„During the past fifty years scientists experimenting with thousands of animals have found 700 ways of causing cancer.  But they had not discovered one way of curing the disease.”

(“Viimase 50 aasta jooksul on teadlased teinud katseid tuhandete loomade peal ja leidnud 700 viisi, kuidas vähki põhjustada. Kuid nad pole avastanud ühte viisi, kuidas haigust ravida.”)

-radioloog J.F.Brailsford

(Oluline ka mainida, et antud tsitaadi öelnud arst suri juba 1961. aastal ja kõik need numbrid on viimase 60 aasta jooksul veelgi kasvanud, välja arvatud see number, mille kasvu me sooviksime – ikka veel pole kõigi nende katsetuste peale avastatud mingit ravi.)

Need, kes mind paremini tunnevad või vähemalt lugesid juunikuisest Terviseplussist minu lugu, võib see pealkiri vastuoluline tunduda. Teistele mitte, sest see on kahjuks liiga tavaline, et kogu aeg räägitakse mingist sõjast ja võitlusest küll vähi vastu, küll terrorismi, vaesuse, ülekaalulisuse, keskkonnareostuse, narkootikumide jne vastu. Aga kas sa oled märganud või statistilistes numbrites näinud mingitki paranemist? Kas meil on vähem terrorismi või saledamad ja tervemad inimesed? Vaatamata sellele suurele võitlusele on asjalood pigem vastupidised.

Meil Eestis küll räägitakse, et oleme majanduslikult paremal järjel kui kunagi varem ja seega tundub, et vaesust nagu olekski vähemaks jäänud, aga kui see kõik on pöördvõrdeline meie talje ümbermõõdu, kaalunumbri ja tervisega, siis ei saa seda edulooks pidada – sest just seda kahjuks meie jaoks rikkus tundub tähendavat, et seda mugavamad me oleme, ostame poest töödeldud valmistoitu, sööme väljas kiirtoitu, liigume ainult autoga jne.

Tagasi tulles vähivastase sõja ja võitluse juurde – see sai alguse pea 50 aastat tagasi Ameerika president Nixoniga, kes kuulutas 1971. aastal vähile sõja. Eestis on muide alates „vähile sõja ” kuulutamisest vähi esmajuhtude arv enam kui kahekordistunud. Ilmselt sellest ajast kasutataksegi seda väljendit meedias hästi palju ja inimesed on selle üle võtnud: kui sa oled vähidiagnoosi saanud, siis tulevad head inimesed ümberringi oma soovidega, a’la „me võitleme koos ja võidame selle haiguse!” jne. Ma ei soovita nii mõelda, sest võitlus iseenesest tähendab seda, et toimub mingi negatiivne lahing, kus lõppkokkuvõttes keegi peab võitma ja keegi kaotama.

Mulle meeldib üks ema Teresa ütlus: “I was once asked why I don’t participate in anti-war demonstrations. I said that I will never do that, but as soon as you have a pro-peace rally, I’ll be there.” (“Ükskord küsiti minult, miks ma ei võta osa sõjavastastest meeleavaldustest. Ma ütlesin, et ma ei teeks seda kunagi, kuid niipea kui te korraldate demonstratsiooni rahu poolt, olen ma kohal.”) Mõte seisneb siis selles, et selle asemel, et kulutada oma energiat millegi VASTU (oma haiguse vastu sõdimisele), kuluta see paranemise POOLT tegutsemisele (kõigele, mis sulle rõõmu ja positiivseid emotsioone pakub).

Seda sama mõtet üritasin ka Terviseplussis edasi anda: „Mulle ei meeldi meedias palju kasutatud väljend „vähiga võitlus”. Mina ei ole kunagi vähiga võidelnud, sest vähirakud ei vallutanud mu keha kuskilt teiselt planeedilt, vaid need on meie endi rakud, millesse on mingil põhjusel tekkinud vead. Ma keskendusin ühelt poolt sellele, et oma keha ise mitte mürgitada, ja teiselt poolt, et oma immuunsüsteemi aidata need defektiga rakud avastada ja eemaldada. Võitlusel on minu jaoks negatiivne tähendus, sest keegi jääb alati kaotajaks. Ma arvan, et parem on olla hõivatud elu ja mitte oma haigusega, sest see, millele sa keskendud, saab jõudu juurde.”

