“Your beliefs become your thoughts, Your thoughts become your words, Your words become your actions, Your actions become your habits, Your habits become your values, Your values become your destiny.”

(“Sinu uskumustest saavad sinu mõtted, sinu mõtetest saavad sinu sõnad, sinu sõnadest saavad sinu teod, sinu tegudest saavad sinu harjumused, sinu harjumustest saavad sinu väärtused, sinu väärtustest saab sinu saatus.”)

-Mahatma Gandhi

Eelmisel korral rääkisime keha ja vaimu seostest ning kroonilise stressi võimest tekitada eluohtlikke haigusi lülitades stressi kogemise ajal välja meie immuunsüsteemi. Ka sai selgeks, et stressi ei tekita mitte välised sündmused, olukorrad ega inimesed, vaid meie enda sisemine reageering neile. Nüüd astukski sammu tagasi, sest stress peab ju ka kuskilt alguse saama ja tavaliselt see tekib meie peas keerlevate mõtete tagajärjel. Me oleme inimestena võimelised istuma täiesti turvaliselt oma kodus, veeretada muremõtteid, endale asju ette kujutada ning sel viisil esile tuua füüsilised reaktsioonid oma kehas nagu kiirenev pulss, südamelöögid ja hingamissagedus…ka pisaraid…ja tegelikult ei ole sellel konkreetsel momendil midagi halvasti – istume oma turvalises kodus! Stressiolukord ei pea isegi mitte olema reaalne, ja tänapäeval see enamasti polegi, vaid täiesti sinu poolt ette kujutatud! Keha ei oska reaalsusel ja kujutlusel vahet teha, vaid reageerib stressihormoonide nõristamisega su ettekujutatud hirmumõtete peale täpselt sama moodi nagu sa seisaksid päriselus vastamisi lõviga ja oleksid valmis elu eest põgenema.

Ma ei tea, kas ma olen mingi väga kummaline inimene, kuid mul õnnestus 30 aastat nii ära elada, et ma kunagi ei mõelnud võimaluse peale, et ma saan oma peas keerlevaid mõtteid kontrollida, neid vajadusel peatada ning otsustada need asendada hoopiski positiivsete mõtetega. Ma päriselt mõtlesin, et need minu peas keerlevad mõtted ongi minu mõtted ning need on vältimatud ja kontrollimatud. Oma mõtete üle kontrolli saamine oli üks kõige kasulikemaid asju, mida vähidiagnoos mulle õpetas, sest need olid tavaliselt negatiivsed ja tekitasid minus negatiivseid emotsioone. Selles mõttes pole ma erandlik – paljudest allikatest võib leida sellised numbrid, et 80% mõtetest ongi negatiivsed ja 98% mõtetest on täpselt samad, mis keerlesid meie peas ka eile. Pole siis ime, et midagi paremaks ei lähe, kui päevast päeva ketrame neid samu vanu negatiivseid mõtteid. Ma arvan, et ma olen seda kunagi äkki isegi koolis õppinud, kuid tol momendil ei saanud sellele päris pihta või see jäi järjekordseks teoreetiliseks teadmiseks, mida ei osanud praktikas kasutusele võtta nagu paljud muud asjad, mida meile koolides õpetatakse.

Ma ütlen ausalt, et pole mõtete ja uskumuste teemal kunagi ühegi patsiendiga vestelnud, sest seda teemat on raske sõnadesse panna. Kui selle seletab veel kuidagi inimesele lahti, et ta nähtamatu stressiseisundi tõttu võib haigeks jääda, siis mingid mõtted ja uskumussüsteemid tunduvad paljudele totaalne “uhhuuu”. Eesti on selles mõttes üks väga kummaline paik, et mingid nõia- ja selgeltnägijate saated löövad rekordeid, mingi kristallimaania on lahti läinud ja kuna aasta lõpp on lähedal, siis varsti kubiseb iga enesest lugupidav ajakiri ja ajaleht järgmise aasta horoskoopidest, mida kõik lugema tormavad ja enamik neist on vist isegi tasulised artiklid, mida kommenteerijad siis teistel kopeerida paluvad 🙂 Aga ütle näiteks inimesele, et teaduslikult on tõestatud, et naturaalne taimne toit toob sulle tervise tagasi, kui sind tembeldatakse “alternatiivseks”, mis haigla ja tervishoiukontekstis pole mitte kompliment. Ja kuidas sa siis lähed sellise inimese juurde rääkima, et tema negatiivsed mõttemustrid ei lase ta haavadel paraneda ning ta peaks oma mõtete ja lapsepõlvest pärit uskumussüsteemiga tegelema? See kõlab isegi mulle endale tsipa kummalisena.

