“We tend to think of advances in medicine as a new drug, laser, or surgical device, something high-tech and expensive. Yet, the simple choices we make in what we eat and how we live have a powerful influence on our health and well-being.”

(“Meil on kombeks mõelda meditsiini edusammudest kui uuest ravimist, laserist, kirurgilisest seadeldisest, millestki kõrgtehnoloogilisest ja kallist. Kuid tegelikult on meie lihtsatel valikutel, mida me sööme ja kuidas oma elu elame, võimas mõju meie tervisele ja heaolule.”)

– Dr. Dean Ornish

Kui selline tablett, mis vähendab vähki haigestumise riski üle 80%, oleks müügil, siis kas sa ei võtaks seda? Tegelikult on see meile kõigile kättesaadav, kuid “probleem” seisneb selles, et see pole tableti kujul ja ei saa lihtsa vaevaga raha eest apteegist osta. See on tervislik elustiil. Nüüd pole valdav enamik inimestest enam selle “tableti” võtmisest huvitatud, vaatamata sellele, et see on AINUS olemasolev viis saada isegi 90-95%-line tõenäosus, et sa vähktõppe ei haigestu.

Juba 30 aastat tagasi kinnitas Maailma Terviseorganisatsiooni uuring, et inimese tervis sõltub arstiabist ja õigetest ravimitest ainult 10% osas. Miks me siis paneme pea kõik oma lootused meditsiinilise personali, ravimite ja viimase peal “relvastatud” haiglate peale, kui meie tervis sõltub neist tegureist niiiiiiiiiiiiiiiii häbematult vähe, ja sedagi ilmselt nakkushaiguste ja traumade (õnnetused vms) puhul? Teeme nüüd ühe asja selgeks – sa ei saa kroonilist haigust, kuna su kehal on raskekujuline ravimite ja/või meditsiinilise personali tähelepanu puudus! Haigused tekivad ikkagi muudel põhjustel.

Vähk on suuresti ennetatav haigus, kuid vaadates hetkel keskmise inimese elustiili, vajab see SUURI elustiili muutusi. Miljonitest diagnoositud vähijuhtumitest iga aasta on 90-95% põhjustatud keskkonna- ning elustiilifaktoritest ja vaid 5-10% halbadest geenidest. Me teame seda, kuna maailma eri paigus on meeletud erinevused erinevate vähivormide esinemise osas, mis aga muutuvad kohe, kui inimesed kolivad madala riskiga riigist/piirkonnast kõrge riskiga riiki/piirkonda, või vastupidi. Näiteks on väga suured erinevused rinnavähi osas: madalaimad näitajad on teatud Aasia ja Aafrika piirkondades elavatel naistel, kuni nad kolivad ja hakkavad toituma ning elama nagu eurooplased, ameeriklased ja austraallased. Samuti on uuringud identsete kaksikutega näidanud, et näiteks rinnavähi puhul on vastavus vaid 20%.

John Craig Venter, kes on pioneer geeniuuringute valdkonnas, ütles 21. sajandi liidrite konverentsil järgmist: “Inimese bioloogia on tegelikult palju keerulisem kui me seda endale ette kujutame. Kõik räägivad geenidest, mis nad oma emalt ja isalt on saanud ühe ja teise iseloomujoone jaoks, kuid reaalsus on see, et nendel geenidel on väga väike mõju meie elule. Meie bioloogia on palju keerukam ja sõltub sadadest tuhandetest üksteisest sõltumatutest faktoritest. Geenid ei ole absoluutselt mitte meie saatus. Nad annavad meile kasulikku informatsiooni suurenenud haiguseriskist, kuid enamikel juhtudel ei ole tegelikult haiguse põhjuseks ega viita, et inimene selle haiguse ka päriselt saaks. Enamik bioloogiast tuleneb valkude ja rakkude kompleksest vastastikmõjust keskkonnafaktoritega, mitte otseselt geneetilisest koodist.”

Mis need keskkonna- ja elustiilifaktorid siis on, millest meie tervis rohkem sõltub kui geenidest? Näiteks suitsetamine, toitumine (praetud toit, punane ja töödeldud liha jne), alkohol, liigne päikese käes viibimine, keskkonna saasteained (näiteks siseruumides olev tubakasuits, toidus olevad lisaained ja kantserogeenid nagu nitraadid, pestitsiidid jne, ravimid ja kosmeetika), viirused (Lääne riikides kõige tuntum ehk inimese papilloomiviirus, mis põhjustab emakakaelavähki, aga ka B- ja C-hepatiit), stress, ülekaalulisus ja füüsilise aktiivsuse puudumine.