Seda suurem oli üllatus, kui järsku mõned mu tuttavad ütlesid, et minu lugu on Delfisse üles pandud (keegi minu käest ei küsinud ega isegi mitte teavitanud) ja sellise pealkirjaga: „Noor neiu oma võitlusest vähiga: ma ei tea, kas sellel lool on õnnelik lõpp.” Ma ei osanud selle peale midagi muud teha, kui silmi pööritada, ja mitte sellepärast, et mind pea 36-aastaselt ikka veel „nooreks neiuks” nimetati, vaid kuna ilmselgelt polnud selle loo sinna kopeerija lugu ennast läbi lugenud, kui sellise pealkirja otsustas panna 🙂 Selline see meedia meil on, sain ka oma esimese kogemuse – kahju lihtsalt inimestest, kes pealkirjast kaugemale ei vaata ning see „vähiga võitluse” teema kinnistub inimeste ajudes veelgi enam.

Teine, samuti meediaga seotud asi, mis ma ütlesin, oli järgmine: „Samuti ei julge ma väita, et ma olen vähi seljatanud või selle üle võidu saavutanud nagu armastatakse öelda inimeste kohta, kes on suutnud selle 5 aasta maagilise piiri pärast diagnoosi saamist ületada. Ma pigem arvan, et sellel on sarnasus kaine alkohooliku eluga: sa elad oma haigusega ning oled teadlik, et kui sa lähed tagasi oma vanade haigust põhjustanud kommete juurde, siis naaseb ka haigus, ja tänu sellele teed iga päev neid olulisi väikeseid otsuseid, kasvõi selles osas, mida sa kolm korda päevas endale suhu pistad.”

Viieaastasest elulemusest seoses keemiaraviga seekord räägimegi.

Viimastel aastakümnetel on meditsiinis toimunud vähivastane võitlus, keskendudes haiguse varajasele avastamisele ja paranenud ravile. Seda sõda pole aga võidetud. Sellele vaatamata meditsiinis ei tunnistata, et see strateegia võiks kuidagigi vigane olla. Ühes seda teemat käsitlenud artiklis võrreldi meditsiini taolist käitumist I Maailmasõjas sõna võtnud kindraliga, kes teatas järgmist: „Inimohvrid: suured. Võidetud maa-ala: tühine. Järeldus: Suruge edasi.”

Vähi kontekstis ilmselt tahetakse sellega öelda, et vaatamata sellele, et vähisurmasid on palju (Eestis ja enamikes teistes lääneriikides peale südame-veresoonkonnahaigusi teisel kohal) ja ellujäänuid vähe, mis ilmselgelt näitab, et see, mida tehakse, ei tööta, kuid midagi ka ei muudeta, vaid jätkatakse ikka kangekaelselt vanal kursil. Peamised ravimeetodid, mille peale kõik lootused pannakse, on olnud aastakümneid samad: operatsioon, keemiaravi ja kiiritus.

Kui positiivsetest muutustest seoses vähiga rääkida, siis progressi on nähtud näiteks kopsuvähi osas (Eestis küll kahjuks vaid meeste puhul), kuid seda mitte tänu imelistele operatsioonidele, keemia- või kiiritusravile, vaid tänu suitsetamise ja kopsuvähi seose tegemisele ning vähenenud suitsetajate hulgale. Seega me võime jälle statistikas näha progressi ilusate suurte protsentidena, mis inimeste mõtetes seostub pigem „meditsiini võiduna sõjas vähi vastu”, kuigi enamasti peituvad nende dramaatiliste muutuste põhjused pea alati keskkonna-, eriti elustiilifaktorites.

Paranenud numbrites peaksid inimesed hoopiski nägema enda võimu ja kontrolli haiguse üle: MINA tõin selle tohutu muutuse esile teatud konkreetsete otsuste ja elustiilimuudatustega. Meditsiinil ja tervishoiutöötajatel on selle kõigega vähe pistmist. Muidugi on riigil ja tervishoiutöötajatel oma roll teavitamisel, informeerimisel, motiveerimisel, võõrutusprogrammide- või strateegiate pakkumisel, suitsetamise ebamugavaks (keeld suitsetada siseruumides) ja kallimaks (aktsiisid) muutmisel jne, kuid põhitöö teevad ära ikkagi need inimesed, kes kunagi suitsetama ei hakka, jätavad maha ja/või hoolitsevad selle eest, et nad passiivsed suitsetajad ei oleks – kõik SEE on kaasa toonud kopsuvähi vähenemise, MITTE paremad ravimeetodid haiglas!!!

