Ma loodan, et peenistest rääkimine pole kellelegi tabuteemaks, sest me teeme seda meeste tervise huvides. Meditsiiniline personal on ilmselt üks kõige keerulisem grupp inimesi üldse, keda mingigi teemaga punastama panna või mingit teemat tabuks pidada, sest olgem ausad – paljud meist katsuvad töö juures võõraste meeste peeniseid pea iga päev ja kui palju me neid veel näinud oleme! Neid on olnud igasuguses kujus ja suuruses, kuid tervishoiutöötajat häbeneda pole tõesti vaja, sest me näeme vaid organit. Sellest on isegi kahju, et inimkeha kaotab haiglas töötades oma erakordsuse ja salapära, ning selleks pole isegi vaja seal aastakümneid veeta – piisab täiesti kooli ajal tehtud praktikatest, et ka kõige häbelikum meist ei tee järjekordset alasti keha nähes teist nägugi. Niisiis ei tekita peenistest rääkimine sama neutraalselt kui oma lõunasöögist ühele õele mingit probleemi ja millal siis veel peenistest rääkida kui mitte isadepäeva nädalalõpul, sest need, kel on toredad isad, tahavad, et nad võimalikult pikalt siin maailmas meiega koos oleksid, ning need, kellel on toredad abikaasad, ei soovi oma viimast 10 eluaastat siin maailmas üksi veeta.

Mis seos võiks olla südamel ja peenisel? Nelja kuu pärast oma 20. sünnipäeva pidav väike sinine tabletike nimega Viagra loodi esialgselt kõrge vererõhu ja stenokardia „raviks” (jutumärgid, sest kes luges eelmist postitust sümptomitest, see teab, et me ei ravi tablettidega midagi, vaid lihtsalt hoiame sümptomeid kontrolli all). Siis aga avastati kliiniliste uuringute käigus täiesti juhuslikult, et tabletike oli palju efektiivsem erektsiooni tekitamisel (see tekkis nimelt 80% uuringus osalenud meestest) kui stenokardia „ravis”. See on tegelikult väga loogiline, et kui tahta parandada verevoolu suurtes arterites nagu need, mis viivad südamesse, siis see parandab ka verevoolu väiksemates, peenisesse viivates veresoontes, mille „kõrvalmõjuks” on siis erektsioon. Probleemid erektsiooni saamise ja hoidmisega tundub olevat midagi, mis puudutab vaid seda alumist piirkonda, kuid see pole nii. Ameerika kardioloog dr. Joel Kahn ütleb, et erektsioonihäired võivad ennustada infarkti 3-4 aasta pärast. See kehtib eriti nooremate, alla 50-aastaste meesterahvaste puhul. Insult, infarkt ja erektsioonihäired on täpselt sama protsessi ilming – ummistunud, põletikuliste ja vigaste arterite. Lausa 70% impotentsuse põhjustest tuleneb probleemsetest veresoontest. Põhjuseks on ilmselt meie artereid ummistav toitumine. Kardioloog  ja Ameerika Kardioloogiakolledži endine president dr. Kim Williams ütles samuti ühes oma ettekandes, et südamehaigused algavad peenisest: mida jäigemad on arterid, seda lõdvem on mehe peenis. Et neid probleeme ennetada, pead sa parandama vereringlust oma organitesse. Igasse organisse – olgu selleks aju, süda või peenis. Nende vahel on väga tugev side, mida näitab ka see, et neil on palju ühiseid riskifaktoreid nagu diabeet, suitsetamine, liigne alkoholi tarbimine, kõrge vererõhk (ja teatud vererõhuravimid), kõrge kolesteroolitase, ülekaalulisus ja madal testosterooni tase. Kui sa mõtled, et sa jätkad artereid ummistava toidu söömist, sest tabletikesed nagu Viagra aitavad hädast välja, siis mõtle uuesti, sest kogu maailma Viagra ei pruugi aidata su seksuaalelu pärast seda, kui sa oled juba insuldi saanud. Inglise keeles on lihtne võrrand: ED (erectile dysfunction)=early death ehk siis erektsioonihäire=varajane surm. Mure seisneb selles, et need tabletikesed varjavad südamehaiguse sümptomeid ning ei tee mitte midagi selleks, et tegelik probleem lahendada. Ja siis me oleme olukorras, kus 2/3 meeste, kes jubeda valuga rinnus erakorralise meditsiini osakonda jõuavad, peenis on neid juba aastaid üritanud hoiatada, et miskit on väga korrast ära nende vereringega. Miks need probleemid esiti peenises avalduvad? Sest peenise arterid on koronaararteritest poole väiksemad. Seega sama suur ummistus südamesse viivates arterites, mida sa isegi ei tunneks, suudab aga ummistada peenisesse viivad arterid, põhjustades seal vereringeprobleeme. Sa ei pruugi valu rinnus veel tunda, kuid probleem on olemas – seetõttu nimetatakse erektsioonihäireid “peenise stenokardiaks”.