Tõendid viitavad sellele, et vähisurmadest 25-30% on põhjustatud tubaka, 30-35% toitumise, 15-20% viiruste (kõrge arenguga riikides on nende osakaal pigem 10% ümber ja palju kõrgem näiteks Aafrika riikides), 10-20% ülekaalulisuse ning ülejäänud muude faktorite poolt nagu alkohol, kiirgus (näiteks röntgen, UV-kiirgus päikeselt ja solaariumist, mobiiltelefonist tulev kiirgus), stress, füüsilise aktiivsuse puudumine, keskkonnamürgid, kõrge veresuhkur jne.

Seetõttu tähendab vähi ennetus suitsetamisest loobumist, puu-, juur- ja täisteraviljade suuremat tarbimist (kui D-vitamiin välja arvata, siis kõik ülejäänud vitamiinid saame peamiselt puu- ja juurviljadest), kalorite tarbimise vähendamist (üheks võimaluseks ka paastumine või intervallpaastumine), minimaalset liha tarbimist, mõõdukat (mul isiklikult küll tõusevad juuksed püsti iga kord kui keegi „mõõdukusest” räägib, sest tuleb välja, et sellel sõnal on olenevalt inimesest ikka väga erinev tähendus) alkoholi tarbimist, füüsilist aktiivsust (seotud näiteks soole-, rinna- ja eesnäärmevähiga), kaitsta end otsese päikesevalguse eest (mina isiklikult ei pea selle all silmas enda või oma laste kemikaalidega kokku määrimist, sest on ohutumaid meetodeid) ja regulaarseid tervisekontrolle.

Kui erinevaid riskifaktoreid eraldi vaadata, siis näiteks me kõik teame, et valdava osa (87%) kopsuvähki surnud inimeste puhul on põhjuseks tubakas, kuid kas sa tead, et tegelikult on suitsetamine peale kopsuvähi seotud veel 13 muu vähitüübiga ja need protsendid pole samuti mitte väikesed? Näiteks 19% emakakaelavähki surnud naistest ja see on üks tagasihoidlikumaid protsente kui võrrelda näiteks kõri-, söögitoru- ja neeruvähki surnud inimeste protsendiga, kelle haigus ja surm on seotud justnimelt suitsetamisega.

Toitumisega on seotud näiteks 75% eesnäärmevähiga meeste surmadest, 70% käärsoolevähki ja 50% rinnavähki surnud naistest kui mainida vaid mõned üksikud toitumisega seotud vähiliigid. Kõik kolm mainitut on ka väga tugevalt seotud kõrge punase liha tarbimisega. Küllastunud rasvad, transrasvad, rafineeritud suhkur ja jahu, mida leidub paljudes töödeldud toodetes on samuti seotud paljude erinevate vähiliikidega. Toitumisega seotud ülekaalulisust seostatakse 15 erineva vähiliigiga, nende seas loomulikult Lääne maailmas, sh Eestis levinud soolevähk ja kõik naisi puudutavad vähiliigid (rinna-, emakakaela- ja munasarjavähk).

Samuti on oluline tähele panna, millistes pakendites sa oma toitu ostad (ideaalis ei peaks ju üldse pakendites toitu ostma) või hoiad, sest näiteks rinna- ja eesnäärmevähi risk kasvab seoses plastpakendis oleva toidu tarbimisega, sest pakendist imendub söödavasse toitu kantserogeenseid ühendeid.

Vähivastases „sõjas” on võtmetähtsusega ennetus, mitte varajane avastamine. Ennetus mitte ainult ei tööta paremini, vaid sellel on ka see eelis, et kõige jubedam asi, mis sinuga saab juhtuda, on läbida võõrutusnähud, mis sarnanevad nikotiinisõltuvusest vabanemisega (vahet pole, kas jätadki maha suitsetamist või muid sõltuvusi, k.a ebatervislik toitumine). Varajane avastamine tähendab ju seda, et ükskõik kui vara see sul avastatakse (olgu või 0 staadium), eeldatakse sinult vähiravi läbimist, ja isegi juhul, kui see osutub edukaks, hõlmab see patsiendi jaoks alati palju kannatusi – nii füüsilisi kui emotsionaalseid. Teatud vähiravi peetakse isegi hullemaks kui haigust ennast.