Ma pole kohe kindlasti uhhuuinimene. Ma töötasin enne vähidiagnoosi 8 aastat sotsioloogina statistika ja numbritega, ma isegi ütleks, et ma kaldusin liialt sinna teise äärmusesse, kus ma ei uskunud midagi, mida poleks võimalik silmaga näha ja käega katsuda ning mida minu üliratsionaalne mõistus polnud võimeline aduma. Näiteks oli mul tol ajal sõber, kes läks kuhugile Saksamaale raha eest “hingama”. Suuremat lollust on raske välja mõelda, mõtlesin ma siis. Mingi skeem, kuidas ullikestelt raha kätte saada 🙂 Ma olin oma ratsionaalse mõtlemise ja kahe-jalaga-maa-peal-suhtumise üle uhke, sest noh, mina kasvasin ju üles džunglis, kus need Saksamaale “hingama” minevad lillelapsed poleks eales ellu suutnud jääda. Vähidiagnoosi tõttu ma olin lihtsalt sunnitud oma negatiivse mõttemaailmaga tegelema hakkama ja ma tegelikult avastasin täiesti teaduslike uuringutega tõestatud maailma, mille ees ma varem olin oma eelarvamuste tõttu silmad ja kõrvad sulgenud. Usu mind – muutes oma mõtteid ja uskumusi, muutub su elu. Kui sa oled inimene, kes nüüd mõtleb, et vaat, kus avastas Ameerika ja su elus on kõik täpselt nii nagu sa soovid, siis ilmselt sul ongi peas täitsa õiged mõtted ja sul pole ka uskumussüsteemiga probleeme, sest sinu tänane elu on täpselt sinu uskumuste peegelpilt. Sel juhul pole see artikkel ilmselt sinu jaoks. Haiglad on aga täis negatiivseid ja depressioonis inimesi, kel ei tundu olevat kontrolli oma negatiivsete mõtete üle ning kes sarnaselt minule pole vist kunagi isegi selle peale tulnud, et ta ei pea neid mõtteid, mis muudavad ta elu õnnetuks, tegelikult taluma. Vastupidi – saavutades nende üle kontrolli, muutub elu ilusamaks ja oma haigustest paranemise tõenäosus kasvab mühinal.