Nüüd liigume lõdva peenise ja infarkti juurest eesti meeste seas vähiliikidest teisel kohal oleva eesnäärmevähi juurde. Dr. Dean Ornish, kes on spetsialiseerunud südame- ja teistele kroonilistele haigustele, võttis pärast seda, kui ta oli 1990. aastate alguses tõestanud, et ateroskleroos on elustiilimuutustega ravitav (jah, ravitav, mitte lihtsalt ravimitega kontrolli all hoitav, s.t arteriseintel olevad naastud lahustuvad ja ummistunud arterid avanevad), ette teise suure probleemi meie ühiskonnas – vähi. Kui tõenduspõhiseid uuringuid elustiilimuutuste mõju kohta südamehaigustele on üsna palju, siis vähi puhul kahjuks ei ole neid eriti. Probleem seisneb selles, et patsiendid lähevad pärast diagnoosi kohe ravile ning teadlastel pole võimalust uurida, kuidas elustiilimuutused mõjuksid. Kuna uuringus peab võrreldavuse huvides olema 2 gruppi inimesi, kellest ühed ei muuda oma elustiilis midagi ning teised, kes teevad need muutused, pole lihtsalt võimalik ega eetiline lasta ühel grupil vähidiagnoosiga inimestel oma elu edasi elada nagu midagi poleks juhtunud. Tean seda omast kogemusest, et see poleks lihtsalt võimalik. See on ka põhjuseks, miks on palju üksikuid juhtumeid, kus lihtsalt teatud hullumeelseks peetud indiviid on keeldunud operatsioonist, keemiaravist ja kiiritusest ning hoopiski otsustanud teha kardinaalsed muutused oma elustiilis, kuid üksikjuhtumite najal ei tohi tervishoiutöötajad teha mingeid üldistusi ning teistele sama soovitada. Omast kogemusest pean küll ütlema, et minu jaoks olid need üksikjuhtumid täiesti piisavaks tõestuseks selle kohta, et teatud sorti elustiilimuutustel on väga suur tõenäosus mu paranemisele kaasa aidata. Mu loogika seisnes selles, et kõik need edukalt paranenud inimesed viisid läbi väga sarnased muutused (nt toitumise osas palju puu- ja köögivilju, tihti toorelt, salatitena, mahladena, smuutidena, vähivastase toimega maitseainete kasutamine, toidulaualt välja kõik töödeldud ja loomne toit jne) ja kuna see oli kõigest naturaalne toit, siis isegi, kui sellest mulle otsest kasu poleks olnud, ei söönud ma ju endale sisse mingeid kummalisi „imevahendeid”, millel võiks olla negatiivseid kõrvalmõjusid. Seega ma tundsin, et kaotada pole midagi, küll aga võita terve elu ning kui see on toiminud paljude teiste inimeste puhul, siis miks see ei võiks ka minu puhul toimida. Mul polnud aega jääda ootama, millal teadus ükskord sinnamaani jõuab ja mulle must-valgel tõestuse ulatab. Ainuke põhjus, miks dr. Ornish ja tema kolleegid said sellised uuringud läbi viia, kus nad „ravisid” eesnäärmevähki toitumise ja muude elustiilimuutustega tavalise operatsiooni, keemiaravi ja kiirituse asemel, oli, et eesnäärmevähk on nii aeglaselt kulgev vähk, et kui see avastatakse väga varajases staadiumis, siis neid patsiente ei saadetagi kohe otse lõikuslauale, vaid peetakse paremaks haiguse kulul lihtsalt silma peal hoida. Seega, kui nendega niikuinii ei kavatseta mitte midagi muud peale jälgimise teha, siis miks mitte samal ajal vaadata, kas elustiilimuutustel on mingit mõju haiguse edasisele kulule või mitte.

