2018. aastal nimetasid toitumisteadlastest ja arstidest terviseeksperdid maailma kõige tervislikumaks toitumisviisiks Vahemere dieedi (tegelikult oli viik DASH dieediga, mis tundub olevat sisult väga sarnane, kuid kuna on loodud kõrge vererõhu alandamiseks, siis soola tarbimine on piiratud). Kolmandale kohale tuli Flexitarians dieet, mis tuleneb kahest inglisekeelsest sõnast „flexible” (paindlik) ja „vegetarian” (taimetoitlane) ehk siis põhimõtteliselt on see inimene, kes on suurema osa ajast taimetoitlane, kuid vahel harva sööb ka liha (nn paindlik taimetoitlane). 40 erineva analüüsitud toitumisviisi seas tuli viimasele kohale Keto dieet (madala süsivesiku- ja kõrge rasvasisaldusega). Samuti kuulutati Vahemere dieet kõige lihtsamini järgitavaks dieediks, kõige paremaks taimsel toidul põhinevaks dieediks ning kõige paremaks dieediks diabeetikute jaoks – seega 9 hinnatavast kategooriast tuli ta neljas esikohale, millele lisandusid veel teised-kolmandad kohad ülejäänud kategooriates. Ühesõnaga on tegu ühe väga kõrgelt hinnatud toitumisviisiga.

Enne, kui sa edasi loed, mõtle korra, mida sa Vahemere dieedi kohta hetkel tead, mida sa sellest kuulnud oled ja mis ettekujutus sul sellest meedia vahendusel, koolis õpitu, ekspertide räägitu jne põhjal on jäänud. See aitab sul hiljem võrrelda, kas sa oled kunagi kuulnud neist asjust, mida mina sulle Vahemere dieedi kohta vahendan. Ma püüdsin nüüd nii hästi kui võimalik meelde tuletada, mida mina nii umbes 6 aastat tagasi sellise keskmise tavakodanikuna, kui ma polnud veel tervishoidu puudutavatesse teemadesse süvenenud, Vahemere dieedi kohta arvasin teadvat. Ma teadsin, et see on väga tervislik, et Vahemere ääres elavatel inimestel on palju vähem südamehaiguseid ning nende toitumist tuuakse meile kogu aeg seetõttu eeskujuks. Eelkõige jäi kuuldud sõnumitest kõlama, et nad tarbivad väga palju oliiviõli, mis on väga tervislik ning ilmselt just selle õli tarbimise tõttu ongi neil vähe südamehaiguseid. Ja muidugi vein – nad joovad palju punast veini, mis sisaldab midagi tervislikku. Ning kala.

Selles kõiges ei pannud mind tol ajal kahtlema isegi mitte see, et mulle torkas Hispaanias, Barcelonas, kus mu õde umbes 10 aastat elas ja ma teda seal külastamas käisin, väga silma, et hispaanlased on ülekaalulised, mis nende lühikese kasvu tõttu eriti hästi silma paistis. Samuti elasin vahetult enne vähidiagnoosi saamist 4 kuud Kreeka saarel Samosel ning kuna mul oli sealsete sõprade seas paar restorani omanikku, siis ma olin kursis nende tervisliku Vahemere dieedi menüüga, mida turistidele just selle nime alt pakuti. Ka seal jäi silma, et isegi füüsiliselt väga aktiivsetel kelneritel, kes päevad läbi jalgadel olid ja ringi jooksid, olid kõhukesed ees. Viimane koht, kus ülekaalulisusega probleemi ootaks, oleks Vahemere dieedi sünnimaal.

Ma olingi täiesti kindel, et see, mida ma seal 4 kuu jooksul nägin pakutavat turistidele, mida nad ise sõid ja mida minagi sõin, et see ongi Vahemere dieet. Kusjuures see ei erinenudki väga sellest, mida ma eelnevalt olin selle kohta kuulnud ja mida Eestis või mujal maailmas näiteks Itaalia restoranides Vahemere dieedi sildi all pakuti. Samose saarel sain aga esmakordselt teada, et Kreeka salatis pole tegelikult rohelisel salatil mingit kohta, veel vähem odaval jääsalatil, mida sinna tavaliselt topitakse. Kuigi ma olin kuulnud oliiviõli kasulikkusest, siis pean ütlema, et mul endal polnud kunagi harjumust seda osta ega kasutada ning seda peamiselt majanduslikel põhjustel – ma pidasin seda võrreldes teiste õlidega lihtsalt liiga kalliks. Seega oli minu jaoks väga võõras näha, kuidas kohalikud valasid puhast õli väikesesse kausikesse ning kastsid sinna sisse saiatükke. Ausalt öeldes ajas see pilt mul alguses isegi südame pahaks, kuid ei läinud palju aega mööda, kui olin selle kombe ka endale külge saanud ja sellest võõrutus oli hiljem päris keeruline.

Paar kohvikuomanikku said mu headeks sõpradeks, nii headeks, et ma võisin ise leti taha minna ja endale seal võileiba teha. Kuna ma olin lugematuid kordi neid näinud võileibu valmistamas, siis teadsin, kuidas ja mida kasutada. Kui nad aga märkasid, et ma määrin saia peale võid, andsid nad mulle oliiviõli ja ütlesid, et ma võtaksin ikkagi paremat kraami, sest või on rumalatele turistidele. Täpselt nii mulle öeldigi ja turistide peale head oliiviõli ei raisatud, nende võileivad määriti alati võiga. Ka armastasid Samose saarel elavad kreeklased väga magusat ja kuigi ma olen alati olnud suur maiasmokk, siis nende magustoidud olid minu maitse jaoks liiga lääged – need olid sellised türgi baklava stiilis maiustused, mis olid puhta siirupiga üle valatud.

Ma küll märkasin, et nad sõid seal rohkem salatit ja köögivilju kui ma ise olin harjunud sööma ning julgen arvata, et ka võrreldes keskmise eestlasega, kuid mitte see polnud jäänud mulle Vahemere dieedist meelde, vaid ikka oliiviõli, kala ja veini tähtsus. Jah, nad jõid veini, aga nad jõid ka absoluutselt kõike muud ja suurtes kogustes. Iga päev ja mitte ainult eine kõrvale. Tüüpilise kohaliku mehe päev mööduski nii, et päeval nad olid tööl ja õhtul läksid baari, kus joodi kõike muud peale veini. Ilmselt veini joodi siis päeval einete kõrvale. Mulle räägiti, et turismiperioodil, mis vältab aastast pool, nad nii elavadki: 7 õhtut nädalas käivad baaris. Ülejäänud pool aastat, kui külas kõik baarid peale ühe kinni pannakse, käivad nad väljas harva ning koguvad raha, et seda turismiperioodil iga õhtu laristada.

Ja kui palju nad veel suitsetasid! Baaris oli suitsetamist keelava sildi kõrval tuhatoos ja seda kasutati agaralt (leidsin selle tõestuseks oma pildiarhiivist isegi ühe pildi). Nelja kuu jooksul ei leidnud ma sealt ühtegi sõpra, kes EI oleks suitsetanud.

Tagantjärele mõeldes ei olnud selles, mida ma seal iga päev nägin, midagi tervislikku, kuid haigustest mulle ei räägitud ja ma ise ei tundnud tol ajal huvi. Ainult ülekaalust ja keskkohta kogunenud rasvast oli raske mööda vaadata. Enamik turiste, kes olid valdavalt Saksamaalt ja Hollandist, olid palju paremas vormis kui kohalikud.