Väidetavalt keerleb sinu peas iga päev umbes 50 000 mõtet. Kui sa peaksid neid analüüsima, siis kas enamik neist on positiivsed või negatiivsed? Kas sa üldse teadvustad neid endale ja paned tähele, mis sorti mõtted need sul päeva jooksul peas keerlevad? Enamasti vist mitte. Need on täitsa automaatsed – tulevad nagu ise tahavad ja tundub, et sul pole isegi kontrolli selle üle, millest need mõtted räägivad. Sa oled kindlasti vahel raamatut või mingit artiklit lugedes pannud tähele, et su teadvus läks jalutama ehk siis selleks, et sa mõistaksid loetut, peab su teadvus olema kohal, kuid järsku ühel momendil avastad end hetkel, kus sa tuled nagu oma teadvusesse tagasi ja ei mäleta mitte midagi, mis sa viimased 10 minutit lugesid, sest mõte läks kuhugile rändama. See tähendab seda, et sa lülitusid alateadvuse peale. Me kõik oleme põhikoolis õppinud, et on olemas teadvus ja alateadvus, ja et see viimane (tihti kujutatakse jääkamakana, millest vee alla jääv suurem osa tähistab alateadvust) toimetab 95% ajast. Autojuhtidele on kindlasti tuttav tunne, kuidas nad kuhugile kohale jõudes tabavad end mõttelt, et kuidas ma juba siia sain, sest ei mäleta viimast 10-15 minutit autoga sõitmist. Ometigi, sa olid roolis. Aga kuidas sa siis ei mäleta? Lihtsalt asjad, mis on meile nii selged, et ei vaja meie tähelepanu, me toimetame automaatselt ehk siis alateadvus võtab kontrolli üle. Meenuta oma esimesi sõidukordi, kus sa pidid tähelepanu pöörama liiklusmärkidele, teistele autodele, jalakäijatele, peeglitele ja jumala pärast pidid teised autos olevad inimesed kõik kuss olema, et su tähelepanu ära ei kaoks. Nüüd aga lobised terve tee ja sa ise oled automaatpiloodi peal ehk siis su alateadvus juhib autot. Selles kõiges poleks mitte midagi halba, kui su alateadvus oleks pungil programmidest ja mõttemustritest, mis sulle elus edu toovad. Kahjuks see aga tihti nii pole ja valdav osa neist automaatsetest mõtetest on negatiivsed. Eelmise nädala artiklist me juba saime vastuse, mis selle tagajärjel meie kehas toimuma hakkab ning kuidas pikka aega vältav stress põhjustab kehalised reaktsioonid, mis võivad viia eluohtlike haiguste diagnoosini. Ja kõige hullem selle juures on see, et me oleme selle kõik lihtsalt enda jaoks välja mõelnud, meie keha võitleb millegagi, mida tegelikult pole olemas, sest nagu ma varem ütlesin – keha ise ei oska analüüsida, kas oht on reaalne või see on sinu kujutluse vili, mis eksisteerib vaid su mõtte tasandil. Seega on neil automaatsetel negatiivsetel mõtetel meie tervise ja terve elu seisukohalt väga suur roll. Oluline on aru saada, et kui need mõtted oleksid ainult mõtted, mis tulevad ja lähevad, siis poleks tegelikult hullu, kuid probleem on selles, et sa võtad neist kinni, usud neid ja annad neile mingi emotsionaalse väärtuse. See kehas tekkiv negatiivne emotsioon on see, mis hakkab kehas kurja tegema.

Automaatmõtted on põgusad, korduvad ja hinnanguid andvad mõtted, mis ei ole arutluse tulemus, vaid on pigem automatiseeritud ja kuigi nad võivad oma sisult olla nii positiivsed kui ka negatiivsed, on nad enamasti negatiivsed ja need võetakse kriitikata omaks. Positiivsed automaatsed mõtted on seotud positiivsete igapäevaste toimingute, tuleviku ootuste ja enesehinnanguga. Negatiivsed automaatsed mõtted on tavaliselt madala enesehinnangu, negatiivsete ootuste ja abituse valdkonnast. Automaatsetel negatiivsetel mõtetel on leitud seos stressi, ärevuse, depressiooni ja vihaga ning samal ajal on negatiivne seos õnnelikkuse ja eluga rahulolu osas. Kõigil inimestel tekib negatiivseid mõtteid, kuid mitte kõigil ei lõppe need ärevuse ja depressiooniga. Negatiivsed automaatsed mõtted on iseenesest ohutud, läbides meie teadvust nagu iga teine mõte. Kui sa aga suhtud negatiivsesse mõttesse kui reaalsuse peegeldusse, annad sellele tähtsuse ja keskendud neile, siis on neil negatiivsetel mõtetel võime tekitada ärevust. Ärevuse sümptomite leevendamine saavutatakse seega sellega, kui inimene muudab seda, kuidas ta negatiivsetele mõtetele reageerib. Tuleb need korduvad mõtted katkestada, neid teadlikult kontrollida ja neist distantseeruda. Emotsionaalseid häireid ei põhjusta see, MIDA sa mõtled, vaid KUIDAS sa mõtled. Näiteks võid sa muretsemisest mõelda kahel viisil:

• sul võib olla positiivne uskumus, et muretsemine on kasulik, sest tänu muretsemisele oled sa erinevateks ettetulevateks olukordadeks valmistunud.
• kui sul on aga muretsemise kohta negatiivne uskumus ja sa näed seda, kui midagi ohtlikku ja kontrollimatut, siis need ebaadekvaatsed mõtted viivad selleni, et sa muudkui püsivalt mõtled ja muretsed, kuni see viib su nende mõtete vältimise ja allasurumiseni, mis on kaitserefleks.