2005. aastal avaldas ta koos oma kolleegidega uuringu, mis jälgis elustiilimuutuste mõju ühe aasta jooksul madala eesnäärmevähiriskiga meeste hulgas, kes ei saanud mingisugust ravi (ei mingit operatsiooni, kemoteraapiat ega kiiritust). Eesnäärmevähi progresseerumise jälgimiseks kasutatakse tavaliselt prostata-spetsiifilise antigeeni (PSA) taset. Neil oli uuringus 2 gruppi mehi – ühed, kes toitusid tavapäraselt ehk olid standardsel ameerika dieedil (SAD) (väga sarnane sellele, mida kohalike toitumisalaste uuringute järgi ka keskmine eestlane sööb: rohkelt liha, piimatooteid, töödeldud toitu, suhkrut ja soola sisaldavad toiduained ja vähe puu- ning köögivilju, täistera- ja kaunvilju, kala), ja teised, kes sõid aasta madala rasvasisaldusega naturaalset taimset toitu. Lisaks väike igapäevane jalutuskäik ja meditatsioon. Kui küsida, et miks just selline valik, sest võimalikke elustiilimuutusi ja ka erinevaid toitumisviise on ju nii palju, siis vastuseks on, et maailmas ringi vaadates võib näha, et eesnäärmevähi juhtumite arvu vahel on erinevates piirkondades meeletult suured käärid. USAs on see näiteks kuni 100 korda kõrgem võrreldes mõningate piirkondadega Aasias. Ning vahe ei tulene geenidest, sest migrantide uuringud näitavad, et kui nendest Aasia piirkondadest (nt Jaapanist) minnakse elama USAsse, siis vähi esinemise sagedus kasvab ühe generatsiooni jooksul ning III põlvkond on juba täpselt sama vähi sagedusega nagu kohalikud elanikud. On vaadeldud palju erinevaid elustiilifaktoreid ning toitumine tundub omavat kõige suuremat mõju, seejuures liha- ja piimatooted tunduvad vähiriski suurendavat ja taimsed toidud seda vähendavat. See on siis põhjuseks, miks selline valik.

Antud uuringu kokkuvõttes esimeses grupis PSA näitajad halvenesid tõustes 6%, teises paranesid langedes 4%. Kontrollgrupist pidi 6 meest halvenenud PSA tulemuse tõttu juba enne aasta möödumist ravi saama, samal ajal kui elumuutuse läbinud meestest ei pidanud keegi. Selleks, et tulemusi paremini mõista, võtsid teadlased mõlemas grupis meestelt vereproovid ning tilgutasid seda katseklaasis olevatele vähirakkudele, et näha, mis mõju toitumisharjumuste muutmisel eesnäärmevähi rakkudele on. Tavatoidu peal olevate patsientide veri vähendas vähirakkude kasvu kiirust ligikaudu 9% võrra, mis näitab seda, et nende keha ja immuunsüsteem võitlesid vähirakkude vastu nii hästi kui suutsid. Madala rasvasisaldusega naturaalset taimset toitu söönud meeste veri vähendas aga vähirakkude kasvu kiirust ligikaudu 70% võrra. Seega muutis taimse toidu söömine nende vere vähirakkude suhtes 8 korda vaenulikumaks, pärssides nende progresseerumist. See näitab sama, mida me juba geenidest rääkides arutasime – oluline on keskkond, milles meie rakud elavad, kui meie veri ja immuunsüsteem on „ebasõbralikud” vähirakkude või muude haigustekitajate vastu, siis nad ei saa nii soodsalt seal elada ja paljuneda võrreldes keskkonnaga, mis on neile soodne, ning see keskkond ei sõltu meie „halbadest” geenidest, vaid selle üle on meil täielik kontroll nagu antud uuringki näitab, sest saame seda lihtsalt muuta toitumise muutmisega.

