“You don’t cure food addiction by removing all comfort foods. You do it by learning how to comfort yourself.”

(“Sa ei ravi oma toidusõltuvust eemaldades kõik lohutustoidud. Sa teed seda õppides, kuidas ennast lohutada.”)

– Laura Houssain

Meedias räägitakse toidusõltuvusest üsna tihti ja see pole kindlasti su jaoks mingi tundmatu termin, kuid kas sa tunned kedagi, kel oleks toidusõltuvus diagnoositud? Toidusõltuvuse termin on tegelikult üsna uus ja see on teaduskirjanduses põhjustanud vastakaid arvamusi – on teadlasi, kes arvavad, et soov teatud toite üleliia tarbida tuleneb hoopiski pigem harjumustest (näiteks komme alati pärast toidukorda magustoitu süüa), mitte sõltuvusest nende toitude järele. Seega vaieldakse selle üle siiani, kas toidusõltuvus ikka on üldse olemas ja „päris”. Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni (APA) “Vaimsete häirete diagnostilisest ja statistilises käsiraamatus”, mida kasutati kuni viimase ajani ka paljudes Euroopa riikides (näiteks meie naaberriigis Soomes) polnud varem sõna „sõltuvus” üldse mainitud. See lisati 2013. aastal, kuid loobuti toidusõltuvust tunnustamast kui diagnoosi. Eestis kasutatakse „Rahvusvahelist haiguste klassifikatsiooni”, kus 5. peatükk on pühendatud psüühika- ja käitumishäiretele, mille üks osa hõlmab endast söömishäireid, kuid toidusõltuvust kui sellist seal samuti pole.

Seega, see on põhjuseks, miks sa ei tunne kedagi, kellel oleks ametlikult toidusõltuvus diagnoositud, kuigi ilmselt oled nii mõndagi sõbrannat kuulnud kurtmas, et tal see on. See, et midagi on keeruline diagnoosida, ei tähenda muidugi, et probleemi pole olemas. Kui vaadata meie ülekaalulisuse ja rasvumise statistikat nii Eestis kui mujal meiega sarnast toitumiskultuuri viljelevates riikides, mis ei piirdu enam Läänemaailmaga, vaid me oleme suutnud need kehvad toitumisharjumused ka Aasia riikidesse ja mujale eksportida, siis see pole päris mõeldav, et suur osa neist inimesteks saaks meditsiinilise diagnoosi, millega tuleks tegelema hakata – meil pole olemas sellist rahalist ressurssi ega väljaõppinud spetsialiste, kes sellise koormusega suudaks toime tulla. Kuigi n-ö toidusõltuvuses olevad inimesed on tihti ülekaalulised, siis mitte iga ülekaaluline inimene pole toidusõltuvuses – mõnele lihtsalt meeldib palju süüa. Samas võib normaalkaaluline olla toidust sõltuv, sest kaalu saab enam-vähem kontrolli all hoida üleliigse treeningu ja ka näiteks oksendamise abil. Samuti kardetakse, et kui ülesöömise põhjusena aktsepteeritakse sõltuvust, siis see võtab inimestelt ära isikliku vastutuse muuta oma toitumisharjumusi tervislikemaks, sest siis saab ju oma halbade toitumisharjumuste kohta väita, et „ma ei saa sinna midagi parata, mul on sõltuvus ja probleem on teatud toiduainetes” ehk siis saab süüdistada väliseid faktoreid (näiteks toiduainetetööstust, mis loob sõltuvusttekitavaid tooteid) ja ei nähta viga endas. Ühesõnaga sarnane lugu kõigis oma probleemides geenide süüdistamisega, mida oleme juba varajasemalt käsitlenud. Samuti ühtib see „iThrive” dokumentaalseriaali 6. osas kliinilise psühholoogi Douglas Lisle poolt selgitatud EGO-lõksu mehhanismiga (soovitan seda sealt lugeda, sest see selgitab, kuidas me end ise saboteerime ning sõltuvusi vabandusena kasutame). Ühe uuringu esialgsed andmed on ka näidanud, et toidusõltuvuse mõiste kasutamine suurendab toidu tarbimist ehk siis muudab inimese toitumist puudutavad valikud veel kehvemaks.

