Breast cancer awareness is NOT prevention. Awereness is just waiting for the worse diagnosis of your life.

(Teadlikkus rinnavähist EI OLE ennetus. Teadlikkus on kõigest oma elu kõige hullema diagnoosi ootamine.)

– Anonüümne

Oktoober on rinnavähi teadlikkuse tõstmise kuu. Rinnavähk on eesti naiste seas kõige levinum vähivorm, mille saab igal aastal keskmiselt 750 naist, ja lõpuks jõudis esmakordselt aastal 2018 meile “Roosa lindi jooks”. See heategevuslik 5km jooks toimus 13. oktoobril 2018 Tallinnas Kadrioru pargis eesmärgiga koguda annetusi skriiningu tegemiseks ravikindlustuseta naistele ja tõsta teadlikkust varajase avastamise olulisusest rinnavähi ravis, sest statistika järgi haigestub rinnavähki iga 8. naine. Kõik lõpetanud said suurele roosale plakatile kirjutada oma nime ja häid soove ja toimus suure ühise inimestest moodustatud roosa lindi droonipildi tegemine. Jooksu eest oli võimalik maksta kas 10 või 20 eurot ning selle eest sai raja läbida ning ürituseks spetsiaalselt kujundatud sümbol-rinnalindi (ja kallima osalustasu puhul veel torusalli). Eestis korraldas üritust MTÜ Elu Nimel, mis loodi alles sama aasta veebruaris. Jooksust võttis osa üle 500 inimese ja tänu jooksule sai väidetavalt 4400-st ravikindlustamata naisest ligi 300 minna sõeluuringule. Ürituse patrooniks oli Anne Veski, kes ka kontserdi andis.

2019. aastal toimus jooks teistkordselt. Seekord päev varem ja teises asukohas ning oli olemas ka 10-kilomeetrine distants, kuid muus osas tundus suhteliselt sarnane eelmisele aastale. Anne Veskit ilmselt ka polnud 🙂 Osalustasude osas leidsin sel korral, et oli välja toodud, kui palju tegelikult heategevuseks läks: 20 eurost pool (10km osalustasu) ja 15 eurost (5km osalustasu) kolmandik ehk siis vastavalt 10 ja 5 eurot. Eelmise aastaga võrreldes oli osavõtjaid umbes poole vähem, mille ehk saab ilma (või ikkagi Anne Veski puudumise?) süüks ajada, sest aasta varem oli imeilus päikseline ilm. Ühesõnaga – tundub, et “Roosa lindi jooks” on siin selleks, et jääda.

Ei taha kuidagi halvustada neid, kes sellest jooksust õilsatel eesmärkidel osa võtsid, uskudes, et nad sellega kedagi aitasid, kuid tahaks tutvustada selle kampaaniaga kaasas käivat pahupoolt, mida küll Eestis (veel) selle paari aastal jooksul väga näha pole olnud. Meedias võib ehk oktoobris märgata rohkem rinnavähile pühendatud artikleid ja “nupukesi”, kuid üldiselt on olnud suhteliselt rahulik. Eesti ettevõtted ja kaubandus pole sellele õnneks suurt tähelepanu pööranud, kuid kuna roosa lindi jooks jõudis meieni alles aastal 2018, siis võib eeldada, et tulevikus näeme ka Eestis sarnaselt USAle ja teistele Lääne-Euroopa riikidele riiulite viisi roosasid tooteid ja seega võiks ennetavalt igasuguste heategevusüritustega seotud “bisnessi” peale sügavamalt mõelda, et kui see roosa hullus ka meile kohale jõuab, siis sa mõtleksid enne, kui sirutad toidupoes käe mõne roosas ehteis toote poole, mis lubab, et teeb sinust parema inimese, kuna toote ostu korral annetavad nad paar senti “olulise ürituse” (panin jutumärkidesse, sest see on minu arvates väga küsitav – loe edasi ja tee enda otsus, kui oluline see tegelikult on) toetuseks.

Tegelikult ei pea teemat üldse ainult “roosa lindi” kampaania raames vaatlema, vaid palju laiemalt – jõulud saabuvad meile igal aastal (2018. aastal jälgisin teadlikult , et kauplustes olid juba oktoobri lõpust alates jõulutooted müügil, nägin näiteks Mustamäe vahel jalutades ka jõulukaunistusi akendel/rõdudel ja kuulsin raadiost jõulureklaami. 2019. aastal sattusin täpselt oktoobri keskel peale, kuidas Rimis piparkooke ja jõulukalendreid müügisaali üles pandi) ja sellega seoses hakkavad pihta igasugused “heategevuskampaaniad,” mille raames osad ettevõtted kutsuvad ostma oma ebatervislikke töödeldud tooteid, et aidata paari sendi annetamise teel igalt ostetud tootelt inimesi, kes on haigeks jäänud just nendesamade või sarnaste toodete tarbimise tõttu.

2018. aasta jõulueelsel perioodil Tallinnas ringi jalutades jäi näiteks silma McDonaldsi kampaania Lastefondile, mille raames küll ei pidanud ostma nende tooteid, vaid rinnamärke, kuid mina küll ei usu, et keegi lihtsalt McDonaldsisse sisse astub selleks, et sealt see 1,5-eurone märk osta, ja isegi kui keegi sellise plaaniga sinna minema peaks, küll siis juba toidulõhnade sees olles sealt ka midagi muud ostetakse – ja see ju ongi ettevõtte eesmärk või sa mõtlesid, et nad päriselt tahavad lapsi aidata? Kampaania plakati peal naeratas kena blond tütarlaps. Sama aasta kevadel näitas laste rasvumise seireuuring, et iga neljas 1. klassi laps Eestis on ülekaaluline või rasvunud…ning töödeldud kiirtoidul on selles oma osa, ja palju-palju suurem kui laste vähene füüsiline aktiivsus, milles meid üritatakse järjepidevalt veenda.

Aaa, ja mis pildid nende rinnamärkide peal olid? Nunnud beebid äkki? Lastereanimobiil äkki, mille soetamise jaoks raha koguti? Ei! McDonaldsi friikartulite ja kõrrega karastusjoogi. Üks märk tundus olevat neutraalne – südamega – aga võib olla pole ma selle ettevõtte sümboolikaga nii kursis ja see võis ka tegelikult millelegi viidata (värvid olid küll punane, kollane ja valge ehk siis ettevõttele omased). Enne, kui mõnda sellist toodet osta, kampaaniast osa võtta ja/või raha annetada, mõtle korra, mida sa täpselt toetad ja kas selleks ei ole paremaid viise – näiteks toob rohkem kasu/on tervislikum selle sama toote ostmata jätmine? Eelneva näite puhul on ju palju parem variant otse Lastefondile annetada ilma vahemeest, kes sealt kopika ka enda jaoks jätab, kasutamata, kas pole?

“Rinnavähi teadlikkuse kuu” (Breast Cancer Awareness month) sai alguse 1985. aastal ja selle üheks algatajaks oli Suurbritannia ravimifirma, mis tootis rinnavähi ravimeid. Kas pole kummaline, et algatajaks oli ettevõte, mis saab rinnavähist (mida rohkem, seda uhkem) otseselt kasu (ja mitte vähe, sest ravimite hinnad muudkui kasvavad, samuti kahjuks ka nende tarbijate hulgad) ja kelle huvides ei peaks kohe üldse olema seda kuidagi viisi ennetada või tõsta teadlikkust? Aga siinkohal ongi oluline mõista, mida see teadlikkus üldse tähendab? Kas see “teadlikkus”, millele tähelepanu pööratakse on see, mis üldse kuidagi nende toodete müüki ja kasumeid kuidagi kahjustaks? Kas tõstetakse naiste teadlikkust nende oma rollist elustiilivalikute tegemisel, et haigust ennetada, või keskendutakse pigem kallile diagnostikale ja protseduuridele, mis ettevõttele raha sisse toob? Siia ongi koer maetud. Kust on tulnud see, et rinnavähi vastase võitluse peamiseks sõnumiks on käia sõeluuringus? Seda kampaaniat alustas ja vedas farmakoloogiafirma, kelle motivatsioon oli, et rohkem naisi läheks mammograafiasse, et seeläbi suurendada rinnavähidiagnoosi saanute arvu (ülediagnooside jahmatavatest numbritest veidi hiljem), kelle raviks kasutada oma ravimeid. Igati hea bisness!

Kõlab nagu mõni vandenõuteooria? Kahjuks pole see aga vähi puhul midagi ebatavalist. On olemas ravimifirmad (näiteks Eli Lilly), mis toodavad rinnavähiravimeid, samal ajal toodavad aga ka näiteks taimekaitsemürke ja lehmadele süstitavaid kasvuhormoone (rbGH), mis põhjustavad rinnavähki – ehk siis kokkuvõttes nad ise toodavad endale rinnavähiravimite tarbijaid. Ühes ajalehe artiklis võrreldi antud ravimifirma tegevust aknaklaase tootva firma omanikuga, kes aastaid tagasi vahistati, kuna loopis linnas telliskive poeakendesse, et suurendada oma toodete (akende) müüki. Ehk siis ravimifirma taolise tegevuse võiks võtta kokku järgmiselt: esmalt tekitab haiguse, et seejärel seda ravima asuda! Kõlab nagu hea (bisness)plaan!

Nüüd jooksust ja roosast lindist. Rinnavähi nimel on joostud alates 1990. aastast (sellest siis ka minu isiklik üllatus, et see meile alles aastal 2018 jõudis), kui Susan G. Komeni Rinnavähi Fond seda korraldama hakkas, ja aasta hiljem jagasid nad kõigile osalejatele roosad lindid, kuid nende jaoks oli see vaid väike detail ja jooksu nimi oli tegelikult “Jooks ravi leidmise nimel” (Race for the Cure).

Roosa lint kui sümbol oma praegusel kujul sai tegelikult oluliseks hoopiski meediaväljaande (“Self Magazine”) ja kosmeetikafirma (Estée Lauder) koostöös. Nimelt tahtis ajakirja toimetaja teha ägedat “Rinnavähi teadlikkuse kuu” numbrit, sest eelneval aastal oli esimene osa olnud nii edukas. Tal tekkis mõte kujundada lint ja lasta Estée Lauderil seda oma kauplustes toodetega koos klientidele jagada. Veidi hiljem aga ilmus lugu ühest 68-aastasest naisterahvast (Charlotte Haley), kelle pere naisi rinnavähk oli laastanud, kes juba valmistas käsitsi oma köögilaua ääres virsikukarva silmuseid ja jagas neid kaubanduskeskustes kaardikesega, mis teatas, et vaid 5% Vähi Instituudi eelarvest kulutatakse vähi ENNETUSELE ning kutsus inimesi üles seda nüüdseks kuulsat silmusekujulist lindikest kandma, et sellele kurvale faktile (ehk siis haiguse ENNETUSE puudumisele) tähelepanu tõmmata. Ta oli neid juba tuhandeid jaganud kui temaga võttis ühendust eelpool mainitud ajakiri, ja palus luba tema linti kasutada ühises rinnavähi teadlikkuse tõstmise kampaanias.

