“We know our children are getting fat. It’s not their choice – they’re children. Parents, the community and schools have to take responsibility.”

(“Me oleme teadlikud, et meie lapsed muutuvad järjest paksemaks. See ei ole nende valik – nad on ju kõigest lapsed. Lapsevanemad, kogukond ja koolid peavad selle eest vastutuse võtma.”)

– Samantha Heller

2017. aastal oli üle poole kõikidest surmadest Eestis põhjustatud vereringeelundite haigustest, mis viisid meie seast 8005 inimest: 3199 meest ja 4806 naist. Kui ehk mõned üksikud õnnetud välja arvata, kel on kaasasündinud südamerike, on valdav enamik neist inimestest põhimõtteliselt sooritanud aeglase enesetapu. 2799 inimest suri hüpertooniatõvesse (kõrgenenud vererõhk)!!! Need kõik on mõttetud surmad! Kui mõni üksik välja arvata, kelle puhul pärilikkus rolli mängib, on ju riskitegurid kõik meie endi kontrolli all ja meie otsuste tulemus: soolane toit (siin polegi nii oluline see, kui palju sa ise toidule lisad, vaid pigem varjatud sool sinu poolt ostetud töödeldud valmistoitudes), vähene füüsiline aktiivsus, ülekaal (enamasti kõrge kaloritihedusega toidu söömine, millest kõige enam kaloreid annab rasv), diabeet (toitumine, ülekaal), kõrge kolesteroolitase (toitumine: loomne küllastunud rasv; ülekaal, suitsetamine) ja suitsetamine. Põhimõtteliselt võib need kokku võtta kahe sõnaga: toit ja suitsetamine.

USAs avastati juba 1953. aastal, et ateroskleroos (veresoonte lupjumine) ilmub aastakümneid enne, kui südamehaigustest saab kliiniline probleem ehk siis enne kui sümptomid ilmuvad. Nimelt tehti lahangud 300 Korea sõjas hukkunud USA sõdurile, kelle keskmine vanus oli 22 aastat. Vaid 22-aastased, kuid 77%-l neist leiti südames silmaga nähtavat ateroskleroosi – arteriseinte paksenemist ja kõvastumist (lubjastumine). Mõningatel neist (5%) noortest meestest olid veresooned ummistunud 90% ulatuses või veelgi enam – kui need 22-aastased noormehed poleks sõjas surma saanud, oleksid nad ilmselt peagi infarkti tagajärjel niikuinii surnud. Kusjuures tegu polnud üldse ülekaaluliste meestega, mida ilmselt sõdurid ei saanud ka olla, eriti 1953. aastal: nende keskmine pikkus oli 171cm ja keskmine kaal 66kg. Samuti vaadati samas sõjas hukkunud noorte vastaspoole – Korea – sõdurite arterite seisukorda, kuid ummistusi leidus neis harva, mida uurijad seletasid nende erinevate toitumisharjumistega. Antud uuringu tulemusi on hiljem kinnitanud tuhandetele hukkunud sõduritele tehtud lahangud.

Ateroskleroosi varajased sümptomid (rasvakihid ja –naastud) on pea kõigi 10-aastaste laste, kes on üles kasvatatud ka meil levinud lääneliku toidu peal, arterites ja enamikel 20-29-aastastel on mingil määral arterid lubjastunud. Mis neid artereid siis ummistab? 1986. aastal saadi sellele esimest korda vastus südameuuringu abil, mille raames tehti 35 mingil muul põhjusel surnud lapsele/noorele vanuses 3-26 aastat (keskmine vanus 18) lahangud. Selgus, et riskifaktoriks oli kolesteroolitase – nii üld- kui ka LDL (halb)-kolesterool. Samuti oli naaste arterites enam neil, kelle süstoolne (ülemine) vererõhk oli teistega võrreldes kõrgem. Uurijate arvates viitavad need andmed sellele, et südame-veresoonkonnahaiguste ennetamisega peaks alustama juba väga varajases eas. Kuna tegu oli vaid 30 lahanguga, võeti järgmisena ette 3000 noort vanuses 15-34 aastat, kes olid samuti hukkunud mingil välisel põhjusel (õnnetused, vigastused, mürgistused, uppumine jne). Ka need andmed näitasid, et arterite kahjustused on seotud LDL-kolesterooli, hüpertensiooni (kõrgvererõhutõbi), veresuhkru sisalduse ja meeste puhul ülekaalulisusega. Ka nende tulemuste põhjal järeldasid uurijad, et südamehaiguste riskifaktorite ennetamine peaks algama teismeeas või hiljemalt noores täiskasvanueas.

Nende tuhandete lahangute tulemusena loodi hindamissüsteem, mis suudaks ennustada noorte inimeste südamearterites olevaid ateroskleroosi kahjustusi. Mida kõrgem tulemus on, seda suurema tõenäosusega on need kahjustused juba olemas. Hindamissüsteem on järgmine.

• Kui sa oled teismeline, 20ndates või 30ndate aastate alguses ja sa (või sinu lapsed) suitsetad, siis risk tõuseb 1 punkti võrra.
• Kui sul on selles noores eas juba kõrge vererõhk, siis see tõstab riski veel 4 punkti võrra.
• Kõrge veresuhkrutase tase (glükohemoglobiin HbA1c ehk 3 kuu keskmine on 8% või kõrgem) annab 5 punkti.
• Kui sa oled ülekaaluline (kehamassiindeks 30 ja kõrgem) meesterahvas, siis see annab 6 punkti (millegi pärast noortel naistel ülekaalulisus riski ei tõsta).
• Kõige enam punkte annab aga kolesterool: kui sinu mitte-HDL(“hea”)-kolesterool (üldkolesterool miinus HDL) on 5,6 mmol/l või kõrgem, siis see tõstab su riski 8 punkti võrra ehk siis on 8 korda hullem kui suitsetamine, mis tõstis riski 1 punkti võrra.

Kui juba 10-aastastest lastest pea 100%-l on arterites varajased ateroskleroosi tunnused, siis su antud vanuses või vanematel lastel ja/või lapselastel on suure tõenäosusega juba südamehaiguste alged praegu olemas, mis teismeeas ja 20. eluaastate alguses progresseeruvad. Nüüd mõtle, millised riskifaktorid nende puhul juba praegu kehtivad:

• Kas su lapsed/lapselapsed suitsetavad?
• Kas nad on kehaliselt väheaktiivsed?
• Kas nad on oma vanuse kohta ülekaalulised?
• Kas nende vere kolesteroolisisaldus on kõrge?
• Kas nende vererõhk on kõrge?
• Kas nende veresuhkrutase on kõrge?

Viimased neli punkti on kõik seotud halva toitumisega (erandiks võib olla vaid see, kui lapsel on I ja mitte II tüüpi diabeet), kuid kui ülekaalu on tavaliselt isegi silmaga näha, siis viimast kolme punkti sa ilmselt ei teagi, kui mingil põhjusel lapsega arsti juurde ei satu (näiteks seletamatu peavalu, -ringlus, hingeldamine, väsimus vms). Kõrge kolesteroolitase tuli mitmetes uuringutes välja. Ateroskleroosil varajasi sümptomeid ei olegi ja nende 10-aastastel leitud rasvanaastude leidmiseks tuleks väga põhjalikult nende veresooni uurida, mida tavaelus ilmselt nii noortel ei tehta. Küll aga saad mõelda oma laste/lapselaste toitumise peale ning selle järgi enam-vähem kindel olla, et haigus on vaikselt progresseerumas. Mis on kõige kolesteroolirikkamad toiduained ja kas su lapsed/lapselapsed ja ka sina ise tarbid neid? Loomsed küllastunud rasvad: munad, kookos- ja palmiõli, või, margariin ja muud võileiva peale pandavad rasvmäärded, liha ja lihatooted (vorstid, viinerid jne), rasvased piimatooted (hapu-, vahu- ja rõõskkoor, juust, jäätis), valmistoidud (saiakesed ja pirukad, küpsised ja muud suhkrurikkad töödeldud toidud, kartulikrõpsud jne). Ja teiselt poolt mõelda, kui palju tarbivad nad kiudaineid, mida leidub ainult taimsetes toitudes nagu puu-, köögi-, kaun- ja teraviljad (rafineerimata), sest kiudained aitavad eemaldada toiduga saadavat liigset kolesterooli.

Ameerika Südameassotsiatsioonil on 7 ideaalse tervisliku käitumise kriteeriumit südame tervise tagamiseks:

1. Mittesuitsetamine
2. Tervislik kehakaal: kehamassiindeks alla 25 kg/m²
3. Tervislik toitumine: riiklikus toidupüramiidis antud soovituste järgi
4. Füüsiline aktiivsus: vastavalt riiklikult seatud eesmärgile, näiteks 150 minutit aeroobset aktiivsust nädalas
5. Vererõhk (ravimite abita): ülemine alla 120 ja alumine alla 80 mmHg
6. Üldkolesterooli tase (ravimite abita): alla 5 mmol/L
7. Veresuhkur (ravimite abita): alla 5,5 mmol/L

Nad on teinud sel teemal uuringuid, et kui paljud täiskasvanud ameeriklased suudavad kõiki neid kriteeriume täita. Ilmnes, et vaid umbes ÜKS 2000-st (0,1%)!!! Mida siin siis üldse imestada, et südame-veresoonkonna haigused on surmapõhjus number 1 (ka Eestis)? Saad ka enda puhul mõelda, kas sina oleksid see 1 inimene, kes kõik need seitse kriteeriumi (kõiki neid numbreid oleks väga oluline enda kohta teada) täidab?