Kui vaadata kemoteraapia panust vähihaigete viie aasta elulemusele, mida tinglikult peetakse tervenemise kriteeriumiks, on see näiteks USAs ja Austraalias vaid umbes 2%. On mõned lapse- ja noorukiea vähid (näiteks leukeemia), mille ravi on tulemuslik, kuid need moodustavad vaid väga väikese osa vähijuhtumitest ja ei mõjuta just palju üleüldist pilti. Eranditeks on ka munandivähk (5 aasta elulemus tänu keemiaravile 37,7%) ja Hodgkini lümfoom (40,3%), kuid kui vaadata kõige levinumaid vähivorme – käärsoole, kopsu, rinna ja eesnäärme – siis nende edukus on vaid umbes 1%. See tähendab, et pea 14 000 käärsoole vähiga patsiendist elas USAs 5 aastat hiljem tänu keemiaravile vaid 146 inimest.

Samuti ei tähenda see seda, et need ellujäänud inimesed oleksid haigusest vabad, vaid lihtsalt 5 aasta möödudes (veel) elus. Mind on alati see 5 aasta elulemuse statistika hämmastanud, sest kui ma paar päeva pärast 5 aasta täitumist ära suren, lähen statistikasse kirja ikka kui edulugu 🙂 Riikliku statistika jaoks jah, kuid täiesti kasutu minu jaoks, kui mu tuhk on selleks ajaks juba taevalaotusesse puistatud. See on just see põhjus, miks mulle isiklikult ei meeldi 5 aasta ületanute puhul meedias laialdaselt kasutatud sõnad „ellujäänu” või „vähi seljatanu” – me keegi ei tea, mis juhtub nädala, kuu või aasta pärast. Elud loevad ikkagi ainult siis, kui inimesed päriselt ka elus ja terved on, mitte ainult „elus” statistika järgi!

Seega on käärsoole näitel ellujäämisvõimalus tänu keemiaravile üks sajast, kuid seda arstid patsientidele enne keemiaravi ei räägi. Vähemalt mulle küll ei öeldud, ja nii kummaline kui see ka pole, siis patsiendina ma üldse ei kahelnud ega küsinud. Vähi puhul on lihtsalt kõige popim pakutav ravi keemiaravi ja me lihtsalt „teame”, et see on efektiivne, sest me eeldame, et muidu seda ju ei tehtaks. Aga kas 1-2% on efektiivne?! Eriti, kui arvestada, et ainuüksi platseeboefekt võib olla nii kõrge kui 2% või isegi enam. Samal ajal maksab uue keemiaravi arendamine ligikaudu 2 miljardit dollarit.

Need numbrid on võetud 2004. aastal kirjutatud ülevaatest 22 erinevat tüüpi vähi osas, kus vaadeldi keemiaravi panust 5 aasta elulemusele USA ja Austraalia üle 20-aastaste täiskasvanute seas 1998. aastal (hõlmas 154 971 patsiendi andmeid). Ülevaade on kirjutatud kolme austraalia onkoloogi poolt ja avaldatud prestiižses ajakirjas Clinical Oncology.

Kokkuvõttes parandas keemiaravi 5 aasta elulemust 22 vaadeldud vähitüübist 13 puhul, kuid enam kui 10% vaid 3 vähitüübi puhul: lisaks eelnevalt mainitud munandivähi ja Hodgkini lümfoomile, oli tänu keemiaravile 5 aasta pärast elus 12% emakakaelavähi diagnoosi saanutest nii Austraalias kui USAs (iseasi, kas ka 12% saab üldse heaks tulemuseks pidada, aga see oli edukuselt kolmas tulemus, ülejäänud olid veelgi madalamad). Ma ei usu, et meil oleksid kasutada mingid paremad vähiravimid kui maailma rikkamatel riikidel. Antud analüüsi kirjutajad ka ütlevad, et kuna USA ja Austraalia tulemused olid omavahel niivõrd sarnased, siis ilmselt kehtivad need ka teistes arenenud riikides, mille sekka võime ka Eesti arvata.