Igal aastal avalikustatakse rohkem kui 1 uus uuring Vahemere dieedi kohta absoluutselt iga päev. Peamine põhjus, miks selle vastu hakati kunagi huvi tundma, oli südamehaiguste sagenemine USAs, Põhja-Euroopas ja teistes Lääne riikides eelmise sajandi keskpaigas pärast II Maailmasõda. Ilmnes aga, et samal ajal Kreekas, Itaalias ja teistes Vahemere äärsetes riikides oli südamehaigustesse (ja muudesse kroonilistesse haigustesse) haigestumine ja suremus madal ning eluiga pikem. Sarnaselt „sinistele tsoonidele” ei olnud need tulemused kuidagi seletatavad haridustaseme, sissetulekute ega kulutustega tervishoidu, sest nende piirkondade sotsiaalmajanduslik taust oli tagasihoidlik, et mitte öelda, et need maailma terveimad inimesed olid vaesed. Seega keskenduti nende toitumisele.

Kreeta saar oli pärast II Maailmasõda vähearenenud regioon. Kreeka valitsus oli mures ning kutsus 1948. aastal Rockefelleri fondi läbi viima uuringut eesmärgiga nende tulemuste põhjal Kreeta elustandardit tõsta. Uuringu käigus vaadeldi muude aspektide hulgas ka nende toitumist, millest vaid 7% moodustasid loomsed toiduained (liha, kala ja munad 4% ning piimatooted 3%) ja seega oli 93% osas taimne, millest suhkur ja mesi moodustas vaid 2%, alkohoolsed joogid (vein, õlu, piiritus) 1%, õlid-rasvad 29% ja ülejäänud olid puu- ja köögiviljad, kaun- ja teraviljad ning pähklid.

Kuigi kreetalaste toitumine oli uurijate arvates üllatavalt hea, siis kreetalased ise polnud üldsegi mitte rahul ning kui uuriti, mida nad sooviksid rohkem tarbida, et nad oleksid enam rahul, siis nad järjestasid toiduained selliselt: liha, riis, kala, pasta, või ja juust. Lausa 72% vastajatest nimetasid liha oma lemmiktoiduks. Toidu ajaloolane Zachary Nowak on ka öelnud, et “Originaalne Vahemere dieet tulenes vaesusest, mitte valikust.” Inimesed olid sunnitud Vahemere dieeti pidama, sest neil ei olnud 1948. aastal piisavalt raha, et liha osta. Kohe, kui inimesed rohkem raha saavad, lisavad nad oma toitumisse liha, mis on näiteks juhtunud Kreekas, kus võrreldes 1950ndatega tarbitakse umbes 4 korda enam liha. Kiirtoit ja töödeldud toit tihti rahuldavad selle inimeste iha rohkema liha, rasva ja suhkru järele küllaltki odavalt (vorstis, viineris ja kotletis ei ole ju kallist liha eriti palju) ning see on endaga kaasa toonud veelgi suuremas koguses lihatoodete tarbimise. Nagu sa näed, siis 93% osas taimsetest saadustest toitumine ei olnud nende vabatahtlik valik täpselt nagu enamike (v.a Seitsmenda Päeva Adventistid) „siniste tsoonide” puhul. Küll aga tõi see pealesunnitud olukord neile maailma parimate näitajatega tervise ja pikema eluea 🙂

Ajaloolased on kirjeldanud aadlike ja ülikute toitumist, mis peaasjalikult koosnes lihast, leivast ja veinist. Nad sõid puu- ja köögivilju väga harva, sest selliseid toite peeti ülikute jaoks alamväärseks. Kas sa mäletad ajalooõpikutest, et need ülikud ja kuningad sajandite tagant oli kõik paksud ja lihavad? Piisab vaid kunstisaali minna ja vaadata tolleaegset kunsti. Ning neil esinesid ka kõik tänapäevased kroonilised haigused, mida enamikul populatsioonil tol ajal veel ei esinenud, sest lihtinimeste toit oli kasin ja koosnes just neist „alamväärsetest” puu- ja köögiviljadest ning muudest taimsetest toiduainetest, süües liha ja mereande vaid harva erilistel puhkudel. Dr. John McDougall nimetabki ülekaalulisust, 2. tüüpi diabeeti, südamehaigusi, artriiti ja autoimmuunhaigusi „kuningate haigusteks”, sest „tänapäeval sööb igaüks nagu aristokraat. Inimesed on ülekaalulised ja haiged, kuna nad söövad nagu vanasti aristokraadid. 3-4000 aastat tagasi kannatasid kuningad ja kuningannad samade haiguste käes…nüüd saavad aga kõik endale lubada rikaste toite.”

Vahemere dieedi „isa” on aga USA füsioloog Ancel Keys, kes hakkas südamehaiguste vastu huvi tundma kui märkas huvitavat vastuolu, et Ameerika hästitoidetud rikastel ärimeestel oli kõrge südamehaiguste tase, samal ajal kui II Maailmasõjast taastuvas Euroopas südamehaiguste tase järsult langes seoses vähenenud toiduvarudega. Asi ei olnud ka geenides, sest samadest piirkondadest kunagi USAsse emigreerunud itaallastel ja kreeklastel olid ameeriklastega sarnased hädad. Keysile tundus kummaline, et Lõuna-Euroopas räägiti toitainetepuudusest, sest südamehaigused polnud lihtsalt teema – need olid haruldased ja kuulusid rohkem meditsiiniõpikutesse kui reaalsesse ellu. Ancel Keysile avaldas nende madal südamehaiguste tase muljet, ja ta alustas 1952. aastal Lõuna-Itaalias maailma suurima 100-aastaste kogukonna uurimist. Nad leidsid, et tõesti, kui mõned rikkad inimesed, kelle toitumine erines sellest, mida enamik inimesi sõid, välja arvata, siis südamehaigusi ei esinenud. Rikkad, keda südamehaigused puudutasid, sõid iga päev liha, mitte korra nädalas või kahe tagant nagu ülejäänud rahvas.

Nad leidsid, et itaallaste toitumine oli märkimisväärselt madalama rasvasisaldusega (20% energiast), mis moodustas vaid umbes poole ameeriklaste poolt tarbitavast rasvast. Kuna nende rahvaste veres oli kolesteroolitase madalam, siis loodi seos toitumise, kõrge kolesteroolitaseme ja südamehaiguste vahel: ta tõstatas hüpoteesi, et vähese loomse küllastunud rasvaga Vahemere stiilis toitumine kaitses südant ja toit, mis oli rikas loomse rasva poolest, põhjustas südamehaiguseid. Enne kui see idee sai laiemalt tuntuks, seostas Keys juba ameeriklaste tüüpilise toitumise, mis on rikas liha- ja piimarasvade tarbimise poolest, nende kõrgema kolesterooli ja seega suurema südamehaiguste riskiga. Ta muutis Vahemere dieedi ameeriklastele ideaalse toitumise prototüübiks ja 1959. aastal tema poolt antud elustiilinõuanded südamehaiguste vähendamiseks on väga sarnased sellele, mida USA toitumisjuhised ka veel täna inimestele annavad (põhimõtteliselt toetuvad ka paljude teiste riikide riiklikud toidupüramiidid Vahemere dieedile).