Aga kuna antud postitus on suunatud laste tervisele, siis meid huvitab, kuidas teismelised (12-19-aastased) neid samu kriteeriume täita suudavad. Ka selles osas on tehtud uuring, mis näitas, et 4673st teismelistest suutis neid kriteeriume täita 0!!! Kuidas siis nii, sest vaatamata sellele, et noorte tervisekäitumine ja sellest tulenevalt tervis läheb allamäge, ei ole asjaolud veel nii hullud, et ENAMIK (ehk siis üle 50%) 12-19-aastastest suitsetaks, oleksid ülekaalulised, kõrgete vererõhu, -suhkru ja kolesteroolitasemetega? Probleemiks osutus tervislik toitumine, mida suutis täita alla 1% küsitletutest, põhjuseks kõrge kalori- ning madala toitainetihedusega toidu ja joogi tarbimine. Kui enamikke teisi kriteeriume suutis täita vähemalt kaks kolmandikku ehk siis 66% teismelistest, on 1% ikka väga masendav number ja see on selge viide, mis on tervisliku elustiili juures kõige nõrgem lüli ning aitab kaasa ülekaalulisuse, kõrge vererõhu, veresuhkru ja kolesterooli tasemete halvenemisse, millesse tuleb väga tõsiselt suhtuda. Seda kummalisem on, et näiteks koolis tegeletakse küll päris kõvasti suitsetamise kahjulikkuse selgitamisega, kuid toitumisse suhtutakse palju pealiskaudsemalt.

Kui tagasi tulla eelpool kirjeldatud hindamissüsteemi juurde, mis noortel ennustab kahjustuse suurust südamearterites, siis antud uuringus on toodud välja tõenäosuse graafikud, mille järgi on näha, et kui näiteks su tütar on 16-aastane ning tema toitumisharjumused on kehvad (sööb palju eelpool kirjeldatud toiduaineid ning taimset toitu ei söö või sööb vähe) ja seetõttu on tema kolesteroolitase juba suhteliselt kõrge, kuid samas ta ei suitseta, ei ole ülekaaluline ega kõrge vererõhuga ja ka veresuhkur on korras, siis selles vanuses on vaid mõneprotsendiline tõenäosus, et tal on juba ateroskleroosi kahjustused. Kui ta aga sama moodi jätkab ning oma toitumisharjumusi ei muuda, siis oma 30. sünnipäevaks omab ta juba 20% tõenäosust, et tal on tõsine südamehaigus. Ja kui kolesteroolitase peaks olema väga kõrge, siis on sama tõenäosus haiguse olemasoluks sellises noores eas juba üks kolmandik. Kui aga su 30. aastane tütar hakkaks kasvõi lakto-ovo-taimetoitlaseks (ehk siis liha ei söö, aga tarbib mune ja piimatooteid), siis tema risk kukuks 30% pealt 10%-le. Ja kui sellele lisanduks ka veel regulaarne trenn, mis tõstab “hea-kolesterooli” HDL taset, langeks tema risk veelgi. Kokkuvõttes näitavad kõik need laste ja noorte inimestega tehtud uuringud, et märkimisväärsel arvul 15-19-aastastel on tekkinud ateroskleroos ja haiguse progresseerumise ennetust tuleks alustada juba teismeeas. Seega, igaühe puhul, kes on vanem kui 10 aastat, ei ole küsimus enam mitte selles, kas hakata tervislikult toituma südamehaiguste ennetamiseks , vaid küsimus on pigem selles, kas sa soovid juba olemasolevast südamehaigusest paraneda.

Hetkel on ainuke teaduslikult tõestatud viis seda teha dr. Ornishi ja dr. Esselstyni madala rasvasisaldusega naturaalse taimse toitumisega. Dr. Ornishi puhul kuuluvad peale toidu kavasse ka muud elustiili muudatused nagu iga päev jalutamine, joogalaadsed venitused ja toetusgrupis käimine. Ameerika lastearstide ühenduse juhistes aga soovitatakse statiinide (kolesterooliravim) kasutamist juba 8-aastaste laste puhul ja lühiajalised uuringud on näidanud, et need on efektiivsed, hästi talutavad laste poolt ja ohutud. Kõik need uuringud on aga lühiajalised ja seetõttu pikaajalises ohutuses ei saa kindel olla. Kas see tundub sulle normaalne hakata kolesterooli alandamiseks iga kuu ravimeid ostma oma 8-aastasele lapsele? Sest kui toidulauda üle ei vaata, on see vägagi reaalne alternatiiv ilma, et peaks tegelema selliste ebameeldivustega nagu viinerite, juustu jms ostmata jätmisega.

Enne 1997. aastat peeti noortel esinevat diabeeti automaatselt I tüüpi autoimmuunhaiguseks, kuid siis hakkas II tüüpi diabeet ka noorte seas kasvama. II tüüpi diabeeti nimetati kunagi täiskasvanute diabeediks ja nimi tuli ära muuta, kuna nüüd haigestuvad sellesse lapsed isegi juba 8-aastaselt. Millest selline dramaatiline haiguse levik? Laste rasvumise tõttu. Viimase 30 aastaga on ülekaaluliste laste arv kasvanud enam kui 100%. Eesti Haigekassa andmetel pea kahekordistus ülemäärase kehakaaluga kooliõpilaste osakaal 2004. ja 2014. aasta vahel (6,5%-lt 11%-ni). Kui ülekaaluline laps saab 6-aastaseks, siis on üle 50% tõenäosus, et ta jääbki ülekaaluliseks. Ülekaalulised teismelised jäävad täiskasvanuna ülekaalulisteks juba 70-80% tõenäosusega. Ja isegi kui nad täiskasvanueas kaalu kaotavad, siis Harvardi Kasvu-uuringu (Harvard Growth Study) andmetel ennustab ülekaalulisus teismeeas mitmeid kroonilisi haigusi ja suremust olenemata nende kaalust täiskasvanuna. Ülekaalulisus teismeeas on hullemate tagajärgedega kui ülekaalulisus, mis on alguse saanud alles täiskasvanueas.

Seega on ülioluline ennetada ülekaalulisust lapse- ja teismeeas. Hinnanguliselt on maailmas 10% lastest ülekaalulised või rasvunud. Ameerika lastearstide ühenduse sõnul on peamiseks põhjustajaks rasvarikka toidu söömine ja magusate limonaadide joomine, ning teiselt poolt ebapiisav puu- ja köögiviljade tarbimine. Iroonilisel kombel peavad arenenud riigid oma napid meditsiinilised ressursid suunama nii laste ületoitumise kui alatoitumisega kaasnevate probleemide lahendamiseks. Selle all peetakse silmas seda, et kuigi tarbitakse küll väga suures koguses kaloreid ja makrotoitaineid (süsivesikud, valgud ja rasvad), ei saada toidust piisavalt hea tervise jaoks olulisi mikrotoitaineid (vitamiinid ja mineraalid), sest põhimõtteliselt süüakse vaid “tühje” kaloreid. Ühes uuringus vaadeldi erinevaid toidugruppe (liha; piimatooted/munad; puu- ja köögiviljad; tera-, kaunviljad ja pähklid) seoseid kooliealiste laste ülekaalulisusega. Tuli välja, et loomsed toiduained (liha ja piimatooted/munad) on seotud ülekaalulisuse riski kasvuga, samal ajal kui taimsed toidud on kas ülekaalulisuse eest kaitsvad (tera-, kaunviljad ja pähklid) või ei oma ülekaalulisuse riski suurenemisega mingit seost (puu- ja köögiviljad). Ilmselt on asi selles, et loomsed toiduained sisaldavad küllastunud rasvu ja on kõrge kaloritihedusega. Taimsed toidud on aga madala kalori-, valgu- ja rasvasisaldusega, kuid samal ajal kõrge toitaine- (vitamiinid, mineraalid), vee- ja kiudainetihedusega. Toiduainete kõrge vee- ja kiudainetesisaldus toob endaga kaasa suuremat küllastumistunnet (kõht on täis) ja seeläbi väiksemat näksimist (vähem kaloreid) toidukordade vahel. Uuringud laste ja noorte täiskasvanutega on näidanud, et valgu tarbimine on kehamassiindeksiga positiivses seoses ja suurendab tõenäosust hilisemas elus olla rasvunud.

Hiljutine laste rasvumise seireuuring Eestis näitas, et iga neljas 1. klassi laps on ülekaaluline või rasvunud: 10% rasvunud ja 16% ülekaalulised (kokku 26%). Kusjuures poiste seas esineb ülekaalulisust enam – pea kolmandik. See erines ka maakonniti: Hiiumaal oli neid lausa 37% ja minimaalselt Tartumaal (24%), mis pole ka just teab mis rõõmustav number. Uuringu järeldus oli järgmine: “Analüüside põhjal võib väita, et tervisliku KMI (kehamassiindeksi) saavutamisel või säilitamisel on abiks lapse kaasamine õppetöövälistesse liikumise või spordiga seotud huviringidesse ning jälgimine, et lisaks muudele toidukordadele oleks lapsele tagatud ka tasakaalustatud hommikueine.”