Lisa füüsilisele ja emotsionaalsele poolele veel haiguse finantsiline mõju – isegi, kui sa ei pea oma ravi ise kinni maksma, kuna sa pole Haigekassa jaoks kulupõhine, ei pruugi sa ravi, väsimuse, valu, depressiooni ja keskendumisraskuste tõttu olla võimeline töötama. Mina vähemalt polnud ja minust sai 29-aastaselt „noor (töövõimetus)pensionär” (pensionitunnistusega ja puha), kes sai elamiseks iga kuu umbes 200 eurot.

Kõige hullem on depressioon, sest füüsiline valu ja väsimus piirdub tavaliselt teatud päevadega kuus, kuid kui sa tunneli lõpus valgust ei näe ja absoluutselt iga liigutus, mis sa teed (alates hommikul üldse voodist välja tulemisega), tundub mõttetu, siis on seda ka töö tegemine. Milleks tööd teha? Raha pärast? Aga seal, kuhu sa teel oled, pole selle lisarahaga mitte midagi peale hakata! Seega – milleks see kõik? Me tavaliselt pöörame nõnda suurt tähelepanu oma tööle: mida me teeme, mis on meie ametinimetus, mida teised arvavad meie edust või selle puudumisest, palju me palka saame, kui tähtsad me oleme jne. Kui sa aga oled surmaga silmitsi, saad aru, kui tähtsusetu see kõik on, ja järsku on töö tegemine viimane asi, millega oma „allesjäänud” aega sisustada.

Võimalik, et kui sul on pere, lapsed ja kaelas pangalaen, siis sul on lisamotivatsioon tööd teha, sest sa ei tee siis seda enda, vaid sulle kallite inimeste heaolu nimel, kes saavad sellest kasu ka siis, kui sind enam nende seas pole. Minul tol momendil neid motivatsiooniallikaid ei olnud ja ma lõpetasin paar enda peale võetud projekti ära hambad ristis puhtalt kohusetundest oma sõbrast tööandja ees, kuni sain lõpuks lihtsalt päevadeks voodisse jääda ja lage vahtida.

Kuid ma ei arva, et puhkuse võtmine näiteks 3 kuuks pärast vähidiagnoosi saamist oleks üldse halb mõte. Olgem ausad, kui sa soovid teha kõik, mis võimalik, et parandada oma ellujäämisvõimalusi, siis see kõik võtab aega: tervisliku toidu valmistamine (salatite hakkimine, kodus mahlapressiga roheliste mahlade tegemine, smuutide valmistamine), iga päev 30-60 minutit füüsilisele aktiivsusele pühendumine, jooga, mediteerimine, tervenemisele kaasaaitavate raamatute lugemine, podcastide kuulamine jne. Kui võimalik, siis tulekski tegeleda täiskohaga tervenemisega. Tihti kasutavad inimesed tööl käimist ja muude kohustuste võtmist selleks, et mõtted mujale viia ja mitte nende asjade peale mõelda, kuid sellega pistad sa vaid jaanalinnu kombel pea liiva alla ning ei tegele tegelikult nende teemadega, millega sa peaksid, et terveneda. Veel hullem, kui töö ja need muud kohustused on suured stressiallikad. 3 kuuga (90 päeva) on võimalik näha ja tunda ettevõetud muutuste tulemusi ja erinevust endisega.

Rahasse ei saa arvestada ka kõigi su lähedaste emotsionaalseid üleelamisi – vähk ei puuduta kunagi ainult selle kandjat, vaid paljusid inimesi su ümber. Lisaks psühholoogilistele kannatustele võib nende peale jääda ka suur osa sinu kohustusi, mida sa pole võimeline enam täitma, ja kui sa ei suuda ka tööl käia, siis finantsiline koormus.

Ma olen selle läbi teinud ja ma teeksin mida iganes, et aega tagasi keerata ja pigem tegeleda ennetusega kui kõike seda uuesti läbi teha. Isegi, kui kõik see jubedus on lõpuks möödas, ei saa sa tegelikult enam kunagi rahulikult edasi elada, sest su igapäevaseks kaaslaseks on ravist allesjäänud armid ja pidevad mõtted, et haigus võib iga hetk naaseda. Vähiravi järgse elu juures on kõige hullem asi HIRM – sa ei saa enam eales muretult edasi elada nagu enne vähidiagnoosi.