Samuti võiks ju arvata, et need on 1998. aasta andmed ja meile alatasa räägitakse tohutust progressist, kuidas 20 aastaga on meditsiin edasi arenenud – kuid vähemalt Eesti surmastatistika kasvajate osas seda ei näita. Kui 1998. aastal suri sel põhjusel 3444 inimest, siis 2017. aastal 3885. Seega näeme, et surmad pole 20 aastaga vähenenud, vaid pigem kasvanud.

Ära saa nüüd valesti aru – see ei tähenda seda, et kui sa vähidiagnoosi saad, siis 5 aasta elulemus ongi vaid 1-2% või et keemiaravi tapaks 98% selle läbinud patsiente (olen selliseid absurdseid väiteid näinud antud uuringust rääkides) – see number on omistatud üksnes keemiaravi panusele inimeste 5 aasta elulemusele. Antud analüüsis näiteks öeldakse, et Austraalias aastatel 1992-1997 vähidiagnoosi saanute 5 aasta elulemus oli 63,4%, millest keemiaravile omistatakse siis vaid 2,3%. Minu vähitüübi ja III staadiumi puhul oli 5 aasta elulemus pea 7 aastat tagasi näiteks 50%. Samas antud analüüsi järgi oli USAs pea 14 000 käärsoolevähiga patsiendist tänu keemiaravile 5 aasta pärast elus veel ainult 146 ehk siis 1%.

Ülejäänud elulemus tuleneb seega lihtsalt muudest teguritest, mille hulgas võivad olla individuaalsed erinevused vanuses, konkreetses vähitüübis (on ju teada, et näiteks pankreasevähi puhul on ellujäämisvõimalused palju-palju madalamad võrreldes enimlevinud vähitüüpidega), selle staadiumis (kui kaugele on haigus arenenud), kui palju on inimesel juba teisi kroonilisi haigusi ja tarbitavaid ravimeid, milline on inimese psühholoogiline seisund (positiivne ellusuhtumine vs depressioon, paranemisse uskumine/mitteuskumine), ei maksaks unustada ka platseeboefekti, pärast diagnoosi tehtud elustiilimuutused mängivad kindlasti rolli, aga ehk ka lisaks keemiaravile tehtud operatsioon ja/või kiiritusravi, sest antud analüüsis uuriti ainuüksi keemiaravi panust 5 aasta elulemusele.

Näiteks iseenda puhul ma antud numbrite valguses väga kahtlen, kui vajalik see pool aastat keemiaravi oli (kui ma ei juhtunud nüüd olema selle 1% õnnelike seas!), kuid konkreetselt minu situatsioonis ilmselt operatsioon oli vältimatu ja aitas kõvasti elulemusele kaasa. Kuigi ma pole operatsioonide edukust vaadelnud, siis konkreetse massi (lokaalse kasvaja) eemaldamine mõnest organist tundub igati hea mõte, sest ise see sealt enamasti ikka kuhugile ei kao.

Mulle sattus kätte üks täiesti juhuslik 2005. aasta Šveitsi uuring, mille raames vaadeldi 5339 alla 80-aastaste mitte-metastaatilise rinnavähiga patsientide otsust operatsioonist loobuda Genfis aastatel 1975-2000. Seda tegi vaid 1,3% (70 naist) ja neist omakorda 37 (53%) ei saanud üldse mingit ravi (ülejäänud loobusid küll operatsioonist, kuid võisid teha kiirutus-, keemia-, hormoonravi või nende kombinatsioone). Antud (väikese valimiga) vaatlusuuringus leiti, et operatsioonist loobunute 5 aasta elulemus oli 72% võrreldes 87%, kes tegid operatsiooni.