Ka leitakse, et toidu ületarbimine on seotud meie hedonistliku kultuuriga ja on kõigest üks näide laialt levinud kombest soetada materiaalseid tooteid, mis ületab kõik meie tegelike vajaduste piirid. Tööstuslikes ühiskondades julgustatakse inimesi ostma rohkem riideid, kingi, televiisoreid, autosid, külmikuid, mööblit ja maitsvaid toite, millest ainult viimast süüdistatakse ülekaalulisuse epideemias. Kehtiv sotsiaalmajanduslik süsteem julgustab materialistlikku filosoofiat, ebatarvilikku tarbimist ja toodete ostmist, mis on vajalik majanduskasvu saavutamiseks. Ülemäärane tarbimine leiab aset toodete külluse, agressiivse reklaami ja hõlpsa kättesaadavuse keskkonnas. Lisaks püüab toiduainetetööstus toota järjest maitsvamaid toiduaineid, et muuta need tarbijatele atraktiivsemaks. Ülemäärane tarbimine on ühiskonnas valitsevate väärtuste järgi legitiimne ja üldsuse silmis heakskiidetud.

Toidusõltuvust mitte pooldavad teadlased toovad välja, et kuna toidu liigtarbimist on avalikult näha igas lennujaamas, kaubanduskeskuses ja enamikes USA ning Euroopa linnade peatänavatel, inimesed ei kuluta oma energiat ega tee mingeid jõupingutusi selleks, et tarbida kõrget naudingut pakkuvat toitu teiste pilkude eest väljas (v.a inimesed, kes kannatavad õgimishoogude all) – see kõik vähendab sarnasust narkootikumide tarbimise sõltuvusega ja seetõttu ei peaks toidusõltuvuse terminit kasutama selleks, et kirjeldada massiivset toidu tarbimist, mis paljudes meie ühiskondades aset leiab. Samuti toovad nad välja, et tuleks teha vahet „meeldimisel” ja „tahtmisel”. Narkootikumide tarbimise juures tuuakse sageli välja, et see hõlmab endas aine „tahtmist”, kuid mitte selle „meeldimist”. Eksperimendid inimestega, kellel on kalduvus söömissööstudeks, näitasid suurenenud „meeldivust” kõigi toiduainetegruppide osas, kuid suurenenud „tahtmist” ainult kõrge rasvasisaldusega maiustuste puhul. Inimesed, kellel aga polnud kalduvust õgimishoogudeks, ei näidanud „tahtmist” mitte ühegi toidugrupi puhul. Seega leitakse, et söömissööste saab nimetada sõltuvuseks, sest sel juhul on tegu sundlusega, see toob kaasa pikaajalise kahju ja psühholoogiline küllastustaluvus võimaldab järk-järgult tarbitavaid toidukoguseid suurendada. Kuid seda ei nähta ülekaalulisuse põhjusena, sest ülekaalulisus tekib pigem igapäevasest väikesest toiduenergia ületarbimisest võrreldes kulutatud energiaga.

Ma isiklikult ka leian, et „toidusõltuvus” on tsipakene eksitav termin, sest naturaalne taimne toit on ju ka toit, kuid keegi pole kunagi kuulnud, et keegi on näiteks brokolist sõltuvuses ja kuidagi ei suuda selle söömist lõpetada ka siis, kui kõht juba täis 🙂 Isegi, kui võtame sellised magusad puuviljad nagu banaan, mango, arbuus vms, siis need ei tekita isegi oma suure suhkrusisalduse tõttu kelleski sõltuvust. Ma isiklikult väga armastan banaane ja mangosid, kuid ei kujuta end ette neid arutult õgimas, küll aga ma olen täiesti suuteline terve küpsisepaki ära sööma või ka 100-grammine šokolaad korraga ära süüa pole probleem. Ma alati imestan nende inimeste üle, kes räägivad, kuidas nad võtavad tee kõrvale vaid ühe küpsise või söövad päevas ühe šokolaadiruudu! 🙂 Kas paarsada aastat tagasi oli inimestel toidusõltuvust? Kindlasti mitte, kuid neil võis olla alkoholi-, opioidide- ja sigaretisõltuvus, sest neil on sõltuvust tekitavad omadused. Seega on probleem teatud toodetes, milleks on töödeldud, tiheda kalorsusega ja toiduteadlaste poolt loodud väga nutika keemiliste ainete kombinatsiooniga tooted, mis mõjutaks meie aju just nii nagu toiduainetetööstus seda soovib – et need tooted oleksid meile vastupandamatud ning me naaseksime üha uuesti ja uuesti neid tooteid ostma. Täpsem termin peaks siis ehk olema „rafineeritud toidu sõltuvus” vms, sest toidusõltuvusest rääkides anname me toidule üldiselt negatiivse sildi nagu see oleks midagi ohtlikku, mis tekitab veel rohkem segadust toitumise teemal kui meil juba on. Nagu see suur süsivesikuteteemaline paanika, kus inimesed ei tundu päris täpselt mõistvat, et nii banaan kui küpsised sisaldavad süsivesikuid, kuid see ei tähenda, et ei peaks seetõttu banaani sööma, sest need kaks toodet on oma olemuselt nagu öö ja päev. Kuid see on lihtsalt väike norimine, sest tegelikult, kui me räägime toidusõltuvusest, siis mitte keegi ei pea silmas naturaalseid puu- ja köögivilju. Siinkohal tuleks märkida, et kuigi teadlaste arvamused lähevad selles osas lahku, kas toit ikkagi tekitab sõltuvust, siis selles ollakse veendunud, et teatud toidu tunnusjooned põhjustavad ülesöömist. Näiteks, et kõrge kalorsusega tooted mõjutavad tarbimist.