Tervislik eluviis võib seda kõike – hirmu, valu, haigusega seotud emotsionaalseid, füüsilisi ja finantsilisi probleeme ning lähedaste kannatusi – ennetada. Nagu öeldud, siis isegi varajane haiguse avastamine ega ravi ei muuda fakti, et sa oled juba haiguse saanud. Meil on nagu eesmärgiks seatud haiguse varajane avastamine, mis on muidugi parem kui avastada haigus viimases staadiumis, kuid palju parem on ju üldse mitte diagnoosi saada, sest isegi varajase avastamise puhul pead sa kogu selle jama läbi tegema.

Aga mis siis kui sa oled ennetusega hiljaks jäänud nagu mina? Sel juhul saab alati ennetada seda, et vähk tagasi ei tuleks või hullemaks/edasi ei areneks. On ju olemas ravimatuks peetavaid vähivorme, mille puhul arstid peale patsiendi jälgimise midagi muud ei tee, kuid see ei pea tähendama seda, et haigus kogu aeg progresseerub, vaid see ongi krooniline haigus, millega koos patsient eksisteerib ja kõik pingutused on tehtud selleks, et oma haigusega võimalikult kauem sõbralikult koos eksisteerida ja et asjad hullemaks ei läheks.

Vähk on äärmiselt keeruline haigus ja erinevalt näiteks südamehaigustest ja 2. tüüpi diabeedist, mis on pea täielikult ennetatavad ja ka tagasipööratavad ainuüksi toitumise teel, siis vähi puhul mängivad rolli paljud asjaolud ja elus peab üldine harmoonia olema. Osad inimesed peavad vähktõbe 100 erinevaks haiguseks: vähil on palju erinevaid põhjuseid, kuid üleüldiselt arvatakse, et vähk tekib mitmete faktorite koosmõjul, mis tähendab, et mitmed faktorid peavad samaaegselt koos töötama, et kas suurendada või vähendada haiguse riski.

Ma isiklikult nõustun selle arvamusega: nagu ma olen mitmel korral maininud, siis sa võid kasvõi päevad läbi rohelisi smuutisid süüa, aga kui sa oled mürgises suhtes, veedad oma päevi vaenulikus töökeskkonnas või oled ise oma pidevate negatiivsete mõtete ja uskumustega enda suurimaks vaenlaseks, siis eeskujulikust toitumisest üksi ei piisa. Kuigi teatud vähitüüpidel on kindlaks tehtud üks kõige enam haiguse tekkesse panustav faktor – kõige tuntumad näited muidugi suitsetamine kopsuvähi tekkes ja liigne päikese käes praadimine nahavähi puhul – ei saa kõik suitsetajad kopsuvähki ega kõik päikesepõletusi saanud inimesed nahavähki. Lisaks neile ebasoodsatele faktoritele peab olema veel miskit, mis olemasoleva situatsiooni veel ebasoodsamaks teeb. Ebatervislik toitumine on üks kõige suurem (lisa)faktor, sest kui sa ikka ei söö vitamiine, mineraale ja antioksüdante sisaldavat toitu, mida su keha vajab toimimiseks ja tugevaks immuunsüsteemiks, mis teadupärast peaks need defektiga (vähi)rakud avastama ning kõrvaldama, siis pole ju kehal kuskilt neid ressursse võtta, mida selle olulise töö tegemiseks vaja läheb.

Samas ollakse enam teadlikud ja mõistetakse paremini toitumise seost südamehaiguste ja diabeediga kui vähiga. Isegi meditsiinilise personali seas. Samas me teame, et kui inimesed lähevad üle väga lihtsalt maapiirkonnas levinud toitumiselt keerukama linnaühiskonna toitumisele ehk siis põhimõtteliselt vähe rasva ja proteiini sisaldavalt toidult üle toitumisele, mis on väga kõrge rasva- ja valgusisaldusega, siis südamehaiguste, diabeedi ja vähijuhtumite arv kasvab.