Nüüd tagasi uuringu juurde. See tulemus oli pärast 1 aastat, kuid järgnevad uuringud on näidanud, et isegi vaid 2 nädalat antud toitumist kombineerituna füüsilise aktiivsusega omab vähivastast mõju. See tundub tulenevat sellest, et antud toitumine programmeerib geenide avaldumist eesnäärmes. See tuli välja dr. Ornishi ja tema kolleegide 2008. aastal avaldatud uuringust, kus nad võtsid samuti madala eesnäärmevähi riskiga meestelt biopsia enne ja pärast elustiilimuutusi 3kuulise vahega. Uuringuartiklis on pilt neist geenidest ning võib näha, kuidas 3 kuuga on geeniregulatsioonis toimunud muutus punasest rohkem roheliseks. Roheline tähistab neid geene, kus on toimunud elustiilimuutuste toimel positiivsed muutused. Lisaks sellele langesid 3 kuuga oluliselt nende südamehaiguste riskifaktorid: üldkolesterooli ja LDLi tase, vererõhk, kehamassiindeks (KMI) ja talje ümbermõõt. Kui huvitab, mida need mehed täpselt tegid, siis palun (nii 2005. kui ka 2008. aasta uuringud olid elustiilimuutuste osas pea samad, mõningane erinevus seisnes toidulisandite annustes):

• Madala rasvasisaldusega naturaalne taimne toit, mis koosnes peamiselt puu- ja köögiviljadest, täisteratoodetest, kaunviljadest ja sojatoodetest. Ligikaudu 10% kaloritest tuli rasvast ja samuti oli vähe lihtsüsivesikuid.
• Lisaks said nad mõningaid toidulisandeid nagu soja (1 portsjon tofut ja 58g sojavalgupulbrist jooki), kalaõli (ainuke loomne komponent nende toitumises: 3g päevas), E-vitamiin (400 IU päevas), seleen (200mcg päevas) ja C-vitamiin (2g päevas);
• Stressiga toimetuleku tehnikate kasutamine 60min iga päev (kerged joogalaadsed venitused, hingamine, meditatsioon, visualiseerimine, lõõgastumine);
• Mõõdukas aeroobne treening (kõndimine 30min päevas 6 korda nädalas);
• Tugigrupi koosviibimine 1 tund nädalas.

2005. aastal uuringus osalenud meestega võeti 2 aastat pärast uuringu lõppu uuesti ühendust, et vaadata, kuidas neil läheb. Tavatoitumisega/SAD patsientidest 27% olid pidanud läbima tavapärase eenäärme vähi ravi (radikaalse prostatektoomia, kiirituse või hormoonravi). Elustiilimuutused teinud grupis oli selliseid mehi 5% ehk siis enam kui 5 korda vähem. Uurijad järeldasid sellest, et elustiilimuutuste tegemine aitab varajases staadiumis eesnäärmevähiga patsientidel vältida või 2 aasta võrra edasi lükata tavapärast ravi. Võib eeldada, et elustiilimuutustest kinnipidamisel võiks neid kohutavaid protseduure vältida või edasi lükata veel enamgi aastaid, kuid kuna uuring kestis vaid 2 aastat, siis teadlased ei saa rohkemat väita. Siis peaks juba tegema sama uuringu uuesti, mis kestaks 3-4-5 jne aastat, mida pole aga tehtud. Igal juhul on isegi iga edasilükatud aasta suure väärtusega, sest radikaalne prostatektoomia pole mingi kerge operatsioon, vaid toob endaga tihti kaasa uriinipidamatuse ja 60% meeste jaoks impotentsuse.