Eakas naisterahvas saatis nad aga pikalt, sest pidas neid liiga kommertslikuks ning kartis, et nende ärihuvid varjutavad tema tegevuse tõelist eesmärki. Seega ei soovinud ta nendega mingit tegemist teha ning väitis, et ajakiri oli palunud tal lindist loobuda, mida ta ei teinud. Ajakiri aga väga soovis kasutada tema kujundatud silmusekujulist linti ning küsis oma advokaatidelt, kuidas nad seda siiski teha võiksid, ja said vastuseks, et nad peavad lihtsalt muu värvi valima ja kõik on “poliitiliselt korrektne”. Uueks värviks sai siis virsiku asemel roosa ja ennetusest sai sisutühi “teadlikkuse tõstmine”. See on juba üks põhjus, miks mina isiklikult roosat linti eales rinda ei pista ega toeta seda kampaaniat, sest selline käitumine ja idee varastamine on mulle vastumeelne.

Aastaga sai sellest suure reklaami toel rahvuslik sümbol rinnavähivastases võitluses. Rinnavähk on ilmselt kõige “populaarsem” haigus, millega ettevõtted soovivad end siduda, et tegeleda heategevusega ja seeläbi müüa oma tooteid ning parandada oma mainet. Uuringud on näidanud, et rinnavähk on ettevõtetele kohe eriti kasulik heategevus – sellest siis ka see tohutu populaarsus, mida oktoobris USAs ja mõningates Lääne-Euroopa riikides kaubanduskeskuses võib näha (tõeline roosa hullus). Erinevalt näiteks AIDSist ei ole rinnavähk uuringute sõnul seotud “elustiili probleemiga” (ma isiklikult ei saa küll aru, kuidas siis pole, aga sellest veidi hiljem). Teiseks nõuab see ettevõttelt vaid väikest investeeringut – piisab oma tootele roosa lint peale panna – et sellest juba kasu lõigata. Komen Fond, kes jooksu korraldab, üritas roosat linti patenteerida, mis tal küll ei õnnestunud, kuid vaatamata sellele kogub ta erinevate ettevõtete käest miljoneid dollareid, kes roosat linti kasutavad.

Roosa lindi kampaania raames korraldatakse üritusi ja müüakse roosat linti kandvaid tooteid – jumestusvahendeid, kooke, pehmeid mänguasju, puhastusvahendeid, roosasid käekotte, vetsupabereid, riideid, küünlaid, tolmuimejaid… Läbi selle on rinnavähile pühendatud heategevus muutunud kõige tarbimiskeskseks heategevuseks üldse. Sellele vaatamata on inimesed “roosa lindi” suhtes üldiselt positiivselt meelestatud, sest noh, meil ei vaadata just hea pilguga nende peale, kes julgevad kritiseerida heategevust ja veel vähem kui see heategevus on kuidagi seotud vähiga. Vastupidi – meil on kombeks uhkusega teistele näidata, et võtame osa mõnest heategevusüritusest või annetame raha, tegelikult aga mõtlemata, kuhu see raha läheb ja kas see üldse kuidagi aitab neid inimesi, kelle heaks seda kogutakse. Mina küll võtan selle julguse olla nende heategevusürituste osas kriitiline ja mul on ehk seda lihtsam teha kui mõnel tervel inimesel, kes pole vähiga seotud jama isiklikult läbi pidanud tegema.

Roosa lindi kriitika on olnud, et vähiorganisatsioonid teevad koostööd inimeste/ettevõtetega, kelle peamine eesmärk on maine ja kasum, mitte tervis, ja seetõttu ei huvita neid tegelikult reaalsed lahendused, vaid kõigest soovivad näida nagu nad hooliksid. Seega, kui see aeg ka meile kätte jõuab, kus kogu oktoober on kaubanduskeskuses roosa ja sa hea inimesena tahad osta mõne toote, kus see lindike peal on, siis korraks peatu ja mõtle järgmiste punktide peale:

1. Kas roosa lindiga toote ostmine on ohtlik sulle või mõnele su lähedasele ning tegelikult hoopiski tõstab su rinnavähi saamise riski?

Sa pead mõistma, et selle roosa lindi võib põhimõtteliselt igaüks oma tootele peale panna ning see ei anna mingit garantiid antud toote tervislikkuse kohta – nagu seda ei anna tegelikult ükski toode, mida sa võid kaubandusvõrgust osta (müüakse meile ju kantserogeenseid töödeldud lihatooteid, järjepidevalt leitakse mürgiseid lastelelusid jne).

Klassikaliseks näiteks on kosmeetikafirmad, kelle tooted sisaldavad kantserogeene, kuid on sellele vaatamata välja tulnud spetsiaalsete “roosa lindi” kollektsioonidega, millega jäätakse tarbijale mulje nagu neid tooteid ostes ja endile peale määrides aitab kuidagi rinnavähi vastases võitluses. Siinkohal oleks paslik oma kreemitotsikud ja jumestusvahendid kätte võtta ning tagaküljelt lugeda, mis koostisosad sinna pandud on. Kahjulike ainete nimekiri on lõputu, aga piirdume 5 ehk kõige-kõige hullema koostisosaga (ei tõlgi neid eesti keelde, sest need ongi enamasti ainult inglise keeles) – kui need on sinu kreemipurgi peal kirjas, siis pole mõtet üldse teisi vaatama hakatagi. Nendeks on:

• Kõik, mis lõpeb PARABENiga (näiteks methylparaben, propylparaben): jäljendavad östrogeene, seosed rinnavähki haigestumise vahel, võivad suurendada naistel rasvavarusid).
• Fragrance/Parfum: see termin võib endas sisaldada enam kui 3000 kemikaali, millest paljud on teadaolevad kantserogeenid, allergeenid ja hormoonide normaalse töö segajad.
• PFA ja PEG: kemikaalid, mida seostatakse vähi, maksakahjustuste, immuunsuse ja kilpnäärmeprobleemidega.
• Octinoxate (octyl methoxycinnamate (OMC)): sellel on hormoone imiteeriv toime, potentsiaalselt suurendab rinnavähi riski ja võib segada kilpnäärmehormoonide tööd.
• Hydroquinone & Benzophenone: need on Euroopas keelatud, kuid kui oled ostnud kosmeetikat USAst või mujalt väljaspool Euroopa Liitu, siis tasuks kontrollimist, sest need on seotud erinevate vähivormidega (näiteks nahavähi), võib olla toksiline neerudele ja maksale ning kahjustada silmi.

Kui palju kokku said? Ma võtsin täitsa suvaliselt oma ema öökapilt Dove kehakreemi kookosõli ja mandlipiimaga ning leidsin sellest 5 eelnevalt nimetatud kahjulikku komponenti (kindlasti neid on rohkem, sest ma otsisin vaid eelpool nimetatuid), ja Nivea Detox meigieemaldi rohelise tee ekstraktiga, milles oli 1 vähiga seostatud kemikaal. Vaata ringi, kui palju sul neid totsikuid on, mida sa igapäevaselt tarvitad ja kujutle siis ette, millega su suurim organ – nahk – peab iga päev toime tulema. Keskmine naine lahkub kodust kandes oma kehal 400-500 kemikaali kui ta on end duši all seebitanud, kreemitanud, teinud meigi, sättinud juukseid, pihustanud midagi kaenla alla ja pihustanud midagi muud mujale, et hästi lõhnata.

Isegi on olemas termin pinkwashing (eesti keeles võiks see olla “roosapesu”, mille tähendus sarnaneks sõnale “ajupesu”). Roosapesu tegija (pinkwasher) on ettevõte või organisatsioon, kes väidab, et hoolib rinnavähist, samal ajal aga tootes, reklaamides ja müües roosa lindiga tooteid, mis on seotud rinnavähi tekkega.

Veel näiteid. USAs müüb üks limonaadifirma oktoobrikuus roosat limonaadi. Sa võid lennukis süüa roosasid küpsiseid ja juua roosat šampaniat. Ühel viinatootjal käib terve oktoober rinnavähikampaania. Sama teevad osad veinifirmad. Sa võid võileivaketist tellida “roosa lindi kombo”, kus roosasse plastiktopsi on pandud võileib, friikartulid ja karastusjook. Austraalias ühed lihunikud tegid kohe spetsiaalsed roosad vorstid, et “heale üritusele” tähelepanu tõmmata. Sest tõesti, mis saaks veel enam “rinnavähi teadvustamisel” sobilik olla kui kantserogeenne töödeldud liha, alkohol ja suhkrut täis limonaad? 🙂 Jah, neid tooteid ostes võid sa toetada rinnavähiga seotud heategevust, kuid kuna paljud uuringud näitavad näiteks alkoholi (isegi mõõduka) tarbimise ja rinnavähi vahelist seost, siis samas toetad ka rinnavähi suuremat tekkeriski endal või kellele iganes sa selle pudeli ostad.

Samuti kaunistavad roosad lindid jogurtipakendeid (eelmises postituses sai räägitud, kuidas T. Colin Campbell demostreeris, et piimatoodetes olev kaseiin lülitab vähigeenid sisse, kui see moodustab 20% tarbitavast päevastest kaloritest). Poeketid reklaamivad oma ostjatele, kuidas külmutatud pitsa ja lihakotlettide (töödeldud lihatooted on Maailma Terviseorganisatsiooni poolt kantserogeenseteks nimetatud) ostmine aitavad võidelda rinnavähi vastu.

Selle sama nähtuse vastu – et roosa lindiga kaunistatakse tooteid, mis ise põhjustavad vähki – astusid 2019. aasta oktoobrikuus USAs enam kui 12 000 arsti, kes esitasid kohalikule Toidu- ja ravimiametile petitsiooni palvega, et juustupakenditele lisataks rinnavähi eest hoiatav silt: “HOIATUS! Piimast valmistatud juust sisaldab naissuguhormoone, mis võib suurendada rinnavähki suremuse riski.” See on igati loogiline, sest lehmad sarnaselt naistele annavad piima vaid pärast rasedust ning selles sisalduvad östrogeenid on seega kõigis toodetes, mida piimast valmistatakse. Juustus on need aga enam kontsentreeritud koguses kui muudes piimatoodetes. Lisaks tekitab juust kergesti sõltuvust, mis suurendab selle tarbimist veelgi. Üks 2013. aastal tehtud uuring näitas, et kui naine oli rinnavähi diagnoosi juba saanud ning tarbis 1-2 portsjonit kõrge rasvasisaldusega piimatooteid (näiteks juust, jäätis, või, täispiim, Eesti oludes võiks lisada hapukoore, vahukoore, kohukesed, rasvased kohupiimad, määrdejuustud, toorjuustud jne) päevas, siis tema suremus oli 49% kõrgem võrreldes teise rinnavähi diagnoosi saanud naisega, kes tarbis päevas alla poole portsjoni. Jääb vaid arvata, et lood on veel paremad kui tarbimine oleks suur ümmargune null.