Tundub igati loogiline, et on vaja tervislikult toituda ja end liigutada, et su kehamassiindeks liiga suureks ei kasvaks. Ajakirjanduses võis aga antud uuringu kohta leida selliseid lauseid: “Laste rasvumise ja ülekaalu peamiseks põhjuseks peetakse hommikusöögi vahele jätmist kodus ning väheseid liikumisvõimalusi koolides.” Minu teada pakutakse kõigis lasteaedades lastele hommikusööki ja samuti on ette nähtud mänguaeg nii siseruumides kui õues. Kuna uuriti 1. klassis käivaid lapsi kevadperioodil, tekib mulje nagu need lapsed oleksid poole koolis käidud aasta jooksul järsku rasva läinud, et süüdistatakse väheseid liikumisvõimalusi koolides ja fakti, et lapsed hommikusööki kodus ei söö (milleks enamikes kodudes tunduvad olevat magusad hommikusöögikrõbinad, kohukesed jms, mida tervislikuks hommikusöögiks nii ehk naa nimetada ei saa). Me oleme seda  varem käsitlenud, kuidas ajakirjanduses tihti täiesti valesti tulemusi tõlgendatakse ja seetõttu tuleks ikka lugeda originaaluuringuid või jääda uudiste osas väga skeptiliseks.

Ehk läks midagi kapitaalselt valesti ikka lapse esimese 6-7 aasta jooksul ENNE kooli minekut ja põhjuseid tuleks otsida kodust nende laste vanemate käest? Uuringus siiski keskendutakse palju kooliga seotud aspektidele ja koolis pakutavatele võimalustele (spordisaali ja mänguväljaku olemasolu, selle kasutamise võimalus, liikumistundide kestus, õuevahetundide olemasolu, millist transporti kasutatakse kooli jõudmiseks, koolis pakutav söök ja jook jne), mis ei tundu kuidagi loogiline, kuna lapsed on ju JUBA ülekaalulised kui nad kooli astuvad! Mulle tundub küll, et koolil pole enam midagi muud teha kui tagajärgedega tegeleda. Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa mittenakkushaiguste ennetamise ja kontrolli keskuse juht João Breda on öelnud: “50 protsenti rasvunud laste vanemaid ei pea oma last rasvunuks. Sarnane trend on näha kõikides EL riikides. Lapsed on rasvunud, kuid vanemad ei näe seda, seetõttu on võtmeroll kooliõdedel ja perearstidel.” Isegi, kui pole kodus kaalu ega mõõdulinti ning ei oska kehamassiindeksit arvutada, siis üldiselt me oleme võimelised üksnes silma järgi aru saama, kui keegi on ülekaaluline. Kuidas siis nii, et lapsevanemad ei näe?

Probleem on tihti aga ka selles, millega me võrdleme ja mis on “normaalne”. Ka haiglas töötades hakkab vahel piir normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel hägustuma ning tekib nn. uus normaalsus. Minu vererõhk on näiteks 110/60 mmHg kandis. Kui ma aga haiglas iga päev mitu korda ja nii päevast päeva patsientidel vererõhku mõõdan ja mulle järsku satuks sellise numbriga patsient, hakkaks mul esimese sekundi jooksul häirenupp tööle, et midagi on valesti, sest selliseid numbreid ei näe haiglas viibivate patsientide puhul ja seega tundub automaatselt “ebanormaalne”, kuigi tegelikkuses on ju kõigi teiste patsientide, kellel tavaliselt on mitu kroonilist haigust, vererõhk ebanormaalselt kõrge (isegi kui nad tarvitavad juba selle vastu ravimeid).

Samuti olen ma meie mõistes oma kaalu poolest täiesti keskmine naisterahvas. Kui ma elasin aga sama kaaluga pool aastat USAs ja Inglismaal, siis nende mõistes ma olin sale, sest võrreldes nende keskmise naisterahvaga ma olingi kõhnem. Kui ma aga sama kaaluga läksin pooleks aastaks Vietnami, olin automaatselt paks, sest nende naiste ja isegi meestega võrreldes ma olingi väga suur, nii pikkuselt kui laiuselt 🙂 Kui lapsevanem vaatab oma lapse lasteaiarühmas või sõprade laste hulgas ringi ja näeb, et suur osa lapsi on sama suured, eeldab ta, et see ongi selles vanuses normaalne. Ehk paar tükki on veidi suuremad – need on siis ilmselt ülekaalulised. Ja paar tegelikult normaalkaalulist last tunduvad talle enda omaga võrreldes liiga kõhnad – ilmselt nende vanemad ei anna oma lastele siis piisavalt süüa. Vaatamata sellele, et kõhnad inimesed on tervemad ja elavad kauem, on palju vanemaid, kes muretsevad selle üle, et nende laps on liiga kõhn. Laps võib olla iseenda jaoks ideaalkaalus, kuid kui suur osa lapsi ümberringi on palju suuremad, siis võivad sellised kahtlused tekkida. Ei tohi unustada, et suurem probleem tänapäeval on ikka suure kalorsusega ja toitainevaese toidu tarbimine, mis põhjustab ülekaalulisust ning sellega seotud haiguste teket. Mitte kunagi ei ole mõtet kehakaalu tõstmiseks halva kvaliteediga ja haigusi tekitavat toitu oma lastele anda. Vitamiinide ja mineraalide saamiseks peame tarbima vajaminevas koguses naturaalset tervislikku toitu, mitte ainult kaloreid.

Seega, see, mis on normaalne, on väga suhteline mõiste. 2014. aastast alates on Eestis ÜLE poole rahvastikust ülekaalulised või rasvunud ehk siis normaalkaalulisi ongi juba vähemuses. Ma nägin hiljuti samal teemal karikatuuri, kus arst ütleb vanematele: “Te ütlete, et teie laps on keskmises kaalus, kuigi ta on tegelikult üsna ülekaaluline…” Vanemad vastavad selle peale: “Ülekaaluline ONGI keskmine.” Kui me liigume samas suunas, kuhu me praegu nii laste kui täiskasvanute ülekaalulisusega liigume, ongi meil varsti mitu numbrit suuremad “normaalkaalulised,” mis kahjuks aga ei vähenda kuidagi selle uue normaalsusega kaasnevate krooniliste haiguste kasvu.

Ma usun, et valdav enamik vanematest ja vanavanematest armastab oma lapsi ja lapselapsi ning tahavad, et nad elaksid tervislikku ja õnnelikku elu ega teeks neile ealeski tahtlikult liiga. Aga miks siis väljendatakse seda armastust ebatervislike toiduainete nagu kiirtoit, magusad limonaadid, kartulikrõpsud jne ostmisega oma lastele? Sa ostad oma armastatud lapsele toitu, mis panustab tema ülekaalu, mis peale krooniliste haiguste põhjustamise toob lapsele suure tõenäosusega kaasa ka emotsionaalsed probleemid koolis ja madala enesehinnangu. Selline armastuse avaldamine ei ole kuidagi loogiline! Ma olen kuulnud väikesest lapsest, kellel oli seljas T-särk kirjaga: “If you love me, don’t feed me junk food.” (“Kui sa mind armastad, siis ära toida mind rämpstoiduga.”) Millegi pärast kipub meil olema vastupidi. Kui lapsevanem soovib kasvatada tervet last, toidab teda peamiselt vitamiine, mineraale ja haigustega võitlevaid antioksüdante sisaldavate puu- ja köögiviljadega ning üritab teiselt poolt oma last kaitsta nende haigusttekitavate töödeldud toitude ees, siis mõistetakse ta hukka, et ta piirab oma lapse valikuvabadust (ma ei tea täpselt millist? süüa ebatervislikku toitu?), kuid mitte keegi ei hakka kinni lapsevanematest, kes oma ületoidetud lastega sisenevad kiirtoidurestorani või tellivad restoranis neile kananagitsaid ja friikartuleid, mis magusa limonaadiga alla loputatakse. Kas ma olen tõesti ainuke, kes ei näe selles mingit loogikat?!

Kui esineb üks juhtum taimetoitlaste perekonnas, kus lapsel diagnoositakse mõne toitaine puudus, mis võib vabalt juhtuda, kui seda ei tehta teadlikult (näiteks ei pöörata vegantoidu tarbimisel tähelepanu vitamiin B12-le), tehakse sellest üleriigiline uudis ja kommentaatorid tõmbavad vanemad põhimõtteliselt oksa. Samal ajal toidab palju suurem hulk vanemaid oma lapsed ebatervisliku toiduga ülekaaluliseks, millega kaasnevad paljud kroonilised haigused ja ka need lapsed on lisaks lisakilodele ka mitmete toitainete puuduses, kuid reaktsioon ühiskonna poolt pole pooltki nii karm. Kuna veganeid ja taimetoitlasi on nii vähe ning veelgi vähem on nende seas neid, kes ei tea, et laste puhul tuleb tasakaalus toitumisele enam tähelepanu pöörata, on läänelik toitumine palju suurem risk meie lastele. Kes nende laste õigusi kaitseb, sest nemad on ju need, kes oma hilisemas elus (või juba lapse- ja teismeeas) peavad selle toitumise põhjustatud tagajärgede pärast kannatama. Kõrge kalorsuse ja madala toitaineväärtusega toit on lapsele sama kahjulik kui mõne taimetoitluse tagajärjel tekkinud eluks vajaliku toitaine puudus. Vanemate töö oleks oma lapsi toitumisest põhjustatud haiguste eest kaitsta, olenemata sellest, millist toitumist perekond täpselt praktiseerib. Meil tundub see nõue aga kehtivat ainult taimetoitlastele, ülejäänud võivad teha, mida soovivad, ja tagajärjed on näha – iga neljas (26%) 1. klassi mineja on rasvunud või ülekaaluline.