Mis siis on need toidu omadused, mis suurendavad tarbimist (kaloreid)? Osade teadlaste jaoks on võtmeteguriks meeldiv maitse (aju stimulatsioon ja toidust saadav nauding söömise ajal), sest me sööme rohkem seda, mis rohkem maitseb. Nad nimetavad teatud toite „ülimaitsvateks” (sisuliselt suure rasva, soola, suhkru ja paljude sünteetiliste koostisosade kombinatsiooniga töödeldud toit), mida vastandatakse „traditsioonilisele” (sisuliselt puu- ja köögiviljad) toidule. Nende toitude ühiseks nimetajaks on veel suhteliselt kõrge energiasisaldus, mis toob kaasa liigsete kalorite tarbimise. Tööstuseelses ühiskonnas tähendas tüüpiline toitumine töötlemata või väga minimaalselt töödeldud täisteraviljatoodete,  puu- ja köögivilja ning liha tarbimist. Kusjuures liha ja muude proteiini-, rasva- ja suhkrurikaste toodete tarbimine oli väga piiratud nende raskesti kättesaadavuse tõttu ja seega tegelikult toituti enamiku ajast puu- ja köögiviljadest. Evolutsiooni käigus on inimese aju kohandunud eelpoolkirjeldatud tingimustele, kus esiteks toitu nappis, ja teiseks oli see toit mõõduka energiasisaldusega. Seetõttu on meie aju preemiasüsteem üles ehitatud nii, et see stimuleerib kõrge kalorsusega toidu tarbimist, et säilitada veresuhkru taset ja suurendada ellujäämisvõimalusi.

Eelmise sajandi jooksul on meie elustiil väga palju muutunud ja 21. sajandil oleme esiteks kogu aeg ümbritsetud toidust, ja teiseks, on see toit palju energiarikkam kui see kunagi inimajaloos on varem olnud. Üks probleemidest on kindlasti tohutu hulga kiirtoidurestoranide olemasolu ja kui tihti inimesed neid külastavad. Kiirtoidurestoranid said alguse 1957. aastal USAs. Järgmisel aastal oli neil ligikaudu 600 kiirtoidukohta. 2010. aastal oli neid 222 000. Samal ajal hakkas USAs kasvama ka ülekaaluliste ja rasvunud inimeste arv, olles 1959. aastal 13% ja 2010. aastal pea 70%. Kui arvestada keskkonda, kus me elame (toodete küllus, maitsvus ja reklaam) ja inimese aju heaolukeskuse ülesehitust, on tegelikult üllatav, et rasvumise tase pole isegi kõrgem kui ta hetkel juba on. Inimese bioloogiline süsteem lubab toidu ületarbimist, kuid võitleb tugevalt vastu alatarbimisele. Samuti annab rasvkoe olemasolu ajule positiivset signaali, mitte negatiivset (insuliini- ja leptiini resistentsuse kaudu), mille läbi söögiisu väheneks.

Me hakkasime oma toitu lisama kemikaale (sh suhkur, õli ja sool), mis kunstlikult stimuleerivad dopamiini tootmist meie ajus. Toiduainetetööstus on loonud töödeldud toidud, kuhu on lisatud palju suhkrut, soola ja rasva, et tugevdada maitseid võrreldes traditsioonilise toiduga (puu- ja köögiviljad). Ülitugevate maitseomadustega töödeldud toit paneb inimesi seda rohkem tarbima, sest see stimuleerib meie heaolukeskust tootes dopamiini. Dopamiin on väga oluline, sest see tagab meie ellujäämise, motiveerides meid rohkem sööma. Dopamiin muudab toidu maitsvaks ja meile meeldib, kuidas see paneb meid end tundma, sest see tekitab heaolu. Mida kaloririkkam on toit, seda rohkem dopamiini aju toodab. Salat annab vähe kaloreid ja vähe dopamiini, sest aju saab aru, et seda tuleb süüa suurtes kogustes, et eluks vajalik kogus kätte saada. Aju järeldab sellest, et ta ei jää salati peal ellu ning pole selle toidu üle liiga rõõmus. Puuvili rõõmustab aju 3 korda rohkem kui salat. Kartul, oad ja riis 5 korda rohkem. Nende peale toodab aju veidi rohkem dopamiini, saab sellest rohkem naudingut ja need ka maitsevad meile rohkem, sest neis on rohkem kaloreid. Jäätises, leivas ja šokolaadis on (kasvavas järjekorras) palju-palju enam ja seetõttu need maitsevad meile rohkem ning nende söömine teeb meid palju “õnnelikumaks”.