Kosmeetikafirmadel on tihti parfüümid ja muud ilutooted, mis võivad sisaldada toksilisi aineid (näiteks parabeene, mis segavad kehas hormoonide tööd). Rinnavähi teadlikkuse jooksu korraldav Komen Fond tuli ise ühel aastal oma parfüümiga välja, mis samuti sisaldas kahtlaseid koostisosi. Samuti on nad koostööd teinud paljude väga kaheldavate ettevõtetega. Näiteks lõid nad 2010. aastal käed KFC-ga (kuulus kiirtoidukett, mis on nüüdseks kahjuks ka meile jõudnud ja kohe nii, et hordid pidid vaese turvamehe kanatiibade näljas pikali jooksma :)), et koguda raha ja “tõsta teadlikkust rinnavähist” müües roosades topsikestes (kampaania nimi oli “Buckets for the Cure” – “Topsikesed ravi leidmiseks”!!!) praetud ja grillitud kana (töödeldud liha = kantserogeen ja veelgi hullem kui see on praetud ja/või grillitud). Kampaania läks igati edukalt ja Komen sai sealt 4,2 miljonit dollarit.

Et siis rinnavähivastast võitlust pidav organisatsioon julgustas inimesi ostma ebatervislikku kantserogeenset toitu, mis annab oma panuse ka ülekaalulisuse tekkeks, mis uuringute järgi tõstab naistel rinnavähi riski 25% võrra. Sellise sammuga tõsteti siis teadlikkust rinnavähist ja koguti raha naiste tervise jaoks…nagu häbi ei ole või?! Kuidas selline asi üldse võimalik on? Kus see loogika on? See oleks ju sama, mis müüa heategevuskampaania raames sigarette, et koguda raha kopsuvähi raviks 🙂 See tunduks kuidagi kohatu ja absurdne eksole, aga täpselt sama on töödeldud toidu, alkoholi ja kosmeetikaga. Ja teiselt poolt siis heausksed inimesed jooksevad ja annetavad raha sellele samale organisatsioonile, et nood saaksid ikka jätkata selle rinnavähivastase võitlusega.

Kui sellega seotud inimestel ja organisatsioonidel oleks olemas elementaarnegi eetikataju, siis oleks see mõeldamatu, et lastakse sellisest kampaaniast osa võtta ettevõtetel, kelle tooted kahjustavad inimeste tervist. Kas me ei võiks mõned teemad (näiteks vähi) “kõik müügiks” mentaliteedist ikkagi välja jätta? Ma saan aru, et raha on vaja ja väga raske on öelda “ei” suurtele rikastele korporatsioonidele, kuid võiks ikkagi mõelda, kellele ja milliste toodete peale lasta see roosa lint panna. Kui nendeks on mürgised kemikaale täis tooted, mis annavad oma panuse ülekaalulisuse ja haiguste tekkeks vms, siis äkki ei müüks ikkagi end raha eest maha? Eesmärk (rinnavähile tähelepanu tõmbamine) võiks olla olulisem kui vastuoluliste toodete reklaamimise eest saadav rahanutsakas. USAs on asi juba nii absurdseks läinud, et rinnavähi uuringute toetamiseks on võimalik osta roosasid tulirelvi! 🙂 Iroonilisel kombel oli relvakampaaniaga samal aastal naiste vägivaldsete surmade teiseks põhjustajaks tulirelvad!

Muide, soovitan läbi käia ka Eesti Vähiliidu kodulehelt ja vaadata (suur)toetajate nimekirja ning millega need ettevõtted tegelevad (milliseid kaupu toodavad ja/või müüvad). Kindlasti ära unusta ka heategevustooteid (2018. aastal oli näiteks võimalik osta suur pudel kuulsat karastusjooki, et igalt pudelilt 0,5 senti Eesti Vähiliidule annetada 🙂 See reklaam oli minu kontrollimise ajal veel ka 2019. aastal seal üleval).

Ühesõnaga – kuna me ei saa loota, et need organisatsioonid teeksid eetilisi otsuseid, siis peame seda tegema meie, tarbijad, ning hääletama oma jalgade ja rahaga.

2. Kui lubatakse mingi osa antud kauba hinnast annetada (rinna)vähiprogrammidele, siis kui palju täpselt?

Meie kaubanduskeskuses ei jäänud eriti miskit roosat silma, võimalik, et suurem osa inimesi pole üldse Eestis teadlikudki roosa lindi tähendusest? Ma ise käisin 2018. aastal terve oktoobrikuu erinevatesse poodidesse sattudes tähelepanelikult ringi, et midagiGI leida (meil müüdi hoopiski juba piparkooke ja jõuludeks mõeldud kommipakke :)) ja ainukes asi, mis mulle silma hakkas, oli Prismas 12.90 maksnud must T-särk roosa kirjaga “Fuck cancer”, mille ostmise puhul oleks 5% läinud vähiravifondile “Kingitud elu”. Spetsiaalsel väljapanekul müüdi “rinnavähi teadlikkuse tõstmiseks” ka näiteks mett, küpsiseid ja õli, sest üks (rinna)vähiga inimene vajab kindlasti rohkesti suhkrut ja rasva, et oma vähirakke toita ja neid kuskil hoiustada oleks, eksole (sellest seosest veidi hiljem). Hiljem selguski, et kõige popimateks toodeteks osutusid mesi, tume šokolaad ja riisiõli. Ja see särk…kui sinu sooviks on toetada vähiga seotud tegevust, siis fuck this T-shirt ja annetagi 100% kohe otseallikale, mitte ära anna oma raha vahendajale, kes 95% rahast endale võtab! Kui sa tunned, et just see särk on sul puudu, siis muidugi osta ja naudi selle kandmist, kuid kui eesmärgiks on heategevus, siis oleks ikkagi mõttekam lihtsalt otseallikale annetada. Vähiravifondile anti annetuseks nende toodete müügist 490 eurot. Kui palju nad ise nende pealt teenisid, jäeti saladuseks.

Samuti pole mõtet eeldada, et iga ettevõte, kes roosa lindi oma tootele peale on pannud, üldse mingit raha kuskile annetab, vaid nad võivad selle roosa lindi sinna panna ka lihtsalt “teadlikkuse tõstmiseks” 🙂

3. Tuleks mõelda, kellele see raha läheb ja täpselt mille jaoks?

Eelmise näite puhul on selge ja “Kingitud elu” ilmselt pole üldse halb variant, sest nad tunduvad olevat üsna läbinähtavad – me saame aeg-ajalt ajakirjanduse vahendusel lugeda konkreetsetest inimestest, kes sellest annetatud rahast abi saavad (nii edulugusid kui ka kahjuks neid teisi lugusid). Ka 2018. aasta “Roosa lindi” jooksu puhul oli väga konkreetselt eesmärgid teada, vaatamata sellele, et jooksu korraldav MTÜ polnud esimese jooksu toimumise ajaks veel aastatki vana ja seega erinevalt “Kingitud elust” ei omanud palju usaldusväärsust. Aga oli selge, mille jaoks (mammograafia), kelle jaoks (ravikindlustamata naised) ja kui paljud sellest kasu saavad (ligi 300 naist). Küsitavaks jääb ikkagi see, et kas mammograafia peale kulutamine on nüüd see kõige parem lahendus või võiks pigem naisi säästa “varajase avastamisega” (jutumärgid, sest mammograafia teel leitu on tegelikult juba üsna hiline avastus) kaasnevatest kannatustest ja oma pingutused suunata pigem ennetusele, aga see jääb nüüd igaühe enda otsustada, kas ta seda eesmärki õigeks peab – vähemalt oli väga selgelt kommunikeeritud raha sihtotstarve ja selle üle nuriseda ei saa.

Kas kõik see raha, mis koguti, ka tegelikult õigesse kohta kohale jõudis, ei ole kuidagi sinu ega minu kontrolli all. Esimese jooksu puhul ma ei leidnud selle kohta infot, kui palju kogutud rahast tegelikult heategevuseks läks, teise jooksu osas oli välja toodud, et 20 eurosest osavõtutasust läks 10 ja 15 eurosest 5. Kanada Rinnavähi Fondi aastaaruannetest selgub, et kogutud rahast vaid umbes pool läheb päriselt rinnavähi vastaseks võitluseks ja ravi leidmiseks. Seega ülejäänud läheb kuhu ja milleks? Ka USAs on paljud aktivistid püüdnud välja selgitada, et kui iga aasta kogutakse rinnavähi jaoks 6 miljardit dollarit ning vaid 1 miljard kulutatakse rinnavähiga seotud uurimistöödele, siis kuhu kaob ülejäänud 5 miljardit? Ja sellele polegi vastust leitud, kuid ilmselt marketingile ja muudeks administratiivseteks kuludeks, mis pole rinnavähi uuringute, ravi leidmise ja veel vähem ennetusega kuidagi seotud.

4. Ettevõtted ei tee seda omakasupüüdmatult, sest on jube mures rinnavähi leviku üle, vaid ikka endi pärast – see on puhas bisness!

Alati meeles pidada, et ettevõte, kes mingeid roosa lindiga tooteid müüb, ei tee seda heast südamest ja suurest murest rinnavähi leviku üle – see on nende jaoks vaid mainekujunduskampaania, kus hiljem väga konkreetselt numbrid kokku lüüakse, kui palju head mainet nad mingite konkreetsete sammudega üldsuselt teenisid. Nad annetavad neilt toodetelt ju tegelikult mingi naeruväärse summa, ülejäänud jääb neile endile ja võid kindel olla, et miinusesse nad toodete müügiga ei jää + parem maine “oma helduse eest” veel nagu pealekauba.

Palju on ka näiteid igasugustest trikitamistest. Näiteks lubas üks firma, et iga roosas pakendis jogurti ostmisel annetatakse 10 senti. Kuskil väga väikeses kirjas oli aga oluline informatsioon, et seda tehakse vaid kuni 80 000 dollari täitumiseni ja iga ost pärast seda läheb 100%-liselt ettevõtte enda kukrusse, kuid tarbijal polnud mingit võimalust teada, millal see rahasumma täis sai. Lisaks on see toode seotud ka esimese punktiga – jogurt oli valmistatud lehmapiimast ja lehmadesse oli süstitud kunstlikke kasvuhormoone (rBGH), mida seostatakse kõrgema rinna- ja käärsoolevähi riskiga. See võib olla ka põhjus, miks tänapäeval hakkab tüdrukutel mentruatsioon juba 11-12-aastaselt, mis ei ole normaalne.

Kui nad tegelikult ka huvituksid, siis on ju alati võimalik teha anonüümselt annetusi või annetusi ilma, et peaks oma heateost reklaami teel kõiki tarbijaid teavitama 🙂 Lihtsalt, ära lase end sellistest läbipaistvatest trikkidest lollitada – võiks arva, et keskmine tarbija pole nii rumal, et seda kõike läbi ei näeks, kuid kahjuks näitavad uuringud, et see töötab liigagi hästi! Suur osa tarbijatest ütleb, et nad on ostnud selliseid tooteid, et nad soovivad kaubandusvõrku rohkem selliseid tooteid, et selliste toodete ja ettevõtete maine muutub nende silmis positiivsemaks, et nad on valmis brände vahetama, et mingit olulist heategevust toodete ostmise teel toetada, ning paljud on isegi nõus kauba eest rohkem maksma. Ilmselt tahavad inimesed end paremini tunda ning endale peale teatud roosa toote ostmist pai teha.

