iThrive: Rising from the Depths of Diabetes & Obesity

(Ma elan õnnelikult: pääsemine rasvumise ja diabeedi sügavikust)

Tegu on 9-osalise dokumentaalseriaaliga, mida soovitatakse kõigile neile, kel on probleem/huvi diabeedi, ülekaalulisuse, toidusõltuvuse või toitumisega üldiselt. See on rasvunud diabeetikust mehe lugu, kes on juba ka miniinfarkti saanud ning kes intervjueerib paljusid oma ala eksperte ja diabeedist tervenenud inimesi, et teada saada, mida täpselt teha.

See algas rahvusvahelisel diabeedipäeval, 14.11.2017 kell 21 USA idaranniku aja järgi (Eesti vaataja jaoks avalikustatakse seriaali osad järgmise päeva varahommikul kell 4). Iga päev avalikustati 1 osa ning seda oli võimalik tasuta vaadata 24h. See oli inglise keeles.

ESIMENE OSA: 21. sajandi “must surm”

Esimeses episoodis saime tuttavaks peategelase Joniga, kel on 2. tüüpi diabeet, ta on kehamassiindeksi (KMI) järgi ülirasvunud (KMI peaks tal siis olema üle 40) ja tal tunduvad olevat kõik diabeediga kaasnevad tüsistused nagu neuropaatia, hägune nägemine, neerud on läbi, erektsiooni- ja meeleoluhäired ning on läbi teinud 1 vaikse miniinfarkti. Tema triglütseriidide tase oli üle 10 mmol/l (normaalne oleks alla 1,7).

Antud osa oli sissejuhatus, kus paljud arstid ja muud intervjueeritavad rääkisid, mis diabeet on, millised on erinevad tüübid, diabeedi statistika, millised on tüsistused, kuidas 2. tüüpi diabeet on jõudnud harvaesinenud haigusest epideemia mõõtmetesse, selle tihedatest seostest Alzheimeri tõvega, mida nimetatakse 3. tüüpi diabeediks jne. Selle seos “musta surmaga”, mis on antud osa alapealkirjaks, on see, et kui kokku lugeda kõik diabeedi poolt põhjustatud surmad (infarkt, insult, vähk, neeruhaigused, Alzheimeri tõbi), siis see ilmselt ületab katku surnud inimeste koguarvu. Palju räägiti ka ülekaalulisusest, sest need kaks asja käivad tavaliselt käsikäes – ka omast kogemusest võin öelda, et saan kahe käe näppudel lugeda kokku, kui palju ma olen näinud normaalkaalulisi 2. tüüpi diabeetikuid. Samas aga siiski rõhutati, et me ei näe endi sisse ja kõhnal inimesel võib tegelikult olla maks rasvunud ning mõnes mõttes on see isegi ohtlikum, sest me kipume arvama, et normaalkaalus olemine tagab meile vähese riski. Üks arst tõi välja, et normaalkaaluliste tõenäosus on tõesti madalam (40% ülekaaluliste 80% vastu), kuid see on siiski olemas. Teine arst ütles, et diabeetikutest 20% on kõhnad.

Mõtlema pani ühe arsti öeldu, et isegi kui diabeetikud peaksid teistest “vaid” 10 aastat vähem elama, siis 20 aastat sellest on kannatused, mis tulenevad haigusest ja selle tüsistustest. Ma arvan, et need inimeste kannatused ongi kõige jubedamad: ma olen olnud näiteks ortopeediaosakonnas ja meil oli nii palju amputeerimisi ja pole vahet, kus osakonnas olla, alati on mõni patsient aheldatud dialüüsimasina külge. Väga raske on isegi kõrvalt vaadata, kuidas inimesed jäävad oma jalgadest ilma ja teada, et seda oleks saanud vältida. Seega kõige kurvem ongi see, et inimesed mitte ainult ei ela vähem, vaid nad peavad oma haiguse tõttu juba oma eluajal tohutult kannatama.

Samuti räägiti sellest, et diabeedi puhul ei saa päris nii mõelda, et mul pole seda haigust ja seega see mind ei puuduta, sest suur osa meist võivad olla eeldiabeediga või insuliiniresistentsusega ilma, et me seda veel teaksime, et meie pankreas juba teeb ületunde selleks, et hoida meie veresuhkrutase kontrolli all. Oma sellenädalases artiklis räägin samuti sel teemal ning ühest uuringust tuli välja, et kogu see protsess võtab umbes 13 aastat.