Kuid mõlemad need uuringud puudutasid varajases staadiumis, lokaliseeritud, „jälgimise ja ootamise” taktikaga eesnäärmevähki. Kuidas oleksid aga lood kaugelearenenud eluohtliku vähiga? Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis selliste uuringute läbiviimine pole eriti võimalik ja seetõttu on meil kirjanduses vaid üksikjuhtumid. Tihti kirjeldavad need juhtumid just viimases staadiumis olevaid patsiente, kes on põhimõtteliselt saadetud koju surema ja nagu nende varajases staadiumis eesnäärmevähiga meeste puhul – kui niikuinii sinuga mitte midagi ei tehta, siis miks mitte proovida elustiilimuutusi, sest kaotada pole ju midagi, kui sa oled juba koju surema saadetud. Üks selline kirjanduses kirjeldatud juhtum on mehest ulatuslike vähisiiretega, kellele ennustati maksimaalselt 3 aastat. Ta läks üle rangele taimsele toitumisele ja 4 aastat hiljem näis, et vähk on kadunud. Kuus aastat hiljem muutub ta natukene julgemaks, toidulauale naasevad vanad lemmikud (näiteks kalkun, tuunikala ja kana), vähk tuleb agressiivselt tagasi ning ta sureb. Kuid nagu ma mainisin, võib selliste üksikjuhtumite puhul alati väita, et see kõik on puhas kokkulangevus. 2001. aastal said ühed uurijad kõigist neist üksikjuhtumitest teada olevad „esialgsed tõendid” – et eesnäärmevähk võib olla elustiilimuutustele tundlik isegi metastaaside korral, et see võib pikendada elulemust ja võib kaasa tuua isegi kaugelearenenud luumetastaasidega vähi remissiooni – proovile panna 4 kuud kestnud katses. Nagu ma eelnevalt mainisin, on kõigil neil edukatel üksikjuhtumitel tavaliselt väga sarnased elustiilimuutused ja antud uurijatele tundus samuti, et liiga palju küllastunud rasvu ja liha ning vähe kiudaineid tunduvad olevat kasvaja arengu seisukohast suurima mõjuga. Seega panid nad sarnaselt dr. Ornishi uuringutele mehed madalarasvasisaldusega naturaalsele taimsele toidule, mis sisaldas endas täisteravilju, ube, seemneid ja puu- ning köögivilju. Uurijate arvates oli see piisavalt radikaalne toitumise muutmine meestel, kes muidu olid tavatoitumisel ehk standardsel ameerika dieedil (SAD). Lisaks toitumisele pidid mehed sarnaselt dr. Ornishi uuringutele tegelema ka oma stressiga. Uuringus osales 10 meest, kel mitte ainult ei olnud eesnäärmevähk, vaid nad kõik olid läbinud radikaalse prostatektoomia, mille käigus eemaldati kasvaja, kuid vaatamata sellele hiljem nende PSA tasemed tõusid, mis viitasid siirete olemasolule ja vähi naasmisele. Uuringus on ära toodud graafik kõigi 10 mehe PSA taseme kasvukiirusega. Seega, kui pärast 4 kuud elustiilimuutusi näeks graafik täpselt samasugune välja, võiks järeldada, et tehtud muutustel polnud absoluutselt mingit mõju PSA tasemele, sest võib eeldada, et vähirakud levivad samasuguse kiirusega nagu varem. 4 kuu pärast nägi aga graafik välja teistsugune. Tundus, et kahe mehe puhul kasvasid vähirakud veelgi kiiremini, kuid ülejäänud 8 osas tundus elustiilimuutus olevat vähirakkude kasvu aeglustanud. Neist kolme puhul kasv mitte ainult ei aeglustunud ja peatunud, vaid tundus tegevat vähikäiku.

