeetikust patsient pannakse masinasse ning lihasrakud löövad selle tulemusena särama ning on näha väikseid rasvaosakesi. Mitte kõhu- ega puusarasv, vaid rasv, mis on raku (lihas-, maksaraku) enda sees ja takistab insuliinil töötamast. Sama räägib üks noor arst, et üldsuse seas on levinud valearusaam, et süsivesikud põhjustavad diabeeti, kuid tegelikkuses on see rakusisene rasv. Kui süüa standardset ameerika dieeti, mis on rikas loomse ja küllastunud rasva poolest, siis see tekitab palju rakusisest rasva, mis on selleks nätsuks lukuaugus – sul on piisavalt insuliini, mis tahab aidata veres oleva glükoosi rakku sisse, kuid see on ummistunud, mis tähendab seda, et glükoos jääbki verre ringlema tõstes veresuhkru taset. Meile öeldakse, et me peame süsivesikuid vähem tarbima, kuid see ei lahenda haiguse tegelikku põhjust. Lühiajaliselt see võib tõesti veresuhkrutaset alandada, kui üldse mingeid süsivesikuid mitte süüa. Kahjuks tähendab aga see seda, et kui süsivesikuid mitte süüa, siis ainuke variant on süüa palju rasva, mis tegelikult muudab probleemi hullemaks ja tõstab insuliiniresistensust veelgi. Samal ajal kui süüa madala rasvasisaldusega dieeti, siis see rakku ummistav rasv lahustub, ukselukku ummistav näts kaob ja seejärel on insuliinil võimalik jälle võtit keerata ning lasta veres ringlev glükoos rakku, kus on tema koht ja veresuhkrutase normaliseerub.

Dr. McDougall toob vestlusesse ühe huvitava aspekti ja samas räägitakse esimest korda 1,5. tüüpi diabeedist, mille puhul pankreas toodab piisavalt insuliini, et nad haiglasse ei satuks, kuid mitte piisavalt, et nende veresuhkur oleks täiesti normaalne. Selle tulemusena on nad siiski diabeetikud ja tavaliselt ülekaalulised, kuid ei tarvita ravimeid. Kui nad oma kaalu kaotavad, siis nad jõuavad olukorda, kus nende pankrease poolt toodetav insuliinikogus on nende veresuhkrutaseme kontrollimiseks piisav. Samas vahel seda ka ei juhtu ning sel juhul tuleb neile siiski ravimit anda kahel juhul: 1. kui nad kaotavad liiga palju kaalu ja muutuvad kõhnaks, siis ravimid aitavad kaalu hoida, 2. kui inimesed muretsevad oma veresuhkrunumbrite pärast. Kui siiamaani on räägitud vaid sellest, kuidas ei tegeleta haiguse põhiprobleemiga ning antakse patsientidele vaid ravimeid sümptomite kontrolli all hoidmiseks, siis tema ütleb, et ta vahel annab ravimeid patsientide ja nende perekondade rahustamiseks, sest patsiendid tahavad olla mingite ravimite peal, see annab neile mingi psühholoogilise kindlustunde ja seega nad ei kurda/kritiseeri oma arsti ega meditsiinisüsteemi liiga palju 🙂