Dopamiinisüsteem võib aga stiimulite (näiteks mingi hõrgutava toidu käeulatuses olemine või mõnest jäätise- või pannkoogiputkast möödumine) olemasolul käivitada reaktsiooni isegi siis, kui sa oled just lõpetanud korraliku toidukorra ja su aju on saanud küllastumise signaali, ning seeläbi suurendada toidu tarbimist. Kui see juhtub, lülitub meie käitumine homöostaasi seisundist hedoonilisse seisundisse ehk siis meie keha ellujäämise vajadus on juba näiteks lõunasöögiga rahuldatud, kuid me sööme lihtsalt naudingu saamiseks (tahaks midagi head… :)). Suurtes kogustes suhkru ja rasva tarbimine toob kaasa meie aju preemiasüsteemi ülestimuleerimise ja suurendab dopamiini vabanemist. Seega su aju töötab 21. sajandil nii nagu tööstuseelses ühiskonnas, kuid nüüd mõtle, kas sa toitud nii nagu toonased inimesed? Vastupidi – töödeldud, kunstlikud, kõrge kalorsuse ja rasvasisaldusega toitude tarbimine on nüüdseks muutunud tavaliseks. Kui sa ei toitu nagu meie eelkäijad, siis siin on sulle vastus, miks sa oled ülekaaluline ning samuti lahendus – sa ei saa muuta oma aju preemiasüsteemi, mis vastaks enam tänapäeva tingimustele, seega on ainuke võimalus minna tagasi toitumise juurde, mis vastaks su aju preemiasüsteemile. Kuigi see osaliselt kordab juba eelpool räägitut, soovitan lugeda ka täistuupimise nõiaringist „iThrive” dokumentaalseriaali 6. osast, sest seal selgitatakse teist meie eelkäijate aegadest pärinevat mehhanismi, mis toona tagas neile ellujäämise, kuid meie kaloririkka toidu külluslikus keskkonnas meile vastu töötab. Samuti on seal ära toodud lahendused, kuidas sõltuvuse vastu võidelda. Loe ka „iThrive” dokumentaalseriaali 5. osa, kus selgitatakse naudingu lõksu ja antakse veel mõningaid lahendusi, kuidas toidusõltuvusega tegeleda.

Ühesõnaga, tegu on vastuolulise teemaga, mille puhul arutatakse, kas see on mõistlik ja sobiv võrrelda toitu, mida me kõik peame ellujäämiseks tarbima, ravimite kuritarvitamise, alkoholi ja narkootikumide tarbimisega. Kui toidusõltuvust pole olemas, siis kuidas ikkagi seletada paljude inimeste tohutut huvi söömise vastu muudel põhjustel kui energia tarbimine – see viitab, et söömine ei ole enam ainult ellujäämise küsimus. Mängurlus (hasartmängud) ja seksiga seotud sundkäitumine ju on kuulutatud sõltuvusteks, kuigi need erinevad ravimite, narkootikumide ja alkoholisõltuvusest. Seks on sarnaselt toitumisele oluline liigi ellujäämiseks ja kvaliteetseks eluks, ning need mõlemad toovad tänu dopamiinile meie ellu rahuldust ja naudingut. Võib olla ühel hetkel toidusõltuvus ikkagi lisatakse sinna hasartmängude ja seksisõltuvuse kõrvale.

Viimastel aastatel on ka kasvanud teaduslike tõendite arv, mis näitavad nii neurobioloogilist kui ka käitumuslikku seost uimastite ja toidu tarbimise vahel. Uuringud on näidanud teatud toitude, peamiselt ülitugevate maitseomaduste ja kõrge kalorisisaldusega toidu, sõltuvusttekitavaid omadusi. Lisaks on narkootikumide ja teatud toitude tarvitamine näidanud sarnast dopamiini- ja opioidisüsteemi reageeringut. Need sarnasused teatud toitude ja narkootikumide vahel on üles kergitanud hüpoteesi toidusõltuvuse olemasolust. Varasemad eelkliinilised uuringud on näidanud, et suhkrulahust liigselt tarvitanud rottidel tekib palju käitumuslikke muutusi ja muutusi ajus, mis on sarnased mõne narkootilise aine tarvitamisele, k.a võõrutusnähud. Samuti on näidatud, et ülitugevate maitseomadustega töödeldud toidu ülesöömine toob rottidel kaasa häired aju heaolusüsteemis, mida on jällegi seostatud sõltuvusega. Kliinilised uuringud toetavad neid leide, näidates sarnast mõju ülekaalul või rasvumisel ja narkootikumide tarbimisel aju dopamiinisüsteemile. Samuti käitumisviise, mis viitavad sõltuvuse olemasolule. Mõned uuringud on näidanud seost meeleolu ja toitumisviisi vahel.