Ancel Keys viis seejärel läbi väga kuulsa Seitsme riigi uuringu (the Seven Countries Study), mis algas 1958. aastal. Selle raames vaadeldi 15 aastat pea 13 000 terve keskealise mehe (40-59) toitumist ja muid südamehaiguste riskifaktoreid Itaalias, Kreeka saartel (Kreeta ja Korfu), endises Jugoslaavias (praeguse Serbia ja Horvaatia aladel), Hollandis, Soomes, Jaapanis ja USAs. Selle aja jooksul suri enam kui 2000 meest, kellest veidi enam kui 600 surid südamehaiguse tagajärjel. Kreeta saarel uuriti kokku 686 meest vanuses 40-59 aastat, mis moodustas lausa 97,6% kõigist selles vanuses meestest, kes elasid saare keskel asuvates 11 külas. Kreeta meeste suremus südamehaigustesse oli 20 korda madalam kui samal ajal USAs. Kusjuures USA polnud mitte kõige halvemate numbritega riik, vaid kõige enam surmasid südamehaigustesse 10 000 mehe kohta leidis aset Ida-Soomes, Karjalas (1202 vs USA 773 ja Kreeta 38). Lääne-Soomes oli antud number 741 ehk siis pisut madalam kui USAs. Kreeta meeste seas oli lisaks madalamale südamehaigustesse suremusele ka veel madalam vähki ja üleüldine suremus 7 riigi ja 16 erineva piirkonna võrdluses. Need andmed kinnitasid, et Vahemere dieet põhines varajastel 1960ndatel peamiselt taimsest toidust, kuid samas rasva (oliiviõli) tarbimine oli kõrgem kui oleks eeldanud nii hea tervisega rahva puhul. Samas USAs ja Soomes, kus toit koosnes suurel määral küllastunud loomsest rasvast (liha, juust jne), oli võrreldes Vahemere-äärsete riikide (suhteliselt kõrge rasva tarbimine) ja Jaapaniga (väga madala rasvasisaldusega toitumine) enam südamehaiguseid.

Keys kirjeldas Vahemere dieeti järgnevalt: „…kodus valmistatud minestroone (köögiviljasupp), erinevat sorti pasta tomatikastmega, mille peale on veidi puistatud Parmesani juustu, ainult vahetevahel rikastatud mõne lihatükiga või serveeritud väikse kalaga ubade ja makaronide asemel…nii palju leiba, mida ei võetud kunagi ahjust välja enne paari tundi selle söömist ning sinna peale ei määritud midagi, rikkalikult värsket köögivilja oliiviõliga üle piserdatult, väike portsjon liha või kala võib olla paar korda nädalas ja alati magustoiduks värsked puuviljad.” Ta eristas seda „Seitsme riigi uuringu” põhjal USA ja Põhja-Euroopa (Soome oli ju üks uuritavatest riikidest) toitumisest järgmiselt: „Selle dieedi süda on taimetoitlus, ja erineb USA ning Põhja-Euroopa toitumisest selle poolest, et seal tarbitakse palju vähem liha- ja piimatooteid ning nad kasutavad magustoiduks puuvilju.” Ka ütles ta, et kook oli Vahemere dieedis peaaegu tundmatu, mis ei lähe kohe üldse kokku sellega, mida mina Kreekas ja Türgis kogesin. Ta on nimetanud Vahemere dieeti ka lakto-taimetoitluseks, sest juust on alati selle toitumise osa olnud. Lisaks jälgis 60% kreeta mehi 1960. aastatel usulistel põhjustel iga aasta 180-200 päeva (seega vähemalt pool aastat) Kreeka õigeusu kristlikku dieeti, mis oli perioodiline taimetoitlus ning uuringud on näidanud selle suurt kasu tervisele.

Anciel Keysil on vastuoluline maine, sest tema töödest sai alguse suur „rasvapaanika”, mis vältas aastakümneid. Nimelt soovitas Ameerika valitsus toetudes Keysi töödele rahval hakata tarbima madala rasvasisaldusega toitu, mille mõte oli see, et inimesed vähendaksid punase liha, munade, või ja searasva tarbimist, kuid milleni see hoopiski viis, oli see, et selle tulemusena hakkas toiduainetööstus tootma 0%-rasvasisaldusega töödeldud tooteid, mis tegelikult tähendas seda, et rasv asendati suure hulga suhkruga, mis ei aidanud kuidagi vähendada ülekaalulisuse epideemiat ega toonud kaasa krooniliste haiguste langust, mis omakorda viis selleni, et enam ei usutud rasva kahjulikkusesse, vaid pilgud pöörati suhkrule, mis on nüüd valdav „paanika allikas”. Keysil endal pole toimunus suurt süüd, kuna see on inimeste endi probleem, kui nad töödeldud toitu söövad ja ühe halva (rasva) teise halvaga (suhkur) asendavad.

Keys propageeris loomsetest allikatest (liha- ja piimatooted) tulevate küllastunud rasvade ja kolesterooli vähest tarbimist, sest see oli südamehaiguste põhjuseks, mitte polnud üldiselt rasvade kasutamise vastu. Traditsioonilises Vahemere dieedis, mida ta propageeris, oli ju rasv täiesti olemas, kuid loomseid toiduaineid ja seega ka sealt pärit küllastunud rasva sõid nad vähe, nad said rasva taimsetest allikatest nagu oliivid, pähklid ja oliiviõli (viimane on küll töödeldud toiduaine). Ja me võime siiani näha seda rasva- ja suhkruvahelist, madala rasva- ja kõrge süsivesikusisalduse ja kõrge rasva- ning madala süsivesikusisaldusega dieetide „sõda” – tegelikult on kõige olulisem sõnum mitte süüa potsikutes, pakendites ja karpides müüdavat töödeldud toitu, vaid süüa naturaalset toitu, siis pole absoluutselt vahet, kas seal karpide peal on kirjas „0%-rasvasisaldusega” või „vähendatud süsivesikutesisaldusega”. Süsivesikud ja rasv pole kumbki halvad, meil on neid mõlemaid vaja, kuid valida tuleb nende saamise allikaid ja kindlasti ei peaks kumbki neist poes müüdavatest totsikutest tulema: naturaalne toit vs töödeldud toit (oliivid vs oliiviõli, puuvili vs küpsis). Keys ise, muide, kes selle enda poolt uuritud originaalse Vahemere dieedi järgi toitus, suri paar kuud enne oma 101. sünnipäeva ning jäi intellektuaalselt aktiivseks 97-aastaseni ega vegeteerinud seega paarkümmend viimast eluaastat kuskil hooldekodus. Tema abikaasa, kes samuti traditsioonilist Vahemere dieeti järgis ning oli mitmete sel teemal rääkivate raamatute ja kokaraamatute kaasautor, elas 97-aastaseks. Ilmselt nad ei ostnud poest neid vähendatud rasvaga töödeldud tooteid, vaid toitusid naturaalsest toidust.

Traditsiooniline Vahemere köök on aga nüüdseks surnud ja sellega on kadunud ka nende piirkondade madal krooniliste haiguste tase. Kui me vaatleme praegusel hetkel pikema eluea ja parema tervisega inimesi, siis nendeks on „sinistest tsoonidest” vaid need, kes on teadlikult oma toidulaualt liha eemaldanud ja toituvad peamiselt taimsest toidust (adventistid). Kreeta meeste seas on tehtud uuring samas maapiirkonnas ja samaealiste (55-59) meestega ka 30 aastat hiljem, 1960 vs 1991, ning selle ajaga olid kõik näitajad (südame isheemiatõbi, kardiovaskulaarsed haigused ja riskifaktorid nagu suitsetamine ja füüsiline aktiivsus) halvemuse poole liikunud.