Tekib küsimus, et millest nii erinevad tulemused? Dr. Ornishi mõlemas uuringus oli näha, et see, et sa palud inimestel teatud viisil toituda või muid elustiilimuudatusi teha, ei tähenda automaatselt, et inimesed seda ka teevad, ning tulemused olid igati etteaimatavad – mida täpsemalt uuringus osalejad elustiilimuutustest kinni pidasid, seda paremini neil läks. Sa tead ju seda omast käest, et selleks, et mingid toitumises või elustiilis tehtud muudatused toimiksid, tuleb neist ka päriselt kinni pidada 🙂 Ei ole mõtet rääkida, et dieedid ei tööta! Need töötavad väga hästi, kui inimesed suudaksid neid pikka aega punktipealt järgida. Tõsi või tõsi? 🙂 Antud uuringutes oli eeskirjadest kinnipidamist kiudainete abil lihtne jälgida. Dr. Ornishi patsiendid peaaegu kahekordistasid oma kiudainete tarbimise minnes oma tavapäraselt ameerika toitumiselt üle madalarasvasisaldusega naturaalsele taimsele toidule: see kasvas 31 grammilt 59ni. Viimasena kirjeldatud uuringus tarbisid mehed esialgselt keskmiselt vaid 14g kiudaineid ning suutsid selle 4 kuuga keskmiselt 19g peale viia, mis pole kohe kindlasti võimalik naturaalset taimetoitu süües, sest see ei ulatu isegi minimaalselt soovitatud päevase tarbimiseni. Antud uuringust ka selgus, et mehel, kes suurendas enim oma kiudainete tarbimist, oli ka 4 kuu pärast parim PSA tulemus, ning väikseima kiudainete tarbimisega mehel oli halvim PSA tulemus. Seega tundub tõesti, et mida rohkem nad oma elustiili muutsid, seda paremad tulemused nad saavutasid. Uurijad jõudsid järeldusele, et naturaalne taimne toit üheskoos stressijuhtimisega võib aeglustada kasvaja progresseerumise kiirust ning erinevalt teistest ravimeetoditest annab patsiendile võimaluse mingilgi määral oma haiguse üle kontrolli omada. Seega nagu dr. Dean Ornishki oma uuringutes välja tõi, et antud elustiilimuutuste „ainukesed kõrvaltoimed on positiivset laadi.” Kui sul tekkis küsimus, et kuidas õnnestus dr. Ornishil oma kolleegidega grupp vanemaid meesterahvaid terveks aastaks taimetoitu sööma panna ning tänu sellele nende kiudainetesisaldust palju enam tõstis kui viimati kirjeldatud uuringus, mis kestis vaid 4 kuud, siis vastus on lihtne – nad saatsid uuringus osalejatele valmis tehtud taimsed toidud ukse taha arvates, et mehed on nii laisad, et sel juhul nad lihtsalt söövad seda, mida neile ette antakse.

Üks teine uuring võttis selle arvesse, et isegi kui mees saab vähidiagnoosi, ei pruugi ta riiklikult soovitatud 5 portsjonitki puu- ja köögivilju tarbida, veel vähem siis minna täielikult üle naturaalsele madalarasvasisaldusega taimsele toidule. Nende eesmärgiks oli uurida, mis juhtub siis, kui kõigest muuta toitumises loomse ja taimse valgu vahekorda ning neil õnnestus esialgse tavatoitumisega võrreldes vähendada meeste loomse valgu tarbimist umbes poole võrra ehk siis nad said poole oma proteiinist taimsetest ja teise poole loomsetest valkudest. Tulemuseks oli, et osaliselt taimse toitumisega grupis vähi areng jätkus, kuid see aeglustus võrreldes kontrollgrupis olevate meestega, kes toitusid oma tavapärasel moel edasi.  Kuid dr. Dean Ornishi uuringus me ei näinud mitte ainult vähi progressi aeglustumist, vaid PSA näitajate paranemist, mis viitab kasvaja kahanemisele. Seega tundub ideaalne loomse ja taimse toidu suhe olevat siiski lähemale 0. Kui sind aga huvitab, et mis on kõige kahjulikum loomne proteiin juba diagnoositud eesnäärmevähiga mehele ja mis on parim toiduaine, mida oma toidulauale lisada, siis need vastused saime ka kahest uuringust. Harvardi teadlaste sõnul osutusid hullemateks munad ja nahaga linnuliha, mis potentsiaalselt vastavalt kahe- ja neljakordistavad vähi progresseerumise riski. Kui sa soovid aga vaid ühe kasuliku toiduaine oma menüüsse lisada, siis selleks peaksid olema ristõielised köögiviljad nagu brokoli, kapsas, lillkapsas, lehtkapsas, brüsseli kapsas jne – vähem kui üks portsjon päevas võib vähi edasist arengut vähendada poole võrra.

