“You’ll get what you’ll focus on. Where attention goes, energy flows and results show.”

(“Sa saad seda, millele sa keskendud. Kuhu sinu tähelepanu koondub, sinna läheb energia ja tulevad tulemused.”)

– T. Harv Eker

Miks peaks keegi tahtma olla haige? See lihtsalt ei kõla loogiliselt! Eriti veel kui tegu on raske haigusega. Ma arvan, et sa nõustud minuga, et terveks saamise juures on esimeseks oluliseks eelduseks, et haige inimene päriselt tahab terveks saada. Mitte ainult ei ütle seda, vaid päriselt ka tahab. Mitte ainult ei arva, et ta tahab, vaid päriselt ka sügaval oma sisimas tahab. Mitte ainult siis, kui selleks midagi tegema ei pea, see tuleb kõik lihtsalt kätte, peab ainult „imetableti” sisse võtma vms, vaid ka siis, kui selleks tuleb ränka vaeva näha, loobuda vanadest tervistkahjustavatest lemmiktoitudest ja meelistegevusest. Raha- ja tööpuuduse osas räägime õpitud abitusest, aga haiguste puhul on see millegi pärast tabuteema. Me kõik oleme nõus, et ongi olemas inimesed, kes elavad vaesuses, nad võivad isegi kodutud olla, kuid sellegipoolest ei taha tööle minna, vaid EELISTAVADKI olla vaesed, sest alternatiiv – midagi teha, elada mingite graafikute järgi, kuulata kellegi käske – on neile liiga keeruline. Miks siis on nii raske uskuda, et on haigeid inimesi, kes ei soovigi terveks saada, sest haigus annab neile midagi, mida neil tervena ei ole. Nüüd enam ei tundugi võib olla nii raske uskuda, et on patsiente, kes ei soovigi terveks saada, sest nad ei taha vaeva näha, ja teiselt poolt naudivad liiga palju seda tähelepanu või muid hüvesid, mis haigusega kaasneb. Ma tahan täna rääkida haiguse „teisesest kasust”, sest paljud haiged võivad tegelikult teadlikult, kuid hullemal juhul enese teadmata takistada oma paranemist. Kuid samale asjale võiks mõelda ka need inimesed, kel näiteks kaalulangetus kuidagi ei õnnestu või mistahes muu eesmärgi saavutamine – kas sa äkki ise takistad seda? Miks sa oled edasi situatsioonis, mis sind ei rahulda? Miks sa ei kaota kaalu, jäta maha suitsetamist, lahku vägivaldsest suhtest või mida iganes on su elus negatiivset, mida sa järjepidevalt jätkad ega muuda midagi selles osas. Kas sa saad oma eesmärgi mittesaavutamisest mingit „kasu”? Või tooks selle eesmärgi saavutamine endaga kaasa midagi, mille ees sul on hirm? Antud postitus on mõeldud neile, kes tahavad terveks saada, kuid enese teadmata alateadlikult sellele vastu töötavad. Ma tean, sest ma ise olin selline patsient.

Kas sa mäletad oma lapsepõlvest, et haige olemine oli küll igavene nuhtlus, kuid ei saa eitada ka mõningaid mõnusaid kõrvalmõjusid: sai koolist koju jääda, päev läbi teki all vedeleda, magada lõunani, ei pidanud juukseid kammima ega nägu pesema, lubati võib olla erandkorras terve päev vaadata multikaid või mängida videomänge, tehti lemmiktoitu ja sooja teed mee ning sidruniga, lubati voodis süüa, vanemad olid eriti tähelepanelikud ja hoolitsevad, keegi ei riielnud toas valitseva segaduse pärast, sai süümepiinadeta laiselda, sul polnud mingeid kohustusi sel ajal, kõik asjad tehti ette ja taha ära, sest sa olid ju haige, õed-vennad olid äkki veidigi kadedad kogu selle tähelepanu pärast, mis sa endale said jne. Veidi vanemas eas lisandusid sellised „kasutegurid” nagu üksi koju jäämine, kaalu kaotamine ilma, et peaks üldse pingutama, sai end haletseda, sõbrad helistasid ja saatsid häid soove. Kohe, kui tervis tagasi tuli, kadusid kõik need privileegid üleöö ning tuli jälle hakata tegelema nende igapäevaste tüütustega. Võib olla sa isegi vahel teesklesid, et jälle saada selle suurepärase hoolitsuse osaliseks… Võib olla sul ei olnud just kõige hoolivam ema, välja arvatud juhul, kui sa olid haige. Kui lapsena külmetuse said, siis järsku oli ema armastav, hoolitsev ja lõpuks ometi ta pühendas sulle aega, mida sa lapsena vajasid. Siis polnud nagu mingit mõtet terveks saada, et taastata “normaalne“ olukord, kus ema sulle mingit tähelepanu ei osutanud. Täiskasvanuna tekib sul haigeks olemisega alateadlik side, et see on viis, kuidas saada kellegi kalli inimese armastus, aeg ja tähelepanu.