See on sotsiaalne turundus – iga turundusinimese poolt koolis õpitud turundusnipp, millega ettevõte üritab näidata oma sotsiaalset vastutustunnet. Juristist rinnavähiaktivist Barbara Brenner, kes sai I staadiumi rinnavähidiagnoosi 41-aastaselt ja kellel haigus naasis samasse rinda vaid 3 aastat hiljem, kuigi tehtud sai arstide soovitatud osaline mastektoomia, keemia- ja kiiritusravi, nimetas “Rinnavähi teadvustamise kuud” “Rinnavähi tööstuse kuuks” ja “Oktoobrihulluseks” öeldes, et see pole midagi muud kui (ravimi)firmade igaoktoobrikuine reklaam. Ettevõtted näevad selles haiguses võimalust, et realiseerida oma turunduskampaaniaid ja parandada oma imidžit, näidates end hoolivatena ühiskonnas esinevate probleemide osas. Mõned asjad võiks ehk oma reklaamikampaaniast puutumata jätta – haigus puudutab päris inimesi, kelle kannatuste pealt teenimine on jälestusväärne. Eriti irooniline ongi see, et tihti teenivad selle roosa kampaania pealt ettevõtted (eelkõige toit ja kosmeetika), kelle tooted panustavad rinnavähi epideemiasse!

Kui kampaania eesmärk on tõsta teadlikkust rinnavähist, siis need roosad tooted võiksid ju jagada ostjatele informatsiooni selle kohta, et valdav enamus vähist, sh rinnavähist on ennetatav elustiilimuutustega, mis hõlmaks endast ka paljude nende samade roosade toodete mittetarbimist, aga selle asemel eelistatakse jagada informatsiooni mammograafia ja ravi kohta, mitte ennetuse kohta, mida tegelikult oleks vaja, et oma rindadest mitte ilma jääda.

“Rinnavähi teadvustamise kuu” ongi paljudes lääneriikides muutunud nagu kuu aega kestvaks ostupühaks – võrreldav sellega, mis meil toimub terve jõulukuu, kus poed on jõuluehteis, kingituste pähe müüakse kõikvõimalikku kaupa ja kõlavad vanad tuttavad jõululood. Nagu paljud peavad jõule liiga komertslikuks, mis on oma tõelise tähenduse juba ammu kaotanud, tunnevad sama ka paljud inimesed “rinnavähi teadvustamise kuu” osas. See meeletu roosade toodete virrvarr ja shoppamisele keskendumine on tähelepanu “teadvustamiselt” juba väga kaugele kõrvale juhtinud. Mida on sellel tohutul toodete marketingil pistmist rinnavähiga? On siin isegi mingit kaudset seost? Ülekaalulisus on vähi tekke riskifaktor ja regulaarne füüsiline aktiivsus aitab riski vähendada – kuid me ei näe roosasid linte naturaalsete puu- ja köögiviljade osakonnas (näiteks brokkoli ja lehtkapsa juures, mis kuuluvad vähivastast kaitset pakkuvate ristõieliste köögiviljade sugukonda) ega trenažööride küljes, vaid ikka töödeldud toidu ja mürgiste kosmeetikavahendite pakendeid ilustamas.

Ja selle kõige sümboliks on see roosa lint, mis algselt oligi ju täitsa ilus mõte ühe eaka naise peas, kelle ema ja õde olid rinnavähiga rinda pistnud, kuni ajakiri Self ja kosmeetikafirma Estée Lauder selle oma advokaatide abiga üle võtsid ja tegid seda, mida too eakas naine kartis – muutsid selle kommertslikuks ja saduldasid kasumi teenimise vankri ette. Samuti võitles roosa lindi originaalne autor ENNETUSE, mitte TEADVUSTAMISE ega VARAJASE AVASTAMISE eest. Roosa lindi kriitikud ütlevad, et roosa lint sümboliseerib pigem äri, mitte vähki. Kui shoppamine kuidagi rinnavähki raviks, ei eksisteeriks seda haigust meil enam ammu. Meil pole vaja rohkem TEADLIKKUST, vaid reaalseid TEGUSID! Kui sa soovid aga teadlik olla selle roosa hulluse tagamaadest, et teha paremaid otsuseid, siis soovitan vaadata poolteist tundi kestvat dokumentaalfilmi “Pink Ribbons, Inc.” (põhineb Samantha Kingi samanimelisel raamatul), mis on tasuta leitav Youtubest.

Probleem seisneb selles, et roosa lindi kampaania keskendub eelkõige rinnavähi VARAJASELE AVASTAMISELE mammograafia abil. Sel teemal on kirjutatud terve eelmine postitus kui mõttetu on keskenduda haiguse varajasele avastamisele kui see ei säästa sind ega su lähedasi emotsionaalsetest, füüsilistest ja finantsilistest kannatustest, ning rinnavähi puhul ei pruugi see päästa su rindu! Jah, varem avastada on parem kui hiljem, kuid ENNETADA on veelgi parem! Kuid meil keskendutakse ikka enam sellele, et saata inimesed mingite masinate alla, mingeid teste ja protseduure tegema, selle asemel, et tegeleda ennetusega. Just hiljuti avaldati näiteks Suurbritannias hinnangud, et õige pea on naiste vähi peamiseks põhjuseks ülekaal. Ülekaal ei ole esteetiline probleem, paks laps ei ole ilus laps, ülekaalust põhjustatud vähki on juba hetkel palju, kuid õige pea on see naistel peamiseks põhjuseks vähi saamiseks (hetkel on esikohal veel suitsetamine)! Kui sa oled ülekaaluline ja su ümbermõõt on üle 88cm, siis pole üldse küsimustki, kuidas sa saaksid (rinna)vähki ennetada – alusta oma kehakaalust. Kui sa suitsetad, siis alusta suitsetamisest loobumisega, kuid kui sigarettide tõmbamine sind ei puuduta, siis nimekirjas järgmine on ülekaal, millega saad kohe tõenäosust vähki saada või selle tagasitulekut kõvasti vähendada. Selleks pole vaja osta ühtegi neist roosadest toodetest ega passiivselt roosat linti kanda – see ei enneta ega ravi ei sinu ega kellegi teise rinnavähki. Tee parem midagi, mis REAALSELT ka kasu tooks. Muidugi, selleks peab midagi tegema, rohkem vaeva nägema. Roosat linti kanda on lihtne!

Haiguse varajane avastamine on reaalsete ennetustegevuste kõrval täiesti teisejärguline teema, sest see tähendab juba arstivisiite, operatsioone, keemia- ja/kiiritusravi, oma oluliste kehaosade ja juuste (ka mitte vähemoluline ühe naisterahva jaoks) kaotust. Varajane avastamine ei kõla ennetuse kõrval mitte kuidagi hästi. Kogu selle rõhuasetusega soovitakse jätta muljet nagu mammograafia on see, mis su elu päästab, mitte elustiil(imuutused) – käid masina all ära ja siis elad oma elu vanaviisi edasi, kuni järgmise korrani, kuni siis lõpuks tuleb diagnoos.

Ma ei hakka isegi minema sellesse teemasse, et mammograafiat ennast peetakse potentsiaalseks vähi tekitajaks, kui seal piisavalt tihti oma rindadega käia, ja et on palju uuringuid, mis näitavad kui paljud (eriti noored) naised saavad valediagnoosi, millele järgnevad mittevajalikud operatsioonid, keemia- ja kiiritusravi, mida nad poleks eales läbinud, kui nad poleks nii kohusetruult end kontrollimas käinud ning et vastupidiselt meile väidetule ei ole mammograafia üldsegi mitte efektiivne: näiteks Kanadas tehtud 25-aastane uuring pea 90 000 naisega vanuses 40-59 aastat ei näidanud rinnavähki suremuse vahel absoluutselt mingit erinevust naiste vahel, kes käisid mammograafias ja kes seal ei käinud. Ja kui arvestada, et mammograafias käinute seas oli valediagnoosi ja seega ka ravi (operatsioon, keemia- ja/või kiiritusravi), mida nad ei vajanud, läbinuid 22%, siis kaldub kaalukauss juba rohkem sinna negatiivse poole peale, kas pole? Ja kui veel lisada siia fakt, et mammograafia jätab tuvastamata 15% rinnavähist ehk siis näitab rinnavähiga patsientidele, et neil vähki pole (valenegatiivne tulemus), siis mina isiklikult küll mammograafiale lootma ei jääks. Samuti pole see mingi varajane avastamine. See, et mammograaf suudab kasvaja avastada ehk veidi varem kui sa ise oma rinnas tükki tunneksid, ei tee seda varajaseks avastamiseks – kui mammograaf seda näitab, siis on sul see vähk juba päris mitu aastat olnud ja seega see on siiski hiline avastamine.

Šveitsile näiteks, mis ei ole kindlasti vaene ega kehva tervishoiusüsteemiga riik, soovitas sõltumatu Meditsiini Nõukogu loobuda mammograafia sõeluuringutest, kuna teaduslikus kirjanduses on tõendeid, et see teeb enam kahju kui annab kasu. Nimelt anti 2013. aastal sõltumatule Šveitsi Meditsiini Nõukogule ülesandeks uurida sõeluuringu mõttekust. Nõukogusse kuulunud onkoloogiline kirurg, kliiniline epidemioloog, teaduskraadiga õde, farmakoloog, meditsiinieetik, jurist ja terviseökonomist vaatasid aastaga läbi kõik mammograafiaga seotud teadusmaterjalid ning kirjutasid oma kokkuvõtvas raportis, et nad on väga mures laialt levinud arvamuse pärast, et mammograafia on ohutu ja suudab inimelusid päästa. Statistika näitab aga selgelt, et mammograafia suudab ennetada vaid 1 surma 1000 mammograafias käinud naise kohta. Ajakirjas New England Journal of Medicine tõid nad välja kolm peamist põhjust, miks nad soovitasid mammograafiast sõeluuringu raames loobuda:

• Vananenud kliinilised uuringud: meile reklaamitakse ikka veel sõeluuringu tagasihoidlikku kasu rinnavähi suremuse osas uuringutega, mida tehti vahemikus 1963-1991, samas on kõik muu meditsiinis ja vähiravis 30 aastaga edasi arenenud;
• võimalik kasu ei kaalu üles kahju: juba eelnevalt mainitud valediagnoosid ja nende põhjal naiste „ravimine”, kellel vähki polnudki, ning olematu mõju rinnavähi suremusele. Ilmnes, et 22% mammograafia abil diagnoositud vähist oli ülediagnoosimine ehk siis 1 naine 5st, kes sai rinnavähidiagnoosi, sai ravi, mida ta ei vajanud.
• naiste ettekujutus mammograafia kasust ei vasta tegelikkusele: üks uuring näitas, et naised arvavad, et mammograafia ennetab 1000 naise kohta 80 surma, kuigi tegelikkus on, nagu eelnevalt toodud, 1000 naise kohta vaid 1.