Dr. Joel Fuhrman toob laste toitumisele pühendatud raamatus (eesti keeles saadaval pealkirjaga: „Kuulikindlad lapsed – tagage oma lapsele haigusteta elu”) välja, et uuema teadusliku tõendusmaterjali järgi mõjutab see, mida me oma lastele nende sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni süüa anname (või ei anna) vähi teket kokku rohkem kui toitumine järgmise 50 aasta vältel. Ameerika ja enamiku arenenud riikide laste toidusedelist moodustavad looduslikud taimsed toiduained, näiteks puu- ja köögiviljad, oad, pähklid ja seemned, vähem kui 2%. Ameerika lapsed jõuavad täiskasvanuikka omastades 90% kaloritest piimatoodete, valge jahu, suhkru ja õli tarbimise kaudu. Ta ütleb, et kahjuks toidavad paljud vanemad enda teadmata oma lapsi ohtlike, vähki tekitavate toitudega.

Dr. Fuhrman toob välja viis kõige ohtlikumat asja, mida oma lapsele söögiks pakkuda:

1. Või ja juust
2. Kartulikrõpsud ja friikartulid
3. Sõõrikud ja muud transrasvu sisaldavad maiustused (siia alla käivad näiteks saiakesed, koogid, küpsised, jäätis, paljud muud magusad piimatooted jne)
4. Vorstid, hot dog’id ja muu töödeldud liha (siia alla kuuluvad ka teised popid lastele antavad tooted nagu viinerid, sink, peekon, kananagitsad, kotletid, lihapallid jne)
5. Marineeritud, suitsutatud või grillitud liha

Põhjuseks on nendes toodetes olevad küllastunud rasvad, keemilised mürkained, transrasvad, sool, suhkur, kunstlikud ained ja/või kantserogeensed ühendid. Lapseea vähkidest räägitakse kui millestki müstilisest, mille puhul ei teata, miks nad tekivad. Järjest nooremad ja nooremad inimesed saavad vähidiagnoose. Me oleme seda teemat varem detoxi postituse all puudutanud, et lisaks saastatud toidule, on mürgid seepides, šampoonides, kreemides, plastmänguasjades, puhastusvahendites, toiduainete pakendites, beebipudelites jne. On tehtud uuringuid, mis leidsid VASTsündinud (!!!) beebide verest 232 tööstuslikku kemikaali (sh tuntud kantserogeene). Lisaks ütleb Maailma Tervisehoiuorganisatsioon (WHO), et 68 riigis on emade rinnapiimas mürgised saasteained. Kas see ikka on enam nii suur müstika, kust need lapseea vähid tulevad, kui juba vastsündinud on saasteaineid täis? Ja sealt edasi ei lähe midagi paremaks, vaid me jätkame nende toitmist ohtlike toitudega.

Et nüüd keegi ei arvaks, et need ameeriklased on ikka täiesti käest ära ja meil Eestis käivad asjad teisiti, siis toon ühe näite oma enda lähikonnast. Ma olen aastaid tagasi kirjutanud ka uuringu Eesti koolilaste toitumisharjumustest, mis näitas sama trendi, kuid just äsja oli mul mõned päevad võimalik kõrvalt vaadata, mida söövad 1., 4. ja 8. klassi lapsed, olles oma vanavanematega puhkusel. Hommikusöögiks olid magusad hommikukrõbinad ja sai juustu ning vorstiga. Muul ajal viinerid ja kananagitsad, mis olid üle kallatud liha-jahukastmega. Kananagitsad olid isegi nii olulised, et pärast pikka shopingutuuri koju jõudes kupatati vaene vanaisa uuesti poodi tagasi, sest nagitsad unustati ostmata! Viinerid ja nagitsad läksid kusjuures kaubaks ka täiesti külmalt, sest nägin toidukordade vahel neid otse külmikust kaasa haaravat. IGA päev läks kamba peale 1,5-liitrine suhkrut täis limonaad ja vähemalt üks kartulikrõpsupakk (olenevalt selle suurusest). Jäätist sõid nad vist igaüks PÄEVAS 4 – ma pole nii tihedat liiklust meie sügavkülmiku vahel veel ealeski näinud. Lisaks kohukesed, kommid ja veel mingid mulle tundmatud külmikus hoitavad magustoidud. Mis nendest aegadest sai, kui suvel söödi 1 jäätis NÄDALAS? Tundub, et nüüd ei saa isegi piirduda 1 jäätisega PÄEVAS… Põhimõtteliselt tuli kogu laste tarbitav toit karpidest, krõbisevatest kottidest, kiledest ja pudelitest. Kuna me sorteerime prügi – eraldi bioloogiline ja muu – siis see „muu” prügikast täitus rekordkiirusel igasugustest pakenditest, mis jäätiste, krõpsude, kohukeste jms ümbert tulid. Ainuke naturaalne toit, mida ma nägin neid selle aja jooksul söövat, oli kartul ja ehk veidike kurki ja tomatit leidis ka tee nende kõhtu, kui nad sõid veidi hapukoorega tehtud salatit.

Dr. Fuhrman ütleb, et kahjuks räägivad ka laste- ja perearstid lapsevanematega toitumisest harva, kinnitades seeläbi tõdemust, et sellel, mida laps sööb, ei ole suurt tähtsust. Ja kui lapsed on siis pidevalt haiged, neil on kõrvapõletikud,  mandlioperatsioonid jne, siis kipuvad nii arstid kui lapsevanemad eeldama, et kuna enamik lastest taoliste levinud probleemide ja sagedaste nakkuste käes kannatavad, on see normaalne. Kui lapsed on korduvalt või krooniliselt haiged, ravivad tänapäeva arstid patsiente nii, nagu neid õpetati – antibiootikumide ja muude ravimitega. Dr. Fuhrman ütleb, et kui laps on korduvalt või krooniliselt haige, kannatades järgemööda nakkuste käes, näeb tema immuunsuse probleemi, mis suure tõenäosusega tuleneb ebasobivast toitumisest. Raamatus loetletud haigused, millest lapsed on üksnes parema toitumise teel tema kogemusel paranenud, on järgmised: astma ja allergiad, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (sümptomiteks keskendumisraskused, hüperaktiivsus, kergesti ärritumine, akadeemilised raskused ja käitumisprobleemid), kõhukinnisus ja seedehäired, kõrvapõletikud (keskkõrvapõletik), ekseem ja muud levinud nahahaigused, lapseea reumatoidartriit, sagedased haigestumised ja nakkused.

Meie immuunsüsteem vajab korralikuks toimimiseks tuhandeid taimseid toitaineid. Näiteks folaati, mida saab rohelistest köögiviljadest, ubadest ja puuviljadest. Kuna aga keskmine tänapäevane naine neid toite ei söö või teeb seda väga vähesel määral, siis on standardiks saanud KÕIGILE rasedatele meditsiinilise personali poolt soovitada foolhapet tabletikujul tarbida, sest selle puudus raseduse alguses võib kaasa tuua lapse väärarengu. Halvad toitumisharjumused on nii „normaalsed”, et see on STANDARD, mida IGAL rasedal võtta soovitatakse. Dr. Fuhrman toob oma raamatus välja, et selle asemel, et tervishoiutöötajad soovitaksid lapseootel või perelisa planeerivatel naistel süüa folaadirikkaid rohelisi köögivilju, soovitatakse neile toidulisandit tarvitada. Kui naised omastaksid vajaliku folaadi tablettide asemel rohelistest köögiviljadest, jõuaks nende organismi ka tuhandeid muid tervist toetavaid aineid. Sellest soovitusest on aga saanud selline standard, et ma üldse ei imestaks kui paljud arvavadki, et foolhappe tablett on ainuke variant, sest mitte keegi ei maini poole sõnagagi, et seda on võimalik tervislikust taimsest toidust saada. Ma ise olen toitumisprogrammides vaadanud, et minu tavapärane päevane tarbimine jääb sinna 550-650 mikrogrammi vahele, mis katab ära rasedale vajaliku koguse. Seega on täiesti võimalik see ainult toiduga saada ja mitte toidulisandit tarvitada, kuid minu käest küll keegi ei uurinud mu toitumise kohta, vaid saadeti otsejoones apteeki tablette ostma.