Kas sa arvad, et see kehtib vaid lühiajalise gripi puhul ning mitte raskete krooniliste haiguste puhul? Kahjuks mitte! Haiglas on tihti näha inimesi, kes ei ole valmis enda paranemiseks lillegi liigutama või mis veel hullem – töötavad sellele lausa vastu! Viimasel juhul on inimene tavaliselt teadlik, mida ja miks ta teeb ning nende puhul ei ole kerge neid ümber veenda, sest kui haigusest saadav kasu kaalub saadava kahju üle, siis on raske patsiendile selgeks teha, et ta end aitaks. Sellise patsiendi parimaks näiteks oli üks meesterahvas minu esimeselt praktikalt ravikindlustamatute patsientide osakonnast. Meil oli seal üks „püsielanik”, kes minu saabumise ajaks oli seal juba aasta aega veetnud. Ta ei olnud üldse vana, 40ndates eluaastates, ning selleks momendiks polnud tal ka enam suurt midagi viga, mille tõttu ta oleks pidanud haiglas olema, kui välja arvata jubedad lamatised, mis tulenesid sellest, et ta oli aasta aega voodis vedelenud. Tema lihased olid täiesti kadunud, vaid luu ja nahk oli inimesest järele jäänud ning tal polnud mingit motivatsiooni enda heaks midagi teha, sest mis oli alternatiiv? Seal oli palju selliseid inimesi, kes olid sõltuvusprobleemi tõttu kõik oma elus kaotanud – neil polnud enam kodu, tööd ega mingit vara, perekond ja sõbrad ei tahtnud neid tunda jne. Seega terveks saades poleks olnud tal mitte kuskile minna, toidu hankimiseks oleks pidanud töö otsima, mis temasugusele inimesele oleks olnud väga raske. Haiglas aga oli tal katus pea kohal, 3 korda päevas toodi talle sooja toitu ja täisteenindus – ta ei käinud isegi tualetis, vaid tal vahetati mähkmeid. Personal tegi kõik mis võimalik, teda pandi sunniviisiliselt ratastooli istuma, et ta kogu aeg voodis ei lamaks, kuid mida sa teed, kui patsient ise on oma olukorraga ülirahul ning ei kavatsegi voodist ega ratastoolist püsti tõusta, et oma jalad veidikene tööle panna. Isegi kuulus evolutsiooniteooria looja Charles Darwin oli täiesti avameelne selles osas, et tema põdur tervis toob talle ka kasu. Tema tervisepäevikus on kirjas, et kuigi tema halb tervis on hävitanud mitu aastat tema elust, siis see on samuti vabastanud teda mõningatest ebameeldivatest kõrvalkohustustes nagu seltskondlik läbikäimine jne. Haigus andis talle võimaluse neist eemale hoida ning samuti ei koormatud teda loengute pidamisega nagu teisi, terveid teadlasi, mis andis talle palju lisaaega ja üksindust, et tööd teha ja olla produktiivne.

Esimest korda märgati „teisese kasu” fenomeni I Maailmasõja ajal. Oleks loogiline mõelda, et lahingus vigastatud sõdur soovis võimalikult kiiresti terveks saada ja haiglast pääseda, kuid teadmine, et paranedes peab ta naasma sõjatandrile, võis panna tema alateadvuse tervenemisele vastu töötama. Vaatamata sellele, et ta teadis, et ta hülgab oma kaaslased ning sügaval sisimas oma tegu vihata, oli teiselt poolt olemas meeleheitlik soov koju minna. Kui sõduril „vedas” ja ta taastus piisavalt, siis naasis ta nende olude juurde, mis põhjustasid ta haiglasse sattumise. Kui ta aga ei saanud terveks või tema tervislik olukord halvenes, siis ta oleks koju saadetud. Ma arvan, et sa saad sellest dilemmast aru.