Suurbritannia sarnane paneel jõudis järeldusele, et sõeluuring on küll vajalik, kuid naisi tuleb paremini informeerida sellega kaasnevatest ohtudest. Selle all pidasid nad silmas seda, et nende arvutuste kohaselt selleks, et sõeluuringust osa võtnud 10 000 naisest ennetataks 43 naise surm, saab diagnoosi ja ravitakse vähki 129 naisel, kes tegelikult ravi ei vaja ehk siis jällegi tohutu ülediagnoosimine. See teeb 1 elu hinnaks 3 naise rikutud elud. Iga aasta „ravitakse” sel moel Suurbritannias 4000 naist! Peatu korra ja mõtle…4000 naist saab olematu diagnoosi, nad saavad terveks eluks emotsionaalse ja füüsilise trauma, nende pereliikmed samuti, nad teevad läbi operatsioonid, keemia- ja/või kiiritusravi … kas meile keegi räägib sellistest asjadest? Kogu mammograafia reklaam jätab mulje, et on ainult võita ja mitte midagi kaotada. Ja on muidugi huvitav, et me kasutame pool sajandit vana kiirgusega tehnoloogiat, kui me oleme tehnoloogiliselt nii palju viimase paarikümne aastaga arenenud ning on palju tervislikemaid viise sama asi ära teha (näiteks termograafia).

Eks igaüks saab selle info üles leida ja uurida – minu point on lihtsalt see, et keskenduda varajasele avastamisele (mis polegi tegelikult üldse varajane) ja mammograafiale ning mitte naiste ebatervislikule elustiilile ja ennetusele, on vale, ja sa ei peaks arvama, et sinu roll piirdub ainult mammograafias käimisega ning saad kergendatult hingata, kui see asi tehtud. Roosa lint ega mammograafia ei tegele kuidagi haiguse põhjuste, vaid juba tagajärgedega. Tagajärgedega on loomulikult samuti vaja tegeleda, kuid sellele enam rõhku panna kui ennetusele, toob paljudele inimestele kaasa palju kannatusi, mida oleks saanud ära hoida kui rõhk oleks kuskil mujal kui haiguse varajasel avastamisel. Hetkel läheb kogu aur sellele, et avastame varakult ja ravime, avastame varakult ja ravime… Mis see siis lõppkokkuvõttes oluline on? Kui sa mõtled oma 7- või 22-aastase tütre peale, siis kas sa lihtsalt tahad, et ta avastaks olemasoleva rinnavähi mammograafia abil või sa pigem soovid, et ta ei saakski kunagi vähki?

Lõpetuseks puudutan teemat, mis võib mõne täitsa välja vihastada, kuid ürita siiski säilitada avatud meel. Üks asi, millele veel võiks mõelda, on see, et roosale lindile on külge poogitud mingi “uhkuse või kangelase aura” – sa paned selle ilusa roosa lindi endale rinda, et kogu maailmale kuulutada, et sa oled selle diagnoosi saanud (või toetad neid, kes on selle saanud), põrgust läbi käinud ja vaatamata sellele elad. Ma olen selle kõik (emotsionaalsed, füüsilised ja finantsilised kannatused) läbi teinud ja kõige hullemal moel, sest selle diagnoosiga leppimine oli mulle ikka väga raske – võib olla seetõttu, et sain selle enne 30. eluaastat ja tundus, et mu elu on läbi enne kui see sai alata – kuid mulle ei ole kunagi pähe tulnud kanda mingit “kangelase maski”. Andku nüüd kõik mu saatusekaaslased mulle andeks, kuid tundub, et oma vähidiagnoosi ja selle seljatamist sel moel presenteerivad inimesed tunduvad olevat need, kes on veendunud, et nad on selle haiguse ohvrid ja neil endil polnud selle saamisega mingit pistmist. Eelpool soovitatud dokumentaalfilm näitab seda aspekti eriti selgelt. Nagu ikka on USAs kõik asjad veidi enam üle võlli kui siin meil, kuid olen ka Eestis sattunud intervjuude peale, kust seda „roosa hullust” läbi kumab (kui sa võtad selle aja, et seda dokumentaalfilmi vaadata, siis saad täpselt aru, mida ma silmas pean).

Aasta tagasi lugesin ühte artiklit, kus üks HIV-positiivne naisterahvas küsis, miks vähk ei ole häbiasi, aga HIV on? Seejuures ei arvanud ta, et kõik vähihaiged peaksid samuti häbenema hakkama, vaid et ka HIVi diagnoosiga inimestesse võiks olla sama suhtumine nagu vähihaigetesse. Peatu korra ja mõtle – kas sa suhtud ühtemoodi inimesse, kui ta ütleb sulle, et tal on rinnavähk või ta on HIV positiivne? Selle naisterahva öeldus on oma iva – mina ka ei saa aru! Mõlemad on ju haigused. Mõlemad on suurel määral põhjustatud valedest elustiilivalikutest. Mõlemad on tänapäeval kroonilised haigused, mis tähendab kalli ravi läbimist ja inimene võib selle haigusega elada veel aastakümneid. Mõlemad on potentsiaalselt surmaga lõppevad. Kuid olgem ausad – me teeme vahet! Vähidiagnoosiga kaasneb millegi pärast arusaam, et inimene, kes selle on saanud, on süütu ohver, samas kui HIV diagnoosiga inimene on ise oma diagnoosis süüdi. See on just see põhjus, mille tõttu rinnavähiga seotud heategevusest kõik ettevõtted nii hirmsasti osa tahavad võtta – sellel haigusel on hea kuvand (täiesti absurdne väide, aga nii on). Kujutad sa ette ettevõtteid või samasuguseid inimmasse HIViga seotud heategevust toetamas?

Keskmise inimese mõttemaailm liigub ilmselt selles suunas, et kui sa pole just süütu beebi, kes sai HIVi oma emalt, truu abikaasa, kes sai HIVi oma liiderlikult abikaasalt, või mingil müstilisel viisil tehti sulle haiglas vereülekanne HIV-positiivse inimese verega, siis on HIV diagnoos sinu enda elustiili ja valikute tagajärg – seega siin pole midagi, mille üle uhkust tunda või mingit linti endale rinda pista, et tervele maailmale kuulutada, et sa oled HIV-positiivne. Sa pole oma haiguse ohver, vaid ise panustasid selle saamisse kas sugulisel teel mittekasutades kaitsevahendit või olid narkomaan ja kasutasid süstimisel teiste süstlaid.

Vähidiagnoosi puhul võib väikest erinevust näha ehk kopsu- ja maksavähi puhul, kui selle on saanud ahelsuitsetaja või alkohoolik. Sel juhul vist enamik meist ütleks, et eks need inimesed nägid aastakümneid ikka vaeva ka, et see vähk saada. Tundub, et neile on raske kaasa tunda, ja ilmselt ei torkaks inimesed nende nimel nii suure entusiasmiga mingit linti endale rinda ega läheks nende nimel heategevusjooksule…kuigi see on ju ka vähk.

Aga kui need paar erandit kõrvale jätta ning HIV diagnoosiga kaasnev mõtteviis kanda üle vähidiagnoosile, siis millegi pärast saavad inimesed pahaseks, kuigi nagu üle-eelmises postituses sai räägitud, on ka vähk 90-95% ulatuses meie elustiilivalikute küsimus ja seega poleks nagu samuti mingit põhjust endale linti rinda pista ning uhkust tunda selle üle, et

• olen ahelsuitsetaja ja sain vähi;
• tarbin liigselt alkoholi ja sain vähi;
• olen ülekaaluline ja sain vähi;
• söön palju töödeldud ja loomset toitu ja sain vähi;
• puu- ja köögivilju ma ei söö ja sain vähi;
• eelistan trenni asemel sohval vedeleda ja telekat vaadata ning sain vähi;
• ei taha oma emotsionaalsete probleemidega tegeleda/elan kroonilises stressis ning sain vähi
• ostan poest täiesti valimatult kreeme, šampoone, deodorante, muid hügieenivahendeid ja kodukeemiat ega kontrolli kunagi, kas need sisaldavad kantserogeene, ja sain vähi.
• ei hoolitse oma hammaste ja suu tervise eest ning sain vähi.
• Jne, jne.

Miks peaks arvama, et valdav osa vähidiagnoosi saanud inimestest on erinevalt HIV-positiivsest oma haiguse süüta ohvrid? Kõik eelnev on pea kindel retsept, kuidas endale vähk saada ning vähidiagnoosi saamine üldjuhul (vaid väga vähesed saavad oma geene süüdistada) tähendab seda, et sa oled midagi oma elus valesti teinud. Kui paljud meist saavad öelda, et üleval toodud punktid neid ei puuduta mitte mingil määral ja nad ikkagi said vähidiagnoosi? Üldiselt me panustame sellesse ja mitte vähe! Kui sa oled näiteks ülekaaluline, siis juba pole põhjust arvata, et sul polnud oma haiguse tekkega mingit seost, see on täiesti juhuslik ja sinu kontrolli alt täielikult väljas. Ega vähi puhul ei oska keegi sulle täie kindlusega täpset põhjust öelda (isegi kui sa oled ahelsuitsetaja ja said kopsuvähi, mille omavaheline seos on väga kõrge) ja enamasti on selleks rohkem kui üks põhjus – point on lihtsalt selles, et kui sinu puhul kehtib kasvõi üks riskifaktor, mis on täielikult sinu kontrolli all (sinu kaal, sinu toitumisharjumused, sinu füüsiline aktiivsus, kroonilise stressiga toimetulek, ebatervislikud harjumused nagu suitsetamine ja alkoholi tarbimine, toksiinide pikaajaline ja pidev nahale määrimine/pihustamine vms), siis sa oled vähemalt osaliselt endaga juhtunu osas vastutav.

Sa ei ole ohver ja seega tundub veidi kummaline mingit kangelasemaski kanda. Muidugi arvasin mina ka esialgu, et olen ohver, kuna see on lihtsalt nii inimlik otsida süüdlasi väljaspool ennast, pealegi olin ma veendunud, et ma olin tervislik, sest tundsin ise kümneid palju ebatervislikemaid inimesi, kes oleksid pidanud selle haiguse saama 100 korda suurema tõenäosusega kui mina, kuid ometi sain selle mina ja mitte nemad. Ma hoidsin sellest ohvrimentaliteedist üsna pikalt kinni, kuni lõpuks mõistsin, et mind ei vii hauda mitte mu haigus, vaid just see, et ma arvan, et ma olen oma elus kõik õigesti teinud ja pole mitte midagi, mida ma saaksin teha teisiti/paremini. Kui sa võtad omaks, et oled haiguse saamisse ise kuidagi panustanud, siis saad ka olla lahendus ja teha asju teisiti/paremini, et tagada teistsugune lõpptulemus.