50 aastat hiljem (1960 vs 2010) tehti uuring täpselt nende samade Kreeta meestega, kes kuulusid „Seitsme riigi uuringu” valimisse, et näha, kuidas nende toitumine on selle ajaga muutunud. 50 aastaga on Kreetal aset leidnud suured sotsiaalmajanduslikud muutused, mis on mõjutanud ka elanike toitumist ja elustiili. Peamisteks muutusteks on, et Vahemere dieedist on järk-järgult loobutud ja praegused kreetalased tarbivad suuremates kogustes loomseid toiduaineid (liha ja juustu) ning vähem taimseid (leib, puu- ja köögiviljad).

Elus oli veel 27 meest esialgsest uuringust, kelle vanus oli 90+. Sama uuringu raames vaadeldi ka uusi keskealisi mehi samadest küladest: 85 meest vanuses 53-73. Tegelikult polnud nad päris uued, sest nad olid uuringusse juba kaasatud 1997. aastal ning see oli kolmas kord (1997, 2000, 2010) nende terviseandmeid võtta. Tuli välja, et esialgsest uuringust osavõtnud meeste liha tarbimine oli selle ajaga kahekordistunud: 35-grammilt 76-grammini päevas. Ka kala tarbimine oli kasvanud 18g päevas 38grammile. Samal ajal oli puu- ja köögiviljade tarbimine kukkunud 656-grammilt 266-grammile.

Uue põlvkonna mehed tarbisid aga veelgi rohkem liha võrreldes 50 aasta taguse ajaga: 35g vs 130g päevas. Ka rohkem kala: 18g vs 91g. Nende puu- ja köögiviljade tarbimine oli madalam: 656g vs 412g. Pea ainukese positiivse asjana võib välja tuua, et kaunviljade tarbimine on mõlemas põlvkonnas isegi tõusnud võrreldes 1960. aastaga. Üle poole nii vanematest kui noorematest meestest ületasid soovitatud rasva, küllastunud rasva ja oomega-6-rasvhapete tarbimise taseme. Kusjuures oliiviõli tarbimine on vähenenud, seega on liha- ja piimatoodete suurem tarbimine võtnud oliiviõli koha ja nad saavad oma üleliigse rasva loomsetest allikatest. Teiselt poolt tarbisid nad liiga vähe oomega-3-rasvhappeid, kiudaineid, vitamiine E, C, B6, B12, foolhapet ja kaaliumi. Suitsetajaid oli vanemas põlvkonnas 4% ja nooremas 32%. 1960. aastal, kui veel ei teatud nii palju suitsetamise kahjulikust mõjust, suitsetas 58% – see oli teine positiivne aspekt.

Ja nüüd nende tervisesse puutuvad tulemused. Ülemine vererõhk oli üle 130 mm/Hg 78% esialgsetel ja 80% nooremal põlvkonnal. Alumine vererõhk oli üle 90 mm/Hg 7% esialgsetel ja 40% nooremal põlvkonnal. Paastu (12h) veresuhkur oli üle 6,9 mmol/L 12% vanemal ja 33% nooremal põlvkonnal. Nagu näeme, siis noorema põlvkonna olukord on palju hullem. Sama võis uuringus veel näha nende üldise kolesteroolitaseme, LDL- ja HDL-kolesterooli ning ümbermõõdu ja ülekaaluga (noorematest 91% olid ülekaalulised ehk kehamassiindeks oli üle 25!). Uuringu kokkuvõttes leiti, et valdav enamik uuritud meestest ei täitnud südamehaiguste ennetamise kriteeriume ning seetõttu on neil kõrgenenud risk südamehaiguste tekkeks.

Seega mis see tänapäevane Vahemere dieet nüüd endast kujutab? Me läheme Itaalia restorani, kus tellime suure taldrikutäie spagette, lihapalle ja juustu, mille kõrval on võib olla paar salatilehte. See EI OLE Vahemere dieet. Kui sa isegi tellid spagetid ja lihapallid, siis sellele peaksid eelnema igasugused köögiviljad ja salatid ning selle kõrvale saad väikese kausi spagette 1-2 lihapalliga. Tõeline Vahemere dieet põhineb puu- ja köögiviljadel, mida nad söövad 9-15 portsjonit päevas (võrdluseks, et keskmine ameeriklane sööb 2,5 portsjonit, mille alla muide loetakse ka friikartulite ja ketšupi tarbimine, mis moodustabki suurema osa nende nn “köögiviljade” tarbimisest!!! Ega eestlased pole paremad – enamik ei suuda isegi 5 portsjonit päevas süüa). Väheses koguses liha, kana, kala ja juustu. Peamine proteiiniallikas on liha asemel oad. Paljud Itaalia-stiilis toidud on nüüdseks amerikaniseeritud, mis tähendab seda, et nad on palju kõrgema energia- (kalorid), rasva-, kolesterooli- ja soolasisaldusega võrreldes traditsioonilise toiduga, millest nad on tuletatud. Ja meie tunnemegi neid amerikanseeritud toite, näiteks suurt portsjonit pastat suure portsjoni lihapallidega, mille kõrval paar kurba salatilehte. Ja seda pakutakse meile Vahemere toidu sildi all ning me kujutame endale ette, et me sööme nagu maailma terveimad inimesed.

Ka Keys kirjutas 1995. aastal, olles 91-aastane, et „USAs ja Suurbritannias asuvad Itaalia restoranid, mis on rahva seas järjest populaarsemad, serveerivad toitu, mis on väga kaugel Vahemere dieedist. Ei ole olemas sellist asja nagu lihtsalt taldrikutäis spagette või lihtsalt pizza. Tänapäeval tundub, et kõik peab olema või, margariini või lihaga üle koormatud. See, et keegi sulle restoranis magustoiduks ainult puuvilja pakuks, ei ole väga levinud, vaid pakutakse jäätist või kooki. Samal ajal kui Itaalia restoranid uhkustavad tervisliku Vahemere dieediga, pakuvad nad vaid selle haledat varju”. Kõik räägivad Vahemere dieedist, kuid vaid vähestel on sellest õige ettekujutus ja veel vähesemad järgivad seda, k.a Vahemere ääres elavad inimesed ise.

Teine küsimus on, et millist Vahemere dieeti sa üldse järgid? Kas sa oled kunagi Vahemere äärsetes riikides käinud? Kas sa tead, kui palju riike selle mere ääres asetseb? Ilmselt sa pead kaardi appi võtma, sest neid on seal üksjagu. Mina lugesin kokku 21 riiki, mis erinevad üksteisest suuresti nii kultuuriliselt, etniliselt, religiooniti, majandusnäitajate ja poliitilise olukorra poolest, seega on väga raske selle regiooni ühist toitumistava kirjeldada. Seega, kui sa tahad hakata toituma nagu Vahemere-äärsed rahvad, siis täpselt millise riigi toitumise sa üle võtad? Kreeka või Prantsusmaa oma? Egiptuse või Iisraeli? Itaalia või Hispaania? Kas nad toituvad isegi samas riigis sama moodi?