Lõpetuseks käsitlen uuringut, kus teadlased jälgisid viimasena kirjeldatud uuringule väga sarnaseid patsiente, kuid 4 kuu asemel pool aastat. Patsientideks olid siis juba ravi saanud ehk siis kas radikaalse prostatektoomia või kiirituse läbinud mehed, kuid kelle PSA tasemed olid vaatamata sellele tõusma hakanud, mis näitas, et ravi ei toiminud ja vähk arenes edasi. Patsientidel paluti suurendada täistera-, köögi- ja puuviljade ning ubade tarbimist, ja samal ajal vähendada liha- ja piimatoodete ning rafineeritud süsivesikute tarbimist. Uuringus on ära toodud graafik, mis näitab patsientide PSA kasvu kiirust enne uuringu algust. Ravi puudumisel kipub PSA tase eksponentsiaalselt suurenema ehk siis üha kiirenevas tempos. Pärast poolt aastat tervislikku toitumist aga näitas 9 patsiendil 10st vähi arengu ilmset aeglustumist ning 4 patsiendil lausa läks vähi arengul tagurpidi käik sisse. PSA taseme hinnanguline „kahekordistumise aeg” (kui kaua see võtab, et patsiendi vähk kahekordistuks) aeglustus aasta pealt 10 aastale. Antud uuringus võis samuti näha, et patsiendid olid uuringu alguses rohkem motiveeritud ning pidasid paremini eeskirjadest kinni, lõpupoole hakkasid vanad toitumisharjumused tasapisi naasma. Seega teadlased kontrollisid, kas esimese 3 kuu jooksul oli mõju haiguse arengule suurem ning tõesti – esimese 3 kuu lõpus PSA keskmine näitaja kasv mitte ainult ei peatunud, vaid langes! Seega võis siin näha sama, mis teistes uuringutes välja tuli, et kui patsiendid rangelt oma elustiilimuutustest kinni pidasid, siis nende tulemused paranesid, ja vastupidi. Kokkuvõttes teadlased järeldasid oma uuringust, et haiguse edasist arengut on võimalik ilma operatsiooni, keemiaravi või kiirituseta aeglustada või isegi selle arengule vähikäik sisse anda, hoolimata teadusmaastikul olevast valdavast uskumusest, et vähi progresseerumine on suuresti pöördumatu protsess. Nad ütlevad, et nad ei lükka oma uuringuga ümber standardsete ravimeetodite eeliseid ega garanteeri, et madalarasvasisaldusega naturaalne taimne toitumine koos stressi vähendamisega alati haiguse remissiooni kaasa toob, kuid nende tulemused viitavad sarnaselt järjest kasvavale meditsiinilisele kirjandusele, et vähemalt teatud juhtudel võib vähk olla osaliselt tagasipööratav lihtsalt muutes oma toitumist ja elustiili ning mehed võivad haiguse levikut takistada ilma, et peaksid oma munanditest ilma jääma.

Ma ühinen selles teadlastega. Keegi ei saa öelda, mida sa oma olukorras tegema peaksid. Tuleb ise uurida, lugeda ning otsustada, kas ja milliseid elustiilimuudatusi on sinu ellu vaja. Kuid kirjandust lugedes tundub, et samad elustiilimuutused mõjuvad positiivselt erinevatele piirkondadele: mis on hea sinu südamele, on hea ka sinu peenisele ja voodielule. Erektsioonihäired ei ole vaid selle alumise piirkonna lokaalne probleem, neid ei tohiks ignoreerida ning sümptomeid Viagra või muu samatoimelise tableti abil maskeerida, et siis mõne aasta möödudes „vaikne sümptomiteta” infarkt saada. Pooled neist, kes südamehaigustesse surevad, kukuvad lihtsalt kokku, ning nende esimene infarkt jääb ka nende viimaseks. Võib olla oleks mõistlikum väikese sinise tableti võtmise asemel tegeleda tõelise probleemiga muutes oma elustiili ning lisaks kõvastunud peenisele kaitsta end muuhulgas ka südamehaiguste ja eesnäärmevähi eest?

Meeste tervisest saad lugeda veel SIIT ja SIIT.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Carter JP, Saxe GP, Newbold V, Peres CE, Campeau RJ, Bernal-Green L. Hypothesis: dietary management may improve survival from nutritionally linked cancers based on analysis of representative cases. J Am Coll Nutr, 1993; 12(3):209-26.