Mulle meeldis see, et peategelane teeb vahekokkuvõtteid arstide jutust ehk siis ta toob välja, kuidas tema kui 2. tüüpi diabeetik selle informatsiooni vastu võttis ja mis selles oli tema jaoks uut, huvitavat või üllatavat. Me kõik ju saame samast informatsioonist natukene erinevalt aru vastavalt sellele, millised on meie eelnevad teadmised ja kogemused ning tervishoiutöötajate probleemiks on tihti see, et me ei oska end enam panna inimese kingadesse, kes teab vähe või üldse mitte midagi oma haigustest, inimese anatoomiast ja füsioloogiast. Ma puutusin ise sellega kokku olles patsient, et minuga räägiti, kuid ma polnud võimeline seda informatsiooni täielikult seostama. Selles mõttes on hea, sest ta võib vastata nendele küsimustele, mis ka teiste diabeetikute meeles mõlguvad. Näiteks ta räägib sellest, et tema õde ja üks sõber on registreeritud meditsiiniõed ning nende käest oli ta kuulnud, et osad arstid ravivad 2. tüüpi diabeeti puhtalt ainult toitumisega. Ta soovis hirmsasti minna ühele suurele diabeedikonverentsile ja lootis seal selliseid arste kohata, kuid sel teemal polnud ühtegi presentatsiooni. See pani teda imestama, et suurel diabeediteemalisel konverentsil ei räägitud mitte midagi diabeedi ravimisest, vaid kogu üritus oli vaid sellest, kuidas seda haigust kontrolli all hoida, kuidas sellega koos elada jne.

Samuti mulle meeldis ühe vanema proua lugu, kes rääkis oma 2. tüüpi diabeetikust emast, kes oli talle öelnud, et diabeet on neil geenides ja nad kõik surevad sellesse, sest tal oli perekonnast palju näiteid tuua: mõlemad tema vanemad, kõik 7 õde-venda ja ta ise surid sellesse. Antud proua aga otsustas, et tema ei kavatse seda haigust saada ning tegi oma uurimistööd ja avastas, et see tuleneb elustiilist. Seal tema vanust ei öelda, kuid välimuse järgi ta on ikka juba vanem proua, kuid normaalkaaluline ja ametilt joogainstruktor, nii et ilmselt võib arvata, et ta tõesti enam ei saa seda diagnoosi. Nagu ma geenidest rääkides ka välja tõin, siis inimesed tihti vaatavad enda ümber ringi ja näevad, et perekonnas on kõigil samad probleemid ning koheselt teevad selle järelduse, et ju see peab siis geenides olema ega mõtle sellele, et võib olla on asi hoopis selles, et sama perekond sööb samalaadset toitu ja elab sarnast elu. Nagu ka see proua rääkis, siis tema ema oli rasvunud, sõi muudkui kommi, veetis päevad voodis lebades ning ei näinud, et tema eluviis võiks kuidagi selle haiguse tekitada, vaid pidas süüdlaseks oma geene. Ta ei suutnud oma ema mõista, et miks ta alla andis, miks ta üldse ei proovinudki terveks saada ega pingutanud selle nimel. Proua oli täiesti pisarateni meeleheitel, sest tal olid teadmised ja soov oma ema aidata, kuid tema ema ei soovinud seda abi vastu võtta ning oli pigem nõus surema kui oma armastatud kommidest ja elustiilist loobuma. Peategelane Jon aga suutis end väga hästi samastada ning üritas prouale selgitada, mis taolise inimese peas toimub. See oli minu jaoks võib olla kõige huvitavam osa, sest samal ajal kui peategelane suutis end samastada haige emaga, samastasin mina end väga hästi selle prouaga. Minu perekonnas on nii suitsetamist, alkoholismi, ülekaalulisust, 2. tüüpi diabeeti, kõrget vererõhku… (nimekiri jätkub) ning väga raske on seda kõrvalt vaadata, kui sa ise tead lahendusi ning need on täiesti võõraid inimesi aidanud, kuid oma perekonnaliikmeid ei saa aidata, sest nad lihtsalt ei taha. Samuti on kõigil tervishoiutöötajatel väga raske, sest me näeme päevast päeva käega löönud patsiente, kes pole valmis enda jaoks lillegi liigutama ning siis tekib tunne, et mida siis meie siin ümber kõik võimleme? Paljud tervishoiutöötajad kaotavad seetõttu igasuguse motivatsiooni. See oli ka põhjuseks, miks ma antud blogi alustasin, sest ühelt poolt on raske leida motivatsiooniga patsiente ning teiselt poolt me oleme haiglates ning perearstikeskustes tihti “tulekahjude” kustutamisega nii ametis, et polegi aega ega energiat pühenduda neile, kes päriselt enda jaoks midagi ära tahavad teha. Peategelane Jon püüdis sellele prouale siis selgitada, et inimestel, kel pole sarnaseid probleeme, ei saa päris aru, et kellegi nõuanne: “kõik, mis sa pead tegema, on LIHTSALT oma elustiili muutma!” ei aita. Üldiselt nad ise ka teavad seda (asi pole informatsiooni puuduses), kuid kui sa oled ikkagi sõltuvuses kiirtoidust, maiustustest jne, siis sa ei suuda endaga võidelda ja paljud annavadki alla.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22