Hetkel olen Prantsusmaal, mis on kaardi pealt vaadates ka Vahemere-äärne riik, kuigi ma elan Vahemerest 700km kaugusel: see on sama kaugel, kui Poola Tallinnast. Kas eestlased ja poolakad toituvad ühtemoodi? Mida iganes sa oled prantslaste toitumise kohta kuulnud – nad ei toitu tervislikult, isegi mitte tervishoiutöötajad. Ma töötasin Prantsusmaal kahes erinevas haiglas ja kolmes erinevas osakonnas ning õdede peamine toit tööpäevadel oli valgemast valgemad nisukuklid Nutellaga. Nutella ei puudu ühestki korralikust haiglaosakonnast ega ka kodudest. Seisab ka meil üks purk kapi otsas 🙂 Küll peab ütlema, et prantslased on tõesti enamasti saledamad kui näiteks hispaanlased, kreeklased ja türklased, kuid see ei tulene tervislikust toitumisest, vaid pigem rangetest portsjoni piirangutest, sest paks olla ei ole lihtsalt Prantsusmaal popp. Ma ütlen ausalt, et vahel neid portsjoneid nähes tekib mul küsimus, kuidas nad sellest söönuks saavad, ja pean häbitundega endale tunnistama, et ma söön nagu loom isegi võrreldes mõne meesterahvaga 🙂

On leitud (näiteks Euroopa Aatomienergia Komisjoni uuring 1963-1965), et isegi Põhja-Itaalia toitumisharjumused on pigem sarnased ülejäänud põhjapoolsele Euroopale ja mitte Vahemere äärsetele piirkondadele. Antud uuring kinnitas samuti eelnevaid tõendeid, et 1960ndate alguse Vahemere dieet koosnes peamiselt taimsetest toitudest ning rasvad tulid peamiselt oliiviõlist. Nad leidsid, et Lõuna-Itaalias tarbitakse Põhja-Itaaliaga võrreldes enam köögi-, puu- ja teravilju, ning kala, ja palju vähem kartulit, liha- ja piimatooteid, mune ja maiustusi. Need Põhja-Itaalia kombed kõlavad ju küll väga eestlaste toitumisharjumustena, kas pole? Kui nende rasvatarbimise üldises koguses suuri erinevusi ei nähtud, oli rasvade allikas aga lõunas (oliiviõli) ja põhjas (või, margariin, liha- ja piimatooted) erinev. Sellega vastavuses oli ka Põhja-Itaalia kõrgem südamehaiguste esinemine võrreldes sama riigi Lõuna piirkondadega.

Seega, kui sa kavatsed Vahemere dieedi järgi toituma hakata, siis sa ei saa suvaliselt mingit toitumist valida või valida endale enim meeldivad komponendid erinevatest riikidest, vaid tuleks ikkagi vaadata, mida teevad need, kes päriselt pikalt ja tervelt elavad nagu me eelmises postituses seda tegime. Sa ei taha võtta üle toitumist, mille puhul sul on südamehaigustesse mitu korda kõrgem suremus, kui sul on võimalik ka paremini teha. „Siniste tsoonide” seas oli täitsa olemas 2 Vahemere-äärset kogukonda: Ikaria saar Kreekas ja Itaalias Sardiinia saarel asuv konkreetne mägine regioon. Viimases kala näiteks ei tarbitud pea üldse, sest meri oli lihtsalt liiga kaugel, ja see ei lähe ju üldse kokku selle Vahemere dieediga, mida meile kogu aeg reklaamitakse.

Kuid tihti tundub just nii, et valitakse endale personaalsete eelistuste järgi meelepärased komponendid siit ja sealt, et oma halbu harjumusi enesele (ja teistele) õigustada tervisliku Vahemere dieedi sildi all. Näiteks võrreldi ühes uuringus Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Kreeka, Alžeeria, Maroko, Türgi ja Tuneesia erinevate Vahemere dieedis olulisel kohal olevate toitude tarbimist 1961-2001 ning erinevused võisid olla lausa pea 30-kordsed! Võtame näiteks oliiviõli, mida peetakse oluliseks Vahemere dieedi osaks, kuid selgub, et selle tarbimises oli 1961. aastal nii umbes 30kordne vahe erinevates Vahemere riikides. Tabelit juhtisid kreeklased, kes tarbisid seda 40g päevas. See oli veel siis, kui nende tervis suhteliselt hea oli. Kas sa tead, kui palju on 40 grammi õli? See on 3 supilusikatäit. Kas sa kasutad päevas õli 3spl? Kas sa üldse mõõdad? Mina kunagi ei mõõtnud ei seda õli, mis ma praepannile suvaliselt viskasin või seda, millega oma toorsalatid üle ujutasin, arvates, et ma olen jube tervislik 🙂 Mul polnud absoluutselt mingit ettekujutust sellest, kui suures koguses ma endale seda nähtavat rasva sel moel sisse sõin. See 3spl oli Vahemere-äärsete riikide kõige KÕRGEM tarbimine. Teised riigid tarbisid oluliselt vähem: prantslased näiteks nii umbes 5g päevas.

Vein on teine paljureklaamitud Vahemere dieedi osa ning sellega olid jälle vastupidised lood. 1961. aastal jõid prantslased keskmiselt 327g veini päevas. Kreeklased aga Euroopa riikidest kõige vähem – vaid 92g. Ja Aafrikas ning Aasias asuvates Vahemere-äärsetes moslemiriikides oli tarbimine nullilähedane. Seega me ei järgi mitte ühte konkreetset riiki, vaid tundub, et me kasutame oliiviõli kreeklaste kombel ja punast veini prantslaste kombel. Keegi millegi pärast ei taha tarbida alkoholi Vahemere ääres asuva Türgi kombe kohaselt 🙂 Vaid võtame ühe meeldiva toiduaine suurima tarbimise ühest riigist ja teise meeldiva toiduaine suurima tarbimise teisest riigist ja paneme veel oma standardite järgi sellele otsa (sest kas keegi päriselt kasutab ainult 3 spl õli?) Samuti ignoreerime soovi korral täielikult muid, „ebameeldivamaid” toidugruppe, sest millegi pärast ei ole Vahemere dieedist üle võetud nende puu- ja köögiviljade tarbimist, mis 1961. aastal oli Kreekas vastavalt umbes 400 ja 450g päevas. Eestlased ei suuda kohalike toitumisuuringute järgi isegi soovituslikku 200 ja 300g tarbida. Ka ei pöörata mingit tähelepanu Kreeka tolleaegsele liha tarbimisele, sest see on selgelt keskmise eestlase jaoks liiga madal ning pole väärt üle võtmist 🙂

Uuringus olevatelt graafikutelt on ka näha, mis on juhtunud Euroopa Vahemere riikides kala, piima ja liha tarbimisega selle aja jooksul – pole mingi üllatus, et see on tõusvas joones kasvanud. Tervislik seisund on neil inimestel sama ajaga olnud samasuguses langustrendis. Seega me oleme kõik ameerikaniseerunud-läänestunud – ei söö meie vanade eestlaste kombel, ei söö kreeklased ega itaallased nn Vahemere dieeti. WHO 2016. aasta andmete järgi oli ülekaalulisi ja rasvunuid Türgis 67%, Kreekas ja Hispaanias 62%, Prantsusmaal 60% ja Itaalias 59%. Eestis samal ajal 56%. Oleks loogiline arvata, et inimestele soovitatakse eeskujuks mõne rahva või regiooni elustiili, kus ülekaal ja rasvumus on võrreldes meiega madal, et kaalu kaotada ja oma tervist parandada, aga meile räägitakse Vahemere dieedist, samal ajal kui kõik tuntud Vahemere-äärsed Euroopa riigid, kelle toitumise ja elustiiliga me Vahemere dieeti seostame, on veel kehvemas seisus kui meie ise! Ja keegi ei räägi sel teemal.

Oma tähelepanekutest seoses hispaanlaste, prantslaste ja Samose saarel elavatest kreeklastest ma juba rääkisin. Täpselt aasta tagasi olin 4 kuud Vahemere-äärses Türgis, mille puhul olen samuti juba varem maininud, et nad on seal sama paksud ja haiged nagu meiegi. Türgi haiglas kohtasin oma vanu tuttavaid: ülekaalulisust, 2. tüüpi diabeeti, kõrget vererõhku, kõrget kolesteroolitaset ja öökapi peal samu heatahtlike perekonnaliikmete poolt toodud mahla- ja limonaadipudeleid, mida võib näha ka igal pool mujal.