Samuti kui mõelda sellele, kui palju erinevad vähi esinemissagedused erinevates riikides, kuna neis praktiseeritakse erinevat elustiili ja toitumisharjumusi, siis võib ju eeldada, et need kõige madalamad vähiarvud on teoreetiliselt saavutatavad kõigile (ka sulle ja mulle), kui teha seda, mida teevad nendes konkreetsetes piirkondades elavad inimesed. Kõik, mis seda madalaimat vähi esinemissagedust ületab, on ju siis tegelikult välditav. Eriti puudutab see kopsu-, rinna- (10 korda kõrgem), eesnäärme- (25 korda kõrgem) ja käärsoolevähki, mille puhul on Lääneriikides elavatel inimestel mitmekümnekordselt kõrgem tõenäosus, mis selgelt viitab sellele, et miski meie kultuuriruumis põhjustab seda.

1981. aastal avaldati uuring, mis näitas, et lihtne toitumisalane iseärasus – beetakaroteenirikka toidu (näiteks porgandid, spinat, lehtkapsas, maguskartul, punane paprika) söömine – oli pöördvõrdeliselt seotud kopsuvähi riskiga ahelsuitsetajate seas. Nimelt jälgiti 19 aastase perioodi jooksul 2107 meessoost 40-55-aastast ahelsuitsetajat ja ilmnes, et neil, kel oli kõrgeim beetakaroteenirikka toidu tarbimine, oli umbes 85% madalam risk kopsuvähi saamiseks võrreldes nendega, kes tarbisid beetakaroteenirikast toitu kõige vähem.

Kui toitumine ei mõjuta kuidagi vähi arengut ei paremuse ega halvemuse poole nagu väitis minu onkoloog, siis kuidas seda seletada? Tegelikult viitasid need tulemused sellele, et kopsuvähi riski saab vähendada kas suitsetamisest loobumisega ja/või (hüpoteetiliselt) süües antioksüdandirikast, madala loomse valgu sisaldusega toitu (ehk siis toitu, mis on väga beetakaroteenirikas). Kui toitumisuuringute maailmas ringi vaadata, siis on meeletult tõendeid selle kohta, kuidas erinevad vähivormid on toitumisega seotud. Ainuke küsimus on, kuidas mõni onkoloog pole neist ühtegi lugenud, et oma patsientidele valeinformatsiooni anda? Kui toitumine poleks seotud meie krooniliste haigustega, siis miks kõik riiklikud kanalid toitumise tähtsusest kogu aeg räägivad? Et saavutada esteetilisemalt kaunim saledam rahvas ja see polegi kuidagi tervisega seotud? 🙂

Juba 40 aastat tagasi ütles endine ÜRO Teadusuuringute Agentuuri direktor, et 80-90% vähist on põhjustatud toitumise ja keskkonna faktorite poolt, mis on “teoreetiliselt ennetatavad”. Sarnane analüüs vähi esinemissagedustest Hiina 65 erinevas maakonnas näitas, et 88,5% meeste ja 80,3% naiste vähist on välditavad. Kui sa oled inimene, kes tahab süüdlasi ikka väljaspool ennast näha ja meeldib uskuda, et meie planeet on nii mürgitatud, et vähki tekitavad keskkonnafaktorid ja on seega suhteliselt juhuslik või “halb õnn” väljaspool sinu kontrolli, siis ka seda teemat on uuritud ja on ikkagi leitud, et 70-90% vähist on tekkinud välistest (keskkonna) faktoritest, mida oletatavasti on võimalik siiski ise kontrollida.

Biokeemik T. Colin Campbell, kes on spetsialiseerunud toitumise mõju uurimisele meie pikaajalisele tervisele, näiteks ütleb, et tema on väga skeptiline selles osas, et vähi arengut ei saa toitumise teel tagasi pöörata. Pea 50 aastat tagasi näitas üks Indias tehtud eksperiment loomade peal, et valgul on väga võimas mõju maksavähi tekke stimuleerimiseks. Antud raport ühtis T. Colin Campbelli enda vaatlustega Filipiinidel, kus ta märkas, et lapsed, kes tarbisid enim loomset valku (kõrgematest sotsiaalmajanduslikest perekondadest – nagu oleme varem rääkinud, siis juba aastakümneid ja isegi sajandeid tagasi oli rikastel tänapäevased läänemaailma haigused, mida vaestel ühiskonnakihtidel polnud, sest neil polnud võimalusi suurtes kogustes liha ja muid loomseid tooteid tarbida) tarbisid samuti tugevasti aflatoksiiniga saastunud töödeldud pähklivõid, mis tõi endaga kaasa ebanormaalselt kõrge maksavähi riski.