Sama lugu K-vitamiiniga, mida saab samuti rohelistest köögiviljadest. Meil on haiglas STANDARD, et KÕIK lapsed saavad kohe pärast sündi K-vitamiini süsti (küsitakse siiski luba selle tegemiseks), sest on oht ajuverejooksuks kui selle vitamiini tase on madal. Selle asemel, et soovitada lapseootel emadel oma toitumisele tähelepanu pöörata ja vastavast ohust rääkida, tehakse pigem kõigile süst. Isegi, kui sa sööd tervislikult, siis keegi ei tunne selle vastu huvi ega testi enne süsti tegemist sinu ega su vastsündinu vitamiinitaset, sest see on meie ühiskonna uus „normaalsus”, et selliseid emasid pole enam olemas, kellel vitamiinitasemed korras oleksid – seega kõik saavad igaks juhuks süsti. Toitumisprogrammid näitavad, et mina isiklikult tarbin iga päev K-vitamiini toiduga 560-660% päevasest vajalikust kogusest enam. Kui emal on vitamiinitasemega kõik korras ja laps saab rinnapiima ning mingeid konkreetseid põhjuseid välja ei tooda, miks just sinu lapsel kindlasti seda süsti on vaja saada, ei tohiks küll selle puudus probleemiks olla.

Rasedatele foolhappe soovitamise ja vastsündinutele K-vitamiini süsti tegemise osas olin ma teadlik, kuid ma ei kujutanud ette, et soovitatud vitamiinide nimekiri nii pikk on. Eks see olene väga palju ka arstist ja/või ämmaemandast, kuid kui sa saad järgmise nimekirja:

• Pregnacare x 1
• D-vitamiin 1000 IU x 1
• Magneesium + B6 x 3

…siis kasvõi majanduslikus mõttes (igas kuus läheks ainuüksi vitamiinide ostmise peale umbes 45 eurot, mis kogu raseduse jooksul läheks maksma üle 400 euro) paneb kukalt kratsima, et kas see kõik on ikka tõesti vajalik? Seda enam, et mitte keegi pole esitanud mitte ühtegi küsimust su toitumise kohta ega teinud vereanalüüsiga kindlaks, et sul on neist vitamiinidest ja mineraalidest puudus või oht selle tekkeks lähemas tulevikus. See on lihtsalt järjekordne STANDARD, mida kõigile soovitatakse.

Multivitamiinide juures teeb mind isiklikult näiteks murelikuks see, et need sisaldavad tavaliselt A-vitamiini/beetakaroteeni. Toitumisprogrammid näitavad, et ma saan absoluutselt iga päev üle 1000%(!) päevas soovitavast A-vitamiini kogusest. A-, K- ja C-vitamiini saamine tundub olevat minu toitumise juures kõige kergem, sest need on mul alati mitmesajakordselt ületatud. Kui sa saad seda palju naturaalsest toidust, siis ei kujuta see endast mingit ohtu, kuid toidulisandina on A-vitamiin/beetakaroteen väga kahtlane: väljutab kaltsiumi, tekitab osteoporoosi, ja uuringud näitavad, et suures koguses beetakaroteeni toidulisandina tarvitamine suurendab nii vähi kui südamehaiguste saamise tõenäosust (õudusega olen kuulnud inimestest, kes neid krõbistavad ainult selleks, et päike paremini peale hakkaks!!!). Tegemist on küll nn „iluvitamiiniga”, kuid see peaks ikkagi tulema toidust, mitte tablettidest. Ja kui ma seda juba niigi palju saan, siis milleks seda veel juurde võtta ja riskida mingite ebameeldivate tagajärgedega?

D-vitamiin tundus sellest nimekirjast ainuke MINULE vajalik soovitus (mis ei tähenda seda, et see sinu puhul kehtiks, kui su elustiil on minuga võrreldes väga erinev), kuna Eestis tehtud uuringud näitavad, et meist valdav enamik on D-vitamiini defitsiidis seoses meie riigi geograafilise paiknemisega ning isegi päikselistel päevadel on meist enamik sunnitud viibima siseruumides. Lisaks võtan ma muidugi B12, kuna ma ei söö tavaliselt loomseid toiduaineid, mida arst küll ei soovitanud, kuid kuna ta ei küsinud ühtegi küsimust mu toitumise kohta, siis ta ei saanud seda soovitust ka anda. Küll on seda väikses koguses olemas ka soovitatud multivitamiinis.

Ega siin ongi väga keeruline (isegi kui sul on tervishoiualane haridus) seisukohta võtta, mida sellises situatsioonis tegema peaks, sest isegi kui sa oled tervisliku toitumise etalon, ei tea meist keegi milline on mulla mineraalidesisaldus, kust me oma salatid ja juurikad võtame. Samuti on individuaalsed erinevused selles, milline on sinu mineraalide imendumine. Me kõik teame kuulsat lauset, et sa oled see, mida sa sööd, kuid tegelikult õigem variant oleks öelda, et sa oled see, mis sul soolest imendub – see, et sa sööd teatud toitainerikast toitu, ei tähenda automaatselt, et sa ka kõik seal olevad vitamiinid ja mineraalid kätte saad. Teadupärast lähevad osad kaotsi keetmisel/kuumutamisel ja kasvõi üksteise imendumist blokeerivaid toiduaineid korraga tarbides (näiteks kaltsium ja raud; kohvi/teesõbrad peavad teadma, et kofeiin pärsib paljude oluliste ainete imendumist jne). Selge on see, et tervishoiutöötajad teevad neid soovitusi suhteliselt pimedalt, nii igaks juhuks, sest tavalise vereanalüüsiga saab näha vaid rauda, naatriumit, kaltsiumit ja kaaliumit. Kõige muu osas peaks tegema eraldi analüüsid, mida aga tavaliselt ei tehta. Seega ei ole need soovitused kuidagi personaalsed.

Ma võtsin kooliajal lisaainena kursuse rasedate toitumisest ja selle kursuse suurimaks plussiks kujunes asjaolu, et seda ei võtnud minuga koos mitte 20-aastased näitsikud, kellest valdav enamik pole kunagi rasedust kogenud ega pruugi ka isegi mitte tunda ühtegi rasedat naist, vaid suur osa mu kaaslastest olid keskealised tervishoiutöötajad, kellest enamik töötasid pereõdedena, kus rasedate ja eelkõige väikelaste toitumine on väga aktuaalne teema. Lisaks olid nad ise laste emad ja tõid kursuse käigus palju näiteid omaenda ning oma patsientide rasedustest ja peamistest küsimustest selle teemaga seoses.

Ilmnes huvitav asjaolu, et paljudel rasedatel kaob isu, et mitte öelda, et ainuüksi mõte süüa liha ja töödeldud toitu ajab iiveldama. Üks naisterahvas tõi näite selle kohta, kuidas suure kanaliha armastajana tõi raseduse ajal isegi kanalõhn tal okserefleksi esile, mille peale meie muidu nii taimetoitluse vastane õppejõud vastas, et naise keha oli tark ning protestis sel moel kana kui ühe kõige enam saastunuma lihasordi vastu, kuna sisaldab ravimeid, kasvuhormoone jne. Õppejõud andis soovituse kuulata oma keha, sest see ongi raseduse ajal kõige parem nõuandja. Minul oli samuti periood, kus toitumine läks väga puuviljaseks kätte ära, sest see oli ainuke toit, mida ma sel hetkel süüa soovisin. See pole päris tasakaalustatud toitumine ja ma olin sellest teadlik, kuid sel hetkel oli võimatu end sundida midagi peale puuviljade sööma. Samuti kadus mul mingil hetkel soov kohvi juua. Ma olen inimene, kes ARMASTAB kohvi ja kes näiteks paastu ajaks kohvist loobudes saab peavalu, kuid siis järsku ei mingit soovi seda juua ning kofeiinist loobumine ei toonud kaasa mingeid ebameeldivaid tagajärgi peavalude näol. Siin võib jälle ilmselt keha intelligentsust tänada, sest kuigi rasedatele otseselt kofeiini ei keelata (tuleks küll piirduda maksimaalselt 2 tassiga päevas), on seda seostatud raseduste katkemisega raseduse algperioodil ja sellest täielik loobumine oleks mõistlik, eriti kui see veel nii lihtsalt käib, et su enda keha seda palub.

Dr. Fuhrman toob veel oma raamatus välja, et kui lapseootel emasid haritaks roheliste köögiviljade ja puuviljade tarbimise osas, selle asemel, et neile toidulisandeid soovitada, saaks suure tõenäosusega päästa tuhandeid perekondi lapseeas vähi põdemisega kaasnevast tragöödiast. Nimelt on pärast õnnetusjuhtumeid laste surmade põhjustaks äge lümfoblastne leukeemia, mille üheks põhjustajaks peetakse raseduseelset ja –järgset vähest köögi- ja puuviljade tarbimist. Ka hoiatab ta potentsiaalselt vähki tekitavate keemiliste ühendite akrüülamiidide eest, mida sisaldavad töödeldud toit ja kiirtoit, mida lapsed söövad nagu näiteks suhkrukattega hommikuhelbed, krõpsud ja friikartulid. Need ühendid tekivad ka kodus toitu pruunistamiseni küpsetades või praadides. Karastusjookide osas ütleb ta, et vähemalt USAs sisaldab kuus seitsmest kõige populaarsemast karastusjoogist kofeiini, mis on sõltuvusttekitav stimulaator ja pole seega mingi juhus, et need on kõige armastatumad limonaadid. Täiskasvanuks saades on enamik lastest karastusjookidest sõltuvuses, sest mida vanemaks nad saavad, seda enam nad seda juurde soovivad. Lisaks sisaldavad need muidugi suhkrut, maisisiirupit ja kemikaale.