Freud mõtles välja „teisese kasu” mõiste, et selgitada olulist foobiate ravimisel esinevat nähtust. Ta märkas, et osad inimesed eelistavad oma foobiast mitte vabaneda, sest foobia olemasolu teenib nende jaoks mingit teatud peidetud eesmärki (neuroosi teisene kasu). Patsient võis olla vahel üsna pettunud, kui terapeudil õnnestus teda aidata foobiast vabaneda. Näiteks oli ühel mehel hirm lennukiga lendamise ees, kuid tal oli planeeritud perepuhkus. Minevikus oli see foobia takistanud tal nendele puhkusreisidele minemast ja naine läks lastega üksi. Foobia sai edukalt ravitud, kuid hiljem süüdistas klient terapeuti tema abielu hävitamises. Foobia teisene kasu antud meesterahva jaoks oli see, et see andis talle hea vabanduse mitte veeta oma puhkust koos abikaasaga, kellega nad hästi kokku ei sobinud. Kui foobia sai ravitud, siis see mugav vabandus kadus ära ning väljavaade veeta oma abikaasaga pikalt aega oli tema jaoks nii jube, et ta võttis kasutusele äärmuslikud meetmed ning jättis naise maha.

Teine näide foobiate kohta. Noor mees kartis maa-aluse metrooga sõita, aga õnneks oli tal rikas onu, kes organiseeris talle juhiga auto, kes teda mööda linna ringi sõidutas. Mees otsis abi oma foobiast vabanemiseks paljude terapeutide käest, kuid ravi oli alati viljatu, sest uhke auto kasutamine oli ahvatlevam kui oma foobiast võitu saamine, mille järel oleks ta pidanud hakkama ühistransporti kasutama. Veel on välismaalt näiteid, kuidas patsiendid ei taha foobiatest paraneda, sest nad saavad kindlustusfirmadelt raha, kui nad oma foobia tõttu ei saa tööle minna/tööd teha. Neil juhtudel on ilmne, et inimesel on tugev isiklik motiiv mitte terveneda.

Seega mistahes kontekstis kirjeldab „teisene kasu” midagi positiivset, mida saadakse näiliselt negatiivsest või problemaatilisest olukorrast. Näiteks annab haigus võimaluse töölt koju jääda ja teiste inimeste tähelepanu saada, suitsetamine võib aidata inimesel lõõgastuda või aidata neil endast mingit teatud muljet jätta. Tuuakse veel selliseid näiteid, et võistluse kaotanud sportlane saab palju kaastunnet toetavate ajaleheartiklite näol ja kirju saatnud fännidelt. Ta võis küll olla kaotaja, kuid teiselt poolt tõi see kaotus talle ka mingit kasu, ja see võib alateadlikult osade indiviidide jaoks olla üsna meeldiv tulemus.

Isegi, kui ravi tundub edenevat igati hästi, võib ühel hetkel täiesti ootamatult ilmuda patsiendipoolne vastupanu. Arst/terapeut lihtsalt tunneb ühel hetkel, et „miski” takistab edasist liikumist. „Teisene kasu” on varjatud, tihti alateadlik põhjus, miks inimene käitub teatud viisil, mis kõrvaltvaatajale võib tunduda enese saboteerimisena. Näide kaalu alandamise valdkonnast: inimene võib oma suurest kehakaalust kinni hoida, sest tal on uskumus, et nii kaua kuni ta näeb välja suur ja tugev, ei satu ta tänaval röövi ohvriks. Mu emal on telekanal TLC, mis näitab tihti erinevaid sarju kaalulangetajatest. Ma leian, et need on nii meditsiinilises, kultuurilises kui ka psühholoogilises mõttes üsna huvitavad, sest kui sa oled neid juba üksjagu näinud, siis joonistub väga selgelt välja, et kaaluga kimpus olevatel inimestel (ma ei pea silmas mõnda ülekilo, vaid vähemalt 150kg) on väga sarnased iseloomujooned ja mõttemustrid. Naiste puhul tuleb väga tihti välja, et neid on lapsena seksuaalselt väärkoheldud ning kuigi siin võib olla palju põhjuseid, miks inimene hakkab üle sööma, siis kindlasti võib üheks varjatud põhjuseks olla, et need naised tunnevad end oma suures kehas turvaliselt, sest nad arvavad, et ülekaalulisena ei ole nad nii atraktiivsed ja neile ei tehta enam haiget. Kui sul on selline uskumus, siis pole ju mingit põhjust kaalu kaotada.

Teisene kasu võib olla sisemine või väline. Sisemine on „psühholoogiliselt motiveeritud” ehk siis see rahuldab mingeid psühholoogilisi vajadusi või lahendab psühholoogilisi konflikte. Väline on tavaliselt seotud rahalise kasu, võlgade või muu juriidilise kohustuse vältimise või tööga seotud manipulatsiooniga. Järgnevalt on toodud mitteammendav nimekiri mõningatest kasudest:

Sisemine kasu	Väline kasu
Kuhugi kuuluvuse või kellestki/millestki sõltuvuse vajaduse rahuldamine.	Puudega seotud rahalised toetused.
Kättemaks (näiteks teatud kindlustusettevõtte suhtes, kes pani patsiendi kannatama, abikaasa/partneri suhtes, kes ei täitnud patsiendi lootusi oma kohustuste täitmisel).	Juriidilistest ja muudest kohustustest vabanemine (nt lastetoetuste maksmine, kohtusse ilmumine, vanglast tingimisi vabastamine või katseaeg).
Püüd esile tuua oma perekonna ja sõprade hoolitsust, kaastunnet ja muret.	Töökohaga manipuleerimine (nt edutamine või üleminek, töökaaslaste või tööga seotud raskustega toimetulek, koondamise või vallandamise ennetamine).
Perekonna viha patsiendi puude suhtes võib suurendada patsiendi vimma ja tahet tõestada, et tal on “õigus”.	Kutsealane ümberõpe või oskuste täiendamine.
Oma igati välja teenitud tasu saamine pärast aastaid rabelemist ja ennastsalgavat kohustuste täitmist.
Võimalus kõrvale hoida ebameeldivatest rollidest, tegevustest ja kohustustest, sh nendest, mis kaasnevad abikaasaks, lapsevanemaks või peres leivateenijaks olemisega.
“Haige rolli” omaksvõtt annab patsiendile võimaluse suhelda ja end teiste inimestega seostada uuel, sotsiaalselt aktsepteeritaval viisil.
Sotsiaalselt vastuvõetamatu haiguse (psühholoogiline häire) muutmine sotsiaalselt vastuvõetavaks haiguseks (vigastus või füüsiline haigus).
Oma ebaõnnestumiste põhjusena süüdistada iseenda asemel oma haigust, sest see ei allu ju enda kontrolli alla.
Perekonnas oma staatuse säilitamine.
Et takistada oma abikaasat/partnerit end maha jätmast.
Et seksist kõrvale hiilida.
Rasestumise vältimine.
Uimastite/ravimite hankimine.

Teisene kasu mängib suurt rolli kroonilise valu sündroomiga patsientide puhul. „Tänu” oma haigusele on sinikraelistel töötajatel näiteks võimalik vältida füüsiliselt raskeid tööülesandeid. Tihti teeb inimene pikki aastaid füüsiliselt rasket tööd, kuid siis 50ndates eluaastates hakkab järsku tundma, et tööülesannete täitmine pole enam nii lihtne. Seejärel ilmub kas tõeline või väljamõeldud vigastus ja puue, mis takistab teda tööle naasmast. Ta ei soovi kas üldse enam tööd teha, ta ei soovi seda konkreetset tööd teha või tal puuduvad muud oskused, et leida teistsugune töö. Regulaarne sissetulek kas kindlustuselt või puuetega inimeste sotsiaaltoetuse näol annab selle võimaluse, et ei pea tööle naasma, kuid põhivajadused on elatise näol tagatud. Arvukad uuringud on leidnud, et inimesed, kes on end tööl vigastanud (ehk siis läheb kirja tööõnnetusena) paranevad aeglasemalt, kui inimesed, kelle meditsiinilisest seisukohast sarnane vigastus ei ole tööga seotud. Ehk siis tööõnnetus toob kaasa hüvitise ja võimaluse töölt puududa, kui aga omast vabast ajast need samad vigastused endale hankisid, siis on ju suurem motivatsioon ruttu terveks saada. Me kõik teame, et Eestis igasugused hüvitised pole nii suured, et saakski nende toetuste najal kodus aega veeta, kuid ma arvan, et me kõik teame mõnda inimest, kes sel moel vähemalt pisikese lisasissetuleku on endale kindlustanud – kas õiglaselt või mitte, on kõrvaltvaatajana muidugi raske otsustada. Ma ei kadesta neid inimesi, kes peavad otsustama, kes hüvitist/toetust väärivad ja kes mitte, sest selge see, et petised tuleb tuvastada, kuid oht tõelisele abivajajale liiga teha on ka suur. Tervishoiutöötajatele on see teema samuti tuttav, näiteks on valu teema keeruline, sest leidub patsiente, kes vahet pidamata valu kaebavad ning valuvaigisteid küsivad. Ühelt poolt ei peaks keegi valu kannatama, kuid teiselt poolt on valuvaigistitest sõltuvuses olevaid inimesi, kes lihtsalt teesklevad, ja eriti mis puudutab opioide, siis neid ei saa kergekäeliselt igaühele anda, kes aga soovi avaldab. Kuna ma juba ühe näite ravikindlustamatute patsientide osakonnast tõin, siis seal oli ikka väga keeruline. Tavaosakonnas sa võid loota inimeste loogikale, et nad saavad aru, et valuvaigisti on siiski ravim ning sellel on valu vaigistamise kõrval ka muid, ebasoovitavaid toimeid, kui aga su patsientidest suur osa on sõltlased, siis sa muutud väga skeptiliseks selles osas, kas see valu on ikka tõeline või patsiendi kaebusel on mingid muud tagamõtted.