Muretsemist ja mingi mõtte peas ketramist üha uuesti ja uuesti ongi traditsiooniliselt peetud automaatseks protsessiks ehk siis me oleme seda tajunud kui midagi, mille üle meil kontroll puudub. Oma negatiivsetesse mõtetesse peaks aga suhtuma kui millessegi ajutisse, mis võivad küll hetkeks meie tähelepanu endale tõmmata, kuid seejärel tuleks lasta neil minna. Peamine põhimõte on mitte liiga tugevalt reageerida oma mõtetele, andes neile liiga olulise tähenduse, identifitseerides end nende mõtetega või arvata, et nende mõtete sisu on reaalsus, või püüda neid negatiivseid mõtteid alla suruda. Uuringud ütlevad, et depressioonis inimesed kasutavad mõtete allasurumise strateegiat, et oma negatiivseid mõtteid vältida. See on täpselt see, mida ma isegi tegin. Inimesed, kes tihti mõtteid maha suruvad, on eriti tundlikud negatiivsetele automaatsetele mõtetele pingelistes situatsioonides. On leitud, et nende mahasurumine ei ole hea strateegia, küll aga nende mõtete ja emotsioonide ümberhindamine. Sa ei ole sinu mõtted! Kui sa suudad oma negatiivsetest mõtetest lahti lasta, siis see annab sulle võimaluse oma tähelepanu pöörata probleemide lahendamisele ja tegevuskavade väljatöötamisele, mis on produktiivne viis asjadega tegelemiseks, sest muretsemine iseenesest ei vii ju lahendusteni.

Nagu öeldud, on automaatsed mõtted meie sisemine dialoog iseenda, oma maailma ja tuleviku kohta. Tuleviku osas on ootused tihti negatiivsed ehk siis seda iseloomustab lootusetus. Kirjandusest tuleb välja, et lootusetuse tunde kasvul on negatiivne mõju ka inimeste probleemide lahendamise oskusele, enesehinnangule, füüsilisele tervisele, enesekindlusele, õpitud abitusele, sissetulekule, produktiivsusele ja edule. Samuti on leitud seoseid lootusetuse ja depressiooni, kehva tervisliku seisundi ja madala elukvaliteedi vahel. Ekstreemsematel juhtudel võib lootusetus viia enesetapuni. Lisaks on lootusetus seotud enesehinnanguga – on leitud, et kõrge enesehinnang on nagu puhver, mis tagab inimesele kaitse lootusetuse vastu. Ja vastupidi – madal enesehinnang on seotud negatiivsete tulevikuootustega. Seega on võimalik enesehinnangu järgi ennustada, milline mõju on automaatsetel mõtetel lootusetuse tunde tekkimiseks.

On tugev side ebasoodsate elusündmuste ja emotsionaalsete ning käitumuslike probleemide vahel lapsepõlves ja teismeeas. Ehk siis juhtub midagi (need sündmused on tavaliselt laste puhul seotud nende vanemate, perekonna või sõpradega, näiteks perekonnas olev alkohoolik või narkomaan, keegi sureb või vahistatakse, lähedane sõber jääb haigeks või saab vigastada, või satub noor ise mingisse riskantsesse olukorda nagu õnnetus või on kuritöö pealnägija), mis nende laste/noorukite stressitaset tõstab, see tekitab neis negatiivseid mõtteid, mis viib emotsionaalsete ja käitumuslike probleemideni. Seega uuringu tegijad soovitasid, et need programmid, mis tegelevad noorte emotsionaalsete ja käitumuslike probleemide ennetusega pärast mingeid ebasoodsaid elusündmusi, peaksid keskenduma just noorte negatiivsete automaatsete mõtete muutmisele.