Mitte, et peaks end süüdistama või kuidagi oma diagnoosi pärast sarnaselt HIVile häbi tundma, vaid õppetund omaks võtta, teha asju teisiti ja aidata teisi (kasvõi oma lähimat pereringi, kelle üle sa mingit mõju omad) oma vigu vältida, et nemad ei peaks sama läbi tegema. Vähemalt see on see, mida mina püüan teha. Ma tean väga hästi, mis vigu ma tegin ja mis oli minu roll vähidiagnoosi saamisel – jah, me ei pruugi olla piisavalt informeeritud või mitte omada piisavalt teadmisi/kogemusi, kuid teatavasti ei vabasta seaduste mittetundmine nende täitmisest 🙂 Ma küll räägin avalikult oma vähidiagnoosist, kuid mitte uhkusega, et kõiki teavitada, mida ma olen pidanud juba noores eas läbi elama, vaid ühelt poolt kui hoiatava näitena, mis juhtub siis, kui ignoreerida oma keha vajadusi ja “appihüüdeks” saadetud signaale, ja teiselt poolt, loodetavasti, inspireeriva näitena, mis juhtub siis, kui ohvrirollist loobuda ja vastutus oma tervise eest enda kätte võtta – kuigi ma ei tea, mis tulevikus juhtub, võin juba praegu, 8 aastat pärast diagnoosi öelda, et mul on läinud paremini võrreldes 50% täpselt sama diagnoosi ja staadiumiga patsientidega. Puhas õnn? Võib-olla. Ma ise olen veendunud, et õnnega pole siin miskit pistmist, sest ma pole kogu see aeg käed rüpes istunud, meditsiinilisele personalile, tehnikale, protseduuridele ja “heale õnnele” lootnud.

Roosa lint tegelikult propageeribki passiivsust. Esmapilgul tundub kõik just vastupidine, sest probleem, millele oktoobrikuuga soovitakse tähelepanu pöörata, on ju see, et naised on liiga passiivsed ja ei käi mammograafias, ning neid kutsutakse üles aktiivsusele – minna röntgenuuringut tegema. Kuid roosa lindiga kaasneb üleskutse, et nad ei tohi kaotada “lootust, usku ja vaprust”. See kõik on õige (ma olen sellest kirjutanud, kui oluline on uskuda paranemisse ja mitte lootust kaotada), kuid kui sa passiivselt sohval istud (veel hullem kui samal ajal küpsiseid või jäätist sööd) ja vaid loodad ning usud ja midagi reaalselt ei tee, siis mis see tõenäosus on, et sa seda haigust ei saa või see tagasi ei tuleks? Kas selle asemel poleks mõttekam motiveerida naisi olema aktiivsed osalised ennetuses, julgustada neid kontrolli oma haiguse ja elu eest enda kätte võtma, selle asemel, et passiivselt uskuda ja loota?

Ka mammograafia tegemine ei näita aktiivsust ega oma tervise eest vastutuse enda peale võtmist – sinu roll piirdub ju vaid kohale ilmumisega kord mitme aasta vältel. Sa ei saa rinnavähki seetõttu, et oled liiga vähe mammograafias käinud, vaid põhjused on ikkagi mujal – sinu igapäevastes valikutes. Tuleks keskenduda muule kui aastas korra mammograafia teha ja siis kergendustundest ohates siirduda kiirtoidurestorani või valmistoiduleti äärde, et aasta pärast sama korrata, kuni ühel hetkel…Sinu (rindade) tervis oleneb sellest, mida sa teed mammograafiate vahele jääval ajal ülejäänud 364 päeva mitme aasta vältel.

Naistel lastakse uskuda, et heategevuslik jooks ravi leidmiseks on lahendus nende haigusele. Põhimõtteliselt teeb see kampaania rinnavähi saanud patsientidest abitud ohvrid, kes usuvad, et ühel ilusal päeval leitakse nende haigusele ravi, kuid seni pole nagu eriti midagi teha kui ainult “loota ja uskuda”, suguõdedega kampa võtta ning kord aastas heategevusjooksul ja mammograafias käia ning annetada raha “uuringuteks”. Meile püütakse maha müüa mõte, et (rinna)vähi ravi leidmiseks on vaja pumbata üha enam ja enam raha sellesse üritusse. Näiteks teatas see sama jooksu korraldav Komen Fond ühel aastal järjekordselt raha nuiates: “me leiame ravi – kui kiiresti, oleneb juba sinust!” Kuid see jooks ja muu trall roosa lindiga ehitud toodetega kestab juba varajastest 1990ndatest…see on pea 30 aastat…aga kus on tulemused?

Kuidas ettevõtluses hinnatakse seda, kas miski on olnud edukas või mitte? Rahas, käibes, klientide arvus…rinnavähi puhul on ainukeseks tõeliseks mõõdupuuks vähem rinnavähi diagnoose, haiguse tagajärjel sandistatud ja surnud naisi. Roosa lint on eksisteerinud aastakümneid, kuid tulemusi pole!!! Vähemalt mitte naiste jaoks. Roosasid tooteid müüvad ettevõtted võivad muidugi vastu vaielda, et nende jaoks on iga-aastased kampaaniad igati edukad olnud. Mingit ravi pole leitud, (rinna)vähi levik ega suremus sellesse haigusesse pole vähenenud vaatamata sellele, et edasiminek on toimunud selle avastamises (tehnoloogia areng viimasel 30 aastal) ja ravis (tullakse välja uute ravimitega). Võrreldes 30 aasta tagusega on rinnavähki rohkem: näiteks oli 1940ndatel USAs risk saada rinnavähk ühel naisel 22st, 2011. aastal aga ühel 8st!!! Raha pumpamine sellesse on seega täiesti kasutu tegevus. Ilmselgelt pole probleem väheses rahas, tehnoloogias ega ravimite puuduses, vaid selles, et naised (ja ka mehed) üleüldse sellesse haigestuvad – seega oleks vaja tegeleda PÕHJUSTEGA.

Mis need põhjused siis on, mille ennetusega tegeleda? Mida nende roosa lindi jooksude ja toodete ostmise asemel teha, mis lubavad pumbata järjest rohkem raha pingutustesse leida ravim, mis viimase 30 aasta jooksul pole kuidagi õnnestunud? Umbes 90% rinnavähist tuleneb meie igapäevastest valikutest. Iga valik, mis sa teed, eriti see, mida oled otsustanud endale suhu pista, viib sind vähi saamisele lähemale või sellest kaugemale. Mitte ainult vähile, vaid ka teistele kroonilistele haigustele. Meie toitumine, kehaline aktiivsus, kehakaal, emotsionaalne heaolu, keskkonna toksiinid – kõik need on suures osas meie endi kontrolli all, kui me neile keskendume ja teeme tarku valikuid. Rinnavähi kirurg Kristi Funk teab öelda, et 87% rinnavähi diagnoosi saanud naistest ei oma ühtegi esimese astme sugulast (ema/isa, õde/vend, poeg/tütar), kellel oleks olnud rinnavähk. Ja isegi neil 13%, kellel on, ei saa kindlalt väita, et asi oleks geneetiline, sest me pärime oma perekonnalt palju muud peale geenide: toitumisharjumised, perekonnaretseptid, vaba aja veetmise viisid, kehalise aktiivsuse, mõttemustrid, uskumused, probleemide lahendamise viisid ja palju muud ehk siis ebatervisliku elustiili, mis põhjustabki suure osa kroonilistest haigustest.

Eesti Vähiliidu kodulehe ennetamise sektsioonist võib lugeda, et “Vähk on haigus, mille puhul ei ole võimalik nimetada ühte kindlat põhjustavat tegurit.” See on õige, kuid kahjuks paljud inimesed saavad sellest aru nii nagu ei teata põhjuseid ja kui sa vähi saad, siis see on “kuri saatus” (just alles hiljuti üks tuntud vähidiagnoosiga inimene kasutas seda väljendit) või halb õnn. Ma olen seda mitmel korral maininud, et tõendid näitavad, et korraga peavad kokku langema mitmed ebasoodsad tegurid. Klassikaliseks näiteks on, et mitte kõik suitsetajad ei saa vähki. Samuti ei saa vähki kõik, kes peamiselt rämpstoidust toituvad. Kas sinu puhul olid tõenäolisteks teguriteks ülekaal ja kõrge stressitase või suitsetamine ja vähene puu- ja köögiviljade söömine või rämpstoit ja sohval lesimine, tead sa ise kõige paremini. Kombinatsioone on lõputult, kuid arvata, et sul sellega mingit pistmist polnud, ei aita sind kuidagi. Ka Vähiliidu kodulehel on kirjas “Küll on aga teada, et 2/3 vähijuhtudest on seotud tubaka ja (väär)toitumisega.” Seega, kui sa loobud suitsetamisest ja hakkad tervislikult toituma, millega kaasneb ka tervislik kehakaal, oled juba ⅔ põhjustest vähki saada, elimineerinud. Ülejäänud ⅓ on muu nipet-näpet nagu füüsiline liikumine, toksilised kosmeetikavahendid ja kodukeemia, 8 tundi head und jne – kui kõige selle muuga ka tegeleda, siis saab ise selle riski ikka väga madalale tuua.

Kui naiste puhul saab peamiseks vähi põhjuseks juba varsti ülekaal ja see on teatavasti meil Eestis samuti tõusuteel, siis ei saagi ju mingeid haiguse vähenemise märke näha! Seega, kas sulle ei tundu, et võtta osa roosa lindi jooksust eesmärgiga toetada rinnavähile ravi leidmist on natukene naiivne? Meil on see jooks olnud kaks korda, kuid mujal maailmas on joostud seda juba aastakümneid ja mitte ainult suurlinnades, vaid igas väikeses tundmatus kohas (Prantsusmaal elades oli see jooks isegi meie 100 000 elanikuga linnas igal aastal korraldatud) – kas me ei peaks juba mingeid tulemusi selle kõige peale nägema?

Kas poleks äkki suurem kasutegur sellest, kui sa jätaksid poes selle roosa töödeldud toote, mis lubab paar senti ravi leidmiseks annetada, ostmata, ja läbi selle ennetaksid, et sa ise ega sinu tütar rinnavähki ei saaks? Jooksmine iseenesest on igati tänuväärt, kuid kas see tõesti peab olema üks kord aastas oktoobris, kandes roosat T-särki, et avalikult mingit “statementi” toetada? Ehk oleks rohkem kasu, kui ajad oma ema või parima sõbranna jooksurajale lisaks ühele imeilusale (2018. aastal vedas ilmaga) oktoobrikuupäevale ka -20-kraadises pakases, sulalume ajal ja kuumal suveõhtul?

Ega mul pole konkreetselt rinnavähi puhul midagi uut soovitada, millest juba eelnevates postitustes poleks juttu olnud. II tüüpi diabeet, kõrge vererõhk, kõrge kolesteroolitase, ülekaalulisus, reumatoidartriit, südamehaigused ja vähk on kõik tingitud samast põhjusest – meie valedest elustiilivalikutest. Vähk on neist kahjuks kõige keerulisem ja seega tasub seda kohe kindlasti ennetada, mitte hakata minu kombel tagajärgedega tegelema.