Ma pean ütlema, et haiglas on oma haiguse ärakasutamist erinevatel eesmärkidel päris palju näha. Ma märkasin seda esimest korda juba tegelikult olles ise patsient. Kuna ma läbisin lühikese aja jooksul 3 operatsiooni, siis haiglas veedetud aeg venis päris pikaks ja kes on pikka aega haiglas veetnud, teab, et seal pole suurt midagi teha. Ma lõbustasin end siis arstide, õdede, patsientide ja viimaste lähedaste jälgimisega. Pärast esimest operatsiooni jagasin pikalt palatit kahe vanema Narva memmega. Kuna ma elasin nendega koos 24/7, siis loomulikult panin ma tähele, kui hädiseks ja väetiks nad muutusid hetkest, kui mõni perekonnaliige palatiuksest sisse astus. Muidu polnud neil häda midagi, nad olid kõbusamad kui mina: kooserdasid mööda koridore ringi ja käisid kõrvalpalatis sõbrannadel külas. See tundus mulle tol hetkel lihtsalt naljakas ja võib olla natukene naeruväärne, kuidas vanad inimesed muutuvad veidi lapsemeelseks ja kasutavad lapsepõlvest pärit trikke tähelepanu saamiseks. Kui ma aga hakkasin oma aega onkoloogi ja päevaravi ukse taga surnuks lööma, siis see ei olnud enam naljakas, vaid tegelikult hakkas õudne. Kohe esimesel korral, kui ma keemiaravisse läksin ja seal ukse taga koos oma saatusekaaslastega järjekorda ootasin, märkasin, et seal oli kahte sorti inimesi: esimesed, kes tegelesid oma asjadega (lugesid raamatut, kuulasid muusikat vms) ja teised, kes tulid ja neil kohe silmas käisid ringi, et valida, kelle kõrvale istuda ning vestlust alustada. Ja mis sa arvad, mis oli vestluse teema? Viimati külastatud teatritükk või kontserdielamus? Kahjuks mitte. Tavaliselt nägid need vestlused välja nii, et üks inimene rääkis viimsegi kui detailini terve oma vähi saamise loo, protseduurid, millises organis vähk end järgmisena ilmutas ja mis siis sellele järgnes. Ja siis tema vestluskaaslane tavaliselt ütles, et oh, see pole veel midagi ning üritas teda üle trumbata rohkemate operatsioonide, keemiaravide, hullemate kõrvalmõjudega vms. Ma nutsin alati 3 päeva pärast keemiaravis käimist ja seda mitte mu veenidesse lastud mürgi tõttu, vaid nende tahtmatult pealt kuuldud juttude pärast, mis panid mu mõtlema, et kas see ongi nüüd minu elu – keerelda selles süsteemis nii kaua, kuni see haigus mu lõpuks tapab? Ainuke erinevus oli see, et ma olin keskmisest patsiendist enam kui poole noorem ja kui kõrvaltvaatajana jäi tihti mulje, et neil polegi nagu enam millegi nimel elada, siis mina tundsin, et mul ei ole enam piisavalt aega, et teha kõiki neid asju, mida ma elus soovisin. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma mõtlema sellele, mis küll nende inimeste peas toimub ja kui suur tõenäosus neil on paraneda, kui nad ilmselgelt „naudivad” oma haigust? Jah, ma tean, kuidas see kõlab ja proovi sa vähihaigele öelda, et ta naudib oma haigust, keemiaravi jne, kuid raske on midagi muud arvata inimese kohta, kes täiesti õhinal ja kirega räägib oma haigusest, endal silmad peas põlemas! Täpselt sama moodi nagu mõni inimene räägib oma uuest autost, telefonist või hobist! Seda oli kummastav kõrvalt vaadata, aga täpselt selliseid patsiente ma kohtasin. See oli liiga kummaline ja hirmutav, ning ma otsustasin kohemaid, et mina ei muutu selliseks! Mingil hetkel aga avastasin, et ma olin muutunud täpselt selliseks nagu need inimesed ja ma isegi ei pannud tähele, kuna või kuidas see minuga juhtus! See hiilis mulle kuidagi salakavalalt ligi. Ma arvan, et see kõik sai alguse sellest, et kuna ma olin nii noor ja pea keegi mu sõpruskonnast ei tundnud kedagi nii noort vähihaiget, siis ma olin kõigile huvitav juhtum, kõik tahtsid hästi palju teada ja küsisid palju küsimusi. Inimesed hakkasid mu tervise kohta uurima, mis on võib olla normaalne, kui sa oled pensionär, aga mitte siis kui sa oled 30! Mina muudkui rääkisin ja rääkisin, kuni sain aru, et see pole päris normaalne, et kõige huvitavam asi minu juures oli järsku see, et ma olen noor vähihaige. Ma mõtlesin, et kas ma ikka tahan sellist silti endale külge? Olla selle poolest tuntud? Et esimene asi, mis inimestele minuga seostub, on minu haigus? Lisaks hakkasin mõtlema, et kas mul on lootust paraneda, kui ma absoluutselt iga päev oma haigusest nii palju mõtlen ja räägin ning mu haigus iga päev nii palju tähelepanu saab? Hakkasin samuti seda tähelepanu, teiste kaastunnet ja võimalust end haletseda nautima ilma, et endale üldse seda teadvustasin. Olgem ausad, kurta ja oma probleemidest rääkida tekitab hea enesetunde: saad teistelt kaastunnet ja sa tunned, et sind kuulatakse ning mõistetakse. Ühel momendil sain lihtsalt aru, et mu kroonilisest haigusest on saanud suur osa mu elust ja mu identiteedist ning ma tundsin, et see on ohtlik, sest kui ma samamoodi jätkan, siis pole mul mingit võimalust terveks saada. Lõpetasin päevapealt sellest rääkimise ja ainuke inimene, kel oli lubatud kord aastas mu tervise järele pärida, oli mu kirurg. Selle asemel, et oma haiguse küljes rippuda, hakkasin ELAMA. Pöörasin oma tähelepanu haiguse asemel toredatele asjadele oma elus ja haigus läks vahel üldse täitsa meelest ära.