Keegi üldse ei väida, et see lihtne on kasvatada terveid lapsi meie ebatervislikus maailmas. Endalgi on raske, kui iga nurga peal müüakse kiirtoitu, kohvikutest möödudes lööb ninna värskete saiakeste lõhn jne. Ma olen osa võtnud väikelapse sünnipäevapeost, mis on peetud McDonaldsis, ja lugematutel teistel pidudel, kus väiksele sünnipäevalapsele ja tema sama pisikestele külalistele pakutakse snäkiks kartulikrõpse, viinereid, pizzat, hamburgeri, küpsiseid, limonaadi, kommi, (viineri)pirukaid, lihapalle jne. Sellises olukorras, kus ebatervislik toit on igal pool ning sul puudub igasugune kontroll selle üle, mida teevad teised lapsed, nende lapsevanemad ja vahel isegi omaenda vanemad (ehk siis lapse vanavanemad), kes annavad panuse nii enda kui teiste laste kehva tervisesse.

Kõige lihtsam on muidugi kohe alguses oma uhiuut beebit hakata tervisliku toiduga toitma. Aga tundub, et suur osa lapsevanemaid peab poes müüdavat lastele mõeldud purgitoitu rinnapiimale normaalseks jätkuks. Sattusin just hiljuti pulti klõpsides selle Eesti dokumentaalsarja „Me saime lapse” peale (ilmselt kordus) ja kuna ma olin sellest varem ajakirjandusest kuulnud, jäin huvi pärast vaatama, et mida see endast kujutab. Sellest konkreetsest osast jäi silma kaks asja. Esiteks, et üks ema toitis oma titte rinnapiimaasendajaga ja nagu ma aru sain, siis mitte seetõttu, et tal rinnapiima poleks olnud, vaid mugavuse tõttu, et siis ta saab lapse mehele või vanavanematele jätta ning lapse toitmine ei sõltuks tema juuresolekust. Jäi küll mulje, et ilmselt on mugavus olulisem kui see, et rinnapiima saanud lastel on kõrgem IQ ja nad on tervemad (allergiad, astma, põletikud, väiksem tõenäosus ülekaalulisuseks jms).

Teiseks filmiti üles ühe teise beebi oluline elusündmus – tema esimene lisatoit, milleks oligi mingi purgitoit. Lapsevanemad tundusid seejuures olevat uhked ja rõõmsad ning tundus, et nad üldse ei kahelnudki, et poest ostetud purgitoit pole ehk see kõige tervislikum asi, mida oma beebile anda, vaatamata sellele, et need ongi ju konkreetselt beebidele toodetud. Kuid sarnaselt kõigele muule, mida meile kauplustes pakutakse (magustatud limonaadid, hommikusöögihelbed, kantserogeenseks peetavad töödeldud lihatooted, sigaretid, alkohol jne), ei saa ka beebitoitu suhtuda nagu see oleks ohutu, SEST see on JU müügil! Ma tõesti nägin vaid poolt antud osast ning ei tea midagi, mis on sellele eelnenud või järgnenud – võimalik, et mul on mingi oluline info seetõttu puudu, kuid selline mulje mulle vaadates jäi.

Eesti Ämmaemandate Ühingu poolt väljaantud teaberaamatus isadele võtab toitumise osas sõna pikaaegne lastearst Adik Levin, kes sarnaselt minule on endale tihti esitanud küsimuse, “kas on tõesti vaja elada nii mugavalt, et osta poest lapsele tööstuslikult valmistatud toitu? Loomulik oleks ju ennetada paljusid kroonilisi haigusi ja eriti allergiat sellega, et hakata ise kasvatama oma koduaias puu- ja juurvilja ning valmistada lapsele näiteks juurviljapüreed.” Okei, see oleks ideaal, kuid meil kõigil pole oma koduaeda ega ka rõdu, kus potimajandust pidada. Minul kesklinnas elades pole ka kumbagi, kuid meil on siiski vabadus selle töödeldud purgitoidu asemel suunduda poes ühte teise osakonda, kus juurikaid osta ja see püree siiski kodus ise algproduktidest valmistada. Pealegi ma olen aru saanud, et nende purgitoitude eest küsitakse suhteliselt kõrget hinda (mis on loogiline, sest töödeldud toidud ongi kõige kasumlikumad).

Adik Levin toob välja, et 25-30 aastat tagasi olid lastetoidud (püreed ja pudrud) veel usaldusväärsed, kuid nüüd lisatakse kergekäeliselt E-aineid ja loomsete toodetega kaasnevad hormoonid ja antibiootikumid. Ma mõistan, et vahel ehk need purgis või tuubis olevad toidud aitavad kriisimomentidel vanemad hädast välja, kui ollakse kuskil kodust ära terve päeva, kuid kui sa oled omaenda kodus ja söödad oma titat, siis kas see toit peab ikka purgist töödeldud toidu näol tulema? Põhimõtteliselt hakkab valdav enamik meie beebidest kohe pärast rinnapiima tarbima töödeldud toitu ning nad pole isegi veel aastased, kui selle ülimaitsestatud toidu maitse endale suhu saavad. Mida siinkohal siis hiljem enam imestada on, et nad naturaalseid puu- ja köögivilju tarbida ei soovi?

Beebit või väikelast ei ole võimalik üle sööta, sest nad lükkavad toidu eemale, kui nad näljased ei ole. Me ise õpetame neile varajasest noorusest oma keha loomulikke nälja- ja täiskõhutunde signaale eirama ning üle sööma, näiteks veendes neid “veel paar ampsu” sööma. Ma peatusin kunagi 20ndate eluaastate alguses oma Hollandi sõbra juures, kelle isal oli uus perekond ja sellega seoses vaid 2-aastane tütar. Ma ei tea, kas see on üldiselt mingi hollandi värk nagu näiteks lõunaks vaid võileibade söömine, kuid selles peres oli kombeks pärast õhtusööki tee kõrvale küpsist krõbistada. Ma vaatasin igal õhtul, kuidas see ema oma 2-aastasele põhimõtteliselt vägisi küpsiseid kurku toppis. Ma ei teadnud tervise ega toitumise seostest tol ajal midagi, kuid isegi siis tekkis mul küsimus, et miks ta peaks oma väikelapsele, kes veel ei oska neid ebatervislikke toite ise küsida, seda vägisi peale ajama? See on ju positiivne, et ta seda küpsist süüa ei soovi, sest täiskasvanute seas on nii paljusid, kes enne terve paki tühjendamist pidama ei saa!

Dr. Fuhrmani raamatus on peatükk pirtsakatest sööjatest ja põhimõtteliselt pole siin midagi imestada, et töödeldud toitude maailmas üles kasvanud lapsed on toidu suhtes valivad. Aga lapsed ei ole lollid, nad ei näljuta end surnuks – kui kodus peale tervisliku toidu midagi muud pole ja lõpuks ikkagi on nälg (päris füüsiline nälg), siis sööb laps mida iganes talle ette pannakse. Tõelist näljatunnet ei ole võimalik eirata! Kui sa oled kunagi vähemalt 5-7 päeva veepaastul olnud ning saanud kontakti tõelise füüsilise näljaga, siis maitseb esimene kättejuhtuv apelsin (või muu naturaalne puu- või köögivili) lausa taevalikult! Probleemiks on vanemad, kes arvavad, et lapsed peavad saama seda, mida soovivad, sest vastasel juhul ei sööks nad üldse mitte midagi. Kui laps jonnib ja tervislikust toidust loobub, ei ole mõtet talle krõpsupakki kätte visata, mõeldes, et see on parem kui mitte midagi, vaid lasta tal siis söömata olla (lapsega ei juhtu mitte midagi!), kuni ta näljaseks saab. Kas sa tõesti usud, et laps ei oleks näljasena võimeline isegi ühte head magusat banaani ära sööma? Isegi vähene naturaalne toit annab lapsele rohkem toitaineid, kui toit, mida nad varem sõid.

Ameeriklased on juba jõudnud esimese põlvkonnani, kelle eluiga on madalam kui nende vanematel. On prognoositud, et kui laps saab diabeedi diagnoosi (nii I kui II tüüp) 10-aastaselt, siis poisid kaotavad oma elust keskmiselt 18,7 aastat ja elukvaliteedist 31 aastat. Tüdrukute puhul on samad numbrid 19 ja 32,8 aastat. Vaadates hetkel ringi meie noorema põlvkonna seas, ei imestaks ma, kui nende laste vanemad ja vanavanemad elavad kauem kui nad ise. Ja selles pole süüdi lapsed ise, vaid enamasti ikka nende vanemad ja vanavanemad, kes tegelikult üldse midagi halba ei soovinud. Muidugi on meil kõigil olemas vaba valik ja lapsed, kes on töödeldud toidu peal üles kasvatatud, võivad täiskasvanueas hakata ise paremaid valikuid tegema, kuid statistika selles osas ei ole väga julgustav…kui sa oled oma laste maitsemeeled ülitugeva soola-, suhkru- ja rasvamaitsega juba titest saadik ära rikkunud, siis on neil väga keeruline hakata ühel momendil sööma naturaalseid toiduaineid naturaalsete maitsetega, sest need kõik tunduvad ülimaitsestatud töödeldud toidu kõrval täiesti maitsetuna. Ja kes meist soovib süüa maitsetut toitu? Samuti ei saa eeldada, et hilisemas elus tervislikuma toitumise kasuks otsustades on võimalik kõik lapsepõlves saadud kahjud hüvitada. Kui lapsepõlves mängivad väikesed muudatused suurt rolli, siis täiskasvanueas tuleb väikeste lapsepõlve toitumisalaste eksimuste hüvitamiseks teha juba suuri muudatusi.