Pärast seda viis ta 27 aasta jooksul läbi üle kahekümne põhjaliku eksperimendi rottide ja hiirtega, mis näitasid, et aflatoksiiniga algatatud maksavähi kasvaja arenes kenasti 20% toitumise teel saadud loomse valgu (konkreetselt kaseiini, mida leidub piimatoodetes: piim, jogurt, keefir, juust ja jäätis) tarbimisel. Kasvaja edasine areng peatus aga kohe, kui rottidele anti loomset valku vaid 5%. Asi ei olnud siis mitte aflatoksiinis, vaid vähi arengut oli võimalik sisse ja välja lülitada olenevalt sellest, kui suure protsendi tarbitud kaloritest moodustas loomne valk: kui seda oli 20%, siis kasvaja arenes edasi, kui aga 5%, siis areng peatus, vaatamata sellele, et rotid olid saanud täpselt sama doosi aflatoksiini. Kahe aasta pärast olid KÕIK loomad, kes tarbisid oma kaloritest 20% loomset valku, surnud ja kaugelearenenud kasvajaga. KÕIK loomad, kes said täpselt sama doosi aflatoksiini, mis eelmised loomad, kuid tarbisid oma kaloritest loomset valku vaid 5%, olid elus ja ebaharilikult tugevad ja terved.

Need ja teiste nendega seotud leiud näitasid, et vähi areng on täielikult kontrollitud toidus esineva loomse valgu poolt. On mitmeid mehhanisme, miks liigne loomne valk (justnimelt loomsest allikast pärit valk ja mitte valk üldiselt) vähi arengut toetab, millest mõnda on puudutatud ka valgust rääkivas postituses (madal loomse valgu tarbimine vähendab vabade radikaalide teket, kehas on vähem kasvuhormooni ja insuliinisarnast kasvufaktorit IGF-1).

Teiselt poolt näitavad T. Colin Campbelli poolt läbiviidud eksperimendid sama, mida eelnevalt ahelsuitsetajatest meeste uuringi – kuna nad kõik olid ahelsuitsetajad, olid nad ju kõik ühtmoodi sigarettides leiduvate mürgiste kantserogeenidega kokkupuutes, kuid vähiriski vähendas ja suurendas toitumisega (antud juhul beetakaroteeni sisaldavate toiduainete tarbimisega) seotud asjaolu. T. Colin Campbelli uuringus olid kõik rotid ühtmoodi saanud aflatoksiini doosi, kuid kasvaja teke ja areng olenes sellest, kas nad said 5% või 20% oma kaloritest loomsetest valkudest.

Ma olen palju kordi erinevate teemade all maininud, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on töödeldud liha (näiteks peekon, vorst, hot-dog, salami ja sink) kuulutanud kantserogeenseks. Punane liha kuulutati “tõenäoliselt kantserogeenseks”, kuna hetkel olemasolevad tõendid on veidi piiratud kindla seose tegemiseks. Sellised otsused tehti enam kui 800 erineva uuringu põhjal, mis on vähi ja liha tarbimise seoste kohta tehtud, kuid eelkõige põhinevad need järeldused kohortuuringutel. Punane liha kuulutati “tõenäoliselt kantserogeenseks”, sest kui töödeldud liha osas näitas 18st raportist 12, et töödeldud liha on kantserogeenne, siis punase liha puhul 14st raportist pooled ehk siis 7. Minu jaoks on pooled uuringud enam kui küll tõestust, et ka punasest lihast kauge kaarega mööda minna, sest kui punane liha poleks kantserogeenne, oleksid ju kõik 14 uuringut seda kindlalt näidanud. Ehk ühe-kahe positiivse raporti puhul veel mõtleksin selle üle, sest alati võib vigu sisse tulla jne, kuid 50/50 riski ma küll endale ei võta – see on liiga kõrge tõenäosus, et “potentsiaalselt kantserogeenne” tegelikult ongi kantserogeenne.