Kuna Ancel Keysi töö tulemused näitasid, et kõige madalam südamehaigustesse ja vähki suremus oli Kreeta saarel, peaks seega põhimõtteliselt Vahemere dieedi all silmas pidama 1950.-60. aastate Kreeta saare toitumist. Kas sa oled kunagi varem kuulnud Vahemere dieedist kui põhimõtteliselt taimetoitlusest? Mitte kunagi, eksole? Sest see pole popp. Küll aga on Vahemere dieet popp ja seda peamiselt seetõttu, et tänapäeval seostatakse seda küllusliku pizza, saia, lihakastmega pasta, juustu, oliiviõli, kala ja punase veini tarbimisega, mitte sellega, et traditsiooniline Vahemere dieet oli tegelikult 93% osas taimne. Keegi ei taha sulle taimede osakaalust selles toitumises rääkida, sest see pole huvitav, seega keskendub enamik uurijaid oliiviõli ja veini uurimisele ning need on sõnumid, mida me vahetpidamata kuuleme. Naljakal kombel on need meedias kõige enam kõneainet pakkuvad Vahemere toitumise küljed selle toitumise kõige ebatervislikumad osad, sest need on ju töödeldud toidud, vaatamata sellele, et taimsed. Ancel Keys oli sunnitud enda poolt uuritud Vahemere dieedile isegi viitama kui „heale Vahemere dieedile”, sest ilmselgelt oleme tänapäeval sellest mõttest väga kaugele kaldunud. Inimesed arvavad, et nad võivad oma niigi ebatervislikule toidule veel oliiviõli peale kallata ja muudavad seda tehes oma toidu tervislikuks 🙂 Prantsusmaa köögist võetakse jällegi veinijoomine üle. Erinevatest köökidest on inimestele meeldivamad uudised välja nopitud ja sellest kokku pandud endale meelejärele olev Vahemere dieet ning siis imestatakse, miks kaal ei lange ja tervis „Vahemere dieeti” järgides kehvemaks muutub 🙂

Kui sa tahad aga 1950ndate kreetalaste toitumist järgida, mis päriselt andis head tervise näitajad, siis ei saa vaadata seda, mida nad praegu söövad, vaid millest nad selle uuringu andmete kogumise ajal toitusid. Nagu eelnevalt öeldud oli see sõjajärgne periood ja inimesed olid vaesed. Nad sõid peamiselt seda, mida nad ise oma aias kasvatasid: puu- ja köögivilju. Kalastasid veidi. Nad kõndisid palju – umbes 14km päevas. Nad tegid rasket füüsilist tööd. Kuid kas see on see, mida nad nüüd teevad? Kreetalaste toitumise võrdlus 1960 vs 1999 näitas, et nad tarbivad pea 2 korda enam küllastunud rasvu, üle 3 korra enam transrasvu ja pea 3,5 korda enam kolesterooli. Kiudainete tarbimine (ehk siis taimse toidu, kuna loomsetes saadustes kiudaineid ei esine) on vähenenud 2,5 korda, langes ka antioksüdantide (vitamiin C ja vitamiin E) tase. Miks need vähenesid? Sest nad ei söö enam taimset toitu. Kuna ka antud andmed pärinevad juba pea 20 aasta tagant, siis võib teiste riikide näitel eeldada, et olukord (ja need vastavad numbrid) on selle ajaga veel hullemaks läinud. Kas kellelgi on soovi seda toitumist järgida? Me tegelikult ju teemegi seda ja vastutasuks on nii meil kui kreetalastel samad terviseprobleemid ning tarvitame samu ravimeid nende probleemide sümptomitega toimetulekuks.

Kahjuks aga toidetakse Vahemere dieedi tervislikkuse müüti jätkuvalt edasi. Prestiižses meditsiiniajakirjas The New England Journal of Medicine avaldati näiteks 2013. aastal paljulubava pealkirjaga uuring: “Südamehaiguste primaarne ennetamine Vahemere dieediga.” Ajaleheartiklid sellest uuringust olid ülivõrdes, näiteks sellised pealkirjad nagu ““Vahemere dieet hoiab ära infarkti ja insuldi”, “Kaitse oma süda Vahemere dieediga”, “Vahemere dieedi uuring raputab meditsiinilist maailma” jne. Kuid kui originaalartikli juurde minna, siis on pilt natukene teine kui uudistest võib mulje jääda. Me oleme seda teemat varem käsitlenud, et meedias kajastatakse uuringuid tihti kas meelega või lihtsalt ebakompetentsuse tõttu valesti ja seetõttu peab toitumist puudutavatesse uudistesse väga suure ettevaatlikkusega suhtuma, kui sul endal pole võimalust või tahtmist asja originaalallikast üle kontrollida.

Antud uuringu puhul võrreldi Hispaanias pea 7500 kõrge südamehaiguse riskiga (neil oli kas 2. tüüpi diabeet või vähemalt 3 muud riskifaktorit: suitsetasid, kõrge vererõhk, kõrge LDL- või madal HDL- kolesteroolitase, ülekaalulised või rasvunud, südamehaigus perekonnas) 55-80-aastast inimest, kes jagati kolme erinevasse gruppi, keda hakati omavahel võrdlema: Vahemere dieet + oliiviõli tarbimine (pidid tarbima minimaalselt 4spl päevas), Vahemere dieet + pähklite (30g) tarbimine ja madala rasvasisaldusega toitumine. Esimesele kahele grupile siis anti tasuta 1L oliiviõli nädalas või 30g pähkleid (mandlid, kreeka pähklid ja sarapuupähklid) päeva kohta, et tagada nende tarbimine ning see tõesti mõjus, sest tulemustest on näha, et mõlemad grupid suurendasid võrreldes oma eelneva toitumisega vastavalt oliiviõli ja pähklite tarbimist. Neile ei pandud mingeid kaloripiiranguid peale ega kästud ka end füüsiliselt liigutada, kuid kõigile oli antud teatud soovitused toitumise osas, et muuta osalejate toitumine enam Vahemere dieedi sarnaseks või madala rasvasisaldusega toitumiseks. Need eesmärgid jäid aga mõlemad uuringu andmeid vaadates täitmata.

Nn “madala rasvasisaldusega” toitu söönud grupis vähendasid inimesed rasvatarbimist keskmiselt 39%-lt 37%-le, mis pole mingi muutus, mida uurijad ka ise oma uuringuraportis tunnistavad. Tekib küsimus, et kuidas nad siis said oma uuringus 37% rasva tarbimist siiski nimetada madala rasvasisaldusega dieediks, millega neid kahte nn “Vahemere dieeti” võrrelda??!! Eelmine kord vaadeldud maailma pikaealisemate okinawalaste traditsioonilises toidus moodustab rasv vaid 6% päeva jooksul tarbitavatest kaloritest – seda me võime nimetada madala rasvasisaldusega dieediks. Samuti sisaldab dr. Ornishi madala rasvasisaldusega toitumine, mille puhul on tõestatud südamehaigustest paranemine, maksimaalselt 10% rasva, kusjuures see on rasv, mida leidub naturaalsetes toiduainetes nagu pähklid, seemned, avokaado, oliivid, kaunviljad jne, mitte töödeldud 0% rasvasisaldusega toodete tarbimise abil. Seega see on üks asjadest, mida alati meeles pidada, et sama mõiste all võidakse rääkida absoluutselt erinevatest asjadest! Kui mina räägin madala rasvasisaldusega naturaalsest taimsest toitumisest, siis jääb rasvasisaldus alla 10%, kuid nagu näha, siis mingites uuringutes nimetatakse isegi 37% madalaks rasvasisalduseks. Iroonilisel kombel sisaldab isegi tüüpiline ebatervislikuks peetav ameeriklaste SAD (Standard American Diet) toitumine “vaid” 33% rasva, kuid kellelgi pole kunagi tulnud pähe mõtet seda madala rasvasisaldusega toitumiseks nimetada 🙂 Mis sa arvad, mis oleksid tulemused olnud siis, kui need kaks “Vahemere dieeti” oleks pandud joonele tõelise madala rasvasisaldusega toitumisega?