Seoses sellega, et vähipatsiendid enamasti on siiski vanemad inimesed (ühes uues, alles paar kuud tagasi (2018) avaldatud uuringus tuli välja, et üle 65-aastastest 25% on varem vähk juba diagnoositud, nooremate  (alla 65-aastaste) patsientide puhul oli see 11%) ja sa võid seda hästi tihti krooniliste haiguste puhul näha, et noorematel on nagu mingi eelis, aga enamasti pole asi üldse mitte selles numbris su passis, vaid ikkagi sinu elustiilis – kipub lihtsalt nii olema, et mida vanem on patsient, seda suurema tõenäosusega on tal juba muid kroonilisi haiguseid (diabeet, kõrgvererõhktõbi jne) ja ravimeid. Seega, kui sa oled eakam, siis ära lepi sellega, et su riskid on kõrgemad, vaid tööta selle nimel, et neist teistest haigustest lahti saada (II tüüpi diabeet, kõrge vererõhk, kolesteroolitase jms on kõik enamikel juhtudel elustiiliga ravitavad, vaatamata sellele, et su arst pole sulle võib olla kunagi seda varianti välja pakkunud!) ja sellega parandad ka oma võimalusi selleks, et vähk enam ei naaseks.

Neid keemiaravi efektiivsuse numbreid on oluline minu arvates teada seetõttu, et sellele mitte üleliia lootusi panna ja veel vähem AINULT sellele lootma jääda nagu valdav enamik patsiente tundub tegevat ja seda kusjuures tervishoiutöötajate heakskiidul – mu enda onkoloog ütles mulle, et mina ei saa midagi muud teha, kui õigel ajal keemiaravisse kohale ilmuda ja vahepealsel ajal vastavalt raviplaanile kodus tablette võtta. Ma olen täiesti veendunud, et ma poleks täna enam elus, kui ma oleksin AINULT operatsioonile ja keemiaravile lootma jäänud.

Ma ei ütle, et sa ei peaks keemiaravi tegema, sest sellist soovitust ei saa mitte keegi teha, kes ei ole kursis sinu täpse looga ja jumala pärast ära usu kedagi, kes Interneti teel sulle sarnaseid soovitusi annab. Tervishoiutöötaja käest pole samuti mõtet küsida, kas ta soovitab sul keemiaravi/kiiritust teha või mida ta teeks sinu asemel – mida iganes ta ka oma südames ei tunneks, ei ole lubatud öelda midagi vastupidist üldisele suunale. Soovituse keemiaravi mitte teha võid saada vaid väga kaugele arenenud vähi puhul, kui tervishoiutöötaja juba näeb, et see on mõttetu või et sa ei elaks ravi üle. Muudel juhtudel on see sama mõttetu küsimus nagu küsida, kas tervishoiutöötaja soovitab sul lapsi vaktsineerida või mitte – siin on ainult üks õige vastus, mis meile koolis vägagi selgeks tehakse, et kui meie isiklik arvamus erineb sellest, mida meile õpetatakse, siis meil pole õigust seda avaldada.

Küll aga saad arstilt küsida statistilisi numbreid ja põhjendusi, miks sa peaksid seda tegema ning mis juhtub, kui sa otsustad mitte soovitatud ravi läbida – meile armastatakse rääkida detailselt ravi võimalikest negatiivsetest kõrvalmõjudest, kuid täiesti jäetakse rääkimata, mis on ravi eelised/kasu, mida sa kogu selle kannatuse eest vastu saad? Need on neutraalsed küsimused informatsiooni saamiseks, mis aitavad sind ka paremini oma haigust ja oma arsti tundma õppida. See on ju täiesti normaalne küsida ravi plusside ja miinuste kohta, vähk ei peaks selles osas erand olema. Minul oli oma onkoloogiga väga impersonaalne suhe ja nüüd tagantjärele mõeldes oleksid pidanud tema vastused mu küsimustele mind rohkem panema kahtlema kogu selles ürituses ja vajaduses end ise veidi rohkem sel teemal harida enne oluliste otsuste vastuvõtmist. See ei tule sulle tervenemisel kasuks kui sa tegelikult ei usu oma arsti ega seda, mida ta sulle pakub (notseeboefekt!).

Mida iganes sa siis ei otsustaks teha, tuleb endale siiski nende numbrite valguses teadvustada, et pakutud ravile pole mõtet ebanormaalselt kõrgeid lootusi panna. Kuna vastavalt antud analüüsis väljatoodud numbritele on keemiaravi enimlevinud vähitüüpide puhul väga ebaefektiivne, tuleb siiski vastutus enda peale võtta ja anda ka enda poolt 100%, et jälgida oma toitumist (eemaldada töödeldud toidud ja süüa naturaalseid vitamiini-, mineraali- ja antioksüdantiderikast toitu), kaalu, iga päev end füüsiliselt liigutada ja tegeleda oma stressitasemega (sea korda oma peas keerlevad mõtted, suhted, rahaasjad, töökeskkond jne).