Need uuringud aitavad selgitada, miks ülekaalulisust ja narkomaaniat põhjustav käitumine jätkub vaatamata sellele, et sellel on negatiivsed mõjud sotsiaalsele elule, tervisele ja rahalisele seisule. Kui inimesed krooniliselt söövad teatud toite kogustes, mis on suurem kui keha normaalseks toimimiseks vaja, siis see näitab kontrolli kaotamist toiduga seotud käitumise üle. Sarnaselt alkoholile ja uimastitele, toob meie ajus preemiasüsteemi pidev stimuleerimine kaasa nõrgema kontrolli toidu tarbimise üle ja põhjustab vastupandamatut tungi neid teatud toite süüa, vaatamata sellele, et neid toite tarbivad inimesed on teadlikud, et need on ebatervislikud ja põhjustavad ülekaalulisust. Iga aasta jalutab haiglasse jala amputatsioonile suur hulk inimesi, kelle jaoks ei tule see üllatusena, sest nende arst on juba neid aastaid hoiatanud, et see juhtub, kui nad jätkavad oma ebatervisliku eluviisiga. Uuringud on näidanud, et rasvunud inimestel on dopamiini juhtteed, mis reguleerivad nende kontrolli- ja preemiasüsteemi, ajus kahjustatud. Uuringud näitavad, et isegi pärast külluslikku toidukorda, reageerib rasvunud inimese tasusüsteem kõrget naudingut pakkuva toidu pildile. Seega on toidusõltuvuses olevatel inimestel väga keeruline kaalu kaotada ning hakata tervislikumalt toituma. Lisaks on leitud 40%-ne toidusõltuvuse levimus rasvunud inimeste seas, kes soovivad läbida maooperatsiooni.

Kokkuvõttes tundub toidu- ja narkosõltuvuse vahel olevat vähemalt 2 sarnasust:

1. Iha teatud toitude ja narkootikumide järele aktiveerib ajus sama piirkonna (näiteks kui näidata pilte toidu- või narkosõltlasele).
2. Tundlikkus sama koguse toidu või narkootikumi tarbimisel väheneb ehk siis nad muutuvad kogustele tolerantseks ning ei saa samast kogusest enam sama efekti (mõnu või leevendust).

Järgnevalt on ära toodud tabel, kus võrreldakse alkoholi- ja toidusõltuvust:

	Alkoholi tarbimine	Ülesöömine
Kontrolli puudumine	Alkohoolik otsustab kohalikus baaris võtta vaid 1 õlle, kuid jääb baari sulgemiseni, joob mitu klaasi, teed selle aja jooksul korduvalt ebaõnnestunud katseid joomine lõpetada.	Rasvunud inimene läheb restorani plaaniga süüa üks portsjon salatit, kuid sööb terve taldrikutäie praetud köögivilju ja magustoitu, jätkab söömist pärast suurt toidukorda, teeb korduvalt ebaõnnestunud katseid pidada dieeti.
Sotsiaalsus	Alkohoolik ei ilmu pärast kõva joomaõhtut töö juurde, lõpetab läbikäimise alkoholi mittetarbivate sõpradega.	Rasvunud inimene kaotab enesehinnangu, mis paneb teda veel rohkem sööma, ta väldib randa minekut, riiete ostmist või kohti, kus tuleb füüsiliselt liigutada, lõpetab läbikäimise saledate inimestega.
Riskantsus	Alkohoolik jätkab joomist pärast maksa rasvumise diagnoosi saamist.	Rasvunud inimene jätkab suhkru- ja rasvarikaste toitude söömist pärast diabeedi või kõrgvererõhu diagnoosi.
Tolerantsus	Alkohoolik vajab joobe saavutamiseks 5 jooki varajasema 3 asemel.	Rasvunud inimene vajab täiskõhutunde saavutamiseks väga suurt portsjonit endise väiksema asemel.
Võõrutusnähud	Alkohoolik kogeb võõrutusnähte nagu iiveldus ja higistamine, kui ta ei saa alkoholi tarbida.	Dieeti pidades tunneb sümptomeid nagu depressioon, peavalu, suitsetab või tarbib kompenseerimiseks kofeiinirikkaid jooke, tunneb rahutust ja tugevat tungi dieedipidamine lõpetada.