Miks nad nii kõrge rasvasisaldusega toitumise valisid madala rasvasisaldusega dieedi näidiseks? Siin on tõesti ainult 2 võimalikku varianti. Esiteks võib olla, et uurijad ei suutnudki tänapäeva toitumisharjumuste juures leida inimesi, kes päriselt vähe rasva tarbiks. Teine põhjus on see, et uurijad tahtsidki tõestada, et madala rasvasisaldusega dieet ei kaitse südamehaiguste eest. Sest nagu jutuks oli, siis meediasse läheb teave, et võrreldi madala rasvasisaldusega dieeti, kuid keegi ei tule sulle mainima, et madala rasvasisaldusega dieet = 37% rasva, mitte näiteks traditsiooniline okinawalaste 6% või dr. Dean Ornishi südamehaiguste ravimise programmi 10%.

Kuigi kogu uuring keskendus Vahemere dieedile, siis mitte kummaski grupis seda tegelikult ei söödudki! Me juba rääkisime, milline traditsiooniline Vahemere dieet oli, kuid juba osalejatele antud toitumissoovitustest on näha, kui kaugel see antud uuringus Vahemere dieediks nimetatu traditsioonilisest Vahemere dieedist on – näiteks soovitati tarbida minimaalselt 2 köögivilja ja 3 puuvilja portsjonit ehk siis kõigest 5 portsjonit päevas, mis on 2-3 korda vähem, ning soovitati tarbida vähem kui 1 portsjon punast liha päevas, samal ajal kui traditsiooniliselt tarbisid kreetalased punast liha võib olla vaid mõni kord kuus, mitte iga päev. Seda, et need 3 gruppi (Vahemere dieet I, Vahemere dieet II ja “madala rasvasisaldusega” dieet) omavahel eriti ei erinenud, näeb originaalandmetes nende inimeste tegelikust (mitte soovituslikust) toitumisest:

• Keskmised tarbitud kilokalorid päevas: 2172; 2229 ja 1960.
• Proteiin %: 16,2; 16,4 ja 17,1.
• Süsivesikud %: 40,4; 39,7 ja 43,7.
• Rasvad %: 41,2; 41,5 ja 37,0.
• Kiudained (grammi päevas): 25,4; 27 ja 23,7.

Ja see rida läheb täpselt sama moodi edasi. Sa ei pea mitte midagi statistikast teadma, et vaadata neile numbritele otsa ja saada aru, et nad ei erine just palju. Kuidas siis saab neid omavahel võrrelda ja sellest ülemaailmne uudis valmis vorpida, et üks on parem kui teine? Tegelikult võrreldi omavahel kolme ühtviisi halba toitumisviisi. See oleks nagu sama, mis teha uuring, kas jäätise, kommide või sõõriku söömine on kasulik ning seejärel jäätis võitjaks kuulutada, sest kaks järgmist on veel hullemad 🙂 See, kui kolmest halvast on parim jäätis, ei tee jäätist veel tervisetoiduks, eksole. Aga uuringutemaailmas võib sellist asja kohata väga tihti, mille tagajärjeks on kõlavad pealkirjad ajaleheveergudel.

Juba kiudainete tarbimise numbrid näitavad seda, et taimset kraami ei söödud just palju, sest pole võimalik süüa traditsioonilist peamiselt taimset Vahemere dieeti ning saada päevas vaid 24-27g kiudaineid, mis on vaevu miinimum soovituslikust kogusest. Ühest tänapäevaste kreetalastega tehtud uuringust on näha, et need, kes tarbivad vähe kiudaineid, tarbivad palju rasvu, eriti küllastunud rasvu, ja samuti on kõrgem kolesterooli tarbimine. See tähendab siis seda, et mida vähem inimesed tarbivad puu- ja köögivilju, seda enam tarbitakse liha- ja piimatooteid, ja ka vastupidi.

Aga vaatame ka tulemusi, et aru saada, kust need kõlavad uudiste pealkirjad tulid. Gruppe võrreldi kolme aspekti osas: insuldi, infarkti ja südamehaigustest põhjustatud surmade põhjal. Kuna need kolm gruppi ei erinenud omavahel liha- ega piimatoodete tarbimise poolest (sest Vahemere grupid ei suutnud tarbimist vähendada nagu oli soovitatud), siis polnud ka erinevusi gruppide poolt tarbitavas küllastunud rasvas ja nende vere kolesteroolitasemes. Ja seega pole ka üllatuseks, et polnud statistiliselt olulisi erinevusi infarktide arvus (37, 31 ja 38) ega surmades insuldi või infarkti tagajärjel (26, 31 ja 30). Ainuke punkt, milles Vahemere dieedid kontrolldieediga (nn “madala rasvasisaldusega”) võrreldes paremad olid, oli insultide arv ja seda eriti pähkleid tarbinud grupis: Vahemere dieet+oliiviõli 49, Vahemere dieet+pähklid 32 ja kontrolldieet 58. Ainuke põhjus, miks Vahemere dieedil kontrolldieedi ees leiti olevat statistiliselt oluline eelis, oli see, et need kolm tulemust (insult, infarkt ja surmad südamehaiguste tagajärjel) liideti omavahel kokku ning siis tolle insultide väiksema arvu tõttu tuli välja nagu Vahemere dieet oleks parem.

Kui nüüd järgmisena vaadata aga neid absoluutarve (insuldid, infarktid ja surmad), siis need KÕIK on väga kõrged: kokku oli 288 juhtumit, millest 96 toimusid I Vahemere dieedi grupis ja 83 II Vahemere dieedi grupis (ülejäänud 109 nn “madala rasvasisaldusega” grupis)! Inimesed ei peaks üldse südamehaiguseid saama ega sellesse surema! Südamehaigustest valdav enamik on põhjustatud ebatervisliku eluviisi poolt, see pole miskit, mis meiega loomulikul teel juhtuks. Kusjuures suur osa neist inimestest olid juba igasuguste ravimite peal nagu kõrgvererõhktõve ravimid (pooled osalejatest), diureetikumid (viiendik osalejatest), statiinid (40% osalejatest), insuliin (5%), suukaudsed diabeediravimid (kolmandik) jne. Terviseraamatute kaasautor Howard Jacobson pakub välja, et võib olla New York Timesis avaldatud antud uuringut kajastav artikkel pealkirjaga “Vahemere dieet hoiab ära infarkti ja insuldi” õigem pealkiri oleks pidanud olema järgnev: “Kolm identselt halba toitumisviisi toovad endaga kaasa kolm pea identselt halba tulemust.” 🙂

Tegelikult, mis sellest uuringust ju välja tuleb, on see, et inimesed, kes söövad kõrge rasvasisaldusega toitu, olgu selleks siis need kaks erinevat “Vahemere dieedi” tüüpi või too kolmas, kus kõigis tarbiti 37-41,5% rasva oma päevasest energiast, on kõigil pea sama suur tõenäosus saada mingi südamega seotud haigusjuhtum kas infarkti, insuldi või surma näol. See on klassikaline näide sellest, kuidas uuringuteraha raisatakse uuringu peale, et võrrelda omavahel kolme halba toitumisviisi eesmärgiga välja uurida, milline neist on teistest hullem. Täielik hullumeelsus ju! Kõige kurvem on aga see, et selliseid asju veel kajastatakse meile kui mingit teaduse saavutust ja me saame sõnumi, et Vahemere dieet on meie südamele kasulik, samas kui selle uuringu käigus sai sellel toitumisel 179 inimest infarkti, insuldi või surid! Kas see on eeskuju, mida me oma ellu soovime? Ma päriselt ei suuda seda mõista, kuidas sellised asjad läbi lastakse ja avalikkusele, kelle puhul on teada, et nad ei lähe seda originaaluuringut ise lugema, sellisel moel presenteeritakse nagu seda tavaliselt tehakse.