Mõned teised teooriad on arvamusel, et osadel inimestel on eelsoodumuslik haavatavus elus ettetulevatele keerulistele sündmustele. Püsivate negatiivsete uskumuste, isiksusetüübi, negatiivsete elusündmuste ja depressioonisümptomite vahel on hästi dokumenteeritud. Vastavalt haavatavuse teoreetikutele võivad isiksuseomadused (näiteks enesekriitika) suurendada tundlikkust negatiivsete sündmuste poolt põhjustatud mõjule meie meeleolule. Haavatavateks inimesteks on need, kellel on ebarealistlik uskumuste süsteem ja perfektsionistlik olemus, kel on kalduvus informatsiooni tõlgendada üleliia negatiivsel ja pessimistlikul viisil, ning kel on negatiivsed automaatsed mõtted (negatiivsed hinnangud, mida inimene teeb iseenda, oma olukorra ja tuleviku kohta). Eriti palju rõhutatakse perfektsionismi, neurootilisust ja enesekriitikat. Saad iseenda peale mõelda, kas sul on oma isiksuseomaduste tõttu suurem tõenäosus negatiivseid mõtteid veeretada ja ärevuse või depressiooni küüsi langeda.

Perfektsionism on suundumus nõuda veatut teostust ja märkama iga pisimat kõrvalekallet endale seatud ideaalides, kuna need on tõsine oht enesehinnangule. See hõlmab endas ebarealistlikke ootusi, kartust vigu teha, oma tegevustes kahtlema, pidevat enesekriitikat ja “kõik või mitte midagi” mõtlemist oma tulemuste ja enesehinnangu hindamisel. Kalduvus perfektsionismile on juba ammu tuntud ärevuse, söömishäirete ja depressiooni riskitegur. Perfektsionism arvatakse olevat arenenud varajases eas suhtluses liialt kriitiliste vanematega ja perekonnas, kus ei tunnustada käitumist, mis ei vasta teiste poolt seatud kõrgetele standarditele. See viib liigsele muretsemisele eksimuste tegemise ees ja kahtlusteni oma käitumise õigsuse osas. Neurootilisust iseloomustab ebastabiilsus, emotsionaalne ülitundlikkus ja pärast emotsionaalset kogemust normaalsesse seisundisse naasmisega seotud raskused. Enesekriitilised inimesed on orienteeritud saavutustele ja nad peavad täitma iseenda ja teiste standardid selleks, et säilitada oma enesehinnang. Negatiivsed automaatsed mõtted on orienteeritud saavutustele ja enesehinnangule: näiteks “Ma olen väärtusetu”, “Ma olen endas nii pettunud.”

Kui sa end ära tundsid, siis tuleb siiski tähele panna, et nende teooriate järgi ei põhjusta nimetatud isiksuseomadused iseenesest depressiooni, vaid lisaks on vaja mingit elusündmust, mis need vallandaks, ja siis nende kahe asja kombinatsioon viib depressiooni tekkeni. Uuringud näitavad, et kliinilise depressiooni ajal on suurenenud inimeste neurootilisus, perfektsionism, tundlikkus inimestevahelises suhtluses (ülitundlikkus teiste käitumise ja tunnete suhtes), düsfunktsionaalsed uskumused, vajadus heakskiidu järele ja negatiivsed automaatsed mõtteid. Depressiooni remissiooni ajal need aga langevad. Samas on leitud, et kõrgeks jäävad järgmised omadused: ebakindlus, habras enesehinnang, kõrged isiklikud standardid, mis põhinevad teiste inimeste ootustel, ja vanemate kriitika. Seega tunduvad need viimatinimetatud olevat haavatavuse faktorid depressiooni tekkeks. Juba eelnevalt käsitlesime ühte uuringut, mis ütles sama, et kõrge enesehinnang on nagu kaitsvaks puhvriks.

Sellele järeldusele on lisaks uuringutele jõudnud paljud tuntud ja targad inimesed minevikust ja olevikust ning ma arvan, et enamik neist pole vastavasisulisi uuringuid lugenud, vaid räägivad oma isiklikest kogemustest ja/või tähelepanekutest. Tõesti, alati pole vaja uuringuid selleks, et veenduda teatud asjade toimimisest elus. Kõige lihtsam on neid asju oma elu peal testida või vaadelda lähedaste sõprade/pereliikmete elusid. Tavaliselt hakkavad vaatlusel teatud mustrid silma ning eeskuju tuleks võtta nii neilt, kellega soovid sarnaneda, kui ka neilt, kellega mitte mingil juhul ei soovi sarnaneda. Loe ja mõtle nende järgneva 15 mõttetera üle (osade autoreid ma ei tea, kuid ma pole ühtegi neist ise välja mõelnud :)). Neid on tegelikult rohkem, need 15 olid lihtsalt mulle hetkel kiiresti leitavad:

1. Mõtlemine teeb nukraks ja enneaegu vanaks. Seda tunneb Vargamäe Andres. Pigem juba rühmeldada. Nõnda kasvab küll päts selga, aga seda on kergem kanda kui nukraid mõtteid. (A. H. Tammsaare).
2. Kuidas mõtleme, nii ka elame. (A. Nekrassov).
3. Elu on 10% sellest, mida te teete, ja 90% sellest, mida te temast mõtlete.
4. Inimene pole midagi muud kui oma mõtete vili. Mida ta mõtleb, selleks ta saab. (Gandhi).
5. Muretsemine tähendab palvetamist asjade pärast, mida sa ei taha või vihkad.
6. Meie võimuses on luua oma mõtete abil põrgust paradiis, ent võime ka paradiisist põrgu teha.
7. Meie elu on see, milleks meie mõtted selle teevad. (Marcus Aurelius).
8. Sul on kontroll oma mõistuse, mitte väliste sündmuste üle. Mõista seda ja sa leiad oma väe. (Marcus Aurelius).
9. Mõistus on oivaline teener, aga türanlik isand. (Robin Sharma).
10. On kindlaks tehtud, et üle 90% sellest, mille pärast me muretseme, ei lähe kunagi täide. Seega on meie negatiivsed muremõtted ainult umbes 10% õigustatud. (Susan Jeffers).
11. Nii vaimse kui kehalise tervise saladus on mitte leinata taga minevikku, muretseda tuleviku pärast või ette näha probleeme…, vaid elada praegust hetke arukalt ja asjalikult. (Buddha).
12. Kõik, mis me täna oleme, on selle tulemus, mida me minevikus oleme mõelnud. (Buddha).
13. Mida sa mõtled, selleks sa saad. Mida sa tunned, seda sa endale ligi tõmbad. Mida sa enesele ette kujutad, seda sa oma ellu kutsud. (Buddha).
14. Muretsemine ei tee homsete tegemiste raskust kergemaks, vaid teeb olemise tänases raskemaks.
15. Uskumused piiravad sind, samal ajal kui sisemine teadmine annab sulle mõjuvõimu. Uskumus on lihtsalt miski, mille sa oled kaasa saanud oma perekonnalt, sisemine teadmine elab sinu sees. Kõik, mida sa usud, anti sulle kellegi poolt väljastpoolt sind ennast ja seega selles kõiges tuleb kahelda. (dr. Wayne Dyer).

Mis mina isiklikult neist välja loen, on et kõik nad nõustuvad, et mõtted on ühed võimsad konstruktsioonid, mis on muutnud su elu täpselt selliseks nagu see sul hetkel on. Vihjatakse ka notseeboefektile – kui heietad negatiivseid mõtteid, siis need võivadki reaalsuseks saada. Samuti, et neis mõtetes ja oma uskumustes tuleb kahelda, sest need on meile teiste inimestel poolt antud.

Nüüd natukene ka uskumustest, mis läheb sügavamale kui mõtted:

Uskumused → Automaatsed mõtted → Stress

Sul on põhilised tõekspidamised/uskumused, mis on väga stabiilsed ning mille sa oled omandanud väga varajases eas tavaliselt oma perekonnalt. Kui need on düsfunktsionaalsed, siis need põhjustavad moonutatud tõlgendusi elus ettetulevatest sündmustest, häiritud meeleolu ja käitumist. Uskumused põhjustavad automaatseid mõtteid, mis omakorda tekitavad negatiivseid emotsioone, mis toovad kaasa näiteks depressiooni või depressiivse meeleolu. Mõtle nüüd oma perekonna ja kasvukeskkonna peale ning analüüsi, kuid head uskumused sa sealt võisid kaasa saada ja kas sellel kõigel võib olla seos sellega, kus sa hetkel elus oled ning mis on seni juhtunud? Kui sul on mingi krooniline haigus või seisund (kasvõi ülekaal), siis kas need kodust kaasasaadud uskumused aitavad kaasa tervenemisele või muude probleemide lahendamisele?