Nagu iga probleemi puhul, on esimeseks oluliseks sammuks, selle tunnistamine. Mina jõudsin selle teadmiseni iseseisvalt, kuigi eelnevalt olin sama käitumismustrit näinud kõrvalt teiste vähihaigete pealt. Tagantjärele mõeldes, siis võib olla paar erksamat sõpra püüdsid mulle ka märku anda, kuid ma ei osanud nii ettevaatlikust ümber nurga jutust aru saada. Seda ilmselt ongi kergem märgata kõrvalseisjal, kuid see pole lihtne teema, millest rääkida. Tervishoiutöötajana näen samuti samas lõksus olevaid patsiente ja kõik teavad, et see ei aita tervenemisele kaasa, vaid töötab sellele vastu, kuid isegi tervishoiutöötajad ei oska sel teemal rääkida. Perekonnaliikmetel on seda ilmselt veel raskem teha. See pole midagi sellist, mida oleks kerge endale tunnistada, ja peaaegu 100%-liselt võib ennustada, et inimene, kelle tähelepanu sellele pöörata, võtab automaatselt sisse kaitsepositsiooni ning hakkab sind isegi ründama, et kuidas sa julged üldse midagi sellist arvata, et ta võiks tahta haige olla? Et ta eelistab tunda valu, olla haiglas, läbida mingeid jubedaid protseduure ja surra enneaegselt? Olen kindel, et keegi, kes ka seda artiklit loeb, saab mu peale pahaseks, et kuidas ma julgen üldse midagi sellist väita, kuid kuna ma ise olen „üks neist” kroonilistest haigetest, siis ma tunnen, et mul on rohkem julgust seda välja öelda, kui võib olla mõnel tervel inimesel. See on umbes nagu valgenahaline inimene ei tohi seda N-tähega sõna kasutada, kuid mustanahaliste omavahelises suhtluses on see täitsa okei.

Jah, see polegi loogiline, kuid kõrvaltvaatajatele on see tavaliselt nii ilmne. On lihtsam, kui inimene ise selle tõdemuseni jõuab, kuid seda ei pruugi juhtuda ning samal ajal ta muudkui töötab endale vastu, mida on kõrvalt valus vaadata. Aga kui sulle on oluline päriselt terveks saada, siis ei ole muud võimalust, kui seda endale tunnistada ja siis sa saad otsustada, mida sa TEGELIKULT tahad. Kui sa nüüd tunned ära, et mõni su lähedane on selle lõksus, kuid sa ei oska seda teemat kuidagi jutuks võtta, siis võib olla on lihtsam neile edasi saata see kirjatükk, kui nendega sel teemal ise vestelda, lootuses, et ka nemad end selles loos ära tunnevad. See ei ole mitte selleks, et kellelegi midagi ette heita, vaid selleks, et neid aidata. See käitumisviis on enamikel juhtudel alateadlik, kuid sellel on tervenemise seisukohast väga ebasoovitavad tagajärjed, kui me seda endale ei teadvusta ning ei otsusta oma lugu muuta. Seejärel on juba inimese enda valik, kas ta soovib terveks saada või ta tahab oma kurva loo küljes edasi rippuda. Vähemalt teeb ta seda edaspidi teadlikult, sest kõige hullem on see, kui inimene purustab oma paranemise lootused teadmata, et ta end ise kahjustab.