L. Richman, M. J. Stampfer, A. Paciorek, J. M. Broering, P. R. Carroll, J. M. Chan. Intakes of meat, fish, poultry, and eggs and risk of prostate cancer progression. Am J Clin Nutr, 2010;91(3):712-21.

L. Richman, P. R. Carroll, J. M. Chan. Vegetable and fruit intake after diagnosis and risk of prostate cancer progression. Int. J. Cancer, 2012, 131(1):201 – 210.

Montorsi, A. Briganti, A. Salonia, P. Rigatti, A. Margonato, A. Macchi, S. Galli, P. M. Ravagnani, P. Montorsi. Erectile dysfunction prevalence, time of onset and association with risk factors in 300 consecutive patients with acute chest pain and angiographically documented coronary artery disease. Eur. Urol, 2003, 44(3):360 – 364.

Jackson. Problem solved: Erectile dysfunction (ED) = early death (ED). Int. J. Clin. Pract, 2010 64(7):831 – 832.

Carmody, B. Olendzki, G. Reed, V. Andersen, P. Rosenzweig. A dietary intervention for recurrent prostate cancer after definitive primary treatment: Results of a randomized pilot trial. Urology, 2008, 72(6):1324 – 1328.

F. Carmody, B. C. Olendzki, P. A. Merriam, Q. Liu, Y. Qiao, Y. Ma. A novel measure of dietary change in a prostate cancer dietary program incorporating mindfulness training. J Acad Nutr Diet, 2012, 112(11):1822 – 1827.

Frattaroli, G. Weidner, A. M. Dnistrian, C. Kemp, J. J. Daubenmier, R. O. Marlin, L. Crutcheld, L. Yglecias, P. R. Carroll, and D. Ornish. Clinical events in prostate cancer lifestyle trial: Results from two years of follow-up. Urology, 2008, 72(6):1319-1323.

M. Fung, R. Bettencourt, E. Barrett-Connor. Heart disease risk factors predict erectile dysfunction 25 years later: The Rancho Bernardo Study. J. Am. Coll. Cardiol, 2004, 43(8):1405 – 1411.

Ornish D, Magbanua MJ, Weidner G, Weinberg V, Kemp C, Green C, Mattie MD, Marlin R, Simko J, Shinohara K, Haqq CM, Carroll PR. Changes in prostate gene expression in men undergoing an intensive nutrition and lifestyle intervention. Proc Natl Acad Sci U S A, 2008, 17;105(24):8369-74.

Ornish D, Weidner G, Fair WR, Marlin R, Pettengill EB, Raisin CJ, Dunn-Emke S, Crutchfield L, Jacobs FN, Barnard RJ, Aronson WJ, McCormac P, McKnight DJ, Fein JD, Dnistrian AM, Weinstein J, Ngo TH, Mendell NR, Carroll PR. Intensive lifestyle changes may affect the progression of prostate cancer. J Urol., 2005, 174(3):1065-70.

Montorsi, P. M. Ravagnani, S. Galli, F. Rotatori, A. Briganti, A. Salonia, P. Rigatti, F. Montorsi. The artery size hypothesis: A macrovascular link between erectile dysfunction and coronary artery disease. Am. J. Cardiol, 2005 96(12B):19M – 23M.

Quinn M, Babb P. Patterns and trends in prostate cancer incidence, survival, prevalence and mortality. Part I: international comparisons. BJU Int., 2002;90(2):162-73.

J. Barnard, N. Kobayashi, and W. J. Aronson. Effect of diet and exercise intervention on the growth of prostate epithelial cells. Prostate Cancer Prostatic Dis., 2008, 11(4):362-366.

Saxe GA, Hébert JR, Carmody JF, Kabat-Zinn J, Rosenzweig PH, Jarzobski D, Reed GW, Blute RD. Can diet in conjunction with stress reduction affect the rate of increase in prostate specific antigen after biochemical recurrence of prostate cancer? J Urol, 2001;166(6):2202-7.

Saxe GA, Major JM, Nguyen JY, Freeman KM, Downs TM, Salem CE. Potential attenuation of disease progression in recurrent prostate cancer with plant-based diet and stress reduction. Integr Cancer Ther. 2006;5(3):206-13.

https://nutritionfacts.org/