Patsiendid tavaliselt lihtsalt „teavad”, et vähi puhul tuleb teha keemiaravi ilma, et nad teaksid tegelikult, kas ja kui efektiivne see üldse on. Nagu ma ütlesin, siis nii kummaline kui see nüüd ka ei tundu, ei kahelnud ka mina, et pean ilmtingimata keemiaravi tegema ega küsinud kunagi oma arstilt tõestuseks numbreid, kas ja mida selle läbimine mulle tegelikult üldse annab. Tegelikult ma kahtlen, et nad isegi oskaksid sellele küsimusele vastata – heal juhul ütlevad nad kui suur osa patsientidest on veel 5 aasta pärast statistika järgi elus, mis aga ei vasta küsimusele, kui suur osa sellest on TÄNU keemiaravile. Tihti jääb mulje, et seda tehakse lihtsalt nii igaks juhuks, et äkki aitab veidikene, või selleks, et jätta patsiendile mulje, et midagi tehakse tema jaoks, sest millegi tegemine annab patsiendile lootust: mind ravitakse, järelikult mu paranemis- ja ellujäämisvõimalused suurenevad võrreldes sellega, kui ma ei läbiks pakutud ravi (platseebo- ja notseeboefekt!).

Patsientidel (minul kaasa arvatud) on millegi pärast arusaam, et saadav ravi suurendab OLULISELT nende ellujäämisvõimalusi, mis pole aga tõsi, kui mõned eelpool mainitud erandid välja arvata. Klassikaliseks näiteks keemiaravi „ülemüümisest” toovad nad analüüsis rinnavähi, mille puhul keemiaravi tutvustati kui pahaloomuliste kasvajate uut ravivormi. Austraalias aga oli 1998. aastal esmakordselt rinnavähidiagnoosi saanud 10 661 naisest vaid 4638 sobivad keemiaravi saama (44%) ja ainult 164 naist (3,5%) said keemiaravist ka tegelikult mingit kasu oma eluea pikendamisel. Ehk siis teiste sõnadega – keskmiselt 29 naist pidid keemiaravi läbi tegema, et ainult 1 neist elaks enam kui 5 aastat.

Vaatamata sellele on mitmed uuringud näidanud, et varajases staadiumis avastatud rinnavähiga naised on valmis keemiaravi tegema ka väga väikese kasuteguri nimel. See aga ei kehti näiteks kopsuvähiga patsientide kohta, millest ka kohe juttu tuleb. Inimesed on erinevad ja meil kõigil on otsuste tegemiseks erinevad põhjused – nagu olen varem motivatsioonita patsientidest kirjutades maininud, siis on suur vahe, kas patsient on teadlik oma valikute (millegi tegemise või tegemata jätmise) tagajärgedest ja on otsustanud vaatamata sellele näiteks oma ebatervisliku elustiiliga jätkata või ta kahjustab end teadmatusest, sest mitte keegi pole kunagi tema tähelepanu neile asjadele juhtinud ja tal pole piisavalt informatsiooni, et teha paremaid valikuid.

Sama kehtib ka näiteks selles osas, kus läheb erinevate inimeste taluvuse piir tehtava kahju ja saadava kasu vahel. Keemiaravi kontekstis rääkides teab iga inimene, isegi, kui ta pole ise kunagi vähidiagnoosi saanud ega tunne isiklikult kedagi sellist, et keemiaravi pole mingi jalutuskäik roosiaias – selle raviga kaasnevad teatud kannatused. Kummaline ongi see, et me kõik teame peensusteni kõrvaltoimete pikka ja ebameeldivat nimekirja, kuid ei tea tegelikult mitte midagi saadavast kasust. Enne minu esimest keemiaraviseanssi saadeti mind spetsiaalse õe jutule, kes 20-30 minutit rääkis mulle, mis ebameeldivused minuga kõik keemiaraviga seoses juhtuma hakkavad. Peensusteni! Aga selle pika aja jooksul ei maininud ta kordagi, mis ma selle kõige eest vastu saan 🙂 Poole aasta jooksul kuulsin vaid ühte lauset ühe inimese suust, kes lausus: „Me ikka loodame su terveks ravida.” See oli kõik. Nad loodavad…mina sotsioloogina sooviksin teada, millise numbriga võiks  sõna „lootus” võrduda, et ma saaksin otsustada, kas see kõik on neid kõrvaltoimeid väärt, mida mulle 20-30 minutit selgitati…