Samas mõelgem ka sellele, kuidas me ise sellist käitumist oma lähedastes esile kutsume. Iga kiirabitöötaja võib sulle rääkida, kuidas eakad inimesed teevad väljakutseid lihtsalt selleks, et kellegagi suhelda. Ma olen ise olnud osakonnas, kus vahetpidamata paar patsienti lasid end ükskõik mis ettekäändel haiglasse sisse kirjutada lihtsalt selleks, et nad oleksid inimeste keskel, et keegi vahetevahel tuleks ja mõõdaks vererõhku, küsiks paar küsimust… See on kurb, aga see on reaalsus! Ja siis pole midagi imestada, et inimesed eelistavad „omada” kroonilist haigust või kahte, sest see annab jutuainet, annab põhjuse arsti juures käia, annab mingi „kuuluvuse” kuskile gruppi, annab tegevust, sest on vaja mõõta oma veresuhkrut, -rõhku vms, on millele keskenduda ja mille kaudu enese eest hoolitseda – paljudel inimestel pole elus midagi huvitavamat! Minu vanaema murdis paar aastat tagasi oma puusaluu ja pidi üpris pikalt haiglas veetma. Mul oli kiire elu: täiskohaga kool + töö, et arved maksta. Ma käisin teda vist seal haiglas rohkem vaatamas kui terve aasta jooksul kokku, kuigi me elame samas linnas. Siis ma hakkasin mõtlema, et kas ma sellega ei anna talle valet sõnumit? Et kui ta on kodus, terve ja kõik on hästi, siis keegi ei tule külla, aga kriisimomendil näed selliseid inimesi, keda pole tükk aega näinud. Ja siis me imestame, miks on asjad nii nagu nad on. Me ei tohiks suuremat tähelepanu pöörata negatiivsetele käitumismustritele, vaid vastupidi – rõhutama kõike seda, mis on positiivne.

Kui sa oled endale tunnistanud, et sa saad oma olukorrast „teisest kasu”, siis identifitseeri see enda jaoks. Kas sul on mingi krooniline haigus või valu? See võib tähendada seda, et sa pääsed oma haiguse/valu tõttu kodutööde tegemisest või muudest perekondlikest kohustustest, sa ei pea ämmale külla minema/tööle minema/tööd leidma, sa saad tänu sellele palju tähelepanu (pole isegi vahet, kas positiivset või negatiivset), sa võid tunda, et kui sa pole haige, siis ei pane sind üldse keegi tähele, kui sa poleks haige, siis võib olla kõik paneksid hulga kohustusi su õlgadele ja nii kaua, kuni sa oled haige, oled selle eest kaitstud. Kas sul on need migreenid sellepärast, et siis su abikaasa aitab sind majapidamistöödes, muidu tunned end kodus nagu ori ja keegi ei hinda su tööd? Kas haigushoog on äkki ainuke moment su elus, kui sa saad aja maha võtta ja süümepiinadeta puhata? Kas sa saad mingit rahalist kasu, mis kaoks, kui sa terveks saad?

Kas sa suitsetad ning ei suuda kuidagi maha jätta vaatamata sellele, et oled korduvalt proovinud? Pea meeles, et mis iganes on su probleemiks, sellest saadav „kasu” peab olema suurem kui selle probleemiga kaasnev „valu”. Olgem ausad, suitsetamine on väga ebameeldiv harjumus – see on ebatervislik, risk lõpetada kohutavate haigustega haiglas on suur, su juuksed ja riided haisevad, see on kallis, seda seostatakse tavaliselt madala hariduse ja madala palgaga, talvel miinuskraadidega õues sigaretti kimuda pole üldse nii lõbus, su füüsiline vorm pole võib olla kõige parem jne. Kuid siiski peab olema mingi põhjus, miks sa suitsetad, siin peab olema mingi sulle oluline vajadus, mida suitsetamine aitab täita ning sa ei oska seda mingil teisel viisil teha. Äkki see annab võimaluse end inimestest eraldada, end nende eest peita, päästab sind välja piinlikest olukordadest, paneb sind enesekindlamalt tundma, annab sulle kuulumise mingisse gruppi vms? See võib olla nii lihtne põhjus nagu see, et kontoritöötaja tahab oma laua juurest korra ära minna ja võtta väikese puhkepausi. Sama ka teistel elualadel – ka haiglatöötajad teevad seda. Töö on raske ja et end korra välja lülitada, sa lähed ja teed väikese sigareti. Kui sa ei suitseta, siis on võib olla raske leida mingit “vabandust” oma tööpostilt eemaldumiseks.