Antud episoodi teine pool oli pühendatud toitumisele, kuidas kontsentreeritud kalorite, õlide, töödeldud rafineeritud süsivesikute ja loomsete toiduainete söömine ei ole kasulik, sest need ei sisalda fütokemikaale ega antioksüdante. Mida rohkem taolisi toite süüa, seda vähem on ruumi neile toitudele, mis sisaldavad neid eluks ja heaks terviseks vajalikke mikrotoitaineid. Probleemiks on see, et diabeetikud hakkavad kartma süsivesikuid ning kahjuks see tähendab seda, et nad ei viska oma toidulaualt välja ainult rafineeritud suhkrut sisaldavaid limonaade jne, vaid sama teed lähevad tervisele vajalikud õunad, pirnid, apelsinid, marjad, kartulid jne. Kokkuvõttes nende tervis kannatab, sest nad ei saa seda, mida neil vaja on. Räägiti, kuidas kiirtoidukettide ja pakendites töödeldud toiduainete eksport teistesse riikidesse on seotud diabeeti haigestumise ja ülekaalu kasvuga ka sellistes piirkondades, kus kunagi neid seisundeid ei esinenud. Puudutati taaskord valeuuringute teemat, kus me vahel näeme ajalehtedes pealkirju, mis teatavad, et kolesterool ja küllastunud rasvad on täitsa okeid tarbida, siis tuleb vaadata, kes on finantseerinud neid uuringuid, tavaliselt on selleks muna-, piima- ja lihatööstus. Ketogeense, madala süsivesikutega dieedil olevad inimesed näevad tihti, et kuigi nad kaotavad kaalu, siis nende kolesterool hoopis tõuseb, sest nad söövad kõrge rasvasisaldusega toiduaineid ning selle tagajärjel saavad südameprobleemid. Taoline toitumine ei ole kuidagi teadusega kooskõlas. Kui vaadata maailmas kõige saledamaid ja tervemaid inimesi, nt Jaapanis ja teistes Aasia riikides enne kui kiirtoiduketid ja ameerikalik toitumisviis sinna jõudsid, siis nad söövad väga kõrge süsivesikusisaldusega toitu: riis, nuudlid, köögiviljad jne. Ja neil on seejuures väga vähe diabeeti ja teisi kroonilisi haigusi, mis hakkasid tõusma alles siis, kui ameerikast tulnud lihatooted ja kiirtoit riisi ja muu neile omase nende toidulaual välja vahetas. Dr. McDougall toob konkreetselt välja Hiina näite, kus 2013. aasta aruande järgi ei olnud 1980ndal aastal, kui 90% nende toitumisest koosnes riisist, pea üldse diabeeti. Viimase 35 aasta jooksul on aga Hiina saanud rikkaks ning elanikud on üle võtnud läänelikud toitumisharjumused, mille tulemusena on pea 0 diabeedist saanud 12% ja 50% on veel eeldiabeetikud. See kõik on juhtunud väga lühikese aja jooksul nende toitumisharjumuste muutumise tõttu. Maailma probleem tänapäeval ei ole alatoitlus, vaid ülesöömine: Lääne toitumisharjumused on teinud maailma paksuks ja haigeks. Veel räägib ta sellest, et kuigi 2. tüüpi diabeet on ravitav puhtalt kaalulangetamisega, siis see pole viis, kuidas selle haigusega tavaliselt tegeletakse, ja väga vähesed patsiendid üldse teavad, et see on lahendatav probleem. Selle asemel õpetatakse nende arstidele ja seega ka neile endile, et eesmärgiks on numbrite ilustamine ja selleks kasutatakse tablette ning süste. Kahjuks on need väga kallid, neil on palju kõrvaltoimeid ning need kunagi ei ravi patsienti terveks. Ta ütleb, et on tehtud 6 suurt uuringut, millest 3 avaldati 2008. aastal, kus vaadeldi agressiivset ravi ravimitega (veresuhkru kontrollimine 4 korda päevas, insuliinisüst 4 korda päevas jne) ning tulemuseks oli, et selline lähenemine on patsientidele kahjulik, sest see tõstab nende suremust, võtavad rohkem kaalust juurde ja neil on rohkem südamehaiguseid. Võiks arvata, et see on muutnud seda, kuidas patsiente ravitakse, kuid kahjuks pole midagi viimase 10 aasta jooksul muutunud – ikka on ravi eesmärgiks numbrite ilustamine hoolimata sellest, milline negatiivne mõju on sellel patsientide tervisele.

Puudutati ka piima teemat. Meile on seda reklaamitud kui vajalikku kaltsiumiallikat. Iga inimene teab, et piima on vaja selleks, et kaltsiumit saada. Tegelikult aga lehmad ei tee ju kaltsiumi, vaid nad saavad selle toiduga, seega meil pole vaja lehmi ega nende piimast tehtud tooteid, vaid võime vahemehe (lehma) vahele jätta ja kohe otse saada kaltsiumi taimsest toidust (lehtkapsas, brokoli jne). See on ka tervisele parem, sest piimatooted on kõige suurem küllastunud rasvade allikas, mis meie artereid ummistab.

Ma arvan, et selle episoodi ülevaate võiks lõpetada ühe noore arsti väljaütlemisega. Kogu probleem krooniliste haigustega tegelemisel seisneb selles, et toitumisest tekitatud probleeme üritatakse lahendada farmakoloogiliste (ravimite) vahendite ja kirurgiliste meetoditega. Toitumisest tulenevaid haigusi tuleb lahendada toitumise muutmisega. Ravimite kasutamine ei too mingit kasu. See on nagu snorkliga (sukeldumisel kasutatav hingamistoru) jalgrattavõistlusele minemine – snorklid on toredad, kuid mitte mõeldud jalgrattavõistluse jaoks. Sama on ravimitega, neil on kindlasti meditsiinis oma kasutuskoht, selles pole mingit kahtlust, kuid mitte toitumisest põhjustatud haiguste ravil. Nende puhul tuleb aru saada tõelisest põhjusest, tegeleda sellega ning patsient saab tervemaks.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22