Kui aus olla, siis toona polnud mul üldse tunnet, et mul oleks mingi valikuvõimalus, et mul oleks õigus öelda „ei” nende pakutud ravile. See kõik oli nagu „vaikimisi” otsustatud – pärast kasvaja avastamist saadeti mind otse operatsioonile, keegi ei küsinud, kas ma soovin, pärast operatsiooni pani kirurg mulle juba aja onkoloogi juurde kinni nagu eeldades, et ma tahan selle läbi teha. Nii see Eestis käibki. Kui mujal maailmas saavad inimesed arsti käest info, mille najal nad teevad otsuse, kas ja millist ravi nad tahavad, siis meil lihtsalt suunatakse patsienti edasi ja infot antakse sulle juba ette ära valitud ravi kõrvaltoimete kohta.

USAs ja osades teistes riikides käib see teisiti sel põhjusel, et neil pole riiklikult rahastatud Haigekassa süsteemi nagu meil, vaid inimene maksab teenuste eest nö omast taskust või siis maksab tema eest erakindlustus, kuid ka sel juhul peab klient/patsient teadma, mis teenust ta võtab, kui palju see kõik maksma läheb ja kas tema kindlustus on piisav, et seda kõike katta. Ega see pole roosiline variant, kus inimene peab raviarvete katmiseks pangast laenu võtma, aga teiselt poolt ta vähemalt saab informatsiooni oma võimaluste kohta, mis juhtub arsti arvates temaga siis, kui ta ravile läheb ja siis, kui ta otsustab seda mitte teha. Kui tõese informatsiooni patsient saab, on muidugi omaette küsimus, sest arstid on seal rohkem „müügimehed” kui meil siin, ja ma olen aru saanud, et pigem maalitakse patsiendile ravist keeldumise puhul üsna masendav pilt ja loodetakse teda piisavalt hirmutada, et ta ikka oma dollarid antud arsti/haigla juurde tooks. Seega pole üldse mingi erand, et patsient käib viie erineva arsti juures hinnangut küsimas, et siis enda jaoks pilt kokku panna ja edasise osas otsus teha.

Olen paljudest allikatest kuulnud, et kui sa peaksid otsustama mitte ravile minna või selle raskete kõrvaltoimete tõttu poole pealt katkestad, siis helistab iga päev sulle haiglast keegi, kes sind hirmutab ja palub ümber mõelda. Ma kujutan ette, et vaid väga tugevad ja kindlameelsed inimesed suudavad sellisele terrorile vastu panna, sest kui sa oled vähidiagnoosi saanud, kardad ja kahtled sa juba niigi, ning kui keegi päevast päeva (eriti, kui see on tervishoiutöötaja) su hirmu „toidab”, annad sa ühel hetkel alla. Eestis minu teada patsiente taga ei aeta, sest järjekord on niigi ukse taga ja nagu öeldud, pole eestlastel ka kombeks pakutud ravist keelduda. Seega, ma arvan, et neil mõnel „ullikesel” lastakse rahus olla ja neid ei terroriseerita nagu USAs kombeks. Hirmutamine toimub küll, aga seda siis, kui sa ikka ise kenasti vastuvõtule kohale lähed 🙂

Eestis aga pole patsiendid üldse teadvustanud endale, et nad võiksid ka arstilt pakutud ravi kasu ja kahju kohta infot küsida ning siis otsustada, kas see on seda kõike väärt. Seetõttu pole meil ka kombeks keemiaravist loobuda. Nagu öeldud, siis viimases staadiumis haiged võidakse sellest ilma jätta, kui arstid juba näevad, et sellel pole enam mõtet ja/või haige on juba sellises seisundis, et ta ei elaks operatsiooni/keemiaravi üle ning sureks mitte haigusesse, vaid hoopiski haiguse ravi tagajärjel. Aga otsustada pakutud keemiaravist loobuda – seda tuleb Eestis harva ette. Ilmselt just teadmatusest, et selline võimalus üldse olemas on.