Ma ei ole neid uuringuid ise lähemalt vaadanud, et kas need uuringud, mis kindlat seost ei näidanud, on äkki produtseeritud tööstuse (antud juhul siis lihatööstuse, töödeldud toidu tööstuse vms) või nende poolt äraostetud teadlaste poolt. See ei ole mingi paranoia või vandenõuteoreetikute väljamõeldis, vaid kahjuks vägagi reaalne uuringutega kaasaskäiv nähtus, mille toimimisest saad lähemalt lugeda postitusest, mis räägib tööstuste mõjust meile antud tervist puudutavale informatsioonile – nende eesmärk on alati vett sogada ja kasvõi pisikene kahtlus inimestesse süstida, et nende toodete tarbimine ehk polegi nii tervistkahjustav nagu terviseorganisatsioonid üritavad väita. Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et tubaka-, alkoholi-, toiduainete- ja karastusjookide tootjatel on raha jalaga segada, millega ei suuda võistelda ükski rahvusvaheline terviseorganisatsioon ega riigieelarve. Kuna väites, et liha ja sigaretid ON inimestele vähki tekitavad, ei ole mitte kellegi jaoks mingit kasu/raha mängus (WHO ei saa ju sellisest väitest mingit isiklikku tulu), kuid see tähendab nende toodete tootjatele suurt majanduslikku kahju, siis on lihtne uskuda, et uuringud, mis seost ei näidanud, võivad olla veidi kahtlased.

Eelpool viidatud postituses tõin näite uuringutest suhkrurikaste jookide seosest ülekaalulisuse ja diabeedi vahel: 34 uuringust, mis jõudsid järeldusele, et jah, suhkrurikaste toodete ning ülekaalulisuse ja diabeedi vahel ON seos, vaid 1 (2,9%) oli rahastatud karastusjookide tööstuse poolt (ilmselt too uurija ka enam karastusjookide tööstuselt edaspidi uuringute läbiviimiseks raha ei saanud :)), teiselt poolt leiti 26 uuringut, mis jõudsid vastupidisele järeldusele, et pole absoluutselt mingit seost suhkrurikaste jookide ning ülekaalulisuse ja diabeedi vahel. Absoluutselt KÕIK (100%) need uuringud olid rahastatud kas Coca-Cola või Ameerika Jookide Ühenduse poolt (kelle liikmete hulka kuuluvad peale nimetatud Coca-Cola veel näiteks Pepsi ja Dr Pepper) või mõne muu toidutööstuse poolt, kes sellisest uuringu tulemusest kasu võiks lõigata. Sellega tuleb alati arvestada.

2014. aastal aga leidis palju kõneainet uuring, mille teinud akadeemiline institutsioon saatis välja pressiteate sõnumiga “See kanatiib, mida sa sööd, võib olla sama surmav kui sigaret”, selgitades, et loomse valgu poolest rikka toidu tarbimisel keskeas (50-65), sured sa neli korda suurema tõenäosusega vähki – selline suremuse riskifaktor on võrreldav sigarettide suitsetamisega. Osasid tervisega seotud inimesi (näiteks toitumisspetsialiste) ajas tagajalgele see, et liha, muna ja piimatoodete söömist peeti sama kahjulikuks nagu suitsetamist, sest arvati, et suitsetav inimene loeb sellest välja, et milleks suitsetamine maha jätta kui mu hommikune singi- ja juustuvõileib tekitab mulle samuti vähki. Mina sellest loogikast päris täpselt aru ei saa – et kas nende lugupeetud tervisespetsialistide meelest on parem inimeste eest varjata nende singi-, vorsti- vms võileiva ebatervislikku mõju, et nad siiski jätaksid suitsetamise maha ja sureksid kopsuvähi asemel näiteks soolevähki? Kas ma olen ainuke, kes ei saa aru, kuidas mina sellises olukorras võidan? Mina patsiendina eelistaksin küll teada kogu uut informatsiooni, et maha jätta nii suitsetamine kui töödeldud liha söömine, et mõlemast vähivormist pääseda

1996. aastal oli tubakafirmal Philip Morris (müüb näiteks Marlboro brändi) Euroopas huvitav reklaamikampaania, mis ütles, et passiivne suitsetamine suurendab su kopsuvähi riski vaid 19%, samas kui

• iga päev 1-2 klaasi täispiima joomine võib olla kolm korda hullem (62% suurem risk kopsuvähi saamiseks)
• või kahekordista oma riski kasutades praadimiseks õli
• või kolmekordista oma riski südamehaiguste saamiseks sellega, et sa pole taimetoitlane
• või suurenda oma riski kuus korda, süües palju liha- ja piimatooteid.