Parim soovitus, mida mina saan anda, on igal naisel uurida populatsioone, kus rinnavähk on haruldane. Nad on naised nagu meiegi, mida tõestavad uuringud, mis näitavad, et kui need samad naised kolivad näiteks Euroopasse ja võtavad üle meie eluviisid, siis nende rinnavähi saamise tõenäosus tõuseb meiega samale tasemele. Seega, sa ei pea kolima sinna, kus nemad elavad, sest neil ei ole joogivees mingit müstilist ainet, mis neile rinnavähi eest kaitset pakub, vaid uuri, kuidas nad elavad, mida nad söövad, milline on nende kehamassiindeks, mida nad ei söö/tee ning võta lihtsalt nende eluviis üle – sellega saad sa oma rinnavähi riski alandada sama madalale tasemele kui see neil on. Rinnavähk on palju haruldasem maailma nendes osades, kus normiks on süüa traditsioonilist naturaalset taimset toitu, võrreldes Lääne riikidega, kus tarbitakse kõrget rasva ja loomsetel toodetel baseeruvat toitu (liha, piimatooted, munad ja töödeldud rämpstoit). Näiteks koosnes traditsiooniline Jaapani toitumine 1960ndatel peamiselt taimsest toidust, milleks oli riis ja köögiviljad, millele lisaks söödi väga väheses koguses mereande. Rasv moodustas vaid umbes 11% päevas tarbitud kaloritest. Meie toidulaual moodustab rasv ligemale 40%. Suremus rinnavähki erineb mitmekordselt.

Kui rääkida toitumisest ja konkreetselt rinnavähist, siis on olulised järgmised aspektid, mille peale võiks mõelda:

1. Hormoonid. Üks põhjus, miks loomsed toiduained ja muud rasvarikkad toidud rinnavähiriski suurendavad, tuleneb nende võimest stimuleerida naissuguhormoone (östrogeeni ja progresterooni). Kõrgem östrogeeni taset on seostatud kõrgema rinnavähiriskiga postmenopausis naiste hulgas. Samuti on seostatud hormoonasendusravi (Premarin, Prempro, Activella, jne.) 20% kõrgema riskiga saada rinnavähk. Umbes 75% rinnavähist on hormoontundlik ja ma loodan, et sel juhul seletatakse patsientidele, et selle raviks kasutatakse hormoonravimeid, mis vähendavad kehas naissuguhormoonide tootmist. Aga sel juhul võiks ju ka patsientidele öelda, et ärge neid ise toiduga sisse sööge. Mis mõtet on östrogeene ravimitega blokeerida, kui patsient ise neid mitu korda päevas ja päevast päeva endale suust sisse kühveldab? Aga kuna ma ikka veel kuulen, kuidas alles mõned kuud tagasi onkoloogid on öelnud rinnavähiga patsiendile, et toitumist pole vaja kuidagi muuta, siis ilmselgelt patsiendid seda ei tea. Just seetõttu soovivad eelpool nimetatud arstid, et näiteks juustule pandaks hoiatavad sildid peale. See on ju igale inimesele igati loogiline aru saada, et lehma kehas on sarnaselt naisterahvale pärast rasedust östrogeenid, piima annabki lehm ainult pärast sünnitamist ja seega on piimatoodetes olemas need samad östrogeenid, mida tal ravimite abil üritatakse blokeerida. Kui tervishoiutöötajad ei hoiata ja inimene ise selle peale ei tule, siis sel juhul oleksid sellised sildid rasvaste piimatoodete peal ju teretulnud, et siis vähemalt inimene saab tooteid ostes otsustada, kas ta tahab seda riski võtta või mitte. Selle sama östrogeeni tõttu võime vahel meestel näha üsna kopsakat rinnapaari. Mul on sellega isiklik kogemus, kus mu lähedasel noormehel, kes polnud veel 25-aastanegi ja muidu oli igati normaalkaaluline ja vormis kehaga, olid sellised varateismelise tüdruku rinnad, mis kadusid pärast seda, kui ta drastiliselt vähendas piimatoodete tarbimist ning külastusi kiirtoiduketti KFC. Kiirtoiduketi menüü on tihedalt seotud teise ebasoodsa hormooni – kasvuhormooniga (IGF-1: insuliinisarnane kasvuhormoon) – mis suurendab (rinna)vähi riski.
2. Rasv. Kui veel loogilistest toitumisalastest nõuannetest rääkida, siis võiks patsiendile ka mainida, et toitumise puhul võiks rasva kogust vähendada. Ühte pidi seostub see eelmise punkti juustuga, sest lisaks sellele, et seal on palju hormoone, on seal ka rasva. Teiselt poolt juba eelnevalt tõin välja, et erinevate riikide statistika näitab, et seal, kus rasv moodustab tarbitud kaloritest madala protsendi, on rinnavähki vähe, ja siin meie kandis, kus me sööme väga rasvarikast toitu, on rinnavähi numbrid teisest dimensioonist. Eesti Rahvastiku Toitumisuuring 2014 aasta andmetest selgub, et pea pool rahvastikust tarbib rasvu üle soovitatud normi ja 84% rahvastikust tarbib üle normi küllastunud rasvhappeid, mida peamiselt leidubki ainult loomsetes toodetes ja on need, mis meie artereid ummistavad ja muud pahandust teeb. Seejuures tuleb tähele panna seda, et ületarbimine hakkab selle uuringu järgi alles 36%-st ööpäevasest energiatarbimisest, mitte 11%-st, alla mille oleks vaja tarbida kui soovid ennetada rinnavähki ja muid kroonilisi haiguseid. Rasvadest täpsemalt saad lugeda siit. Eriti halb, kui see suur tarbitud rasvakogus ka kehal ja organite ümber on koha sisse võtnud, sest…
3. …ülekaal teadupärast suurendab vähi saamise riski. Naiste seas on ülekaal kohe-kohe võtmas suitsetamiselt esikohta vähi põhjustajana ja levinuim vähivorm on naistel rinnavähk. Rasvarakud su kehas produtseerivad östrogeeni. Siinkohal mainiks jällegi mehi ka, muidu tunnevad end kõrvalejäänutena 🙂 Kui mehed on ülekaalulised, siis see üleliigne rasv kehas toodab üleliia naissuguhormoone, millest siis on põhjustatud need naiselikud kehavormid ja erektsiooniprobleemidest olen juba varem kirjutanud.
4. Rafineeritud suhkur. On väga huvitav, et onkoloog ei hoiata oma patsiente suhkru tarbimise eest, samas kui ta ise kasutab PET-uuringut, mille raames süstitakse patsiendi veeni glükoositaolist ainet, mis on radioaktiivselt märgistatud ning näitab, kus keha piirkonnas on glükoosi imendumine kõige kiirem. See uuring kasutab otseselt ära seda seost, et kasvajarakud armastavad suhkrut ning tarbivad kehasse tulnud suhkru ära esmajärjekorras tavaliste rakkude eest – ehk siis onkoloog näeb, kus glükoosi tarbimine on kõige kiirem ja see aitab tal kasvajarakke avastada. Kuidas saab siis öelda, et pole vahet, mida süüa, või vastata vähihaige küsimuse peale, et suhkrul pole vähiga mingit seost? See seos on ju tõestatud iga kord kui PET-uuringu abiga vähikolded avastatakse!

Just hiljuti sattusin täiesti juhuslikult Ringvaate klipi peale, mis rääkis 4. staadiumiga rinnavähi patsiendist, ja mulle jäi nii teravalt silma, kuidas ta ravimite võtmise peale kaneelisaiakest sõi…Ega muidugi nii lühikese klipi peale ei saa mingeid järeldusi teha ja ega me ei tea, kas ta on otsustanud juba lasta kõigel minna, aga kui sina pole alla andnud, siis kaneelisaiakest, mille 100g annab pea 400kcal, sisaldab umbes 21g suhkrut ja 19g rasva ning hulga muid väga ebameeldivaid koostisosi (lõhna-, maitseained, toiduvärv, emulgaatorid, stabilisaatorid jne), ära palun küll söö. Päevaravis praktikat tehes nägin, kuidas inimese üks käsi oli aheldatud tilguti külge, kust ta sai keemiaravi, ja teine käsi käis suu ja küpsisepaki vahet. Sa ei saa tappa ja toita vähki samal ajal, mida aga kahjuks valdav enamik vähipatsiente teevad.

Ja nüüd võrrandi teisest poolest: see, mida süüa, on vahel isegi olulisem sellest, mida mitte süüa. Naturopaatiat praktiseeriv arst Daniel Nuzum ütleb, et keskmise ameeriklase toitumisviis (üsna sarnane sellele, mida meie kohalikud toitumisuuringud näitavad, et eestlased tarbivad) annab 73-90st vajalikust toitainest päevas ainult 17. See ei tähenda, et me oleksime näljas ja hirmus kõhnad ning seetõttu saame nii vähe toitaineid, vaid tegelikult otse vastupidi – meil on kõhud üleliia toidetud ja pungitavad üle püksiääre – aga sellegipoolest saame nii vähe toitaineid, sest lihtsalt sedatüüpi toidus, mida me sööme, polegi vajalikke toitaineid. Ta küsib, et kas sa läheksid lennuki peale, millelt on eemaldatud 80% vajalikest mutritest ja poltidest? Kas sa oleksid üllatunud, et su auto läheb katki, kui sellelt on suvaliselt 80% mutritest ja poltidest eemaldatud? See on nagu ilmne, et see läheb katki kui olulised osad puuduvad, aga millegi pärast oma keha puhul me oleme üllatunud, et see katki läheb, kui me iga päev sööme nii valet toitu, et kehal jääb 80% vajalikest toitainetest saamata. See on vaid aja küsimus, millal see katki läheb! Toitained blokeerivad kehas toksiine ja kui sul on 80% toitainetest puudu iga jumala päev, siis pole midagi imestada, et meie rahvas haige on.

Miks on naturaalne taimne toit oluline rinnavähi ennetuseks? Iga kord, kui sa pistad midagi suhu, mälud ja neelad alla, siis sa ilmselt ei mõtle selle peale, kuid sa vabastad oma vereringesse toidus sisalduvaid koostisosi ja need moodustavad su kehas keskkonna, kus su rakud elavad. Selles samas keskkonnas elavad ka su vähirakud ning see keskkond võib olenevalt sellest, mida sa sõid, olla kas vähki toetav või vähi vastane. Vähivastased koostisosad tulevad taimedest, mis muudavad keskkonna vähirakkudele ebasoodsaks, et nad saaksid seal mõnusalt elada ja paljuneda (vastupidiselt siis sellele, mida eelnevalt sai mainitud: vähirakud armastavad elada ülekaalulise inimese rasvkoes, toituda rafineeritud suhkrust ja loomsest rasvast). Need koostisosad vähendavad östrogeenitaset ja kuna östrogeen toidab umbes 75% rinnavähist, siis naturaalset taimset toitu süües võtad sa ära vähirakkude peamise toiduallika.