Üks analüüs sellest, kuidas kopsuvähiga patsiendid kaaluvad keemiaravi toksilist mõju ja sellest saadavat kasu, näitas, kui erinevad on inimeste arvamused sellest, kas keemiaravi on mõtet teha või mitte. Osad patsiendid olid valmis keemiaravi läbima selleks, et elada nädal aega kauem, samas teised polnud nõus seda tegema, et tõenäoliselt 24 kuud pikemalt elada. Oli ka neid, kes polnud keemiaravi nõus läbima mitte mingi hinna eest – ükskõik kui palju see neile potentsiaalselt aega juurde oleks andnud – kuid oleksid nõus seda tegema parema elukvaliteedi nimel (näiteks kui see tähendaks vähem valu). Osad patsiendid ütlesid, et poleks keemiaravi valinud, kui nad oleksid olnud paremini informeeritud. Mina ilmselt kuulun samuti nende inimeste hulka.

Vaatamata sellele panevad kõik oma panused sellele ravile, arvates, et see on kõik, mis nad teha saavad, ja väljaspool seda mitte midagi muud ei tee. Analüüsis isegi öeldakse, et kui arvestada keemiaravi minimaalset mõju 5 aasta elulemusele ja progressi puudumist viimase 20 aasta jooksul, on selle peamine roll tegelikult vaid palliatiivne – see võib kasvaja suurust kahandada, kasvaja survet ja valu leevendada, kuid ei tundu aitavat elu pikendada. Kuigi keemiaravi võib osade pahaloomuliste kasvajate puhul aidata sümptomeid kontrollida, räägitakse seda patsientidele väga harva, ja enamik patsiente, kes üldse keemiaravist midagi võidavad, elavad harva üle 12 kuu tänu keemiaravile. Keemiaravist saavad kasu vaid väga vähesed patsiendigrupid ja tavaliselt just harvaesinevate vähivormide puhul. Vaatamata sellele reklaamitakse iga uut keemiaravi ravimit kui läbimurret vähivastases võitluses, et siis hiljem osutuda sama väheefektiivseks kui kõik ülejäänud.

See on üleüldine uskumus nii meditsiini ringkondades kui ka laiema üldsuse seas, et meditsiin suuresti mõjutab meie tervist. Arstid ei ole halvad inimesed, kes sinu eest meelega paremaid variante salajas hoiavad, vaid nad siiralt usuvadki, et see, mida nad pakuvad, on parim saadaolevatest, sest pakutavad variandid on ainukesed, mida neile koolis õpetatud on ja vaid vähesed vaatavad kastist välja, et avastada, et neile pole koolis kõiki tööriistu tutvustatud.

Seega kulutame me ühiskonnana järjest rohkem ressursse betooni ja tehnikasse, et meil oleksid vägevad haiglad täis rohkem haigevoodeid ja viimase peal masinad, sest me usume, et see on tee parema tervise juurde. Meditsiin ongi haigetele inimestele abiks, kuid kui mõned väga kergelt nakkavad nakkushaigused välja arvata, pole meditsiin tegelikult suutnud vähendada haigusjuhte. Eriti, mis puudutab vähki ja seda vaatamata sellele, et on keskendutud haiguse varajasele avastamisele ja ravi parandamisele. Tõendid kahjuks näitavad, et see strateegia on läbi kukkunud: enimlevinud vähiliikide puhul on edasiminek olnud väga väike.

Ravi ebaedu koos arusaamaga, et valdav enamus vähist on seotud keskkonna faktoritega, eriti elustiiliga, näitab seda, et peamine eesmärk peaks olema ennetus. Sellest järeldub, et vähiuuringud peaksid olema keskendunud sellele, millised faktorid põhjustavad ja ennetavad vähki. Selle asemel aga keskendub enamus uuringutest kas vähi tekke mehhanismidele või uute ravitüüpide uurimisele, mis nagu eelnevalt öeldud juba mõne aja pärast osutuvad sama väheefektiivseks nagu kõik eelnevad.

Järgmisel korral räägime ennetusest, mis peaks olema tegelikult võtmetähtsusega „vähivastases võitluses”, mitte selle varajane avastamine ja ravi nagu hetkel on.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22