Nad võtsid asja kokku järgmiselt, et üritame ikkagi asju õiges valguses vaadata, et kopsuvähirisk passiivsest suitsetamisest (ainult 19% ju!) võib olla palju väiksem kui sinu teised igapäevased harjumused 🙂 Seega, pole probleemi, nii kaua, kuni sa tarbid piima ja liha ning praed õliga, hinga endale suitsu kohe mõnuga sisse – risk vähi saamiseks on võrreldes nimetatud toiduainete söömisega palju väiksem! 🙂 Umbes sama võrdlus nagu et pigem saa nuga, sest palju hullem on saada kuuli! Aga kuidas oleks kui ei saaks kumbagi?! See, et üks risk on väiksem kui teine, ei tee seda olemasolevat riski kuidagi positiivsemaks. Kummaline viis oma tooteid reklaamida, kas pole? 🙂

Mina isiklikult ei usu, et „sõda vähi vastu” eales võidetakse, sest klähvitakse täiesti vale puu all – nimelt on kogu aur juba aastakümneid läinud selle peale, et „imetablett” leiutada ja haigusest võitu saada kasutades farmakoloogilisi vahendeid. Kui sul pole samuti sarnaselt minule aega 50 aastat katsetusi oodata, et seejärel ikkagi jälle pettuda, siis ära pane oma lootusi sellele või vähemalt ära topi kõiki oma lootusi ühte korvi ja jää lootma AINULT sellele, mida sulle meditsiin pakkuda saab (mis aitab Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul vaid 10% osas), vaid võta ohjad oma elustiili osas enda kätte.

Mis vähki puudutab, siis vähk on keeruline haigus ja seda pole võimalik „võita”, kui sa tegeled sellega ühekülgselt: kas ainult keemiaravi, ainult toitumise, ainult füüsilise aktiivsuse, ainult stressijuhtimisega vms. Keerulised haigused nõuavad keerulisi lahendusi ja selle kõigega tuleks tegeleda kogu aeg paralleelselt, neid omavahel kombineerides. Ja vähk ei ela isolatsioonis – kuna kõigil läänemaailma haigustel (südamehaigused, II tüüpi diabeet, kõrge vererõhk, kõrge kolesterool jne) on omavahel palju kattuvusi, siis ennetades vähki, ennetad sa tegelikult ka kõiki ülejäänuid.

„Tervis ei tule tabletist, vaid on tervislikult elamisega kaasnev nähtus.”

-Dr. Alan Goldhamer

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Anand, P., Kunnumakkara, AB., Sundaram, C., Harikumar, KB., Tharakan, ST., Lai, OS., Sung, B., Aggarwal, BB. Cancer is a preventable disease that requires major lifestyle changes. Pharm Res, 2008; 25(9): 2097-116.

Campbell, TC. Cancer Prevention and Treatment by Wholistic Nutrition. J Nat Sci, 2017; 3(10).

Campbell, TC. Nutrition and Cancer: An Historical Perspective. – The Past, Present, and Future of Nutrition and Cancer. Part 2. Misunderstanding and Ignoring Nutrition. Nutr. Cancer,  2017, 69, 962-968.

Temple, NJ., Burkitt, DP. The war on cancer–failure of therapy and research: discussion paper. J R Soc Med, 1991; 84(2): 95-8.

Morgan, G., Ward R, Barton M. The contribution of cytotoxic chemotherapy to 5-year survival in adult malignancies. Clin Oncol (R Coll Radiol), 2004; 16(8): 549-60.

Murphy, CC., Gerber, DE., Pruitt, SL. Prevalence of Prior Cancer Among Persons Newly Diagnosed With Cancer: An Initial Report From the Surveillance, Epidemiology, and End Results Program. JAMA Oncol, 2018; 4(6): 832-836.

Verkooijen, HM., Fioretta, GM., Rapiti, E., Bonnefoi, H., Vlastos, G., Kurtz, J., Schaefer, P., Sappino, AP., Schubert, H., Bouchardy, C. Patients’ refusal of surgery strongly impairs breast cancer survival. Annals of surgery, 2005, 242 (2), 276-80.

Nutridata.org.