Kuigi toidusõltuvuse diagnoosi pole, siis samas kasutatakse laialdaselt 2009. aastal loodud Yale’i toidusõltuvuse skaalat – seal on 25 väidet, mida tuleb hinnata skaalal 0-4, kus 0=mitte kunagi ja 4=4 või enam korda päevas. Mõned näited, et sa saaksid ettekujutuse, kui paljud nendest väidetest käivad sinu kohta:

1. Kui ma alustan teatud toitude söömist, siis ma söön palju rohkem kui esialgselt plaanisin.
2. Ma jätkan teatud toitude söömist isegi siis, kui ma pole enam näljane.
3. Ma tunnen end tihti ülesöömise tõttu väsinult ja loiuna.
4. Ma söön pidevalt terve päeva jooksul teatud toite.
5. Kui teatud toite pole kodus, siis ma lähen neid poodi ostma, kuigi mul on kodus muid variante.
6. On olnud juhuseid, kus ma olen loobunud sotsiaalsetest üritustest, kuna seal pakutakse toite, mille puhul ma kardan, et ma söön liiga palju.
7. Mul on võõrutussümptomid, kui ma lõpetan teatud toitude söömise.
8. Ma olen söönud teatud toite selleks, et ennetada ärevust, rahutust või muid füüsilisi sümptomeid.
9. Ma tunnen teatud toitude järele isusid, kui olen otsustanud nende söömise lõpetada.
10. Ma pean teatud toite sööma järjest rohkem, et saada sama tulemust, näiteks vähendada negatiivseid tundeid või suurendada toidust saadavat naudingut.

Ma usun, et sa tunned end ära ka seda testi tegemata, kui sul antud probleem peaks olema. Eriti hästi tunnetavad seda inimesed, kel on peale toidusõltuvuse veel mõni muu sõltuvus (narko-, alko-, sigaretisõltuvus), sest need inimesed suudavad väga hästi võrrelda, kui lihtne on maha jätta näiteks suhkrurikaste toodete söömist, küpsiste või kartulikrõpsude krõbistamist, sulatatud juustukuhja all olevast pitsast või klassikalisest kiirtoidust (friikartulid ja hamburgerid) võrreldes näiteks suitsetamise mahajätmisega. „iThrive” dokumentaalseriaali 5. osas rääkis doktorikraadiga neuroteadlane ja toitumise psühholoogia õppejõud Susan Thompson, kes ise on olnud nii toidu- kui narkosõltlane, et tema kogemuse järgi oli narkosõltuvusest kergem vabaneda kui suhkru- ja nisusõltuvusest. Samuti ütleb ta, et mõnedel inimestel on suurem soodumus sõltuvusele: 1/3 on väga mõjutatavad, 1/3 on seal vahepeal ja 1/3 saavad jätta toidu sinnapaika.

Ilmselt oled sa samuti märganud, et inimesed on erinevad vaatamata sellele, et meie aju preemiasüsteem on ju kõigil sarnaselt loodud. Ilmselt sa tunned kedagi, kellel võivad küpsised ja kommid kuude viisi kausis vedeleda ilma, et need saladuslikult haihtuksid (tervitused ühele mu nõbudest :)). Minu nina all võid sa näiteks süüa sinu jaoks maitsvaid liharoogi, kuid nende lõhn ega välimus ei tekita minus mingeid tundeid. Sama on mul alkoholi ja sigarettidega – ma võin neid tarbida, võin kasvõi aasta ilma olla ja ka teiste inimeste tarbimine minu juuresolekul ei tekita minus mingit soovi. See on osaliselt geneetiline. Ma ei hakka siin keeruliseks minema, sest ma ise ka ei mõista seda teemat nii sügavate peensusteni, aga on olemas A1 alleel D2 dopamiiniretseptoris ja alkohoolikutega tehtud uuringud on näidanud, et neil on palju rohkem A1 alleele võrreldes mittealkohoolikutega. Neil, kellel on rohkem A1 alleele, on madalam tihedus D2 dopamiiniretseptoreid, mis põhjustab viha, ärevust ja iha alkoholi järele. Sarnaseid tulemusi on leitud ka suitsetajate kohta. Rasvunud inimestel leiti sarnaselt alkohoolikutega rohkem A1 alleele ja kuna see toob kaasa tasusüsteemi puudulikkuse, tarbivad need inimesed kõrget naudingut andvat toitu, et seda puudujääki kompenseerida, mis viib lõpuks harjumusele neid tooteid süüa. Samuti on ravimeid, mis blokeerivad D2 dopamiiniretseptoreid, suurendades seega isu ja kergitades kaalu.