Mina isiklikult kasvasin üles džunglis, kus ei saanud kedagi usaldada, sest teisest inimesest ei saanud kunagi midagi head loota, isegi, kui keegi midagi sinu heaks tegi, siis sellel oli tavaliselt tagamõte. Alles tagantjärele sain ma aru, et ma kasvasin üles, sisenesin täiskasvanute maailma ja käitusin ikka nagu ma oleksin džunglis – ei usaldanud kedagi, ei palunud abi, olin valvas ja kaitsesin pidevalt oma seljatagust, et keegi mulle ootamatult nuga selga ei lööks. Ma kohtusin mõningate imeliste inimestega, kes mind näiteks tööalaselt tohutult aitasid ja usaldasid, aga mina olin ikkagi kahtlustav ja mõtlesin, et mis see tagamõte siin on, sest kui sa oled džunglis üles kasvanud, siis sa pole lihtsalt elu sees näinud ühtegi inimest, kes ongi oma olemuselt hea ja soovib siiralt teistele inimestele ka head. Tagamõtteta. Mul võttis pikalt aega, et aru saada, et kõik ei ole üles kasvanud minuga sarnastes oludes. Kuid ma arvan, et sa ei peagi mingites eriti ekstreemsetes tingimustes üles kasvama, et siiski omada negatiivseid uskumusi. Võib olla oli sul suhteliselt õnnelik lapsepõlv, kuid vanematel polnud näiteks sinu jaoks piisavalt aega, sa ei saanud piisavalt tähelepanu või üks vanematest oli liiga kontrolliv vms – on palju viise, kuidas lapsena mingeid irratsionaalseid uskumusi endale külge hankida.

Kuigi paar eelpool kirjeldatud uuringut jõudsid järeldusele, et teraapiad peaksid olema keskendunud negatiivsete automaatsete mõtete muutmisele, siis see võis tuleneda sellest, et nad uskumusi üldse ei käsitlenudki. Mulle endale tundub küll loogilisem, et need negatiivsed mõtted tekivad ju ka millestki ja selleks on sügaval meie alateadvuses olevad programmid/uskumused. Järelikult peaks teraapia olema keskendunud nende irratsionaalsete uskumuste avastamisele ja muutmisele, kuna see toob endaga kaasa muutuse negatiivsetes automaatsetes mõtetes. Automaatsed mõtted on tegelikult seega haiguse sümptomid ehk siis tagajärjed ja nagu juba muude haiguste puhul oleme rääkinud, siis ei ole mõtet tegeleda sümptomitega – vererõhu- ja veresuhkrutabletid ei tee absoluutselt midagi haiguse suhtes, vaid aitavad kõigest sümptomeid kontrolli alla hoida, palavikku pole enamikel juhtudel (v.a juba eluohtlikult kõrge palaviku puhul) mõtet vägisi alla tuua, sest palavik pole haigus, vaid kõigest sümptom jne. Kui ma olen vahel kuulnud kedagi positiivsest mõtlemisest rääkimas, siis ma olen küll tähele pannud, et neist paljud tegelikult ütlevad, et lihtsalt positiivne mõtlemine ei aita ja just sel põhjusel, et mõtlemine on kõigest mõtlemine, kuid kui sul on sügaval alateadvuses ebasoodsad uskumused, siis kõigest positiivne mõtlemine ei ole piisav, vaid tuleks tegeleda nende uskumuste muutmisega. Sa võid oma teadliku meelega otsustada, mida sa soovid ja teha suursuguseid plaane (mõtle kasvõi uusaasta lubaduste peale), kuid kui su alateadvuses on täiesti vastupidised negatiivsed programmid, mis juhivad su elu 95% ajast, siis sul ei õnnestu kunagi saavutada seda, mida sa soovid ning see on põhjuseks, miks su teadvuse tasemel tehtud imelised soovid ja plaanid ei realiseeru.