Kui sa oled oma probleemi „teisese kasu” identifitseerinud, siis esita endale küsimus: „Kes ma olen, kui ma ei ole (täida enda jaoks lüngad: haige, ülekaaluline, suitsetaja)? Mõtle, kui sa nüüd järsku terveks saad – millistel teemadel sa siis rääkima hakkad? Kas su elus on midagi põnevat, mida teiste inimestega jagada? Kui ei ole, siis äkki on aeg sellele mõelda ja midagi head/huvitavat oma elus luua, mis vahetaks haiguse teema välja (ma avaldan saladuse, et tegelikult kedagi eriti ei huvita haigustest rääkimine – sa teed mitte ainult endale teene, vaid ka oma vestluskaaslastele, sest inimesed kuulavad parema meelega sinu arvustust viimasele filmile, teatritükile, kontserdile, reisile vms). Tuleb teha oma elus muudatusi ja leida muid viise, kuidas saada see positiivne emotsioon, mida sa „tänu” oma probleemile saad, et sa ei otsiks armastust ja tähelepanu valedest kohtadest. Võib olla selle asemel, et tunda end kuuluvat näiteks diabeetikute hulka, lähed rahvatantsu, zumbasse või käsitööringi ning saad sel moel oma kuuluvuse vajaduse rahuldada? Võib olla selle asemel, et teha üks sigaret lihtsalt selleks, et oma töölaua juurest pääseda, lähed ja võtad ühe tassi tee/kohvi? Paljude probleemide puhul aitab lihtsalt oma lähedastega vestlemine, et paremini omavahel jaotada kodutööd ja muud kohustused, et ei peaks kasutama muid „pääseteid”.

Artikli alguses oleva tsitaadi juurde: “Sa saad seda, millele sa keskendud. Kuhu sinu tähelepanu koondub, sinna läheb energia ja tulevad tulemused.” Kui sa keskendud oma haigusele või muule negatiivsele, siis sa annad sellele veel rohkem energiat ja see võimendub su elus veelgi. Oluline on mõista, et sa saad oma elus seda, mida sa soovid (ka alateadlikult), mitte seda, mida sa arvad, et sa soovid. Oma vanast loost rääkides, sa muudkui järjekindlalt taaslood seda, mida sa väidetavalt ei taha, kuid su teod räägivad millestki muust. Kui sa muudkui ketrad ja ketrad seda vana lugu…siis ei saa ju terveneda, kui sa sellest kogu aeg räägid. On aeg lahti lasta oma vanast loost ja luua uus – meeldivam.

Toeta mu tööd ja kodulehe ülevalpidamist!

Kui sulle on meeldinud mu blogipostitused, sa oled sealt enda jaoks vajalikku informatsiooni leidnud, siis toeta mu tööd sellega, et teed annetuse, et ma saaksin ka edaspidi tervise teemadel kirjutada ning olemasolevad postitused abivajajatele tasuta lugemiseks üleval hoida. Võid teha ühekordse panuse endale sobivas summas või loo püsikorraldus. Igasugune summa aitab – ka ühe tassi kohvi hinna annetamine kuus aitab katta kodulehega seotud püsikulusid. Olen iga (püsi)annetuse eest väga tänulik.

Võid ka vajutada „meeldib” nupukest või jagada postitust kellegagi, kes võiks infost kasu saada.

Toetuse saad kanda arveldusarvele:

RNMed OÜ

EE547700771004351000

Selgitus: Kodulehe toetuseks

Rahvusvaheline ülekanne:

Saaja nimi: RNMed OÜ

Saaja aadress: Tallinn, Estonia

Saaja konto nr/IBAN: EE547700771004351000

Panga nimi: AS LHV Pank

Panga aadress: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn

Panga BIC/SWIFT kood: LHVBEE22

Kasutatud kirjandus:

Dersh, J., Polatin, P. B., Leeman, G., Gatchel, R. J. The Management of Secondary Gain and Loss in Medicolegal Settings: Strengths and Weaknesses. Journal of Occupational Rehabilitation, 2004, 14, 4.

Jemmer, P. Secondary Gain: To Gainsay or Say Again. European Journal of Clinical Hypnosis: 2005, 6(3), 33-37.

O’Mahony, S., Shanahan, F. Ethereal and material gain: unanticipated opportunity with illness or disability. Clinical Medicine 2014, 14(1), 44–6

Pawl, R. When the pain won’t wane it’s mainly in the brain. Surg Neurol Int 2013, 4, 330‑3.