Kui toidusõltuvus on olemas, siis mida me peaksime sellega seoses tegema? Ühiskonna tasemel soovitatakse võtta eeskuju tubakavastasest võitlusest, et vähendada ülitugevate maitseomadustega töödeldud toitude tarbimist, mis aitavad kaasa rasvumisele. Seega reklaam, kättesaadavus, rahvatervise ja kuludega seotud meetmed, mis on osutunud edukaks tubaka ja alkoholiga.  See on täpselt see, mis põhjusel on ühiskonnas suitsetamine vähemaks jäänud. USAs suitsetas 40 aastat tagasi pool rahvastikust, siis tulid aga seadused, et ei võinud enam siseruumides suitsetada – seega suitsetamine tehti ebamugavaks ja 50% suitsetajatest on nüüdseks järele jäänud 18%.

Toidusõltuvus on probleem, mis ei lahene iseenesest. Kui sa sellega ei tegele, siis on suur tõenäosus, et asjad lähevad ajaga järjest hullemaks. Toidusõltuvusest vabanemine on keeruline ka seetõttu, et söömist ei saa maha jätta nagu uimastite või alkoholi tarbimist. Sa pead ikkagi poes kõigi nende ahvatluste keskel käima ja midagi vähemalt paar korda päevas sööma. Eelnevalt viidatud “iThrive” dokumentaalseriaali kahes osas tuuakse päris palju nõuandeid, mida toidusõltuvuse puhul kodustes tingimustes igapäevaselt teha saab ja ma ei hakka neid siinkohal üle kordama. Kuna tegu on psüühilise probleemiga, siis ametlikult kasutatakse selle probleemiga tegelemiseks psühhoteraapiat. Kui olukord on ikka väga hull ja ise toime ei tule, siis tuleb abi otsida. Muudel juhtudel ma arvan, et aitab väga palju see, kui sa tead, kuidas meie aju preemiasüsteem on üles ehitatud vastavalt meie eelkäijate keskkondlikele tingimustele ja see aitab mõista, miks sa soovid süüa neid võimalikult kõrge kalorsusega toite, miks sa tahad neid süüa nii palju kui vähegi võimalik, miks su aju soosib ülesöömist, kuid protesteerib kõvasti alatarbimise peale ja muid trikke, mis su aju teeb, et panna sind rohkem toitu tarbima. See on puhas bioloogia ja meie õnnetuseks on lihtsalt see, et meie keskkond ja elustiil on võrreldes meie eelkäijatega drastiliselt muutunud. Minu number 1 soovitus, mida ma ka ise järgin, on lihtsalt tagasi minna “traditsioonilisele” toitumisele, mis on vastavuses meie aju preemiasüsteemi ülesehitusega ja jätta välja kõik see kummaliste koostisosadega inimtekkeline toit, mis on hoolsalt loodud just nii, et need tekitaksid sinus naudingut ja isu muudkui edasi süüa. Söö end kasvõi vajadusel üle banaanidest, ananassidest, viinamarjadest ja mangodest. Kui neid võrrelda toitudega, millest enamik inimesi end tavaliselt üle sööb, siis pole kahtlustki, et sa tarbid vähem kaloreid, ei söö endale sisse mingeid tehislikke koostisaineid ja lisaks saad palju vitamiine ja mineraale, mida sellest muust toidust ei saa.

Lõpetuseks sooviksin veel rääkida “mõõdukusest”. Mul läheb alati karv turri, kui ma kuskilt loen või kuulen neid stampväljendeid, et „kõike tuleb tarbida mõõdukalt!”, „mõõdukalt võid süüa kõike, mis maitseb” jne. Kahjuks on need üsna levinud väljendid ka tervishoiutöötajate seas. Mulle tundub, et midagi sellist saab öelda ainult inimene, kes kuulub nende 1/3 inimeste hulka, kellel pole soodumust toidusõltuvusele ja saab pärast oma bioloogiliste vajaduste rahuldamist jätta toidu sinnapaika, võib olla isegi jättes midagi järele oma taldrikule. Võimalik, et need 1/3 inimestest, kes kuuluvad sinna vahepeale oma soodumuse poolest, saavad samuti teatud toite süüa mõõdukalt, kui neil on välja mõeldud mingid strateegiad ja nipid sellega toimetulekuks.