1. Kiudained ja hormoonid. Liigne östrogeen viiakse kehast välja seedeelundkonna kaudu. See seotakse kiudainetega ning eraldub väljaheitega…seega, mida rohkem kiudaineid, seda vähem östrogeeni, ja mida vähem kiudaineid, seda rohkem jääb su vereringesse. Kiudaineid leidub AINULT taimses toidus, seda pole loomsetes toodetes (lihas, piimatoodetes) ega külmutatud pizzas! Lisaks parandavad kiudained insuliinitundlikkust, mis vähendab su kehas põletikku ning parandab immuunsüsteemi tööd. Seega, kui sa ei tarbi kiudaineterikast taimset toitu ning kõht käib läbi kord nädalas, siis pole ka ime, kui su risk haiguse tekkeks/taastekkeks kõrge on. Päevas peaks saama 30 grammi kiudaineid ja see vähendab rinnavähi riski 50% võrra – USAs tarbib vajalikul hulgal kiudaineid vaid 3% ameeriklastest. Eesti Rahvastiku Toitumisuuring 2013-2014 põhjal tarbib keskmine eestlane päevas vaid 18g kiudaineid ehk siis umbes poole vähem kui peaks. 53,5% eestlastel on kiudainete alatarbimine (Tervise Arengu Instituudi soovitus on 25-35g olenevalt päevasest energia vajadusest). Seega pole jällegi midagi imestada, et meie rahva tervisenäitajad nii halvad on. Esimeseks eesmärgiks peaks olema selle näitaja kergitamine – alusta ubade, läätsede ja herneste söömist kohe täna (pean siiski hoiatuseks ütlema, et kui su kiudainete tarbimine hetkel on nullilähedane ja käid kord nädalas vetsus number kahel, siis peaks alustama väga tasa ja targu, et soole mikrofloora suudaks kohaneda ja häid baktereid tekitada – vastasel korral võib järsk kiudainete tõstmine tekitada ebameeldivusi). Paljud kardavad ube ja herneid gaaside tekke tõttu – neid saab vähendada, kui leotad neid piisavalt kaua (vähemalt 8h) eelnevalt vees. Suurem osa gaasidest tuleneb tegelikult allaneelatud õhust – meie ühiskonnas on suureks probleemiks jooksu pealt söögi sisse ahmimine, mille tagajärjel neelatakse ka palju õhku sisse, mis siis teiselt poolt välja tahab tulla 🙂 Selle vastu aitab rahulik söömine, kus kahvel vahest käest ära panna. Ja veelkord – alustama peaks tasa ja targu (paar lusikatäit päevas, mida vaikselt suurendada), sest vastasel korral on samuti palju gaase. Kui su organism harjub ubade/herneste söömisega ära, siis jääb gaase vähemaks või kaovad üldse ära.
2. Rasv. Naturaalne taimne toit on madala rasvasisaldusega, mis aitab vähendada östrogeeni hulka kehas ja see omakorda alandab su riski saada rinnavähk.
3. Kasvuhormoonid (IGF-1). Taimne toit vähendab kasvuhormoonide taset (IGF-1), mis tekitab kehas põletikku ning vabu radikaale. Kui sa sööd loomset toitu (selle tase on seotud loomse valgu tarbimisega), siis sa saad vastupidise tulemuse – ehk siis sa lood oma kehas keskkonna, mida vähirakkudel on vaja, et areneda.
4. Vitamiinid, mineraalid, antioksüdandid, fütokemikaalid jne. Parandavad immuunsüsteemi tööd, et see saaks teha oma tööd ehk siis avastada defektseid rakke ja need kõrvaldada enne kui need jõuavad kehas midagi ebasoovitavat teha. Antioksüdante ei leidu nagu kiudaineidki mitte üheski suutäies juustus, võis, piimas, jogurtis, kalas, kanas, loomalihas ega töödeldud lihatoodetes (peekon, vorst, viiner jne). Siin maailmas on vaid üks koht, kust neid vabade radikaalide vastu võitlevaid komponente saada ja need on TAIMED.
5. Ülekaal. Naturaalset taimset toitu süües oled sale või vajadusel kaotad üleliigse kaalu. Kui sa kaotad kaalu, siis sa saad tervemaks paljudel erinevatel viisidel ja vähendad oma riskitaset, kuid üks oluline viis rinnavähi vaatevinklist on, et östrogeeni ja IGF-1 tase alaneb.

Toitumise osas on parim, mis sa enda heaks teha saad, vältida töödeldud ja loomseid toiduaineid (praetud toidud, pakendatud tooted, kondiitritooted, sealiha, kana, kala, piim jne + alkohol), sest need on tavaliselt rasvarikkamad ja sisaldavad loomset valku, mis mõlemad on seotud kõrgema vähi riskiga, sh rinnavähi. Selle asemel tuleks oma toitumisel keskenduda puuviljadele, köögiviljadele, kaunviljadele, täisteraviljale ja pähklitele-seemnetele, mis kõik sisaldavad suurel hulgal vähivastaseid antioksüdante, fütokemikaale, vitamiine, mineraale ja kiudaineid. Kõigist neist on täpsemalt kirjutatud selles postituses.

Muidugi toit ei ole ainuke probleem. Meie keskkonnas on samuti palju östrogeeni, millega me kõik kahjuks kokku puutume ning osade puhul me ei saagi enam midagi ära teha. Küll aga paljude puhul saame. Plastikus on näiteks tuntud kemikaalid, mis on östrogeeni imiteerivad – seega ära joo vett plastikpudelist ega söö midagi plastikkarbist või -nõudest. Tuleks kasutada klaasi ja/või roostevabast terasest või alumiiniumist nõusid. Make-up, kodukeemia, hügieenitooted. See kõik ei ole ju tegelikult vajalik, et vähi saamisega riskida. See pole nagu mingi eluliselt tähtis asi, et appi, mu nahk lihtsalt vajab petrooliumi, alumiiniumi ja parabeene! 🙂

Kokkuvõtteks võiks öelda, et roosa lint võis ühel hetkel tõesti olla hea idee ja sümbol, kuid seda hakati ühel hetkel kasutama liiga palju ja valedel eesmärkidel, kaugenedes üha selle esialgsest mõttest. Eestis me ei tunneta seda (veel?), kuna meile see on uus, kuid kui mujal Läänes ringi käia, siis see on täielikult oma esialgse mõtte kaotanud. Meie jaoks võib paralleeli tuua kogu selle jõuluaja tralliga, kus juba oktoobrikuust alates on poodides müügil jõulutooted, pea terve kuu lastakse jõulumuusikat ja –reklaame ning selleks ajaks, kui need jõulud lõpuks kohale jõuavad, oled sellest kõigest juba surmani tüdinud ning tunned kergendust kui see kõik läbi on ja saab oma eluga normaalselt edasi minna. Ilmselt tunned sa päris mitut inimest, võib olla oled ise üks neist, kes enam jõule ei salli, sest see on lihtsalt üks suur marketing ja kaubanduskeskustes tormamine ning oma esialgse mõtte täiesti kaotanud. Kas sa üldse mäletad, mis on jõulude tegelik tähendus? Igatahes pole sel mingit pistmist jõuluvana, jõulupuu, kingituste ega jõululauas ülesöömisega. Kui rääkida inimestega, keda iga aasta oktoobris tabab samalaadne roosa lindi ja roosade toodete tulv, siis võib täheldada samalaadset väsimust ning tüdimust.

Mis puudutab neid roosasid tooteid, mida meie kaubandusvõrgus hetkel veel vähe leidub, kuid oht on, et pinkwashing jõuab “väikese” hilinemisega nagu “roosa lindi jookski” ka meile, siis minu soovitus on natukene mõelda enne, kui sellega suure hurraaga lihtsalt kaasa minna. Suure tõenäosusega muutub see ka meil sarnaselt teistele riikidele lihtsalt turunduse tööriistaks, mida ettevõtted kasutavad oma toodete müümiseks ja imidži parandamiseks. Kõige olulisemad küsimused, mida võiksid endale esitada oleksid: Mis seos on ühel haigusel poodlemisega? Ehk teen endale suurema teene neid tooteid mitte tarbides ning pigem 100% rahast otse heategevusele annetades?

Mis puudutab roosa lindi jooksu, siis mine ikka jooksma kui soovid – kui sa oled valmis jooksmise eest maksma näiteks Sügisjooksul, siis miks mitte osa võtta ka sellest? Ma isiklikult pole sellest jooksust osa võtnud, kuid ma ei välista, et ma seda kunagi ei teeks, kuid selge on see, et ma ei paneks endale selga roosat särki, mis kutsuks naisi üles mammograafiasse minema.

Kordaks siinkohal eelmises postituses tehtud üleskutset lõpetada lootmine kunagi määramatus tulevikus toimuva meditsiinilise murrangu peale vähiravis, mida me pole veel 50 aasta jooksul näinud alates “vähivastase sõja” algusest, mis su rinnavähist päästaks, vaid mõtle, mida sa ISE saaksid teha ja alusta KOHE. Märksõnadeks võiksid olla normaalkaalulisus, naturaalne taimne toitumine, alkoholi mittetarbimine, toksiinidevaba elu (toit, kosmeetika, kodukeemia), füüsiline aktiivsus ja stressiga toimetulek.

This is just the colour Pink. This is not the cure for breast cancer.

(See on kõigest roosa värv. See ei ravi rinnavähki.)

– Anonüümne

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Biller-Andorno, N., Jüni, P. Abolishing Mammography Screening Programs? A View from the Swiss Medical Board. New England Journal of Medicine, 2014, 22; 370(21): 1965-7.

Chan, CHF., Coopey, SB., Freer, PE., Hughes, KS. False-negative rate of combined mammography and ultrasound for women with palpable breast masses. Breast Cancer Res Treat, 2015, 153(3), 699-702.

Dorgan JF, Hunsberger SA, McMahon RP, et al. Diet and sex hormones in girls: findings from a randomized controlled clinical trial. J Natl Cancer Inst, 2003; 95:132-141.

Dorgan JF, Longcope C, Stephenson HE Jr, et al. Relation of prediagnostic serum estrogen and androgen levels to breast cancer risk. Cancer Epidemiol Biomarkers Prev, 1996; 5(7):533-9.

Gøtzsche, PC., Jørgensen, K. Screening for breast cancer with mammography. Cochrane Database of Systematic Reviews, 2013(6).

Hou N, Hong S, Wang W, et al. Hormone replacement therapy and breast cancer: heterogeneous risks by race, weight, and breast density. J Natl Cancer Inst, 2013, 18; 105(18):1365-72.

Independent UK Panel on Breast Cancer Screening. The benefits and harms of breast cancer screening: an independent review. Lancet, 2012; 380: 1778–1786.

Kroenke, C.H., Kwan, M.L., Sweeney, C., Castillo, A., Caan, B.J. High- and Low-Fat Dairy Intake, Recurrence, and Mortality After Breast Cancer Diagnosis. J Natl Cancer Inst, 2013, 105(9): 616–623.

Lands WEM, Hamazaki T, Yamazaki K, et al. Changing dietary patterns. Am J Clin Nutr, 1990; 51:991-993.

La Vecchia C. Cancers associated with high-fat diets. J Natl Cancer Inst Monogr, 1992; 79-85.

Leurs, B. Different shades of pink – exploring the consumption of contemporary breast cancer charity. Lund University, Sweden, 2010.

Miller, AB., Wall, C., Baines, CJ., Sun, P., To, T., Narod, SA. Twenty five year follow-up for breast cancer incidence and mortality of the Canadian National Breast Screening Study: randomised screening trial. British Medical Journal, 2014; 348-366.

Seitz HK, et al. Epidemiology and pathophysiology of alcohol and breast cancer: Update 2012. Alcohol-Alcohol. 2012 May-Jun;47(3):204-212.

Tervise Arengu Instituut, tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas: http://pxweb.tai.ee/PXWeb2015/pxweb/et/05Uuringud