Kogu selle jutu mõte on see, et Vahemere-äärsete riikide elanikud ei järgi Vahemere dieeti, mis kunagi kuskil 1950.-1960. aastate andmete järgi tervislikuks kuulutati. Kui seda olulist asjaolu mitte silmas pidada ning sa lähed Hispaaniasse, Itaaliasse või Kreekasse, vaatad, mida nad seal söövad ja mida sulle „tervisliku Vahemere dieedi” sildi all pakutakse, siis see pole see, mis sul aitab kaalust alla võtta ja oma südamehaiguste ning muude krooniliste haiguste riski vähendada. Vahemere dieet oma esialgsel kujul on kahjuks tegelikult surnud. See on kindlasti lähemal riiklikele toitumissoovitustele ja veidi parem sellest, mida keskmine eestlane üldiselt tarbib, kuid ei ole mõtet arvata, et see on mingi ideaal. Selle viimati kirjeldatud uuringu näitel ju nägime, et kõigi kolme grupi toitumisharjumused tõid kaasa insuldid, süües aastaid sel viisil (uuring kestis umbes 5 aastat), ning ideaalis me võiksime toituda viisil, mis peatab südamehaiguse progresseerumise või isegi tervendaks meid, kuid siiski igapäevane pähklite tarbimine vähendas insuldi saamise võimalust pea poole võrra – kui need arvud teisendada inimeludeks ning pea pooled inimesed saaksid sel moel ennetada insulti, siis see on ka suur asi! See pole ideaalne, kuid siiski samm õiges suunas.

Kui sa pead Vahemere dieedi all silmas seda, mida 1950ndatel Vahemere dieediks nimetati, kus taimsete toiduainete osakaal moodustas 93%, siis võib tõesti öelda, et see on pea ideaalilähedane toitumisviis, mis on väga lähedane sellele, mida sõid maailma kõige pikemaealised ja tervemad “sinise tsooni” elanikud (95% ulatuses taimne toit) – asuvad ju 5st “sinisest tsoonist” lausa 2 just seal samas Vahemeres. Kui sa aga pead Vahemere dieedi all silmas seda, mida meile tänapäeval selle all presenteeritakse, siis see pole kohe kindlasti tervislik, mida sa võid oma silmaga näha Vahemere ääres elavate inimeste kehakaalust ja statistikast nende krooniliste haiguste pikast nimekirjast. On kummaline, et meile reklaamitakse Vahemere dieeti seoses südamehaigustega, samas on vaid üks teaduslikult tõestatud viis (dr. Dean Ornishi poolt 1999. aastal avaldatud uuring), kuidas südamehaigusest isegi terveneda, mitte vaid pelgalt seda ennetada, mida on kasutanud isegi USA endine president Bill Clinton, kuid erinevalt Vahemere dieedist millegi pärast ei pasunda sellest ükski meediaväljaanne.

P.S. Loe kindlasti ka (oliivi)õli kohta käivat postitust, et sul ei jääks muljet nagu see oleks midagi, mis su toitumise tervislikumaks teeks.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Altomare, R., Cacciabaudo, F., Damiano, G., Palumbo, VD., Gioviale, MC., Bellavia, M., Tomasello, G., Lo Monte, AI. The Mediterranean Diet: A History of Health. Iran J Public Health, 2013; 42(5): 449–457.

Estruch, R., Ros, E., Salas-Salvadó, J., Covas, M-I., Corella, D., Arós, F., Gómez-Gracia, E., Ruiz-Gutiérrez, V., Fiol, M., Lapetra, J., Lamuela-Raventos, RM., Serra-Majem, L., Pintó, X., Basora, J., Muñoz, MA., Sorlí, JV., Martínez, JA., Martínez-González, MA. Primary Prevention of Cardiovascular Disease with a Mediterranean Diet. N Engl J, 2013; 368: 1279-1290.

Garcia-Closas, R., Berenguer, A., González, CA. Changes in Food Supply in Mediterrean Countries from 1961-2001. Public Health Nutrition, 2006, 9(1), 53-60.

Hatzis, CM., Papandreou, C., Patelarou, E., Vardavas, CI., Kimioni, E., Sifaki-Pistolla, D., Vergetaki, A., Kafatos, AG. A 50-year follow-up of the Seven Countries Study:  Prevalence of cardiovascular risk factors, food   and nutrient intakes among Cretans. Hormones (Athens), 2013, 12(3): 379-85.

Hu, FB. The Mediterranean Diet and Mortality — Olive Oil and Beyond. N Engl J Med, 2003, 348: 2595-2596.

Kafatos, A., Verhagen, H., Moschandreas, J., Apostolaki, I., Van Westerop, JJM. Mediterranean diet of Crete: foods and nutrient content. Journal of the American Dietetic Association, 2000; 100(12): 1487-1493.

Keys, A., Menotti, A., Karvonen, MJ., Aravanis, C., Blackburn, H., Buzina, R., Djordjevic, BS., Dontas, AS., Fidanza, F., Keys, MH., et al. The diet and 15-year death rate in the seven countries study. American journal of epidemiology, 1986; 124(6): 903-15.

Kafatos A., Verhagen, H., Moschandreas, J., Apostolaki, I., Van Westerop, JJ. Mediterranean diet of Crete: foods and nutrient content. J Am Diet Assoc, 2000; 100(12): 1487-93.

Kafatos, I., Peponaras, A., Linardakis, M., Kafatos, A. Nutrition education and Mediterranean diet: exploring the teaching process of a school-based nutrition and media education project in Cretan primary schools. Public Health Nutrition, 2004, 7(7), 969–975.

Keys, A. Mediterranean diet and public health: personal reflections. Am J Clin Nutr, 1995; 61(6 Suppl): 1321S-1323S.

Moschandreas, J., Kafatos, A. Food and nutrient intakes of Greek (Cretan) adults. Recent data for food-based dietary guidelines in Greece. British Journal of Nutrition, 1999, 81(2), S71–S76.

Nestle, M. Mediterranean diets: historical and research overview. The American Journal of Clinical Nutrition, 1995, 61(6), 1313S–1320S.

Stamler, J. Toward a modern mediterranean diet for the 21st century. Nutrition, Metabolism and Cardiovascular Diseases, 2013, 23(12), 1159-1162.

Voukikiaris, GE., Kafatos, A., Dontas, AS. Changing Prevalence of Coronary Heart Disease Risk Factors and Cardiovascular Diseases in Men of a Rural Area of Crete from 1960 to 1991. Angiology, 1996, 47(1), 43-9.