Kui sul on soodumus toidusõltuvusele, siis kas sa ei leia, et lihtsam on ära öelda sellest ühest küpsisest (võid siinkohal asendada oma „päästikuga”: ühest friikartulist, ühest ampsust pitsast, ühest kartulikrõpsust, ühest šokolaaditükist jne) kui võtta see üks küpsis vastu ja seejärel endaga võidelda, et mitte kogu pakki ära süüa? See on sarnane alkoholismiga – kained alkohoolikud ei võta seda ühte pitsi, sest see tähendaks terve pudeli ära joomist. Kuidas sa kujutad ette, et alkohoolik, narkomaan või ahelsuitsetaja oma sõltuvust „mõõdukalt” tarbides kontrolli all hoiab? Kui sa ikkagi tunned, et sa oled inimene, kes ei suuda pärast ühte ampsu piiri pidada, siis on parim strateegia neist täielikult eemale hoida. Just hiljuti lugesin ajalehest, kus keegi tark inimene ütles lause: „Mõõdukalt on kõik toidud tervislikud.” Nagu mis mõttes? Mida annavad need ülitugevate maitseomadustega töödeldud toidud meie kehale kasulikku? Kas halva asja tegemine vähestes kogustes on parem kui halva asja tegemine suures koguses? Muidugi on! Kuid see, et miski on vähem halb, ei tee seda asja heaks! Nendes toitudes olevad mürgid ei ole head, kuna sa tarbid neid kõigest mõõdukalt. See on lihtsalt vähem mürgine. Ühesõnaga, kui sa tahad oma tervisele parimat, siis ei peaks neid toite sööma isegi siis, kui sul pole toidusõltuvust, kuid kui sul on toidusõltuvus ja sa ise tead, et „minu jaoks on loobumine lihtne, kuid mõõdukus raske” nagu on öelnud Samuel Johnson, siis tuleks kohe kindlasti neist ebanaturaalsetest toodetest eemale hoida.

Kui nüüd tagasi tulla postituse alguses oleva tsitaadi juurde (“Sa ei ravi oma toidusõltuvust eemaldades kõik lohutustoidud. Sa teed seda õppides, kuidas ennast lohutada.”), siis tundub mu viimane nõuanne täielikult loobuda vastuoluline. Ma isiklikult leian, et kõigi sõltuvuste taga on mingi rahulolematus enda või oma eluga või mingi mineviku trauma, millest püütakse siis põgeneda, kasutades oma „lemmiknarkootikumi” olgu selleks sigaretid, alkohol, ravimid, uimastid või toit, ja seetõttu võib tunduda, et ma soovitan siin tegeleda sümptomitega, mitte tegelike probleemidega, millele ma tavaliselt suurt vastuseisu olen näidanud. Kuigi see on tõsi, et kui inimene on õnnelik, leiab elumõtte, saab üle oma minevikuhaavadest jne, siis vajadus reaalsusest põgeneda kaob ning sellega koos on palju lihtsam loobuda ebatervislikest harjumustest ja muuta oma elustiil tervislikumaks, kuid toidusõltuvuse puhul tuleb siiski silmas pidada, et need töödeldud toitudesse lisatud ained mängivad meie ajuga ja seega pole probleem enam ainult psühholoogiline, vaid ka füüsiline, ja sel juhul on siiski vajalik nendest toodetest loobuda. Õnnelik inimene võib siiski olla kimpus oma toitumisega, sest tal on neist konkreetsetest toiduainetest füüsiline sõltuvus ja sel juhul ainult psüühikaga tegelemine ei ole piisav.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

AVENA, NM., GOLD, MS. FOOD AND ADDICTION – SUGARS, FATS AND HEDONIC OVEREATING. Addiction, 2011; 106(7): 1214

Blundell, J., Coe, S., Hooper, B. Food addiction – What is the evidence? Nutrition Bulletin, 2014; 39(2): 218-222.

Blundell, J., Finlayson, G. FOOD ADDICTION NOT HELPFUL: THE HEDONIC COMPONENT – IMPLICIT WANTING – IS IMPORTANT. Addiction, 2011; 106(7): 1216-1218.

Fortuna, JL. The obesity epidemic and food addiction: clinical similarities to drug dependence. Journal of Psychoactive Drugs, 2012; 44(1): 56-63.

Lerma-Cabrera, JM., Carvajal, F., Lopez-Legarrea, P. Food addiction as a new piece of the obesity framework. Nutrition Journal, 2016; 15: 1-5.

MESERİ, R., BİLGE, A., KÜÇÜKERDÖNMEZ, Ö., ALTINTOPRAK, E. Food Addiction and Obesity. Journal of Neurological Sciences. 2016, 33(2), 392-400.

Rogers, PJ. OBESITY – IS FOOD ADDICTION TO BLAME? Addiction, 2011; 106(7): 1213-1214.