Ma pean küll tunnistama, et teadmine sügavamate uskumuste olemasolust jõudis minuni palju hiljem. Nii ma arvasin, et minu probleemiks on sünnipärane raskemeelsus ja negatiivsed mõtted. Seega mina keskendusin tõesti mõtetele – et neid tuvastada, et avastada end neilt hetkedelt, kus ilma mu teadliku nõusolekuta mingid ebasoovitavad mõtted mu pea vallutasid jne. Siis ma katkestasin need ja n-ö tühistamiseks korrutasin mitu korda negatiivsele mõttele vastupidist positiivset mõtet. Ma pean ütlema, et kuigi ma oma uskumustega tol ajal ei tegelenud, siis ka negatiivsetele mõtetele keskendumine ja nende muutmine aitas mind. Ma arvan, et see oli rakubioloog Bruce Lipton, kes ütles, et uskumuste muutmiseks on kaks viisi: üks neist on otse tegeleda uskumuste muutmisega ja teine ongi pidevate korduste teel. Umbes nagu sa kunagi korrutustabeli selgeks said – pideva kordamisega. Ju see on põhjus, miks see minu puhul toimis.

Oma mõtete kontrolli alla saamine on oluline vaimse tervise säilitamise seisukohast. Ma olen elanud depressiooniga ja see pole mingi elu, kui sa ei näe mitte millelgi mõtet ja päeva tipphetkeks on öö saabumine, et natukene und saada ja nendest kohutavatest mõtetest natukesekski ajaks pääseda. Kuid nagu eelmise nädala artiklis nägime, on see oluline ka füüsilise tervise seisukohalt. Esmalt tuleb endale teadvustada, et mõtlemine pole miski, mis sinuga lihtsalt juhtub, ja pole mingit põhjust uskuda iga oma mõtet, mis sind õnnetuks teeb. Kuna alateadvus ei tee vahet reaalsusel ja kujutlusel ehk kõik see, mis inimene enda meeltes loob, on alateadvuse jaoks reaalsus, siis seda teadmist võiks hoopiski enda kasuks ära kasutada luues oma peas kujutluse elust, mida sa soovid elada.

 

Sa oled täna see, kuhu eilsed mõtted on sind toonud,

 ja homme see, kuhu tänased mõtted sind viivad.

Blaise Pascal

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus

Flouri, E., Panourgia, C. Negative automatic thoughts and emotional and behavioural problems in adolescence. Child and Adolescent Mental Health 2014; 19(1), 46–51.

Frewen, PA., Evans, EM., Maraj, N., Dozois, DJA, Partridge, K. Letting Go: Mindfulness and Negative Automatic Thinking. Cogn Ther Res, 2008; 32, 758–774.

Kopala-Sibley, DC., Santor, DA. The Mediating Role of Automatic Thoughts in the Personality – Event – Affect Relationship. Cognitive Behaviour Therapy, 2009, 38(3), 153–161.

Ma n j u, M., Su d h i r, PM., Ma r i amma, P. Perfectionism, Interpersonal Sensitivity, Dysfunctional Beliefs, and Automatic Thoughts. International Journal of Mental Health, 2014; 43(1), 50–72.

Normann, N., Lønfeldt, NN., Reinholdt-Dunne, ML., Hoff Esbjørn, B. Negative Thoughts and Metacognitions in Anxious Children Following CBT. Cogn Ther Res, 2016; 40, 188–197.

Pirbaglou, M., Cribbie, R., Irvine, J., Radhu, N., Vora, K., Ritvo, P. Perfectionism, Anxiety, and Depressive Distress: Evidence for the Mediating Role of Negative Automatic Thoughts and Anxiety Sensitivity. JOURNAL OF AMERICAN COLLEGE HEALTH, 2013; 61(8), 477-483.

SAVİ ÇAKAR, F. The Effect of Automatic Thoughts on Hopelessness: Role of Self-esteem as a Mediator. Educational Sciences: Theory & Practice, 2014; 14(5), 1682-1687.

SZENTAGOTAI, A., FREEMAN, A. An analysis of the relationship between irrational beliefs and automatic thoughts in predicting distress. Journal of Cognitive and Behavioral Psychotherapies, 2007; 7(1), 1-9.

Wong, SS. Balanced states of mind in psychopathology and psychological well-being. INTERNATIONAL JOURNAL OF PSYCHOLOGY, 2010; 45 (4), 269–277.