Minu põlvkonnal (praegustel 30stel) ja vanematel on minu meelest see eelis, et meist valdav enamik ei kasvanud töödeldud toidu peal üles, ja isegi kui me oleme ise täiskasvanueas oma toitumisharjumused ära rikkunud, siis meil on lapsepõlvest veel mingid mälestused ja harjumused jäänud, mida meie lastel enam pole, kui nad on juba titest saadik töödeldud toidu peal üles kasvatatud ning “päris” toitu vaenlaseks peavad. Maitse-eelistused on õpitud nähtus – nii lastele kui täiskasvanutele maitseb kõige enam see toit, mille peal nad üles kasvasid. Ühe uuringu tulemused näitavad lausa, et väikelapsed eelistavad süüa toite, mida nende emad sõid raseduse ja imetamise ajal. See on tohutu vastutus, mis lapseootel emadele pannakse – rasedus ei ole seega aeg, mil võib endale piiranguteta lubada kõike, sest “niikuinii lähen paksuks” nagu nii mõnegi naise mentaliteet tundub olevat.

Vaata enda ümber ringi – pole enam üldse haruldane näha, et ülekaalulisel lapsel on tegelikult täiesti normaalkaalulised lapsevanemad, sest vanemad vähemalt üritavad tervislikult toituda, kuid oma “eluõitele” ostavad suurest armastusest kõike seda, mida nood soovivad ja mis neile maitseb. Ebatervislik toitumine teeb aga väikesele kehale kordades enam kahju kui täiskasvanutele: mida noorem organism, seda suurem tõenäosus kahjustuste tekkeks. Dr. Fuhrman ütleb oma raamatus, et kasvav keha oma kiirelt jagunevate rakkudega on keemiliste ainete poolt põhjustatavate kahjustuste suhtes tundlikum, rakud muutuvad ebanormaalseks (vähieelne seisund) ning aastate möödudes areneb välja vähk. Tänapäeva maailmas käituvad lapsevanemad vastupidiselt sellele, kuidas teadus on meid vähki ennetama ja eluiga pikendama suunanud. Me toidame oma lapsi rohke kalorsuse ja vähese toitainesisaldusega toiduga, selle asemel, et pakkuda neile rohkelt toitaineid sisaldavat ja vähese kalorsusega toitu, mis pakuks neile kaitset haiguste eest. Seega pole midagi imestada Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt prognoositud vähiepideemia üle.

Eriti murettekitav on tänapäeval sageli märgatav muster, mis seostab rinnavähki varajase puberteedieaga. 19. sajandil algas menstruatsioon keskmiselt 17-aastaselt, kuid viimase 50 aasta jooksul on lääneriikides menstruatsioon alanud keskmiselt 12. eluaastal. Liigsöömine ja loomsete toodete, õlide ning küllastunud rasvade tarbimine varajases eluetapis soodustab kiiremat kasvamist ja varajasemat puberteeti. Paljudel tüdrukutel võivad rinnad arenema hakata juba enne 10. eluaastat. Varasema puberteediga kaasneb pikemaajalisem kokkupuude östrogeeniga ning seda peetakse hilisemas eluetapis rinnavähki haigestumise soodustajaks. Östrogeeni toodavad rasvarakud, seega viib lapsepõlves kehal olev rasv suurema östrogeeni tootmiseni. Dr. Fuhrman toob välja ühe uuringu, mille järgi tüdrukutel, kes 1-8-aastasena sõid rohkem loomset toitu ja vähem köögivilju, algas küpsemine ja puberteet varem. Kõige tugevam näitaja oli aga enne 5. eluaastat tarbitud rohket loomset valku sisaldav toit. Sarnaselt naiste varajasele puberteedile on meeste varajane täiskasvanu pikkuseni kasvamine ja habemekarvade kasvama hakkamine märk kõrgest eesnäärmevähki haigestumise riskist. Ta räägib ka uuringust, mis näitas seost ema poolt raseduse ajal söödud hot dog’ide ja lastel esinevate ajukasvajate vahel. Kuidagi aga ei soovita näha seost selle oma lapsele pakutava ebatervisliku toidu ja tema ülekaalulisuse, teismeeas 2. tüüpi diabeedidiagnoosi, vähi jne vahel. See pole juhus ega halb õnn, hea tervis tuleb välja teenida tervislike eluviisidega, see ei tule niisama.

Mida nooremad lapsed on, seda kiiremini nad tervisliku toiduga harjuvad. Väidetavalt püsivad 10-aastaseks saades väljakujunenud toitumisharjumused tavaliselt terve elu. Aga neid on võimalik muuta ka hiljem, mis on kahtlemata keerulisem kui neid kohe sünnist saadik tervisliku toiduga üles kasvatada, kuid kui me polnud tol hetkel teadlikud, siis ei jää muud üle, kui see töö hiljem ära teha. Kui lapsed on juba suuremad või ongi juba ülekaalulised, siis pole mingit mõtet muretseda mingite toitainetepuuduse üle seoses nende tervislikuma toiduga, sest nagu oleme varem käsitlenud täiskasvanute osas – kui süüa vajalikul hulgal kaloreid, siis saab taimsest toidust kõik vajaliku kätte. Teismeliste puhul pole see tavaliselt probleem, kuna need söövad niigi nagu loomad 🙂 Ja kui laps juba on ülekaaluline, siis teeb madala kalori- kuid samas kõrge toitainetihedusega toidu söömine talle ainult head.

Vaid väikeste laste puhul tuleb väga hoolikalt planeerida, kuidas nende pisikesi kõhtusid täita nii, et nad saaks tervislikust toidust ka piisavalt kaloreid. Toitainetiheduse postituse juures rääkisime ja seal oli ka väga illustratiivne pilt, mida endast kujutab koguseliselt meie kõhus 400kcal eest õli, juustu, lihatooteid, kartuleid/riisi/ube ning puu- ja köögivilju. Neist viimased täidavad kõhu väga väheste kaloritega, mis on lausa ideaalne igale täiskasvanule, kes soovib kaalu alandada või säilitada, kuid kasvavale lapsele jääb sellest ilmselt väheseks – ta võib vabalt vaid paarisajast kilokalorist oma kõhu täis süüa, sest koguseliselt on toitu palju, kuid kaloreid annavad need vähe. Seetõttu tuleb nende puhul natukene rohkem planeerida ja panna rõhku kõrge kalorsusega tervislikule toidule. Näiteks võib pudru, smuuti või muu püreestatud toidu sisse segada jahvatatud pähkleid ja seemneid ning avokaadot, mis annavad lisakaloreid ja toitaineid ilma, et laps isegi nende olemasolu kuidagi märkaks. Sama trikki võib kasutada ka ülitervislike roheliste lehtköögiviljadega – ilmselt ei hakka su laps neid suurtes kogustes sööma, kuid kui need smuuti sisse muude meeldivate komponentide sekka ära segada, ei muuda need väikses koguses kuidagi maitset, küll aga saab laps kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalid. Rõhku võiks panna tärkliserikastele köögi- ja teraviljadele (kartul, oad, pruun riis, leib jne), milles on väiksema koguse kohta enam kaloreid. Kindlasti ei ole mõtet nende väikest magu täita suhkrut täis limonaadi ega mahla/morsi või piimaga, mis jätab sinna veelgi vähem ruumi kõige olulise jaoks. Loomulikult peab laps jooma, kuid selleks on mõeldud ikka kõige tavalisem vesi (maitseveed on samuti suhkrut täis), mis ei anna kaloreid.

Kuigi ma olen suur regulaarsete toidukordade pooldaja ja pean igasugust näksimist toidukordade vahel väga ebatervislikuks, vaatamata sellele, mida su tark treener jõusaalis sulle selgeks üritab teha (ehk siis parem on süüa 2-3 korda päevas kui 6), siis dr. Fuhrman toob oma raamatus välja põhjused, miks väikeste laste puhul see on täiesti normaalne ning mulle tundusid need loogilised. Kuna neil on väikesed kõhud ja nad ei suuda korraga palju süüa, siis peaksidki nende jaoks suupisted pidevalt kättesaadavad olema. Lapsevanemad üritavad aga laste tühja kõhtu reguleerida “õigele kellaajale” ehk siis selleks ajaks, kui õhtusöök valmis saab, kuid lapsed pole veel ära rikutud nii nagu enamik täiskasvanuid, kelle kõht lähebki tööl tühjaks kell 12, sest siis on ette nähtud lõunapaus. Väikelaste puhul peaks usaldama nende loomulikke signaale ning sellest pole midagi kui nad hiljem õhtusöögi ajal siis seetõttu vähem söövad. Küll aga ei sobi suupisteteks küpsised, krõpsud, piim, mahlajoogid jms. Suupisteks peaksid olema naturaalsed tervislikud toidud nagu kirsstomatid, kooritud ja viilutatud porgandid, kurgid jne, pähklid, keedetud oad/kikerherned, puuviljad jne (valida need vastavalt eale, alla 2,5-aastastele ei sobi sellised toidud, mida ta võib endale kurku tõmmata ja tekitada lämbumisohtu nagu näiteks pähklid).

Mina usun ka laste intelligentsusesse, et kui nendega ikka rääkida ja asjad ära seletada, miks midagi süüa ja miks midagi mitte süüa või teha seda vähemalt üliharva, siis nad hakkavad tegema paremaid valikuid. Põhikoolilaste puhul hakkavad juba rolli mängima välimus ja kehakuvand ning nad võivad hea meelega loobuda rasvarikastest loomsetest töödeldud toitudest nagu vorst ja juust ning rafineeritud valgest jahust toodetest ja nende asemel süüa enam puu- ja köögivilju. Neile ju õpetatakse selles vanuses sigarettide, alkoholi ja narkootikumide tarvitamisega kaasnevaid ohte. Samamoodi on nad võimelised vastu võtma informatsiooni toiduga kaasnevate ohtude osas.

Siinkohal peab iga lapsevanem oma last tundma ja teadma, mis talle on oluline ning kuidas seda infot talle nii serveerida, et see talle endale olulisena tunduks ehk siis milliseid nuppe täpselt vajutada (mis on nende MIKS?). Näägutamine, lihtsalt igasuguse selgituseta palve oma juurikad ära süüa (“Sest mina ütlen nii!”) või väljapressimine (“Kui soolast toitu ära ei söö, siis magustoitu ei saa!” nagu vähemalt kunagi lasteaias tihti tehti), ei vii sihile. Ka laste puhul on sisemine motivatsiooniallikas oluline – ainult nii saab olla kindel, et ta teeb paremaid valikuid ka sõpradega koos olles või nende juures külas viibides, iseseisvalt oma taskurahaga poes käies jne. See, kui sa suudad oma lapse toitumist sundvahendeid kasutades kodustes oludes kontrollida, on vähem kui pool võitu – mida vanemaks laps saab, seda vähem ta kodus viibib ja seda vähemoluliseks muutub tema kaalunumbri ja tervise osas ka see, mida ta kodus sööb.

Ilmselgelt pole lapsele/teismelisele mõtet rääkida, et sel moel ennetab ta südamehaigusi ja vähki – see oleks sama, mis neile rääkida pensionieaks rahakogumise tähtsusest. Who cares? Selles vanuses tunduvad neile isegi 30-aastased muldvanad! Lapsed on üldiselt väga empaatilised ja armastavad loomi – seega osade puhul võib läheneda sellest aspektist, et seletada, kust see vorst ja kananagitsad täpselt tulevad ja mida sinna sisse pannakse (väidetavalt rasv, kõhred, purustatud luud, veresooned ja siseelundite epiteelkude), sest lastele ja üllataval kombel ka tegelikult paljudele täiskasvanutele on vorst vorst ja viiner viiner ning kuidagi ei tõmmata seost sellega, kust need toiduained tulevad. Teismeliste hulgas kasvab ka nende hulk, kellele läheb korda keskkonna heaolu ja saab sellest aspektist läheneda.

Samas eas muutub oluliseks kehakaal ja üks vinn näos võib terve nädala ära rikkuda – seega saab rääkida rasvase ebatervisliku toidu panusest tema probleemidesse. Halva dieediga kaasneb ka halb kehalõhn, mis samuti teatud vanuses oluliseks teguriks saab. Ma võin seda omast kogemusest kinnitada. Ma ei pihusta ega määri enam ühtegi kemikaali oma rindade lähedale lümfisõlmedele, mis ei tähenda seda, et ma üldse ei higistaks. Kuid igasugused kehalõhnad pole kuidagi võrreldavad selle ajaga kui ma sõin loomseid ja töödeldud tooteid. Ka see võib olla oluline faktor alates puberteedist. Lastele, kellele on sporditegemine oluline, saab rääkida, kui oluline on õige toidu söömine nende sportlike tulemuste saavutamisele. Eriti räägitakse seda vastupanutreeningute puhul ja tuuakse näiteks, et see pole üldse mingi juhus, et maratone valitsevad mehed ja naised Etioopiast ning Keeniast ja asi pole üldse kuidagi seotud sellega, et nad on pruunimad ja harjunud lapsepõlvest saadik lõvide eest ära jooksma 🙂 Nad lihtsalt ei söö seal sellist toitu, mille peal meie üles kasvame.

Kõige olulisem on ikkagi eeskuju. Lapsed õpivad kõige enam sellest, mida nende vanemad ja muud lähedased teevad või tegemata jätavad. Kui lapsevanemad toituvad tervislikult ning kodus muud sorti toitu üldse polegi, siis see on lapse jaoks normaalsus ja ta ei tule selle pealegi, et asjad võiksid olla kuidagi teisiti. Sa ju ei ostaks oma lapsele narkootikume, alkoholi ja sigarette, kuid miks siis peetakse normaalseks osta oma lastele Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt kantserogeenseteks nimetatud töödeldud lihatoodete ostmist?

Kui laps on ülekaaluline või kannatab krooniliste haiguste käes, siis ei saa teda panna üksi mingit “erimenüüd” sööma, samal ajal kui kogu ülejäänud pere sööb edasi toitu, mis tema probleemid on tekitanud. Kui sa ise oled kunagi üritanud kaalu langetada või tervislikumalt toituma hakata ning su partner iga õhtu su nina all su endisi lemmikuid sööb, siis sa ju tead, et see üritus on läbikukkumisele määratud. Kui lapsel on probleem, peab terve pere muutuma, mida ma kujutan ette, et armastavatel vanematel pole raske oma lapse tervise ja tuleviku nimel teha. Nagu nägime haigestuvad lapsed II tüüpi diabeeti peamiselt oma ülekaalulisuse tõttu ning see lühendab nende eluiga pea 20 aasta võrra! Kes vanematest ei teeks mida iganes, et oma lastele 20 aastat pikem elu tagada?

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Bambs, C., Kip, KE., Dinga, A., Mulukutla, SR., Aiyer, AN., Reis, SE. Low Prevalence of “Ideal Cardiovascular Health” in a Community-Based Population. The Heart Strategies Concentrating on Risk Evaluation (Heart SCORE) Study. Circulation, 2011; 123: 850-857.

Cali, AM., Caprio, S. Prediabetes and type 2 diabetes in youth: an emerging epidemic disease? Curr Opin Endocrinol Diabetes Obes, 2008; 15(2): 123-7.

Enos, WF., Holmes, RH., Beyer, J. Coronary disease among United States soldiers killed in action in Korea; preliminary report. Journal Of The American Medical Association, 1953; 152(12), 1090-3.

Fuhrman, J. Kuulikindlad lapsed – tagage oma lapsele haigusteta elu. Gorilla Press OÜ, 2017.

Lamaida, N., Capuano, E., Pinto, L., Capuano, E., Capuano, R., Capuano, V. The safety of statins in children. Acta Paediatr, 2013; 102(9): 857-62.

McGill, HC., Herderick, EE., McMahan, CA., Zieske, AW., Malcolm, GT., Tracy, RE., Strong, JP. Atherosclerosis in youth. Minerva Pediatr, 2002; 54(5): 437-47.

McMahan, CA., Gidding, SS., Malcom, GT., Tracy, RE., Strong, JP., McGill, HC. Pathobiological Determinants of Atherosclerosis in Youth Risk Scores Are Associated With Early and Advanced Atherosclerosis. Pediatrics, 2006; 118(4): 1447-55.

Metsoja, A., Nelis, L., Nurk, E. Euroopa laste rasvumise seire. WHO Childhood Obesity Surveillance Initiative (COSI). Eesti 2015/16. õa raport Tallinn: Tervise Arengu Instituut; 2017.

Newman, WP., Freedman, DS., Voors, AW., Gard, PD., Srinivasan, SR., Cresanta, JL., Williamson, GD., Webber, LS., Berenson, GS. Relation of Serum Lipoprotein Levels and Systolic Blood Pressure to Early Atherosclerosis. N Engl J Med, 1986; 314: 138-144.

Sabaté, J., Wien M. Vegetarian diets and childhood obesity prevention. Am J Clin Nutr, 2010; 91(5): 1525S-1529S.

Shay, CM., Ning, H., Daniels, SR., Rooks, CR., Gidding, SS., Lloyd-Jones, DM. Status of Cardiovascular Health in US Adolescents. Prevalence Estimates From the National Health and Nutrition Examination Surveys (NHANES) 2005–2010. Circulation, 2013; 127: 1369-1376.

Springer, SC., Silverstein, J., Copeland, K., Moore, KR., Prazar, GE., Raymer, T., Shiffman, RN., Thaker, VVT., Anderson, M., Spann, SJ., Flinn, SK. Management of type 2 diabetes mellitus in children and adolescents. Pediatrics, 2013; 131(2): e648-64.

Strong, JP., McGill, HC. The pediatric aspects of atherosclerosis. Journal Of Atherosclerosis Research, 1969; 9(3), 251-65.

Isa & beebi. Teaberaamat isadele. Savanna marketing. Eesti Ämmaemandate Ühing. Tallinn 2018.

https://nutritionfacts.org